Aaaarmastusest

Täna sain enda kanda taas pangetäie negatiivseid emotsioone. Nagu neid viimasel vähe oleks olnud, eks -.- Aga kui ma muidu suudan veel üldselt kaasa mõelda, vastavalt oma elukogemusele ja maailmavaatele mõista või vähemalt tahta mõista...., siis see lugu on ikka jaburuse tipp, ausalt. Sellest tulenevalt siis pühendan seekordse postituse ARMASTUSELE.
Nojah, mäletan end keskkooli ajal kindlalt väitmas, et armastust saab avaldada  ainult ühele inimesele terve elu jooksul. OK; mingis mõttes on elu teinud korrektiivid ja ma siiski tunnistan, et teatud juhtudel võib asi ka kuidagi teisiti minna. Näiteks kui armastatu ära sureb. See muidugi on äärmuslik näide, eksole. Tegelikult olen ma hakanud mõtlema, et inimene võib ju tõepoolest eksida, Mitte et ma nüüd endas kahtlema oleksin hakanud, vaatan lihtsalt elu enda ümber ja näen seal sellist soppa ja jõledust, et ainus variant, kuidas ma seda enda jaoks suudan lahti mõtestada, ongi see, et need inimesed on eksinud, kui nad arvasid, et nad armastavad üksteist. Ei ole ju võimalik, et armastades tehakse teineteisele niii palju totralt haiget, ollekse niiiii ükskõiksed kaaslase vajaduste, soovide, unistuste suhtes...Et äkki need inimesed on sellised nagu mina keska ajal - nad ei saa tunnistada, et nad on valel hetkel armastust avaldanud??? Jälle ma ei tea :D Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma tean, ilmselge regress. Masendav. Aga jah, minu jaoks on kummastav kuulata pikka-pikka ja kurba-kurba lugu sellest, kuidas elu on no viisakalt öeldes perses, aga seda kõike suudetakse taluda seetõttu, et inimeste vahel on armastus.

Eks ma olen muidugi järjest vanemaks saades mõistnud ka seda, et minu pagas ellu on olnud üsna rikkalik. Just selles osas, et minu arusaam sellest, millist käitumist ma ikkagi enda suhtes luban, on .... üsna printseslik, kui lõpuni aus olla. Ja minu turvavõrgustik on tegelikult ääretult tugev, mul on, kuhu taanduda. Äkki teistel inimestel pole nii tugevat tagalat ja seetõttu lubavad nad endaga käituda ebainimlikult? Sest minna nagu polegi kuskile...

Ja muidugi tuleb alati meeles pidada, et see, mis minu jaoks on normaalne, tundub teistele veider, ja vastupidi muidugi ka. Lihtsalt...kui inimene ise on õnnetu..., siis miks, pagana päralt, peab armastama?????

Kuni su küla veel elab...

Selle postituse pühendan ma Eestile :)

On veider, kuidas erinevad teemad hakkavad elus esile kerkima. Pean silmas seda, et võid käia erinevates seltskondades, pealtnäha vestelda täiesti erinevatel teemadel, aga kokkuvõttes käib jutt ikka ühest ja samast asjast. Praegu olen sattunud kuidagi hästi palju kokku Eesti ja eestlaste teemaga, mis eilset taasiseseisvumispäeva arvestades sobib ju väga hästi. Kuigi tegelikult pole sellega kuigivõrd seotud olnud. Paar mõtteliini, mis on jäänud mind kummitama.

Kas siis sellist Eestit me tahtsime?
Tsiteerin: "Kui aastate jooksul olen ikka aeg-ajalt trehvanud küsimusi "Kas me sellist Eestit siis tahtsimegi!", siis mina vastaksin täpselt nii nagu oleksin vastanud igal jumala hetkel selle kahekümne aasta jooksul - Jah!, Just täpselt sellist Eestit me tahtsimegi! Meie enda oma!"
Minu meelest nii ilusasti öeldud. Kuigi jah, ma olen sündinud sellisel ajal, et mul puudub isiklik mälestus mitte-vaba-olemisest, kõiki pöördelisi sündmusi mäletan lapselikkuse silme läbi, aga sellegipoolest olen õppinud armastama Eestit. Teadlikult. Armastan ilusat ja puhast eesti keelt (kes oleks võinud arvata, eksole), armastan eesti ajalugu, eesti inimesi...Ja usun sellesse, et kui tahad, et asjad oleksid teisiti (paremad), siis tuleks ise midagi ära teha, mitte iriseda, et RIIK midagi ei tee. Maailmavaateline küsimus jällegi, olen ammu aru saanud, et sotsiaaldemokraatia pole päris minu teema. Usun selleks liiga kõvasti indiviidi ja tema võimetesse. 

Lapsed on meie suurim rikkus
Mina oma ühe lapsega ei leia küll suurt midagi, mille üle viriseda. Lisaks ka eelnevalt väljendatud mõte, et inimene ise peab oma asjadega hakkama saama, seega ka laste üleskavatamisega. Mõtlema panin mind aga kolme lapse emast õde, kes juhtis mu tähelepanu asjaolule, et Eesti riigis on normaalne omada kaht last. Sest enam-vähem kõik pakutavad perepiletid annavad õiguse siseneda kahele täiskasvanule ja kahele lapsele. Äärmiselt veider olukord, kui järele mõelda. Ja äärmiselt veider, et sellest pole varem kõval häälel juttu tehtud, sest minu teadvusesse pole see veel kordagi jõudnud. Et tasuta koolilõunate, vanemahüvitise (mille segiajamine emapalgaga mind alati ärritab -.-) ja tasuta töövihikute kõrval tegelikult paljulapselisust ei aktsepteerita. Kujutame ette, et neljalapsline perekond läheb ujulasse, ostetakse perepilet ja kaks üksikpiletit. Ehk siis ujuma läheb kahaplapseline perekond koos naabritega. Et mis mõttes!?!?


Külakogukond päästab Eesti
Taustapilt:
Mu õe kunagine pinginaaber suri. Jah, kuigi ta oli veidi üle kolmekümne aasta vana, suri ta vähki. Temast jäid maha joodikust mees ja kaks väikest last. Arusaadavalt ei ole see mees lõpuni võimeline lastega hakkama saada, emotsionaalselt nagunii, aga ka puhtpraktiliselt. Ja siinkohal tulebki mängu kogukond - inimesed, kes teavad olukorda ja viivad sellesse peresse koti kartulit, lastele kooliasju, mõnikord paar uuemat riideeset jne. Selles osas tõepoolest küla töötab, olles elanud nüüd juba neli aastat täielikus kolkas, võin öelda, et ära surra, paljaks varastada ja muud hirmsat naabrid ei lase. Valve on korralik.
Samas olen ma maal elades näinud nii palju olemist, mida ma ei oska kuidagi oma varasemasse elutunnetusse sobitada. OK, ma hakkan üle saama sellest, et inimesed suudavad elada ilma vee ja kanalisatsioonita ja nad ei kavatsegi seda muuta. Hüva on, kui see neile probleemi ei valmista, siis tõepoolest miks mitte. Kuigi see ei tähenda, et mina niiviisi elada kavatseksin. Ma võin (väga laias laastus) aru saada isegi sellest, et inimesed elavad puhtalt lasterahadest ja valla toetusest. Sest jah, kui saab ilma tööl käimata oma elu ära elada, siis miks mitte.Tegelikult ongi ju raha ja asjad selgelt üle hinnatud.
Millest ma aru ei saa, on maainimeste mentaliteet :S Ja siinkohal vabandused juba ette kõikide ees, kes elavad maal, aga ei ole sellise mentaliteediga. Ühesõnaga, ma ei mõista külas olevat hierarhiat, ei mõista seda kinnisust, hirmu võõra ja teistsuguse ees. Võib-olla tänu alalehoidlikkusele jääbki küla püsima? Jälle ma ei tea. Ma ei tea nii paljusid asju :D Aga on uskumatu, et naise roll külades ONGI  selline...traditsiooniline. Nii uskumatu - naine kantseldab lapsi, vaaritab süüa, ootab kodus meest....Ja kui naisisik pole selline, siis ei võeta teda omaks. Ja omaks ei võeta teda just naiste endi poolt, see osa on eriti hämmastav.

Üldiselt said nüüd asjad jälle meeldejätmise tasemelt kirja pandud. Et siis...armastan Sind, Eestimaa :D

Kes on Kultuur?

Reisimälestused said selleks korraks siis laias laastus kirja pandud. Kindlasti oleks saanud parema, täpsema, emotsioonikama kirjelduse, kui ma oleks kohe seda kõike jäädvustanud, aga see pole ka ehk viimselt tähtis, oluline on see, et ma sain enda jaoks enam-vähem pidepunktid paika, et mis ja kes ja kus.

See postitus peaks nüüd olema Inglismaa-sarja viimane, n-ö kokkuvõttev post. Ja nagu ikka klassikaliste teoste puhul (:P), on ka siin alguse ja lõpu ühtsus. Kusjuures üldse mitte planeeritult, seos tekkis mul alles nüüd, seda teksti kirjutades. Ehk siis jõuame tagasi nende Sirpideni, millest oli juttu selle blogi teises postituses (viide inimestele, kes tahavad metoodiliselt mu teost lugeda ja mõista :D)

Küsimus püstitub muidugi juba pealkirjas - Kes on Kultuur? Just nõnda sõnastatult, sest küsimused "Mis on kultuur?" või "Kes on kultuurne inimene?" oleksid ehk liiga läbinähtavad ja viiksid mu mõtted liialt kitsale rajale.

Vajadus seda teemat käsitleda johtub muidugi mu reisist, kultuurireisist Inglismaale, milles osalesid kultuuriinimesed, kes tegelesid ainult kultuuri nautimisega. Vähemalt nõnda rõhutati selle reisi jooksul korduvalt. Meie emaga ei kuulunud ilmselgelt kultuuriinimeste hulka, ei ole me kunstnikud, arhitektid, fotograafid, õppejõud ega muidu ühiskonna eliidi alla kuuluvad isikud. Me olime juhuslikult sellesse gruppi sattunud inimesed, kes istusid bussi viimases reas ja vaatasid puhtast rõõmust ilusaid Inglise maastikke ja kauneid losse.

Samal ajal ei moodustanud ka ülejäänud reisiseltskond homogeenset rühmitust, vaid esindasid "erinevaid kultuure". Mõned näited:

• ilmselgelt väga korraliku lastetoaga kõrgel riigiametniku kohal olev mees oma naise ja tolle vanematega. Alati korrektselt riides (ei mingeid matkasaapaid või lohvakaid T-särke), alati viimistletud kõnepruuk, alati tähelepanelik kõige ja kõigi vastu (nt oli tema jaoks normaalne seista bussi trepi kõrval, ulatada käsi trepist alla tulevale naissoost isikule. Jumal aidaku mind, aga ma pole kunagi sellest teguviisist aru saanud, ma mõistaks veel, kui seistaks ÜLEVAL ja tõmmataks...), alati laialdased teadmised kõigi ja kõige kohta...Ja samas pidev rõhutamine, KUI kultuurne reisiseltkond meil on, kuidas tänu sellele peaks olema meil vaba ligipääs kohtadele, kuhu lihtsurelikke ei lasta, õigused, mida tavainimestele ei anta. Ja seda üksnes seetõttu, et me oleme kultuuri-, mitte ostureisil...Kusjuures, nende pere ostles tõsiselt mõnudega, aga kuna kohvrisse läksid kultuursed asjad, siis see ei lugenud.
• kunstnikud, kelle eripalgelisi teoseid me kindlasti oleme nautinud, kelle kätes ongi see müstiline EESTI KULTUUR ja selle edasiviimine. Ja inimesed, kes ei oska vabandada, kui kellelegi otsa kõnnivad või varbale astuvad, kes ei oska vastu naeratada ega viisakat vestlust arendada.
• õppejõud, kes on kindlasti hinnatud spetsialistid, inimesed, kes jagavad teadmisi, nii suuliselt kui kirjalikult. Ja kes ei mõista, et palve "Palun mitte pildistada" on täitmiseks. Ja kui neile antakse luba üksikuid kaadreid siiski teha, hakkavad valimatult klõpsima oma aparaatidega, poseerima muinsuste taustal, mõistmata, et nende teguviis võib kaasa tuua palju sekeldusi inimesele, kes andis neile loa salaja pilti teha...

No see loetelu võik muidugi olla pikem. Aga las ta jääb. Ma ei tea, äkki räägib minus solvumus selle pärast, et "mind ei võetud kampa", et ma ei kuulu nende äravalitute hulka. Küll tahaks öelda, et see pole nii. Kuid ma ei tea, sellepärast jätan ka ütlemata. Aga keeldun ka ütlemast, et ülalmainitud inimesed kuuluksid kuidagi inimkonna paremasse ossa. Inimesed on ju ilusad ja head, on üksteise suhtes vähemalt neutraalselt sõbralikud, siis on nad inimesed. 

Samal ajal tiksus mul pidevalt peas ka mõte, miks ometi peaks olema selline rõhutatult kultuurne reis koos kultuursete inimestega kuidagi parem kui lihtsalt tavaline reis. Selline, kus inimesed rõõmsalt pildistava üksteist Stonehendge taustal, ostavad vahelduseks ka hamburgereid ja joovad Pepsit, ei oiga vaimustunult mitte abstraktse kivikamaka peale, sest seda on puudutanud kuulus kunstnik, vaid pigem lähevad elevile, kui näevad tõusu ja mõõna...Ma ei tea. Keegi vist ei tea. Aga millegipärast me teame, kuidas on "kultuurne" ja kuidas "mittekultuurne". Isegi kui me kultuurset varianti oma südames kuidagimoodi paremaks ei oska pidada.

Ja kellad. Nad löövad ja löövad.

Inglismaa katedraalides

Jätkakem siis ülevaate reisi viimastest päevadest:) Sedapuhku on vaatluse all katedraalid.

12. august Cloucester katedraal
Sellest katedraalist rääkides ei saa jätta mainimata giidi, kes meid mööda kirikut ringi talutas. Vat see oli inimene, kes jumaldab oma tööd :D Iga väikseimgi detail kirikus muutus tema suus tõeliseks pärliks. Mida aga peaks mainima meie kultuurihuvilistest lugejatele, on see, et selles katedraalis puhkab Edward II ja just tänu sellele on kirikut ka hoitud ja taastatud ka keerulistel aegadel, ikkagi kuninglikud kondid või nii. Teiseks on seal väga uhke lehviklagi, mis sai oma nime selle järgi, et näeb välja nagu....noh, lehvik :D või siis lehter, aga pitsiline :D Ääretult kaunis igatahes. Ja kolmandaks on selle kiriku ristikäigus filmitus Harry Potteri 1., 2., ja 6. osa koolikoridori osad :D Lisaks muidugi need detailid, mille tõeliseks mõistmiseks tuleks ise ka kirikus viibida, aga nt need salakavalad ehitusmeistrid, kes enda kujukesi kiriku seintele vormisid, olid väga lahedad.

13. august Bath Abby
Kui me sellesse kirikusse sisse astusime, võtsid meid vastu jõulised orelihääled ja vitraažaknaist sissevoogav pärastlõunapäike. Meeletult kaunis oli. Vitraažaknaist rääkides - see oli üks võimsamaid aknaid, mida ma näinud olen (aga ma olen muidugi harjunud ka Eesti lihtsate luterikirikutega...), kujutades 113 (?) stseeni Jeesuse elust. Piltide vaatamiseks oleks muidugi pidanud binoklit kasutama, aga mõte oli ju hea:) Muus osas oli ta muidugi kirik nagu kirik ikka, lehviklae ja suure ruumalaga. 

Vana-Inglismaa lossides

Panen kribinal.krabinal kirja ka reisi viimaste päevade muljed, enne kui need lõplikult oma värskuse kaotavad. Kurb on see, et tegelikult ongi nad juba hägustunud, nii et...:(
Aga siis:
13. august Chavenage House
Kujutage nüüd ette kõiki romantilisi filme, kus tegutsevad lossipreilid ja -härrad ja ka imeilusad tallipoisid, ja te näetegi oma vaimusilmas Chavenage House´i . Ja kui te kujutate veel ette filmides figureerivaid mõisahärrasid, siis tuleb teil silme ette just see härrasmees, kes meid vastu võttis :) Päriselt ka. Ühesõnaga Elisabethi-aegne (s.t 16. sajand, kes Inglismaa ajalugu ei mõika...nagu mina:) kolme tiivaga kivimürakas, mille sees olid maalid, vaibad, nõud, mööbel jne jne, mida tvaliselt näeb muuseumis. Praegune mõisahärra sai lossi endale pulmakingitusena oma onult, kusjuures selleks tuli tal kibekiirelt (10 päevaga) astuda altari ette oma pruudiga, kellega ta oli alles hakanud õrnusi vahetama. Lihtsalt sellepärast, et Inglismaa pärandiseadus on üsna veider ja onu hakkas hinge heitma. Aga lossist veel. Kuna see oli juba vanal ajal väga võimas koht ja selles elasid auväärsed inimesed, on siin peatunud päris suurel hulgal väga kõrgest soost inimesi. Välja võiks tuua kuninganna Anne (ärge küsige, milline, ma ei mäleta), kel oli kombeks alati igaltpoolt "suveniire" kaasa võtta, seega enne tema külaskäiku peideti kõik vähegi väärtuslik lukustatud uste taha; 20. sajandi kroonitud pead loomulikult; ja ka kodanik Ceomwell, kes ajas oma musti asju sealkandis ja ööbis toas, mis prageuseks on saanud üsna suureks turismiobjektiks kuulsate ja rikaste hulgas. Räägitakse, et vahetevahel käib Cromwell seal toas ka kummitamas, kuigi täiskohaga töötavat ta vaim ikka Londonis, nii et kord olevat üks kuulsus lossis ööbides vägagi hirmunud olnud, kuuldes igasuguseid kummalisi hääli oma pea kohalt. Hiljem küll selgus, et hääli tegi hoopis 70aastane lossihärra, kes mängis pööningul oma hirmsuure mänguraudteega...Cromwell muuseas peatus selles lossis, et sõlmida leping tollase lossiomanikuga, et too lööks maha Inglismaa kuninga Charles I, kusjuures härra oli nõus, kuid kui sellest kuulis lossipreili, olevat viimane tekitanud tõelise draama, süüdistades isa kogu suguvõsa au määrimises ning kuulutanud needust nii möödunud kui ka tulevastele põlvedele. Needuse kohapealt ei oska midagi öelda, aga kui õnnetu lossihärra ära suri, olevat tulnud matustele ka ilma peate Charles I, kes ta endaga kaasa viis. Ja nõnda olevat juhtunud kõikide järgnevate põlvedega ka. Kahjuks ei täpsustatud, kas nii juhtub ka tänapäeval.
Selles lossis on vändatud ka üsna palju romantilisi filme, nt ka üks Poirot´osa. Ükskord olevat filmitud ka stseeni, mis kätkes endas lahtist tuld, nõnda et filmitegijad kindlustasid loss igaks juhuks meeletu summa peale. Kogu lossiseltskond olevat tookord seisnud aias ning hõõrunud käsi, lootuses vabaneda kõikidest oma rahamuredest, kuid kahjuks tegid filmitegijad oma tööd professionaalselt ning loss seisab siiani vapralt püsti.

Ühesõnaga, tõiseslt lahe koht, rahuldamaks oma romantikavajadust ning mõtiskleda teema üle, kuidas mõningad inimesed sünnivad ikka nii kummalisse ellu ja elavadki nii, nagu meie, lihtsurelikud, ei oska ettegi kujutada.

14. august Berkeley [böökli või baakli] Castele
See oli eriti vana kindlus, 12. sajandist täpsemalt. Üks kolmest hiidvanast lossist, kus on järjepidevalt elanud sees üks suguvõsa (üllatus-üllatus, Berkeleyde oma siis). Selle koha kuulsaim lugu on seotus kuningas Edward II, keda väidetavalt rahvas väga ei armastanud, sest ta jättis hooletusse oma naise ja tegeles üksnes oma poisssõbraga. Aga see võib muidugi olla üksnes alatu laim. Ühesõnaga, see Edward II mõrvati selles lossis. või vähemalt legend has it nõnda.
Selle konkreetse lossiga seoses võiks rääkida lugusid Inglise kuningakoja käitumisest. Lugu nimelt selles, et kroonitud pead ei vaadanud sugugi hea pilguga sellele, et Berkeley loss oli nii võimas. Aga otseselt vallutada nagu ka ei tahtnud, seega kasutati kõveramaid teid. Ja kõige lihtsamaks mooduseks oli kuningatel ja kuningannadel minna külla :) Sest nende külaskäik kurnsa lossiomaniku niiii ära, et pärast seda pidi ikka tükk aega taastuma, enne kui endine staatus taastati. Eriti osav olevat olnud selles Elisabeth I, kelle ajast läks käibele ka väljend "kedagi välja sööma", sest tema olevat seda teinud täiesti metoodiliselt. Kord juhtus nii, et E I, tuli jälle külla, aga lossihärrat polnud kodus, E ei lasknud ennast sellest häirida, vaid läks jahile. Ja lasi maha 27 parimat hirve. Kui lossihärra sellest kuulis, olevat ta kuninganna tõsiselt käsile võtnud, nõnda et too lahkus silmapilkselt lossist, unustades isegi oma uhke päevateki maha. See päevatekk ripub nüüd trofeena lossi seinal :)

Ekskursioon Cirencesteris (11. august)

Kätte jõudis aeg pühkida endalt Cornwalli tolm ning suunduda edasi Cotswalli poole. Üldiselt polnud meil selle vastu midagi, tähendas see ju meile vaid uusi ja põnevaid paiku, miks mitte ometi. Tehnilise poole pealt tähendas see siiski ka seda, et vahetasime kodulinna ja koduhotelli. Teades, et tegemist on "kultuurireisiga", mille maksumus polnud just tagasihoidlik, ei tekitanud mõte elukohavahetusest meis mingitki ebalust. Ooo, sancta simplicitas, ütleks nüüd.
Ühesõnaga. Uus linn, uued mõtted, jagati siis meie bussiseltskond kaheks, ühed kesklinna, teised romantilisse Riverside House´i. Meie  (nagu ka ülejäänud inimesed bussi tagaotsast) sinna romantilisemasse ikka...Kell üheksa õhtul jõudsime linna, kesklinnahotell sattus kohe tee peale, seega neemad hüppasid maha, meie keerasime koos bussiga ninad oma hotelli poole ja hakkasime minema. Ilus linn oli, romantiliste majade ja kitsaste tänavatega. Hüva, bussijuht manööverdab osavalt, läheb uljalt ka ringile (ärgem unustagem, et ringe sõidetakse siin ikkagi päripäeva) ja .... teeb 360kraadise pöörde ja sõidab tuldud teed tagasi. OK, läks sassi. Nii, edasi. Tänavad lähevad veelgi kitsamaks, tundub järjest toredam...kuni ühel hetkel on selge, et see, mida buss üritab, pole teps mitte hotelli ette parkimine, vaid hoops ülikitsalt tänavalt põgenemine. OK, läks veel kord sassi. Nõnda siis loksume aga edasi. Kümmekond minutit....ja buss peatub maja ees, mis näeb  välja täpselt nagu koolimaja. Bussirahvas muutub juba hüsteeriliseks, kujutades ette, kuidas me ööbime kooli võimlas mattidel. Näib siiski, et siia meid magama ei panda, küll lahkuvad meie juurest pimedusse nii giid kui mõlemad bussijuhid. Esimestes ridades hüütakse appi ema. Kas tänu sellele või siis millelegi muule saame siiki bussijuhi tagasi ja üritame taas maanteele pääseda. Selleks tuleb küll tagurpidi üle jugapuu heki sõita, aga see ei morjenda enam kedagi. Tagasi teel olles sõidame mõnda aega närvide rahustuseks niisama ringi.  Peagi ilmneb, et närvide rahustuseks sõidame pidevalt ühte ja sama ringi....Ekskursiooni algusest on möödas kolmveerand tundi ja ausalt öeldes ei paku see linna enam suurt huvi. Ja siis järsku olemegi kohal, vähemalt nii väidab silt TÕKKEPUU  kõrval. Jah, meie hotelli saamiseks tuleb putkas oma isikut tõendada, aga seda mitte selleks, et hotellikülastajad tunneksid end turvaliselt, vaid seepärast, et hotell asub laoplatsi kõrval ja öösel seisavad siin väärtusliku kraamiga rekkad....Lisaks kõigele plahvatas meie adapter, nii et...peace, mis muud :D

Tribute to british people

Siia posti koondan siis oma väikesed tähelepanekud inglaste toredate harjumuste kohta või mingid nähtused, mida kultuurireisi muljeid pajatades ei puuduta, aga millega siin viibides on olnud au kokku puutuda. Arvatavasti saab sellest post, mida aja jooksul ka täiendada :) Aga hakkame siis otsast loetlema:

1. Kõik, mis seotud vannitoaga

• Ma usun, et peaaegu kõik inimesed on kuulnud, et inglased käivad vannis, mitte duši all. Ja et nad teevad seda nii põhimõtteliselt, et nende kodudes ongi vannid ilma dušita. Seda viimast fakti ei oska ma kommenteerida, sest elame hotellides, aga näib, et mingi tagapõhi sellel on. Sest nt hotell Californias on ilmselgelt mõeldud, et „ok, paneme nendele tobedatele mandrikatele selle duši ka“, aga katsetanud seda keegi pole, sest selle all pole võimalik normaalselt käia :) See on nii madalale paigutatud ja mingit reguleerimisvõimalust pole :) Ja nii on see kõikides tubades, kus elavad eestlased.
• Kuuma ja külma vee jaoks on ühel kraanikausil kaks kraani. No anna abi, ausalt:) Normaalse veel saamiseks tuleb kraanikausile panna kork ette ja pesta käsi parajas vees nagu vannis. See pole iseenesest raske, kui tegemist on kätepesuga. Hardcore variant oli pr Arrakul, kes käis niiviisi duši all – hops külm, hops kuum, hops külm, hops kuum ja liskas puhtale ihule saad ka erksad närvid :)
• WC-s hoiame vett kokku. Ma nüüd ei kujuta ette, mis on selle nähtuse tagamaa, aga lugu ise lihtne. Tahad pärast tualeti sihtotstarbelist kasutamist vett peale tõmmat, vajutad selleks ette nähtud kangi ja potti niriseb väike oja. Ajad silmad suureks ja vajutad veel korra, potti niriseb teine oja. Ajad silmad eriti suureks ja vajutad viimast korda täielikus meeleheites olles veel ühe korra kangi ja potti vallandub tõeline kosk. Ja nõnda iga kord.

2. Inglaste iseloom

• Thank you, thank you, thank you etc... Ühel kitsal ja käänulisel trepil astusin sammukuse kõrvale, et lasta endast mööda viieliikmeline perekond. Kõige ees tuli ema, kes tänas mind tõesti südamest: „Thank you.“ Noogutasin õnnelikult vastu: „You´re welcome :D“. Talle järgnes pereisa: „Thank you.“ Mina (rõõmsalt): „You´re welcome :)“. Kõige vanem poeg (surmani tänulikult): „Thank you.“ Mina (üllatunult): „You´re welcome :O“ Keskmine poeg (surmani tänulikult): „Thank you.“ Mina (silmad vidukil): „You´re welcome -.-“ Ja noorim poeg, üllatus-üllatus, (surmani tänulikult): „Thank you.“ Ja mina keerasin pea ära, sest no ei ole ju võimalik:)
• Kui on suvi, siis nii ongi. Väljas on napilt 18 kraadi sooja, puhub vinge tuul, pilvine, kannan kleidi all sukapükse ja saapaid, peal on villane kampsu. Ja vastu jalutavad kohalikud inglased, kes kannavad šortse ja maikasid ning ilmselgelt suujunduvad ujuma...

3. Inglaste toidulaud

• Full English Breakfast. Klassika, mida tuleb kindlasti proovida. Aga ma tõesti loodan inglaste enda pärast, et nad ei söö seda liiga tihti. Ja loodan ka seda, et see vorstike on tavalistes peredes ikka maitsestatud, sest need, mida mina olen proovinud, on uskumatult maitsetud olnud.
• Vahukoor. Meie giid: „Ja kindlasti proovige kooke vahukoorega, isegi need, kes kodus vahukoort ei söö, armastavad inglise oma, sellel on hoopis teine konsistents...“ On jah, inglased arvavad, et nad söövad vahukoort, aga tegelikult söövad nad hoopis magusat võid :)
• Pasty. „Meie kandi“ liha-kartuli-kaalika-kapsa-rasva- jmt- pirukas. Mu soovitus on – võtke standard, mitte large :) Śiis on väga maitsev, sobib vabalt lõunasöögiks.

4. Inglased ja vasak pool

• ok, neil on vasakpoolne liiklus. Sellega VÕIB ju kuidagimoodi leppida, kui see kehtiks ainult maanteel. AGA  see on nii ka poes toidukärudega liikudes, tänaval inimestest möödudes ja mis eriti veider - neil on ka näitused üles pandud vasakult poolt alustades. Täielik müstika. 

5. Inglased ja suunised

• esiteks, inglased kasutavad müstilisi mõõtühikuid: miil, pint, intš...Toredad on maanteedel olevad teated "Teenused 17 m" Et mismõttes 17 meetri pärast vetsu saab??? Ja siis tuleb valgustushetk - 17 MIILI ehk siis peaaegu 30 kilomeetrit. Mu lemmik oli kaardil leiduv mõõtkava 1 inch - 10 miili, wtf???
• Nad ei armasta tänavanimesid avalikustada. Kaardi pealt saab neid küll lugeda, jah, aga orienteerumine vabas looduses oleks oluliselt pingevabam, kui tänavanurkadel ka sildid oleks, nii et kaarti saaks järgida mitte ainult geograafilise profiili järgi...
• Erinevalt eelnevas punktis mainitule leidub silte "No smoking" igal pool. Tõsiselt igal pool. Poe uksel, bussi uksel, kino uksel, vetsu uksel, kiriku uksel, poes salakavalalt riiulite vahel...No ma ei tea, kas varemalt siis tõesti võis Inglismaal kõikjal tossata?

Fanatism ja ökoloogiline tasakaal (10. august)

Teine väga mõnus kogemus tänasest päevast tuli paigast nimega Eden Projekt. Tegemist on põhimõtteliselt suurel maa-alal asuva botaanikaaiaga, kus eksponeeritakse taimestikku vihmametsadest, vahemerelisest kliimast ja siis sellest, mis ümbritseb nii inglasi kui ka eestlasi ehk midagi parasvöötmelise kliima laadset.

See kõik on muidugi ka tore, aga miks see koht mulle tõeliselt meeldis, on IDEE, mis selle taga on. Nimelt on Cornwall üsna vaene kant (oh, kui ma vaid jõuaks üles kirjutada ka seda informatsiooni, mida ma siin kõrvadega olen saanud), eelkõige seetõttu, et veel vähem kui sajand tagasi olid siin suured tina- ja savimaardlad. Nüüd on need tühjaks tehtud, asemele on jäetud aga laastatud maastik ja inimesed, kel pole tööd. Niisiis, ühte sellisesse mahajäetud savikaevandusse otsustas mees nimega Smit rajada aia, mis näitaks inimestele, kuidas kogu maailm on seotud taimestikuga, kuidas taimed üksteist mõjutavad ja kuidas inimesed tegelikult sõltuvad taimedest. Et Eden ongi paik, kus tõepoolest ongi kõik nii, nagu see oli alguses. Loomulikult kulutas mr. Smit meeletul hulgal aega, raha, närve jmt, et seda projekti käima lükata, sest suurem osa inimesi oli kas selle vastu või suhtusid väga skeptiliselt. Viimane pole muidugi midagi väga kummalist, kuna selleks, et sinna vanasse kaevandusse üldse midagi sai tegema hakata, tuli esiteks välja mõelda, kuidas saaks lahti väikesest järvest, mis seal laius. Selle vastu on neli hiigelsuurt veemahutit ja kuus ülivõimsat pumpa...Teiseks puudus muld, mis toodi kohale poole aastaga nelja veoautoga kuus päeva nädalas tööd tehes...jne jne. Ehk siis mr. Smit on hull:) Aga suurepärane, sest see keskus on tõesti külastamist väärt. Juba oma välisilme pärast – materjal on eriti haitek kile, mis ei juhi soojust ja mida on kerge parandada ja kasvuhooned näevad välja nagu suured kärjed.

Mulle isiklikult meeldis eelkõige vihmametsa paviljon ja just see, et hästi palju juhiti inimeste tähelepanu loomulikule ja normaalsele käitumisele. Üks temaatika, mida puudutati, oli see, et inimesed eemalduvad oma traditsioonilisest toidulauast, hakates tarbima liiga palju rasvast liha, poolfabrikaate jne, lihtsalt sellepärast, et need on nii kättesaadavaks muutunud. Teine läbiv teema oli fair trade kaubandus, eelkõige banaanide näitel, aga ka kohvi ja suhkruga seoses. Kuna tegemist peaks olema puhtažanrilise reisikirjaga, siis ei hakka ma sellest rääkima, kasutan muid kohti, aga lihtsalt soovitan kõigil natuke mõelda selle peale, KUIDAS selline kraam meieni jõuab ja kes saab rikkaks, kes jääb vaeseks. Peace!
EDIT
Link ka
http://www.edenproject.com/

Õhupallidisko ja pikkusemuster (10. august)

Tänase päeva esimene tippsündmus toimus St. Ivesi linnas, kus asub üks neljast Inglismaal olevast Tate-nimelisest kunstigaleriist. Too St. Ivesi oma keskendub 20. sajandile ja Cornwalli kunstnikele. Muidu oli galerii nagu galerii ikka, üks omapärane abstraktsionistist skulptor oli hea avastus (siinkohal meenus mulle, et hommikut alustasime ju sellega, et läksimegi „kivimuuseumisse“, täiesti tõsiselt, kell 10.00 vaatasime suuri kivisid, millesse oli auk sisse raiutud, ja meie reisukaaslased oigasid vaimustusest „Milline võimas naine“ – need olid nimelt Margaret (?) Hepworthi kivid....Vähemalt sai „kivimuuseumi“- nali tehtud).

Tagasi Tate´i juurde – parim osa selles hoones oli koridoritäis õhupalle. Mõte oli selles, et ruum mõõdeti üle ja siis paigutati sinna sisse täpset poole ruumala jagu täispuhutud õhupalle. Ja siis anti inimestele võimalus selle mere sees kõnidada. Oi, ma lausa kiljusin vaimustusest :) Väga-väga-väga omapärane kogemus. Õhupallid ümbritsesid mind igast küljest, kaasa arvatud pea ehk siis toimus tõeline ujumine õhupallides. Ühel hetkel oli palle nii palju, tõepoolest tekkis tunne, et olen kaotanud tee. Et pallid muudkui pressivad ja pressivad mulle vastu kõhtu, selga, pead...Ja kuigi ma pidevalt lükkan neid oma näo eest ära, tuleb neid aina juurde ja juurde. Hästi mõnusalt selgeks, reaalseks, isegi materiaalseks tehtud ÕHK ja ASJAD, mis meid segavad, mis varjutavad meie mõtteid, ideid, unistusi, eesmärke...ja mida kõike veel. Selline tuba peaks olema endal kodus, pool tundi sumamist päevas ja tavalised, mitte silmaga nähtavad segajad tunduksid nii tühised, nii tühised :)

Teine lahe performance seisnes selles, et kõik külastajad lasevad end seina ääres Abilisel ära mõõta ja nende pikkus märgitakse koos nimega (algselt) valgele seinale. Ja nõnda tekib omapärane mustvalge muster, kus kõige mustem osa näitab siis maailma inimeste keskmist pikkust ning üles ja alla jäävad siis äärmused. See on lihtsat lahe mõte mo meelest.

Oleme turistid ja teeme turistiasju (9. august)

Tänane päev möödus meil tõeliselt turistilikult – hommikul vaatasime TÕUSU (see on tõeliselt kummaline nähtus, sest me nägime oma silmaga, kuidas vesi muudkui kerki ja kerkis...), siis väikesel saarel kõrgel kaljul asunud kindlus-klooster-lossi (ilus, aga ei midagi uskumatut),

siis läksime „teise“ ookeani äärde vaatama vabaõhuteatrit (sinna me ei läinud, vaatasime teatri kõrval sedasama hingematvat vaadet),

siis jõudsime ühte kuurortlinna, kus me kaks tundi lihtsalt PASSISIME (ausalt, ookean võib ka lõpuks ära tüüdata), et lõpuks minna sööma kohta, kus olid suhteliselt suvalised söögid, aga selle eest noormees, kes oli vist esimest päeva tööl, sest kui ma talt kohvi tellisin, siis hakkas ta hullult sebima, käis vahepeal teises ruumis manuali lugemas ja kulutas tavalise kohvi automaadist väljavõlumiseks selgelt liiga palju aega. Aga iseenesest oli ta tore:)

Ühesõnaga, siis posti tulevad pildid, kui ma ükskord satun kohta, kus saab normaalselt netti ja normaalselt arvutit seinas hoida.
EDIT
tehtud :)

Jõuame nõmmele (8. august)

Pärast mõningast bussis loksumist jõuame (minu jaoks täiesti ootamatult) Dartmore´i rahvusparki, mis tegelikult koosnebki NÕMMEST. Jah, sellessamast, kus matkas Eustace Hawke ja kogus materjali oma „Inglise aasade“ tarbeks (kirjanduslik vihje, mis mõeldud ainult siseringile), kus jooksis ringi Baskervillide koer (kelle prototüübiks olevat olnud üks õnnetu kuts, kes juhtus jooma jõest, kuhu oli just kallatud suuremat sorti kogus kesvamärjukest, ja kes selle tagajärjel suri ning kummitamas hakkas käima) ja kus on nii kerge eksida, kukkuda ja lihtsalt kadunuks jääda. Jah, selle maailmatu laheda kohani me jõudsimegi.

Oi, kui uskumatult tuuline seal oli:) Kusjuures, väidetavalt sattus meile väga hea ja rahulik ilm, ei kujuta ette, mida tähendab selle kandi rahva jaoks tuuline ilm...Igatahes anti meile võimalus matkata ühe künka tippu. Ema leidis, et tema lepib ka väikese tõusuga, mina rühkisn vapralt üles. Ja tuleb tunnistada, et see oligi jumalik matk. Tõus oli polnud küll kuigi pikk, kuid üsna järsk. Tuul oli täpselt vastu. Nõnda et liikumiseks tuli rakendada tervet hulka lihaseid. Aga see kõik tasus ära, kui jõudsin üles ja nägin seda, mida nägi ainult sealt ülevalt – kuni silmapiirini laiuvat kõledat nõmme, tühja ja tumedat. See ONGI nõnda jubeda atmosfääriga koht, nagu räägitakse. Ja seepärast nii põnev. Seisin ja vaatasin ja lasin tuulel end toetada (seda ka sõna otseses mõttes, sest üleval oli tuul ikka jõhkralt tugev juba) ja muudkui vaatasin veel ja tundsin, kui õnnelik võib üks inimene olla puhtalt selle pärast, et ta saab midagi nii sünget näha---

Laskumine oli raske. Rumalast peast olin tennised endale jalga pannud, jumal teab, miks. Endal saapad ju olemas...Tennised olid niiii libedad, tuul oli tagant ja ma tõepoolest kartsin, et ma ei jõua ühes tükis alla. Kuni minu j o o k s i s mööda näine, kes oli üles länud kontsaga (!) kingades, alla nendes ilmselgelt ei saanud ja seega oli end paljajalu võtnud. Kihku-kähku tegin sedasama ja sain jumaliku kogemuse! Nõmmetee oli palja jala all niiii paganama mõnus, mitte midagi mõnusamat pole maailmas olemas kui see. Isegi mitte Eesti kastemärg muru suvehommikul vanemate või vanavanemate õuel. See lihtsalt pole seesama, nõmmel kõndides tunneb PALJU rohkem. Olen tõeliselt tänulik sellele naisele, kes näitas mulle, kuidas nõmme tõeliselt tunnetada. Mingu tal elus kõik hästi!

Külastame Salisbury linna (8. august)

Hommik algas jõhkralt vara. Õnneks tulime idast, seega fakt, et hommikusöök algas kell 7.00 ei löönud meil jalgu päris alt, tegi põlved ainult pisut pehmeks. Eriti see osa, et ema leidis, et me peame kindlasti kell 7.00 ka laua taga juba istuma. Elu läks omasoodu ehk normaalse akadeemilise hilinemisega jõudsime meiegi sööma.

Selles ettevõtmises oli kolm head asja:

a) oad, mis maitsevad mulle alati ja igas asendis

b) arbuus, mis oli meeldivalt krõmps ja magus

c) Jüri Arrak, kes istus täpselt minu vastas.

Ülejäänu oli inglise kultuur, mis emale väga meeldis (kergelt toores praemuna, peekon) ja mida mina võtsin vastu viisakusest (maitsetu voolav praemuna, maitsetu rasvane vorst). Kõht sai igatahes täis, ääreni, ja nõnda jätsimegi hüvasti oma superilusa sviidiga (kahjuks ei mäleta enam kellenimelises just meie olime, aga meie kõrval oli J. Constable´i nimeline igatahes) ja liikusime edasi, et tutvuda imekauni Salisbury linnaga. Igaks juhks (neile, kes ei suuda hästi jälgida), jah, sellele jalutuskäigule suundusime kell kaheksa hommikul, tõesti jumal tänatud, et me oleme idaeurooplased :).

Salisbury on üks äärmiselt armas linn Londoni ja Atlandi ookeani vahel (see on kõige inimlikum selgitus sellele kohale, loomulikult võiks arendada ka teemat Wiltshire´ist ja nii, aga Londoni ja Atlandi ookeani vaheline paik peaks olema ikka rohkem hoovatavam, vähemalt mulle küll oleks.) Aga mitte asukoht ei tee Salisbury´ist midagi olulist, vaid Neitsi Maarjale pühendatud katedraal, mis on 13. sajandist pärit puhtas varagooti stiilis 38 aastaga valmis ehitatud kirik, mille torni kõrgus on 123 meetrit (kõrgeim torn brittidel). Räägitakse, et just tänu sellele kõrgele tornile jäi Salisbury II maailmasõja ajal ka terveks, kuna sakslastel oli selle torni järgi hea orienteeruda, seega polnud mõtet kirikut (ja seda ümbritsevad linna) maatasa teha. Oli kuidas oli, II maailmasõja see linn üle elas ja tänu sellele on seal super vanalinn, mille ehitised pärinevadki 13. sajandist. Päriselt ka. Kaasa arvatud majad, mis silmaga vaadates ei tohiks püsti seista, sest nende ehitamiseks on kasutatud niiii kõveraid palke, et tundub uskumatu, et midagi nii kõverat üldse looduses eksisteerib.

Aga kirikust veel. Vaatamata sellele, et tegemist on väga väärikas vanuses oleva ehitisega, ei ole seal valitsev stagnatsioon, vaid pigem vastupidi. Meil nimelt õnnestus olla tunnistajaiks näitusele (vabalt võiks seda nimetada ka performance´iks), kus väga intrigeerival moel oli ühendatud iidselt vana täiesti uuega ehk siis tänapäevases riietuses inimfiguurid sarkofaagidel, pühakute kõrval nii kiriku sise- kui välisseintel jne. Väga tervistav!

Lisaks oli selles kirikus ka maailma kõige vanem kell, mis küll meie mõistes aega ei näita – tegemist oli katoliiklaste jaoks olulise seadeldisega, mis kutsus õigel ajal palvele (kusjuures nii kaval masin on, et suvel, kui päev on pikem, on ka palvetamisete vahe pikem, talvel aga lühem – saab ju siis päev käbedamini otsa...). Uskumatult nutikad olid inimesed juba 14. sajandil.

Sellest linnast VÕIKS ju rohkemgi rääkida, aga tegelikult tuleks seda siiski ise näha, vahendatud muljed ei anna edasi seda mõnusat miljööd, mis seal valitseb, inimeste õnnelikke nägusid ega seda sõnastamatut miskit, mis teeb sellest linnast ühe korraliku Vana-Inglismaa linna:)

Saabumine Inglismaale (7. august)

Briti pinnale astusime elegantselt, isegi saapad võisime jalga jätta, ikkagi kultuurmaa ;) Grupiga sulandusime ka kenasti kokku, kõik olid ühtemoodi hädas oma pagasiga, olenemata sellest, kes luges lennukis Sirpi, kes Eesti Naist. Kohver ja kohver ja raske on ta ka.

Buss on meil ka inglaslikult elegantne, nahkistmed ja puha. Eriti lahe on see, et istume viimases reas, seda siis sõna otseses mõttes, meie taga on suur aken. Selle osaga pole tegelikult probleemi, koht on aus. Küll pidin ma maa põhja needma oma õnne, kui nägin, et minu kõrval (selles viimases reas) istub naisterahvas, kes õnnetuseks oli istunud lennukis minu taga ja keda ma oma mõtetes olin nimetanud Vingu-Viiuks, Nõmedaks Mutiks ja Muuseumi Vanatüdrukuks. Hiljem selgus, et ta on hoopis kunstiteadlane ja töötab EKAs...Ja nii Vingu-Viiu ta ka pole, nagu alguses paistis. Mõnikord võib esmamulje olla ka petlik.

Ühesõnaga, Inglismaa juurde tagasi. Esimesed veerand tundi ei suutnud me emaga (eriti mina) ikka veel uskuda seda, et me TÕEPOOLEST olemegi siin. Tõesõna, see tundus nõnda sürreaalne. Siis hakkasime vaikselt sisse elama ja ringi ka vaatama. Kuna mind oli tabanud lennukis jõhker kõrvavalu (see valu on vist nagu sünnitusvalu, ma mäletasin, et see oli tappev, aga KUI tappev, seda mitte), siis oli pea tiba pehme ja seda kummalisem tundus inglaste täiesti ebanormaalne komme sõita tee vasakul poole. Maanteel polnud see veel kõige hullem, aga kui buss läks ringteele sõitma päripäeva, siis minu süda enam vastu ei pidanud. No on originaalitsejad!

Kuna tegemist on sügavalt kultuurse reisiga, oli meile ka esimeseks õhtuks planeeritud tegevust. Ja kujutate ette, selleks oli Stonehendge´i külastus. Teil ehk õnnestub seda ette kujutada, kuna teie ise ei pidanud seda läbi elama. Mina igatahes olin sügavas segaduses jätkuvalt, sest no Stonehendge – ma olen seda ju niiii palju kordi kooli(de)s õppinud, ja nüüd siis äkitselt saan ma näha, kas see ASI on päriselt ka olemas. Kuna meie giid ei tundunud olevat sellest kohast just ülemäära vaimustuses, korraldati meile kahjuks ainult väike peatus Stonehendge´i juures. Väidetavalt oli see sama hea kui see, kui oleksime ostnud piletid, sest kuna aegade jooksul on liiga palju inimesi lähenenud pühadele kividele koos kirvega (ehk siis üritanud võtta kaasa endaga tükikese ajalugu), on nüüdseks menhirid übritsetud võrkaiaga ja pileti lunastanu võib jalutada ümber kivikogumiku nii umbes paari-kolmekümne meetri kauguses. OK, kuna meil oli „öine“ külastus, vaatasime aia tagant.
Fototõestus selle kohta:

Ja ikka oli täiesti uskumatu! See koht on just selline, nagu ma olin ette kujutanud, sama võimas ja kummaline. Muidugi oleks olnud äärimiselt äge jalutada kivide VAHEL, aga eks vanemate patud nuheldakse ikka laste peale, et siis eelnevate põlvkondade idiootsus on kahjuks võtnud meilt selle võimaluse... Klõps-klõps-klõps (ja nõnda 46 korda, setst just nõnda suur on meie grupp), ja siis hops! bussi tagasi ja nina Sooooolsböri (ehk siis Salisbury) poole, kus veetsime oma esimese öö. Kusjuures täiesti jumalikus hotellis,

kus meie toas

 oli isegi juhtmega internet. Kahjuks viibime jätkuvalt Inglismaal, kus toimub demonstratiivne originaalitsemine ja otseloomulikult peavad neil olema pistikud, mida ei kasuta ükski normaalne inimene. Me muidugi teadsime sellest inglaslikust veidrusest ja võtsime kaasa oma adapteri, mis kahjuks üritas kahel korral meie kaunist sviiti põlema panna (tõesõna, suitsu juba tuli), nii et kahjuks jäi pikem netitrett ära mitte interneti- vaid arvutipuuduse tõttu. Seega hetsime rahulikult magama.

kell pool kuus, Tallinn-London lennukis

Niisiis õnnestus meil emaga end viisakalt ja viksilt lennukile smuugeldada. Kui välja jätta muidugi asjaolu, et olin sunnitud turvakontrolli läbima sokis, tanksaapa rõõmud, eksole :) Aga lennukile saime, kohad on meil küll peaaegu et erinevatel lendudel...Mul rida 19, emal rida 24.

Aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin - see on ikka uskumatu tunne, kui lennuk tõuseb, ma tõepoolest ei mäletanud enam seda. Mööda minnes ei mäletanud ma ka seda, et lennukid teevad niiii kõva lärmi, kuigi äkki on see hoopis konkreetse isendi viga? Vahet pole, see tunne, kui lennuk end maast lahti rebib...!!!....Ma lihtsalt itsitasin suurest rõõmust, niivõrd eriline tunne on see. Minu ümber lugesid inimesed samal ajal ajalehte, ilmselgelt reisivad nad tihedamini kui mina...:) Ja siis see naljakas vaade maapinnale, pilvedele, pilvedele, maapinnale – lennuk on ikkagi mu lemmiktranspordivahend. Rong kõlbab ka, aga buss on tõesti viimane variant. Ma muutusin juba Viljandi-Tallinn bussis nii närviliseks, et eurotripi iha on jälle mõneks ajaks läinud.

Aga lennuk siis...ilmselgelt istub meie reisugrupp kõik koos. Millest ma seda järeldan? - ei ole normaalne, et täiesti juhuslikult istuks lennukis koos umbes 20 inimest, kes kõik loevad Sirpi. Olgu öeldud, et meie emaga ostsime kaas Eesti Naise, et lugeda Epp Petronest...Ka nunnu, eks?

Kitsas on ka, kuigi mul veab vähemalt nii palju, et istun vahekäigu kõrval, seega paremat kätt saan südame rahus liigutada. Erinevalt vasakust siis :)

Reisigrupist veel rääkides...esialgu tundus asi üsna kurb, sest näis, et kõik inimesed olid kohale tulnud kõrgetel kontsadel, mis ilmselgelt pole just maailma parim variant, kui on vaja põgeneda Baskervillide koera eest või näidata üles sitkust ja ellujäämistahet metsikul nõmmel matkates. Hiljem siiski ilmusid kohale ka sportlikumad tüübid, nii et eks näis.

Nõnda, rohkem igavat juttu mul ajada polegi:) Arvuti aku väheneb ka jõudsalt, loodame siiski, et hotellis leidub internetti.

Tallinn, enne poolt nelja

Nonii, uskumatu, aga tõsi - ma sõidan Inglismaale. Väga-väga veider :) Mõnikord lihtsalt juhtub nii, et ise üldse pingutamata kukub mingi võimalus sülle. Nagu nüüd, nii palju kokkusattumusi läks vaja, et lõpuks oleksin mina siin lennuväljal ja ootaksin teadet "Algab minek lennule Tallinn-London".
Naljakas on see, et viimati lendasin ma aastal 2004. Kui keegi tahab, arvutagu välja, kui pikk aeg sellest möödas on, mina ei taha, tiba masendav on. Aga vähemalt olid viimased reisid superägedad (Berliin ja Rooma)!
Tegelikult ei olegi mul mitte midagi öelda, reis pole ju veel alanud . Lihtsalt tahtsin prooviposti ära teha. Eks paistab, kas annab ka jooksvalt reportaaz(katusega)e anda või mitte.
Musi-kalli!
Pilte ka:
Tallinna lennujaama ootepaviljon:)

Sõbrapilt empsiga:

Pilt sarjas "Mitte keegi minust pilti ei tee, teen siis ise"