Kuni su küla veel elab...

Selle postituse pühendan ma Eestile :)

On veider, kuidas erinevad teemad hakkavad elus esile kerkima. Pean silmas seda, et võid käia erinevates seltskondades, pealtnäha vestelda täiesti erinevatel teemadel, aga kokkuvõttes käib jutt ikka ühest ja samast asjast. Praegu olen sattunud kuidagi hästi palju kokku Eesti ja eestlaste teemaga, mis eilset taasiseseisvumispäeva arvestades sobib ju väga hästi. Kuigi tegelikult pole sellega kuigivõrd seotud olnud. Paar mõtteliini, mis on jäänud mind kummitama.

Kas siis sellist Eestit me tahtsime?
Tsiteerin: "Kui aastate jooksul olen ikka aeg-ajalt trehvanud küsimusi "Kas me sellist Eestit siis tahtsimegi!", siis mina vastaksin täpselt nii nagu oleksin vastanud igal jumala hetkel selle kahekümne aasta jooksul - Jah!, Just täpselt sellist Eestit me tahtsimegi! Meie enda oma!"
Minu meelest nii ilusasti öeldud. Kuigi jah, ma olen sündinud sellisel ajal, et mul puudub isiklik mälestus mitte-vaba-olemisest, kõiki pöördelisi sündmusi mäletan lapselikkuse silme läbi, aga sellegipoolest olen õppinud armastama Eestit. Teadlikult. Armastan ilusat ja puhast eesti keelt (kes oleks võinud arvata, eksole), armastan eesti ajalugu, eesti inimesi...Ja usun sellesse, et kui tahad, et asjad oleksid teisiti (paremad), siis tuleks ise midagi ära teha, mitte iriseda, et RIIK midagi ei tee. Maailmavaateline küsimus jällegi, olen ammu aru saanud, et sotsiaaldemokraatia pole päris minu teema. Usun selleks liiga kõvasti indiviidi ja tema võimetesse. 

Lapsed on meie suurim rikkus
Mina oma ühe lapsega ei leia küll suurt midagi, mille üle viriseda. Lisaks ka eelnevalt väljendatud mõte, et inimene ise peab oma asjadega hakkama saama, seega ka laste üleskavatamisega. Mõtlema panin mind aga kolme lapse emast õde, kes juhtis mu tähelepanu asjaolule, et Eesti riigis on normaalne omada kaht last. Sest enam-vähem kõik pakutavad perepiletid annavad õiguse siseneda kahele täiskasvanule ja kahele lapsele. Äärmiselt veider olukord, kui järele mõelda. Ja äärmiselt veider, et sellest pole varem kõval häälel juttu tehtud, sest minu teadvusesse pole see veel kordagi jõudnud. Et tasuta koolilõunate, vanemahüvitise (mille segiajamine emapalgaga mind alati ärritab -.-) ja tasuta töövihikute kõrval tegelikult paljulapselisust ei aktsepteerita. Kujutame ette, et neljalapsline perekond läheb ujulasse, ostetakse perepilet ja kaks üksikpiletit. Ehk siis ujuma läheb kahaplapseline perekond koos naabritega. Et mis mõttes!?!?


Külakogukond päästab Eesti
Taustapilt:
Mu õe kunagine pinginaaber suri. Jah, kuigi ta oli veidi üle kolmekümne aasta vana, suri ta vähki. Temast jäid maha joodikust mees ja kaks väikest last. Arusaadavalt ei ole see mees lõpuni võimeline lastega hakkama saada, emotsionaalselt nagunii, aga ka puhtpraktiliselt. Ja siinkohal tulebki mängu kogukond - inimesed, kes teavad olukorda ja viivad sellesse peresse koti kartulit, lastele kooliasju, mõnikord paar uuemat riideeset jne. Selles osas tõepoolest küla töötab, olles elanud nüüd juba neli aastat täielikus kolkas, võin öelda, et ära surra, paljaks varastada ja muud hirmsat naabrid ei lase. Valve on korralik.
Samas olen ma maal elades näinud nii palju olemist, mida ma ei oska kuidagi oma varasemasse elutunnetusse sobitada. OK, ma hakkan üle saama sellest, et inimesed suudavad elada ilma vee ja kanalisatsioonita ja nad ei kavatsegi seda muuta. Hüva on, kui see neile probleemi ei valmista, siis tõepoolest miks mitte. Kuigi see ei tähenda, et mina niiviisi elada kavatseksin. Ma võin (väga laias laastus) aru saada isegi sellest, et inimesed elavad puhtalt lasterahadest ja valla toetusest. Sest jah, kui saab ilma tööl käimata oma elu ära elada, siis miks mitte.Tegelikult ongi ju raha ja asjad selgelt üle hinnatud.
Millest ma aru ei saa, on maainimeste mentaliteet :S Ja siinkohal vabandused juba ette kõikide ees, kes elavad maal, aga ei ole sellise mentaliteediga. Ühesõnaga, ma ei mõista külas olevat hierarhiat, ei mõista seda kinnisust, hirmu võõra ja teistsuguse ees. Võib-olla tänu alalehoidlikkusele jääbki küla püsima? Jälle ma ei tea. Ma ei tea nii paljusid asju :D Aga on uskumatu, et naise roll külades ONGI  selline...traditsiooniline. Nii uskumatu - naine kantseldab lapsi, vaaritab süüa, ootab kodus meest....Ja kui naisisik pole selline, siis ei võeta teda omaks. Ja omaks ei võeta teda just naiste endi poolt, see osa on eriti hämmastav.

Üldiselt said nüüd asjad jälle meeldejätmise tasemelt kirja pandud. Et siis...armastan Sind, Eestimaa :D