Ekskursioon Cirencesteris (11. august)

Kätte jõudis aeg pühkida endalt Cornwalli tolm ning suunduda edasi Cotswalli poole. Üldiselt polnud meil selle vastu midagi, tähendas see ju meile vaid uusi ja põnevaid paiku, miks mitte ometi. Tehnilise poole pealt tähendas see siiski ka seda, et vahetasime kodulinna ja koduhotelli. Teades, et tegemist on "kultuurireisiga", mille maksumus polnud just tagasihoidlik, ei tekitanud mõte elukohavahetusest meis mingitki ebalust. Ooo, sancta simplicitas, ütleks nüüd.
Ühesõnaga. Uus linn, uued mõtted, jagati siis meie bussiseltskond kaheks, ühed kesklinna, teised romantilisse Riverside House´i. Meie  (nagu ka ülejäänud inimesed bussi tagaotsast) sinna romantilisemasse ikka...Kell üheksa õhtul jõudsime linna, kesklinnahotell sattus kohe tee peale, seega neemad hüppasid maha, meie keerasime koos bussiga ninad oma hotelli poole ja hakkasime minema. Ilus linn oli, romantiliste majade ja kitsaste tänavatega. Hüva, bussijuht manööverdab osavalt, läheb uljalt ka ringile (ärgem unustagem, et ringe sõidetakse siin ikkagi päripäeva) ja .... teeb 360kraadise pöörde ja sõidab tuldud teed tagasi. OK, läks sassi. Nii, edasi. Tänavad lähevad veelgi kitsamaks, tundub järjest toredam...kuni ühel hetkel on selge, et see, mida buss üritab, pole teps mitte hotelli ette parkimine, vaid hoops ülikitsalt tänavalt põgenemine. OK, läks veel kord sassi. Nõnda siis loksume aga edasi. Kümmekond minutit....ja buss peatub maja ees, mis näeb  välja täpselt nagu koolimaja. Bussirahvas muutub juba hüsteeriliseks, kujutades ette, kuidas me ööbime kooli võimlas mattidel. Näib siiski, et siia meid magama ei panda, küll lahkuvad meie juurest pimedusse nii giid kui mõlemad bussijuhid. Esimestes ridades hüütakse appi ema. Kas tänu sellele või siis millelegi muule saame siiki bussijuhi tagasi ja üritame taas maanteele pääseda. Selleks tuleb küll tagurpidi üle jugapuu heki sõita, aga see ei morjenda enam kedagi. Tagasi teel olles sõidame mõnda aega närvide rahustuseks niisama ringi.  Peagi ilmneb, et närvide rahustuseks sõidame pidevalt ühte ja sama ringi....Ekskursiooni algusest on möödas kolmveerand tundi ja ausalt öeldes ei paku see linna enam suurt huvi. Ja siis järsku olemegi kohal, vähemalt nii väidab silt TÕKKEPUU  kõrval. Jah, meie hotelli saamiseks tuleb putkas oma isikut tõendada, aga seda mitte selleks, et hotellikülastajad tunneksid end turvaliselt, vaid seepärast, et hotell asub laoplatsi kõrval ja öösel seisavad siin väärtusliku kraamiga rekkad....Lisaks kõigele plahvatas meie adapter, nii et...peace, mis muud :D