Tammsalu ja Jürjendal

Üks ilus õhtu kaht ilusat inimest kuulates

Pärast seda tassike piparmünditeed kohvikus, mis kuulub Eesti 50 parima kohviku hulka, ja saabki ennast päris hea ja helge inimesena tunda.

"Rõõmu allikas" jõudis nüüd küll lõpuni (tõsi, sügisel tuleb korra veel Tallinna Jaanis üks esinemine), nii et soovitada pole väga mõtet. Aga soovitan ikka vahel kontserdil käia. Ja sinna, kus on Jaan Tammsalu, tasub ikka minna. Kuigi suur tõenäosus on teda kohata matustel. Aga siis vähemalt on teada, et matused on ilusad.

"Tuul pajuokstes"

Eile käisime Ruudiga vaatamas etendust "Tuul pajuokstes". Seda on nii mitu aastat mängitud, et suurem osa lapsi ja lapsevanemaid on arvatavasti juba näinud, aga kes siiski pole, soovitan väga-väga! See on tõeliselt tore etendus. Näitlejatest on kahju, et nad peavad sellise ilmaga ujumas käima, aga vaatajatele on asi nii haarav, et näiteks Ruudi väitis hiljem, et ainult korra natuke tibutas vihma. Mina, kes ma miskipärast olin prillidega kohale läinud, märkasin küll, et tegelikult tuli vahepeal konkreetset padukat :D Aga istusime oma keepide ja all ning ilm oli ju tegelikult soe, lihtsalt kergelt niiske.

Mulle hirmsasti meeldis see, kuidas maastik oli ära kasutatud, kostüümid olid superilusad, majad olid ka nii lahedad. Sai nalja ja pärast ikkagi oli arutamist ka, et mis ja kes ja miks ja kuidas. Näitlejad olid toredad, on uskumatu, kui heas vormis on Luule Komissarov ja Peeter Jürgens, mõlemad on ju üle 70 aasta vanad. Nende põhjal võiks küll arvata, et tänapäeval pole mingit pensioniaega tarvis :D

Üks ääretult armas lasteendus, kus ka täiskasvanutel on hea olla.

Härra Mutt ja härra Rott Ugala kodulehelt

Oh my god

Ma lähen Barack Obamaga kohtama.

Ok, tegelikult kohtama on natuke palju öeldud. Ma kahtlustan, et isegi kohtuma on liiga palju :D Aga ikkagi :D Loomulikult ei saa ma öelda, millal ja kus, sest see on riiklik saladus. Ja nii põnev.

Hr H andis juba soovitusi, mida antud olukorras mitte öelda. Ma küll arvasin, et puhtas eesti keeles võiks ju proovida, aga tõsi ta on, et arvatavasi on kohal mõni eestlasest turva ka. Nii et ma püüan ikka ennast tagasi hoida.

Sportlik mina

Veeretan siis vaikselt mõtet sellest, et võiks sügisest ikkagi mingisuguse treeninggrupiga liituda. Ma olen seda oma elus varem ka proovinud, aga midagi püsivat pole leidnud. Samamoodi pole ma elus kunagi tundnud treeningujärgset energiapuhangut. Olen mõelnud, et äkki minu organism ei toodagi füüsilise pingutuse peale serotoniini. Või on asi ikka selles, et ma pole leidnud endale õiget spordiala. Sellega seoses olen tänaseks kõrvale heitnud plaani ühineda aeroobikatrupiga. Pump mulle täitsa meeldis, aga seda heaolutunnet ma ikkagi ei saanud. Ainus hea osa oli see, et ma suutsin end veenda tegema midagi, mida ma esimese valikuna ei teeks. Aga täpselt sama tunne on ka siis, kui ma toad ära koristan. Viimase eeliseks on fakt, et erinevalt trennis käimisest saavad nõnda ka toad korda.

Mõtlesin siis, et võiks katsetada joogat. Et ihule ja hingele korraga. Septembrist algavad algajate treeningud ka, nii et plaanil on potentsiaali! Samas vaatasin hindu ja mõtlesin, kas ma ikka tahan :) Ma saan aru, et kõrge hind peaks mind motiveerima kohal käima - ei taha ju raha tuulde lasta, kui juba raha olen välja käinud. Kahjuks toimib see minu puhul vastupidi ehk ma jätan raha üldse välja käimata. Samas oma tervise eest hoolitsemine peaks olema prioriteet ja ega need summad nüüd nii üüratud ka pole.

Mõtleb veel selle plaani peale. See on minu kohta juba üsna sportlik tegevus.

Kirjutamata jäänud postitus kasvatusest

Hommikul mõtlesin, et peaks ka kirjutama ühe postituse kasvatamatuse ja kasvatamise teemal. Et kuidas mulle ei meeldi väljend kasvatamatu/kasvatamata laps. Ja kuidas igasugune sildistamine on nõme. Ja kuidas mulle ei meeldi, kui täiskasvanud inimesed hakkavad lahmima ja inetuid sõnu kasutama. Aga siis käisin koolitusel ja nüüd olen chill. Kui maailmas on inimesed, kes suudavad kõik lapsed rivisse istuma panna ja kelle lapsed tõepoolest räägivadki ainult siis, kui kana pissib, siis mis mul sellest. Elan edasi oma pojaga, kes põeb logorröa gradus gravist ja noh, olen zen.

Ja kuigi ma pole teab mis suur inspiratsioonipiltide austaja, lisan "inspireeriva video". Ilus Eestimaa loodus.

Kuidas me kontserdielamuse asemel nalja saime

Mul on väga hea meel, et mu isa võttis mind kaasa Balti ketti. Tol hetkel, kui see parajasti toimus, mul nii hea meel ei olnud, sest ma pidin ühel võõral naisel käest kinni hoidma ja minu poolest oleks võinud see kett ka selles kohas katkeda. Aga praegu vaatan ma uhkusega mustvalget pilti, kus mul on jalas ruudulised püksid ja peas täpiline rätik. Ma olen alati moeguru olnud. Mida aastad edasi, seda suurem armastus mul on kodumaa vastu. Mul on endalgi mõnikord imelik, sest vabalt võib juhtuda, et mul tõusevad pisarad silma, kui ma mõtlen meie kodumaa peale. Näiteks kui ma olen Ruudile meie maa ajaloost rääkinud. 

Seega pole üllatav, et nädalavahetusel käisime Balti keti aastapäevale pühendatud kontserdil. Kogu meie grande famiilia oli kohal lootuses kogeda suurt ja võimast kodumaa-armastust. Või siis lihtsalt saada kontserdielamust. Tegelikult saime...

... kõvasti nalja. Esiteks prl Lumivalgekese arvelt, kes suutis kaks jäätist niiviisi ära süüa, et me peaaegu ei näinud, kuhu ta need pani. Teiseks Lukase üle, kes seisis meie ees ja tekitas sellega paratamatult hulga lodevuspagulase nalju. Tegelikult ka potentsiaalse arutluskoha, sest meil oli seltskonnas inimene, kes oli väga pahane teatud väljaütlemise peale, ja inimene, kes leidis, et Lukasel oli õigus. Aga kuna me olime pidumeeolus, siis vaidlema ei hakanud. Ma ei oska siiani seisukohta võtta. Lodevuspagulane on ka minu meelest liiga negatiivse hinnanguga sõna. Mugavuspagulane on natuke parem. Kuigi see hinnanguline pool on samamoodi küsitava väärtusega. Ses mõttes, et kokkuvõttes on see lihtsalt inimese valik, kas ta teeb üht või teist. Ühe jaoks kaalub kodumaa emotsionaalne pool välismaal saadava majandusliku poole üles, teise jaoks ei kaalu. Nagunii on meil neid mugavusjääjaid enamuses. Kolmandaks sai paratamatult (tunnistan häbiga) kohatuid nalju visatud meie presidendi pihta. Tegelikult oli mul Toomas Hendrikust natuke kahju ka. 

Mida me samal ajal ei saanud, oli pühalik tunne isamaalisi kõnesid kuuldes, sest meie paknemispaigal oruveerel lihtsalt polnud sõnagi kuulda. Välja arvatud "Elagu Eesti!" Samal põhjusel ei saanud me ka kontserdielamust, sest kummalisel kombel polnud ka muusikat oruveerel hästi kuulda. Samal ajal olime päeva jooksul kõik oma erinevates elukohtades kuulnud, kuidas koorid harjutasid "Ärgake Baltimaad". Heli liikumine vabas õhus on tõeliselt müstiline nähtus. 

Nii kokkuvõttes oli kontsert suhteliselt suvaline meie jaoks. Millest on tegelikult väga kahju. 

Kultuuri sündmus Peeter Ojaga

"Peeter Oja etendust nimetab kultuurisündmuseks vist tõesti ainult inimene, kes sõna kultuurisündmus kokku kirjutada ei oska."

Ma loodan, et Marina ei pahanda, et tema blogi kommentaariumist selle märkuse näppasin. See võtab kuidagi väga kenasti kokku suhtumise, mida tundsin ise, kui mainis kuskil seltskonnas, et läheme vaatama Peeter Oja monoetenedust "Kui loll võib inimene olla".

Õigluse mõttes märgin ära, et minu sugulased küll midagi ei öelnud. Nad olid lihtsalt vait ja hakkasid rääkima supersoojast suvest või varsti algavast koolist :D Aga nii mõnedki teised tundsid kohe vajadust hakata jagama oma vastumeelsust Peeter Oja suhtes. Või üldse selliste ürituste suhtes. Mille peale tekkis mul iga kord tahtmine hakata seletama, et ma ikka käin päris teatris ka ja kuulan päris head muusikat ja loen päris häid raamatuid. Et lihtsalt kogemuse mõttes võiks ju minna ja et mulle ka tegelt see Oja nii väga ei meeldi ja ... Aga panin iga kord suu klõpsti kinni, sest mõtlesin, et ma võin ju ometi minna oma raha eest (ok, tegelt hr H raha eest) vaatama Peeter Oja, ilma et ma ennast õigustaksin. 

Rahvast oli kohale tulnud hordide kaupa. Kuna me jäime minekuga hilja peale, oli meil auto kaasas. Kohale jõudes hakkasin muretsema, et peame auto saali kaasa võtma, sest kogu kesklinn oli täis pargitud. Õnneks teab hr H ka nurgataguseid kohti, nii et pääsesime vaevast autoga läbi klaasuste sõita. 

Saal oli ka rahvast ääreni täis, nii et mul tekkis isegi natuke hirm, mis siis saaks, kui mul tekib vajadus välja minna (nii suure rahvahulga kohta oli vent kahtlaselt hale. Või vähemalt minu jaoks oli juba saali astudes umbne olla). Õnneks kestis etendus ainult tund ja viisteist minutit, nii et ära ei minestanud ei mina ega keegi teine. 

Kui ma etendust vaatama hakkasin, mõtlesin, kui raske võib ikka niiviisi olla üksi tervet saali naerutada. Kui ma olin etenduse ära vaadanud ja sain aru, et see kestis alla pooleteise tunni, mõtlesin, wtf, ma teen igapäevaselt sedasama, ainult minu naljad on iga kord uued. 

Et siis naerda väga ei saanud, millest mul oli väga kahju, sest mulle tegelikult täitsa meeldivad sellised lihtsad naljad, mida ühelt suviselt standupilt oleks ju võinud oodata. Näiteks olen ma palju naernud "Rahva omakaitset" kuulates. Lootsin midagi sellesarnast, aga mu meelest Oja natuke alahindas publikut ja püüdis visata eriti selget nalja. Ainult et mind näiteks ei aja naerma naljad Urve Palo üle. Kohati oli tunda, et sellest loost võiks üks hea nali tulla, aga lõpp keeras jälle liiga ilmseks ära, nii et muiata sai, aga naerda otseselt mitte. 

Asja võtab kokku hr H arvamus, mille ta laia haigutuse saatel etenduse lõpus ütles: "Nüüd on nähtud, aga rohkem sellist asja vaatama ei viitsi tulla." Nii et kui keegi teine minu seltkonnas kunagi tulevikus paljastab, et ta läheb Peeter Oja vaatama, saan üleolevalt teatada: "MINA küll ei viitsiks midagi sellist vaatama minna."

Tegelikult ma muidugi ei ütleks nii. Minu meelest oleks see kohatu snobism.

Lasteaiast. Avameelselt minu vaatepunktist.

Täna koitis siis see kaunis päev, mil Ruudi lasteaeda taas lasteaeda läks. Loomulikult minu entusiastlike sõnade saatel (nii lahe! näed jälle sõpru; saad lasteaia mänguasjadega mängida). Ja sama loomulikult tema vaikse ohkamise saatel (nojah, eks ma siis lähen). Kokkuvõttes oli muidugi kõik väga okei, ta on täpselt nii suur, et mingit nuttu või nurgasistumist või muud jama temaga enam ei kaasne.

Praegu on lasteaias alles suverühmad, sest paljud veel puhkavad. Aga kes on kohal - lapsed vanuses umbes 2-4. Mõtlesin sellele täna päris pikalt. Iseenesest on arusaadav, et on lapsi, kelle vanemad peavad suvel tööl olema. Ei ole ju kõigil sellist puhkust nagu minul. Aga miks on suvel siiski nii vähe suuri lapsi aias? Ka need vanemad tüübid  ei ole ju ometi üksi kodus. Britt püstitas oma blogis ka just teema lasteaias käimise kohta (täpsemalt küll selle kohta, kas beebiga kodus olev ema peaks viima oma lapse lasteaeda või mitte). Ja siis mu armas lasteaiaõpetajast sõbranna, kes viimati kirjeldas, kuidas lapsevanemad tulevadki rõõmsalt lasteaia sulgemise ajaks kohale, kuigi väike mudilane on juba mitu tundi oodanud ja oodanud.

See kõik on mind viimastel päevadel pannud mõtlema, mis värk selle lasteaiaga on. Iseenesest on lasteaed haridusasutus, kus on õpetajad ja õppekavad ja mingisugused pädevused, mille saavutamist eeldatakse. Samas pean ma tunnistama, et ma pole kunagi lasteaed päris niimoodi suutnud võtta. Mitte et ma kuidagi alavääristaksin lasteaias töötavate õpetajate tööd, aga ma tõtt öelda ei saa täpselt aru, miks neilt nõutakse nii palju. Mulle sobiks väga hästi, kui Ruudi käiks lihtsalt hoius, nii et ta oleks turvaliselt hoitud sel ajal, kui mina tööl olen. Kahjuks jääb selline variant lihtlabaselt raha taha - riiklik lasteaed on kõige odavam variant oma lapse "hoiustamiseks".

Ma ei ole näinud oma lapse suurt arenguhüpet seoses lasteaiaga. Kogu see rääkimise ja potil käimise ja söömise asi. Minu jaoks oli normaalne, et enne lasteaeda minemist teeb laps seda. Rääkimise osas ma muidugi ei tea, kuidas oleks edasi kulgenud, sest Ruudi oli lasteaeda minnes 2 aastat ja 5 kuud vana, nii et loomulikult ei rääkinud ta nagu täiskasvanu. Aga mingit ootamatut arengut ma selles vallas ei täheldanud, ta üritas juba enne meid surnuks rääkida. Lugemise ja arvutamise sai Ruudi kodus selgeks, see, millega nad näiteks eelmisel kevadel lasteaias tegelesid, oli tal selge juba üle-eelmisel aastal. Ja selle kõigega ei taha ma öelda, et Ruudi on niiiiiii andekas, sest enda ümber ma just selliseid lapsi näengi.

Teine põhjus, miks lapsed peaksid lasteaias käima, on sotsiaalne areng. Selles vallas nägin ma tõesti muutust. Eriti pärast elukohavahetust. Ainult et muutus oli selgelt halvemuse poole. Loomulikult ei olnud selles süüdi lasteaed oma õppekavaga, aga ma arvan siiski, et lasteaed oma olemusega süvendas probleemi. Ruudil pole kunagi olnud probleemi mänguväljakul või rannas või kuskil üritustel endale sõbra leidmisega. Tal on selline lahke nägu peas, et lapsed lihtsalt tulevad temaga mängima. Oma esimeses lasteaias oli tal palju sõpru, tal oli isegi esimene armastus. Ka siis linnas lasteaeda minnes leidis ta endale kohe mängukaaslased, õpetajad kiitsid, et nii mõnus, rahulik ja põnevate mängudega poiss, et ka vanemad lapsed tahavad just temaga mängida.

Ja siis läks lasteaed täie hooga käima, rühmas oli korraga üle kahekümne lapse ja järsku hakkas Ruudi üksi mängima. Või kapi taga olema. Hommikuti tuli nutt, et tema ei taha lasteaeda minna, seal on nii palju lärmi ja tema ei oska neid asju teha, mida peab. Ta keeldus minemast muusikatundi või kui läks, siis lihtsalt istus. Poiss, kes kolmeaastasena laulis solistina ja osales lauluvõistlustel. Tal polnud lasteaias ühtki last, kelle kohta ta oleks öelnud, et see on tema sõber. Ja siis tuli see, kui kuulsin linna pealt, et mul on kasvatamatu laps, kellega õpetajad hakkama ei saa. See muuseas oli juba siis, kui meie esimene nõustaja oli käinud Ruudit rühmas vaatlemas ja leidnud, et tegemist ei ole probleemse lapsega, vaid sellisega, kes vajabki rohkem oma ruumi.

Ma arvan, et nüüd võin ma öelda, et me oleme sellest probleemist üle saanud. Ja ilmselgelt õppis ka Ruudi sellest kõigest väga palju ja arenes sotsiaalse poole pealt kõvasti edasi. Aga minu arvates oli see natuke karmivõitu õppetund, sest enne seda kogemust polnud tal ju vaja nõnda palju areneda.

Kolmandaks peaks lasteaed valmistama last ette koolisituatsiooniks. Et kuidas käituda õppetunnis, kuidas olla kollektiivi osa. Ja ka siin on minu meelest päris mitu probleemkohta. Esiteks see meeletu võistlemine. Kes saab kõige kiiremini riidesse. Kes saab kõige kiiremini söödud. Kes jookseb kõige kiiremini. Kes jääb kõige kiiremini magama. Minu jaoks on arusaamatu, miks peab lasteaia võimlemistunnis mängima võistlusmänge. Eriti selliseid, kus nõrgemad järjest välja langevad (nt rahvaste pall) - nõrgemad saavad ju sellisel juhul vähem mängida, see tähendab vähem harjutada, mis tähendab, et nad jäävadki oma ebaedu kogemusega. Maailmas on olemas sportlikud mängud, mis ei ole üles ehitatud parima väljaselgitamiseks. Samamoodi häirib mind üheks õigeks vastuseks treenimine. Näiteks nagu see huvitav küsimus, mis on kell. Mille õigeks vastuseks oli midagi, mida ka mina ei mõistnud. Ja mille eest Ruudi, kes oskab kella vaadata ja arvutada, kui palju minuteid on mingi asjani aega, sai kohalikus koolivalmidustestis miinuse. Kahjuks on tõepoolest ka koolis samasuguseid situatsioone, aga kas selleks just harjutama peab...

Pika heietuse kokkuvõtteks nõnda palju, et ma tõepoolest ei arva, et lasteaias töötavad tropid (tsau, Getter!), vaid eelkõige seda, et laste kollektiviseerimine pole mingi hullult äge asi. Et minu meelest pole põhjust uskuda, nagu ilma lasteaiata oleks laps harimatu mats, kes oma eluga hakkama ei saa. Minu meelest on lasteaiad meie ühiskonna paratamatus, sest naised ja mehed tahavad tööl käia.

Rahulik suubumine sügisesse

Suvi liigub oma vääramatu lõpu poole, nii et isegi mina, kes ma augusti alguses mühatasin pahaselt, kui räägiti varsti algavast kooliajast ja saabuvast sügisest, olen hakanud selle mõttega harjuma. Tehniliselt võttes on mul veel nädal puhkust, aga üliägedad koolitused hakkavad juba pihta, nii et uuel nädalal läheb noormees paariks päevaks juba lasteaeda. Kahju on sellest, et ma ei saanudki tagasi oma poega, kes unistab lasteaeda minekust, nii nagu ta tegi meie vanas elukohas. Ta otseselt ei protesteeri, minu meelest võtab ta lasteaiandust paratamatusena, umbes nagu suurem osa inimesi käib tööl. Peab ju käima, sest muidu ei saa emps ja iss tööl käia, aga mingit rõõmsat ootust ma küll ei näe. Uuest aastast on palju uusi rühmakaaslasi, kusjuures sellest pealt kahekümnesest seltskonnast oma kolmveerand on poisid. Järjest rohkem hakkab tunduma, et universum ikka valmistub komandaks maailmasõjaks, miks muidu neid poisse niiiii palju on.

Tänase õhtu missioon on laps kuidagi puhtaks saada. Ausalt öeldes olen selles osas üsna skeptiline, sest tüüp pole kaks kuud jalanõusid kandnud, nii et jalad on lihtsalt kogu sellest suvisest maapinnast läbi kasvanud. Me vahetevahel oleme neid leotanud, aga minu meelest see enam ei aita. Lohutan end mõttega, et tegemist on päevitusega.

Kojujäänud Epliku-fännile ostsime plaadi

Reedel käisime Epliku kontserdil. See on üks erakordselt hea ettevõtmine. Ühitasime selle ka pisikese minipuhkusega ehk siis Ruudi jäi koju ja meie, vanemad inimesed, võtsime endale hotellitoa. Minu suureks pettumuseks ei pakutud hommikul pannkooke, mis on minu jaoks hotellis ööbimise oluline osa. Luksuslik hommikusöök. Aga muidu oli tore ikka. Ja kontsert oli vaatamata heitlikule ilmaolule midagi väga-väga ilusat. Ja hea on olla koos oma abikaasaga täitsa kahekesi. Perega on ka tore olla, aga selles kahekesiolemises on eriline võlu. Eriti seepärast, et seda saab nii harva :)

My second Jamie

Pärast minipuhkust taas koju maabudes palus Ruudi omletti. Ma olen pool oma elust osanud põhimõtteliselt omletti teha küll, aga ma ei ole kunagi mõistnud, kuidas on võimalik terve omlett korraga ümber keerata, nii et tulemus jääks ikka ilus ümmargune. Mitte tükkidest kokkupandud munepuder, mis eemalt meenutab omletti.

Ja mida ütleb mulle mu Jamie - omletti ei peagi ümber keerama. Piisab sellest, kui ühelt poolt ära küpsetada, juust ja muu kraam, mida tahad, vahele visata, ning siis keerata üks pool teise peale ja valmis ta ongi. No natuke ühelt ja teiselt poolt veel küpsetada, aga poolt omletti oskan mu ju väga lõdva randmega ümber keerata.

Sedasi avan ma ühel päeval veel oma kohviku.

Ühe lapsepõlve lugu ehk Ida-Viru trip vol 2

Püüan nüüd siia talletada midagi natuke suuremat kui lihtsalt söön-käinpoes-olenrahul teemasid. Kuigi kui järele mõelda, on ka minu söön-käinpoes-olenrahul-postitused suure väärtusega, kui kunagi Ruudi peaks tahtma kaardistada oma ema elu. Või vähemalt mingit osa sellest. Mina olen pidanud tegema palju märkmeid, uuesti üle küsima, teatud kohtades leppima, et lihtsalt ei saagi selgust, et lõpuks kuidagi natukenegi moodustuks ühtne lugu minu isa lapsepõlvest.

Selleks, et hakata harutama seda lugu, kuidas mu isa üles kasvas, tuleb alustada natuke eespoolt. Nagu ikka. Mu isa vanemad olid Gerda Wilhelmine ja Arnold. Ma olen üles kasvanud kodus, kus nende pilt seisis alati riiulil. Lapsena oli minu jaoks müstika see, et tegemist on "photpshopitud" pildiga ehk mu vanaema ja vanaisa ei sattunud elu jooksul korralikult ühele pildile, nii pandi hiljem kaks pilti kokku. Mu vanaema isa oli baptistikoguduse pastor, ka vanaema oli baptist. See, kas mu isa ka lapsepõlves ristiti, pole täpselt teada. Isa seda ei mäleta ning sellest ei räägitud, kuid sugulased on hiljem väitnud, et neid kõiki ristiti lapsepõlves.

Kuna mu isa sündis aastal 1950, toimus enne tema sündi mitu väga olulist sündmust. Esiteks oli Teine maailmasõda, mis väga paljude inimeste elud ära rikkus, kusjuures väga palju sõltus lihtsalt juhusest - millise poole peale sa sattusid. Minu vanaisa Arnold võttis sel loteriil kehvema pileti - ta sattus sakslaste poolele. Ja mitte niisama, vaid valvuriks saksa vangilaagrisse. Ilmselgelt mõjutas see edaspidi nii Arnoldi enda kui ka tema pere elu. Esiteks olid Arnoldil arvatavasti tugevad psühholoogilised (psühhiaatrilised?) probleemid, kuna sellistest teemadest ei räägitud. See, mida ta seal vangilaagris nägi ja mida ise tegema pidi, läks koos vanaisaga hauda. Teisalt olid sel vangivalvuri tööl ka pragmaatilisemat laadi tagajärjed - vanaisa Arnold kartis elu lõpuni, et ta kas saadetakse vangi, Siberisse või mahalaskmisele. Tehniliselt võttes oli ta ju võidelnud NL-i vastu. Vabanemine toimus alles seitsmekümnendatel, kui võim võttis asja uuesti läbi vaadata ning tollased vangid tunnistasid, et Arnold oli olnud nende oludes väga inimlik valvur. Pärast seda sai vanaisa kergemini hingata, kuigi psühholoogilist kahju ei vähendanud ka see.

Sõjaajal ja kohe pärast sõda sündisid minu isa kaks venda, Arno ja Joel. Lisaks kõigile raskustele, mis sõjajärgsel ajal nagunii olid, põles nende kodu maani maha. Kodus olid sel ajal 6-aastane Arno, kahene Joel ja onu Gottlieb, kelle vene sõjaväelased lolliks olid peksnud. See, miks maja maha põles, ei teagi. Samamoodi on segadus sellega, mis päästmise ajal juhtus. Lapsepõlvest mäletan juttu, kuidas naabrid tulid appi, väike Joel pandi lume peale pikali, kus ta külmetus ning sai peaajupõletiku. Nüüd olen hakanud mõtlema, et Joel oli ju sel hetkel juba nii suur, et pidi kõndima, miks ta siis lamama jäi? Ma ei tea ja isa kodus ei räägitud sellest ka kunagi pikemalt. Kindel on see, et väike Joel oli haige ja suri. Hauaplaadil on kirjas vaid sünni- ja surmaaasta, kuupäevasid pole.

Isa sünnikoht

Kusjuures nendegagi on probleeme, sest hauakivil olev surma-aasta 1948 ei klapi muude asjadega. On teada, et tulekahju toimus talvel, veebruarikuus. Samas on teada ka see, et Joel suri kahe ja poole aastasena, seega loogilisem oleks surma-aasta 1949. Samuti klapiks see aasta paremini järgnevate sündmustega, sest on teada, et edasi kolis mu isapere sugulaste tallu, kust 1949. aastal inimesed "eest ära küüditati".

Joeli surmast ja näiteks sellest, miks ta oli nii raske haigusega kodus, mitte haiglas, miks ta ikkagi sinna lumele külmetama jäi ja miks vanem vend Arno tema eest ei hoolitsenud - kõigest sellest ei teagi me midagi, sest nendest asjadest ei räägitud. Küll aga on lugu Joeli surmast - ema olevat toimetanud teises toas, kui haige laps palus juua. Ema olevat mõelnud, et teeb veel viimased asjad ära ja siis viib. Järsku nägi ta aga ukse kohal sõnu "Sa oleksid pidanud tema eest hoolitsema." Ja kui ta teise tuppa Joeli juurde läks, oli laps surnud.

Kaevuri

Pärast põlengut läksid vanaema ja vanaisa niisiis elama oma sugulaste juurde, kes 1949. aastal küüditati. Mitte et see oleks olnud suur ja võimas talu, kuid elukoht siiski. Sellesse paika sündis ka minu isa. Aasta pärast küüditamist. Pikalt nad seal siiski elada ei saanud, pärast Stalini surma hakkasid küüditatud tagasi kodumaale tulema. Isa sugulased jõudsid tagasi arvatavasti 57./58., sest oma esimese kooliaasta ajal elas isa just selles talus. Kui aga sugulased kodumaale tagasi jõudsid, tahtsid nad oma talukohta tagasi ning isa pere läks elama Kaevurisse, mahapõlenud maja kõrval püstijäänud putkasse, mis oli ehitatud segaseks pekstud Gottliebile. Seal oli neil üks tuba nelja peale, kusjuures magama pidi paarikaupa ning kahe voodi vahele jäi paarkümmend sentimeetrit vaba ruumi. Mõni ime, et mu isal nooremaid õdesid-vendi pole.

Sealt puude vahelt paistab Pioneeri

Lapsepõlvest mäletan ettekujutust, et see kodu oli neil muldpõrandaga. Sel suvel küsisin üle, selgus, et tegemist oli ikkagi vaid minu fantaasiaga. Põrand oli siiski majal olemas, kuigi elamistingimused polnud loomulikult need, mida tänapäeval arvestatavaks peetaks. Kuna vanaisa Arnold elas pidevad hirmus (tal polnud aastaid näiteks dokumentegi), ei mindud kunagi kuskile rääkima oma eluolust. Alles siis, kui vanem vend Arno oli piisavalt suur mees, et ohjad enda kätte võtta, leiti perele paari nädalaga uus elukoht Pioneeri tänava kortermajas.

Samas, nagu mu isagi ütleb, lapsepõlv on ikka ilus aeg. Kui pole rohkemat näinud, ega siis nii palju puudust ei tunnegi. Poisid jooksid ikka ringi ja mängisid oma poistemänge, korraldasid spordivõistlusi, käisid koolis, pidasid oma esimesi pidusid. Kusjuures poisid olid tol ajal erilised spordifanaatikud, pidevalt toimus kümnevõistlus (ma igaks juhuks mainin, et kümnevõistlusesse kuulub ka nt teivashüpe). Ja näiteks koolipoistena sõitsin nad jalgratastel Peipsi äärde suvitama. Kohtla-Järvelt.

Koolis õppis isa hästi ja tegi kõvasti sporti. Ta ise on maininud, et kehalised eeldused polnud ta ehk kõige paremad, aga meeletu tahtejõuga jõudis ta koolispordis täiesti tippu. Just spordi pärast oli mu isa ka kaks päeva pioneer. Vanaema Gerda ei lubanud isal pioneeriks hakata (see eestlaste veri seal rätikul), aga kui poiste võistkond jõudis vabariiklike mängudeni, ei oleks saanud isa kaasa mängida. Seda aga meeskond endale lubada ei saanud, nii astuski kohe 14-aastaseks saav isa pioneeriks. Kahe päeva pärast oli ta nii vana, et arvati organisatsioonist välja.

Koolimaja, mida loodetvasti hakatakse
renoveerima

Kooliaja toredamad mälestused on 8. klassi lõpukirjand teemal "Sädemest tõuseb leek", milles mu arukas ja väga hea keeleoskusega isa kirjutas tuletõrjujate üllast tööst. Ja keskkooli matemaatikaeksam, mille pärast mu isa matemaatikaõpeajal arvatavasti mõni väiksem veresoon peas lõhke. Mu isa nimelt on matemaatikas väga osav, ta on üldse mõtlemises väga osav, näiteks minu lapsepõlves rääkis ta minu rõõmuks tagurpidi. Ses mõttes, et ta suutis oma peas sõnu niiviisi näha, et öelda need välja tagurpidi. Igatahes. Matemaatikaeksamile läks mu isa nii, et tal oli tagumiku peal suur furunkel, mis tähendas, et istumine oli tema jaoks täielik piin. Seega oli ta sunnitud sooritama eksami rekordajaga, mis tähendas, et ta polnud ehk oma võimete kõrgusel :D

See aga ei muutnud midagi, sest pärast keskkooli astus isa ikkagi ülikooli geograafiat õppima. See muuseas oli natuke juhus, sest ta läks alguses lihtsalt kaasa oma sõbraga, kes tahtis geograafiat õppida. Juhtus aga nii, et isa sai sisse, sõber aga mitte.

Ülikooli esimesel aastal suri vanaema Gerda ajuvähki. Ja sellega sai isa lapsepõlv lõplikult läbi. See, mis toimus ülikoolis edasi, kuidas mu ema ja isa ühes põrandaaluses klubis kohtusid, kuidas sündis mu vanem õde - see kõik on juba ühe uue postituse teema.

Mis juhtus siis, kui ma kasutusjuhendit tõsiselt ei võtnud

Kõik sa alguse sellest, kui Mallukas reklaami tegi. Punastele juustele mõeldud maskile. Eks mitteloomulikud punapead teavad, et kärts värv kipub õige kiiresti tuhmiks minema, nii et lisasärts juustele kulub ikka marjaks ära. Tundub muuseas, et Mallukas töötab reklaamina väga hästi, sest tema viidatud leheküljel oli konkreetne toode tükk aega välja müüdud. Kuni nüüd lõpuks oli taas müügis ja ma ka endale selle tellisin.

Ma ausõna lugesin kasutusjuhendi enne läbi. Aga see tundus niiii ülepakutud. Mina vana juuksevärvijana arvasin ikka paremini teadvat. Et kui on mask, siis kasutan nagu maski. Lärts pähe ja valmis.

Esimene üllatus oli see, kui avastasin, et mu käed on imearmsalt roosad. Selgeks sai juhendis olev manitsus kasutada kaitsekindaid.

Mask hakkas kohe mõjuma, ma reaalselt nägin, kuidas mu luitunud salgud värvusid... jah, see oli nüüd ootamatu koht. Nad värvusid imekaunilt roosadeks kiharateks. SEDA juhendis kirjas polnud, pakil seisab siiani selges inglise keeles cherry. Nojah, kunagi juuli alguses olid ka meie koduaia kirsid roosad. Aga sõin ma neid siis, kui nad olid sügvapunased. Mis seal ikka, eks vahendi toimimise ajal ja märgadel juustel võibki asi teistmoodi välja paista.

Kolmanda üllatuse sain siis, kui juuksed juba pestud ja kuivatatud olid. Arusaadavaks muutus juhendis olev manitsus kanda mask ühtlasest juustele, kasutades kammi. Kuna mina seda ei teinud, sain endale sügavroosade laikudega juuksed :D

Hommikul vaatasin ühtpidi ja teistpidi, naersin natuke enda üle ja lõin käega. Eks ma õhtul püüan päästa, mis päästa annab. Ja kui ei anna, siis pole midagi teha :D Õhtupoolikul juba käitusin juuksevärvile vastavalt, kui tühjas parklas vajasin kolme katset, et auto ära parkida. Lehvitasin aga uhkelt oma täpilist lakka ja püüdsin mitte välja teha kõrval seisvas autos olnud seltskonnast, kes mulle rõõmsalt kaasa elas.

Kas asjad siis teevad mind õnnelikuks?

Kui me suve alguses Hiiumaal käisime, mängisime "Tõde või tegu". Mina läksin mängu pärast seda, kui ülejäänud pühalikult lubasid, et mängime viisakalt. Korra varem olen seda mängu õpilastega mänginud, tookord oli põhikooliealiste seltskond ja esimene küsimus mulle oli: "Õpetaja, kas te olete oma meest petnud?" Pärast seda olen ma ettevaatlik olnud.

Aga seekordne mäng oli hästi tore, küsimused olid äärmiselt huvitavad. Üks, mis mind siiani mõtlema paneb, oli küsimus selle kohta, milline raha eest saadud ASI (enda ostetud või kingitud) on mind kõige õnnelikumaks teinud. Ma pidin tükk aega mõtlema ja ega ma kohe õiget otsa kätte ei saanudki. Suve jooksul on siit-sealt inimestelt sedasama küsimust küsinud. Ja mulle näib, et kõik on korraks tundnud seda tunnet, et mitte midagi ei oska välja tuua. Mis on tegelikult ju hästi veider. Me ju ostame väga palju asju.

Ühelt poolt äkki tõesti on suurem osa sellest, mida me ostame, suvaline träni. Miski, mis ainult tundub oluline sel hetkel, aga pärast kodus ongi ... suvaline träni. Teiselt poolt olen hakanud mõtlema, kas meile äkki pole liiga palju sisendatud mõtteviisi, et ainult elamused on need, mis tõeliselt loevad. Et asjad on mõeldud neile, kes on stressis ega oska muudmoodi oma tuju tõsta, kui mõttetult koju vedada asju, mida tegelikult vaja pole. Et lahedad inimesed vastavad küsimusele, mis on parim, mida oled raha eest saanud, midagi stiilis langevarjuhüpe või palverännak või annetus koerte varjupaigale.

Pärast paari kuud olen ma meelde tuletanud päris palju ASJU, mille omamise üle ma olen (olnud) väga õnnelik. Esimene selge mälestus on sellest, kui mu õde tõi mulle Saksamaalt mu esimese barbi-laadse toote. Tavaline takkusjuukseline ainult trikood kandev pikajalgne pehmest plastmassist übernaine, aga ma olin täiesti sillas. Ma olin siis seitse aastat vana ja barbie oli midagi, millest ma isegi unistada ei julgenud. Neid müüdi valuutapoodides, kuhu meil asja ei olnud. Ja siis selline õnn.

Siis mäletan oma esimesi altlaienevaid velveteid, punast värvi. Ostsin need oma esimese palga eest, kui olin kolmteist. Kandsin neid truult järgmised neli aastat, kuni need kummalisel kombel mulle lühikeseks jäid ja ma need edasi kinkisin. Need olid superilusad püksid ja ma olin väga ilus, kui neid kandsin.

Siis vahepeal on mingi auk, millest mul ei meenu midagi, mis oleks mind erakordselt õnnelikuks teinud. Teismeliste värk vist. Igatahes olin ma väga-väga õnnelik, kui õppelaenu eest oma korterisse laminaatparketi ostsin. Oranži värvi. Sellega oli mingi hullem jama, sest seda värvi parketti pidi kuskilt tellima ja see tuli niiiii kaua aega. Aga kui põrand lõpuks laminaadi all oli, vaatasin ja katsusin seda heldimusega.

Hr H on teinud mulle mitu äärmiselt toredat kingitust. Minu esimene mälupulk (ajal, mil flopid olid veel aktuaalsed), mp3-mängija, millele oli peale pandud hästi palju mulle meeldivat muusikat (kujutan ette, kuidas härra öökis seda jõledat indie´t otsides ja leides), fotokas (mis muuseas oligi esimene asi, mille välja ütlesin toda mängu mängides).

Hästi õnnelik oli ka siis, kui Ruudile tema esimese talvekostüümi ostsin. See oli lihtsalt nii tore, panin komplekti kodus diivanile ja vaatasin ja silitasin imetlusega. Võibolla sellepärast ma praegugi suhtun Ruudi õueriiete valimisse teatava fanaatilisusega.

Aga kõige ilusam asi, mille olen raha eest saanud, on ikkagi mu abielusõrmus. Esiteks on see tõesti ilus sõrmus, kuidagi mulle nii sobilik. Ja teiseks meeldib mulle, et selle tegi Mihkel just minu jaoks. Et see pole poest ostetud või võõra ehtekunstniku tehtud. Vaid ikkagi keegi, kes teab mind ja tegi just mulle minu sõrmuse. Nojah, Mihkli tehtud surma vägiste kaelakee üle olen ma ka jätkuvalt väga õnnelik.

Tegelikult on õnnelikuks tegevaid asju mul veel ja veel. Kas või mu uued varbavahed, mida olen terve suve igapäevaselt kandnud. Iga kord on tore neid jälle jalga panna. Või mu imeilusad läätsed, mis muudavad mind prl Vaprakese sõnul Legolase-sarnaseks :D Kõik mu Harry Potterid. Mõistliku hinnaga head sandaalid Ruudile. Mu rohelised viisakad kottpüksid. Uus seljakott hr H-le. Klaasist salatikauss. Jne jne.

Huvitav, kas minu õnn ongi selline pisike ja piiratud, kui ma tõepoolest armastan neid asju, mida olen ostnud või mis mulle on kingitud. Ma ise kaldun arvama, et asi on ikka õiges tundes, nagu SG ütles.

Nutt ja hala talveriiete teemal

Ettenägelik inimene nagu ma olen, tegelen ma iga suve lõpus rõõmsalt talveriiete komplekteerimisega. Muidugi mitte endale, sest mina kannan kümnendat aastat järjest oma talvemantlit, mis IKKA VEEL ei suvatse inetuks minna. Nagu mu saapadki. Kahjuks Ruudiga  sama nali läbi ei lähe, sest tema jällegi suvatseb igal aastal järjest pikemaks kasvada.

Ma ei saa aru, kas ma olen sel aastal hiljaks jäänud (?!?!) või mis värk on, aga mulle hakkab tunduma, et ma pean sedasi hakkama oma põhimõtteid murdma. Mulle nimelt tundub, et sama hooaja kaupa poest ostes olen ma hull. Päriselt ka. Ma nagu käiks igapäevaselt tööl. Hr H ka. Aga osta 100 euro eest üheks hooajaks jope ja püksid inimesele, kes seda õieti hinnatagi ei oska, näib mulle totrana. Eriti kui lisame siia asjaolu, et lasteaialapsena oleks vaja kostüümist kaht komplekti. Nii ma olengi ettenägelikult suve lõpus eelmise hooaja kaupa ostnud, mis on ka naeruväärselt kallis, aga ikkagi parem. Mu lemmikolukord on ikkagi see, kui mul õnnestub saada teise ringi kaupa, sest uskumatul kombel on inimesi, kes ostavad oma lapsele linnaskäimiseks uue kostüümi ja kasutavad seda loetud korrad, nii et ka mina saan oma tüübi lasteaeda saata pükstes, millelt tehasevoldid pole veel välja kantud.

Okei, sellest osast, et teise ringi kaupa ma oma 130+ inimesele enam ei leia, sain ma aru juba eelmisel aastal. Kui ta oli alles 120+. Olgem ausad, ka mina ei julge Ruudi eelmise aasta pükse müüki panna, sest need on täiesti räbalad. Mõnele tuttavale veel, koduaias poris möllamiseks, raha eest küll mitte. Aga miks on ka poodides alles ainult suurused kuni 116?

Eks see ole natukene mu enda probleem ka. Sest ma tahan, et tüüp käiks ringi vett ja tuult kinnipidavates ürpides, mis samal ajal näevad ka ilusad välja. Aga süda tilgub verd selliste hindade juures. Saapad ju ka nagunii.

Ma nüüd ei teagi, kuidas olukorda lahendada.

"Maksmata" arved

Hommikul (kell 11.30) helistas mulle isa, kes muude pakilis-praktiliste infopudemete vahel küsis mu käest murelikult, kuidas meie oma prügiveo eest maksta saame. Neile tuli nimelt koju kiri, et nende leping on üles öeldud, sest nad pole arveid maksnud.

Mu isa ei ole päris kindlasti see tüüp, kes palgapäeval poodi läheks ja kogu teenistuse ulatuses endale uue telefoni ostaks. Ka pole ta see tüüp, kes saab nibin-nabin nii palju palka, et iga kuu vähemalt pooled arved ära maksta. Ta on hoopis see tüüp, kes teeb otsekorraldused ja üldiselt ei oma mingit ülevaadet (haige konstruktsioon, ma tea :D, aga lause kuidagi jooksis nii), kui palju üldse maksma peab, sest tal on suhtumine, et kui oled kasutanud teenust, siis pead selle eest ka maksma. Ühesõnaga oli tema jaoks äärmiselt ebameeldiv sellist kirja saada.

Ta oleks hea meelega arved kohe ära maksnud, aga tal polnud ju mingit aimugi, kuhu ta maksma peab. Seejärel mõtles ta, et helistab ja küsib, aga pärast tunniajalist guugeldamist oli ta tuvastanud vaid üldise numbri, mis vastab ainult tööpäevadel. Nii et ta peab elama kaks päeva teadmisega, et ta on olnud pätt ja kaabakas.

Selle loo taustal selgus, et mu vanem õde, kes on samamoodi hoolas arvemaksja, on saanud kirja inkassolt koos ähvardusega sattuda maksehäirete registrisse. Ja ta vannub samamoodi jumala keeli, et tema pole arveid saanud.

Ma saan aru, et inimesed on muutunud mugavaks. Ja loomulikult peaks ise mõtlema, kas oled kõige eest, mida oled kasutanud, ka raha maksnud. Aga kuidagi ikka juhtub nii, et kõik ei ole kogu aeg meeles. Minul endal läheb pidevalt meelest veenäitu teatada. Esiteks peab seda nii harva tegema, teiseks elasime aastaid oma kaevu ja kanalisatsiooniga, nii et tegelikult mul polegi harjumust veega majandada. Õnneks töötavad selles asutuses toredad ja arusaajad inimesed, kes vahetevahel meile helistavad ja meelde tuletavada.

Ma ise olen meeleheitel olnud Swedbanga ja Tele2 pärast. Nii meeleheitel, et korra olen Tele2 inimese peale avalikus kohas telefoni teel karjunud. Inimesed, kes mind teavad, võivad tunnistada, et see pidi olema midagi väga halba, et mind nii kaugele viia. On täiesti uskumatu, kui jõuetu on üksikisik suurte firmade vastu. Swedbank on eriti halb variant, kellega probleemid võivad tekkida, sest need sindrinahad võtavad su arve pealt lihtsalt raha ära. Ja teha neile selgeks, et tegemist on nendepoolese eksimusega, on peaaegu võimatu. Korra olen alla andnud, aga teisel korral oli olukord juba nii absurdne, et hakkasime protsessima. Edukalt iseenesest, aga pärast seda kafkalikku süsteemiterrorit keeldub hr H tõesti selle pangaga igasugustest kontaktidest. Ta üldjuhul isegi ei võta nende nime suhu.

Ma võin ju aru saada, et maailmas on palju täielikke troppe, kes süüdimatult oma arved üle lasevad. Aga miks kiusavad asutused inimesi, kes tõepoolest tahavad nendega hästi läbi saada. Sellest ma aru ei saa. Minu jaoks on inkassod, maksehäirete register ja muu selline VÄGA hirmus ja häbiväärne asi. Eriti kui ma olen enda arvates teinud kõik õigesti.

Kodusünnitusel õiguslik alus olemas

Suure puhkamisega olin tähelepanuta jätnud selle, et alates 1. augustist on meie koduriigis kuidagiviisi reguleeritud kodusünnitusetemaatika. Mitte et  ma oleks tervishoiuteenuse osutamise seadusest suutnud välja lugeda, mida siis täpselt reguleeritakse - mida lubatakse, mida keelatakse. Ja mis põhiline - kas seadus reguleerib ka sedasorti kodusünnitusi, kuhu pole oodatud ämmaemand koos põiekateetriga? Või selles osas seis ikka seesama? Praegu jääb mulje, et seadus on mõeldud pigem ämmakatele, kes saavad ametlikult kodusünnituseteenust osutada (ja selle eest palka saada?), mitte naistele, kes tahavad kodus sünnitada ja hiljem ilma suurema kärata sünni ära registreerida.

Igatahes on tore, et kodusünnitus kui selline on Eesti vabariigis nüüdsest olemas. Mitte ainult metsapoole juttudes, vaid ka päriselt. Seadust otsides jäi silma terve hulk kirjatükke koos paljude kommentaaridega. Eks ootuspäraselt oli inimeste arvamus kodusünnituse osas tauniv. Taas üks teema, kus kõigil on vist oma arvamus kenasti välja kujunenud. Mitte et ma jätkuvalt aru saaksin, miks peab oma arvamust nii inetult edasi andma. Aga see pole enam kodusünnitusega seotud probleem, vaid üldine kommentaaride jagamise kultuur. Õnneks ka lihtsate vahenditega välditav maailm, sest tõepoolest ei sunni keegi mind kommentaariume lugema.

Mulle igatahes seadusemuudatus meeldib.

Demütologiseeritud Juhan Liiv

Ma olen üle poole oma elust Juhan Liivi armastanud. Kusjuures armastus algas juba enne seda, kui ma üldse Liivi luule või tema elulooga tuttavaks sain, see juhtus pärast "Kasuema" raamatu lugemist. Mäletate seda lugu, kui Kadri klassile andis kirjandustundi asendusõpetaja, kes alustas tundi sellega, et palus tule ära kustutada? Ja siis luges "Lumehelbekest"? No vot, minule mõjus juba selle tunni kirjeldus nii tugevalt, et hakkasin Juhan Liivi armastama.

Edasine elu on seda armastust ainult kasvatanud. Liiv on üks mu lemmikteemasid kirjanduse programmis, sest minu meelest on tema luuletused nii fantastilised. Ja piinatud geeniuse motiiv on mulle ka meeldinud, eriti pärast filmi "Beautiful Mind".

Nõnda võtsin ülima heameelega vastu isa kutse minna vaatama Alatskivile lavastust "Kus sa oled, Juhan Liiv?".

Enne algust umbses rehetares küsisin emalt: "Mis sa arvad, kas on kurb?" Ema arvas, et kindlasti. Huvitav on see, et esimese kümne minuti jooksul naersin ma nii palju ja nii südamest, nagu ma pole ammu ühegi etenduse või filmi üle naernud. Ma pidin lõpuks rusikat hammustama, sest naljakas koht sai mööda, aga kuna nali oli nii hea olnud, ei suutnud ma rahuneda. Minust kaks rida tagapool istuval Contral oli sama mure, aga tema ei hammustanud rusikat, vaid naeris rõõmsalt.

Lugu jätkus lõbusas tempos - Juhani sobimatus isaga, kes ei talunud seda, et jälle üks poiss, keda sööda ja koolita ja kellest lõpuks saab luuletaja; Juhani armulugu noorukese Liisiga; aga ka lähenev vaimuhaigus, kihk asuda Poola poole teele, helin, mis läheb järjest valjemaks, raha, mida polnud, ja inimesed, kes ei saanud aru, et luuletaja ei vajagi raha. Teiseks vaatuseks, kui väljas, ja sellega seoses ka rehetares, läheb järjest pimedamaks, muutub ka lugu järjest tasasemaks ja nukramaks.

Kokkuvõttes mulle meeldis. Isegi väga. Mis sellest, et polnud üldsegi nii kurb, nagu üks Liivi-teemaline asi võiks olla. Aarne Soro mängis Juhani nii mõnusalt inimlikuks, ilma suure paatose või traagikata. Kusjuures
pärast seda, kui Soro mängis olude sunnil Vanaema Weatherwaxi, on ta mulle igas rollis väga meeldinud.

Oli üks ilus ja kurb lugu meie oma geeniusest, kes andis oma saapad ja kuue Eestimaa eest. Ja minu jaoks, kes ma olen Liivi aastaid enda jaoks järjest enam müütiliseks kangelaseks pidanud, lugu inimesest, kes selle müüdi taga elas.

Arvustus Postimehest

My first Jamie

Kui inimene on ikkagi endale kaaluka kokaraamatu ostnud, siis peaks ta seda tõepoolest kasutama. Nii ärkasin ma täna hommikul paistes ja pahurana (meil on magamistoas jätkuvalt 33 kraadi, mis on võrreldes meie talvise 14 VÄGA suur vahe, magada on muuseas talvel parem. Ülestõusmisest siinkohal ei räägi.) üles ja otsustasin kohe härjal sarvist haarata.

Külmkapist avastasin enda üllatuseks paki šašlõkki. Ei kujuta ette, mis romantilised grilliplaanid hr H peas olid seda ostes, sest näen teda üldjoontes öösel kella ühe ja viie vahel, muul ajal on ta "asju ajamas". Ja siis kui ma teda näen, on ta surnud, sest tal on nii palav. Nii et romantilise grilli toimumise hetke ei suuda ma välja mõelda. Võibolla tõigi ta šašlõki mulle lihtsalt üllatuseks - lilled oleks ju olnud liiga imalalt romantiline. Tema praktilist meelelaadi arvestades ei saa seda täielikult välistada.

Igatahes võtsin šašlõki aluseks. Ei saa ju lasta väärt kraamil raisku minna. Sirvisin raamatut üht- ja teistpidi, kummalisel kombel polnud seal ühtki retsepti ootamatult külmkappi sattunud šašlõki jaoks. Nii olin sunnitud valima mõnusa hautise, kus peab kasutama väikseid lihatükke. Seda ju šašlõkk ometi on, eksole.

Kui nüüd päris aus olla, siis retsepti osas vaatasin lihtsalt pilte. Ja hautisesse panin niisama häid asju - liha, porgandid, sibulad, kikerherned, oma aia tomatid. Okei, see, et ma sinna otsa siidri valasin, on Jamie´ süü.

Kokkuvõttes tuli välimuselt küll samasugune nagu kokaraamatus. Maitselt ka suurepärane. Võibolla ühel päeval katsetan ka Jamie´ varianti.

Igatahes pole ost täiesti asjatu olnud.

Juukslas

Veel paar korda juuksuri juures käimist ja saangi teha postituse teemal "Teejuht Viljandi ilusalongides". Arvestades küll seda, kui tihti ma juuksuri juurde satun, läheb veel paar aastat, nii et tegelikult tuleb kannatust varuda selle postitusega. 

selfie-meister möllab

Igatahes täna jälle käisin ja olen hullumoodi rahul. Ajakirjad toodi otse tooli kätte, juuksur reaalselt küsis, mida ma tahan (huvitaval kombel on nõnda, et pärast seda, kui ma ütlen, et tahan lokke, haaravad juuksurid teadjal ilmel kohe tarvikud kätte ja asuvad tegustema, nagu nad näeksid, mida ma tegelikult tahan), ja lisaks pakuti ooteajal kohvi koos marmelaadikommiga. Ja lõpuks küsiti raha vähem kui üheski teises selle linna juukslas. Kui päris aus olla, siis oleksin ma olnud vaimustuses juba sellest, kui mulle kohvi pakutakse, mind on lihtne ära osta. Ja mitte ma ei mõista, miks teised salongid seda ei tee, pole eriti kallis, aga emotsiooniga seotakse klient oma koha külge. Vähemalt minusugune klient. Juuksed said ka mõnusad. Esialgne sirge variant oli ju ka vahelduseks natuke aega huvitav, aga tegelikkus oli see, et nende juustega nägin ma ikka nii ludu välja, et ilma sättimata ei tahtnud õue minna. Loki eelis ongi see, et tõused ja lähed. Vähemalt minu stiilis. Värv kulus küll suhteliselt maha, nii et korraks tundus, et saan üle 14 aasta taas proovida blondiini elu, aga hiljem tuli roosa tagasi. Ma ei teagi, kas rõõmustada selle üle või mitte, jõudsin isegi natuke ära harjuda selle mõttega.

Pärast käisime prl Stilliga raamatupoes ja ostsime mõlemad endale Jamie Oliveri "Kokakooli", et saada täiuslikeks perenaisteks. Nüüd istun ja mõtlen, kuidas ma motiveerin end seda raamatut kasutama. Mingisuguse väljakutsega ei saa ma kohe alustada, sest mingitel segastel põhjustel on mul järgnevateks nädalateks kuskilt tekkinud plaanid, mis kokkamisega hästi kokku ei taha sobida. Aga ma hoian raamatut elutoas laual, et vaikselt end selle mõttega harjutada. Võibolla sügisel teen väljakutse "Vähemalt kolm Jamie´ rooga nädalas". 

Raamatuelamus - "Jacobi kaitsmine"

Mõne raamatuga on nii, et silmad kuskil väikest tutvustust ja saad aru, et tahaks seda lugeda. "Jacobi kaitsmisega" täpselt nii oligi.

Esimene emotsioon oli pettumus. Ausalt. Minu jaoks on raamatutega nii, et kui mul on esimese lugemise ajal aega hakata mõtlema selle peal, kuidas see raamat kirjutatud on, siis on sisus midagi väga puudu. Aga selles raamatus jõudsin ma juba esimese kümne lehekülje jooksul mõelda, miks kuradi pärast autor ainult minevikku kasutab. Ma saan aru, et minategelane kirjeldab möödunud sündmusi, aga ka need asjad, mis peaksid ikka veel kestma, olid minevikus. Mingisuguste ametiasutuste kirjeldused näiteks. Need ei ole ju maha lammutatud või pole sündmustest möödas viissada aastat. Minu (udupeen) keeletunnetus nõudis olevikku.

Ja no need trükivead. Korra mõtlesin, et vaataks, kas toimetaja on praeguseks surnud, sest ma kardan, et pärast seda, kui ta ise trükist tulnud raamatut sirvis, tahtis ta läbi põranda vajuda. Äkki läksid valed lehed trükki? Pidevalt on tühikud puudu, suvaliste sõnade vahel, mida keegi ei tahaks kokku kirjutada. Stiilis maläksinpark. Poolitusvead. Mu lemmik oli sõna "manjak". Lausesse oleks hästi sobinud sõna "manjakk". Ja mis sõna on "jaaküll"? Vahepeal tundus mulle juba, et tegemist on naljaga.

Sisult oli minu jaoks raske lugeda sellest, kuidas küsimus, kas Jacob on süüdi või mitte, polnud üldse oluline. Ja mida edasi, seda kummalisem see mulle tundus. Ja järjest häirivam. Pärast seda, kui kohtuotsus välja kuulutati, mõtlesin küll, kas tõesti nii ongi. Selline raamat siis.

Ja siis tuli viimane peatükk, mis muutis kõik. Asjad läksid õigesse perspektiivi ja lõpuks ometi sain ma aru, kui kohutav raamat see on. Ja nüüd ei pea ma silmas seda, et see on trükivigu täis raamat, vaid seda, kui kohutav on see lugu, mida seal jutustatakse. Õige otsa aitas kätte saada ka õde, kes juhtus mu tähelepanu, et peategelasest isa kandis ju ikkagi sedasama geenimutatsiooni, mis avaldus tema puhul lihtsalt natuke teistmoodi. Viimast peatükki lugedes ei näinud ma ühtki trükiviga muuseas.

Tagakaanel olev küsimus: "Kui kaugele oled sina valmis minema oma lapse kaitsmiseks?" sai igatahes palju sügavama ja hirmsama tähenduse. Sest kes kokkuvõttes Jacobit kaitses - kas tema isa või ema? Huvitav on see, et tutvustuses räägitakse sellest, kuidas lapsevanem ei näe oma last õigesti, sest teda segab isa - või emaarmastus, mis takistab uskumast temast midagi nii võigast nagu kellegi tapmine. Selles raamatus oli minu jaoks probleem pigem selles, et isa ei hoolinud, mis on tõde, sest tema poeg pole seda väärt, et ta mõrvas süüdi mõistetakse.

Üks korralik lugemine igatahes.
Postimehe arvustus. 

Abipalve!

Kallid inimesed, kes lähevad Maanteemuuseumisse vaatama etendust "Vaga vend Vahindra". Kui keegi teist oleks nii armas ja läheks ka välipellarisse, vahet pole kas sihtotstarbeliselt või mitte. Igatahes võiks keegi läbi astuda teisest putkast ja kaasa võtta etenduse kava. Täiesti lubatud on see läbi lugeda. Aga pärast võiks selle mulle saata :D

Ma nii väga tahaks ka kava lugeda.

Teejuht Viljandi külastajale

Ritsik küsis kohviku-postituse kommentaariumis, mida võiks peale kohvitamise veel Viljandis teha. Ausalt öeldes pani see küsimus mind pikalt mõtlema, sest ma olen Viljandiga nii ära harjunud, et ei oskagi otseselt midagi välja tuua. Nüüd on mul olnud aega natuke koguda ennast ja püüan oma mõtted ritta seada.

Viljandisse saabumine
Kui vähegi võimalik, siis tasub läheneda autoga ja Tartu poolt. Ma olen ise iga kord vaimustuses, kui ma seda teen, vaade on võrratu! Ja seda igal ajahetkel - suvel, sügisel, talvel, kevadel, hommikul, öösel. Iga kord erinev, kuid hingematvalt kaunis ikkagi. Kui Ruudiga kinost tulime, siis kuulasime parajasti Harry Pottery "Phoenix song"´i ja see kokku oli väga ülev hetk.

Linnaminek
Kel närvi jagub, võiks läheneda linnale Kõrgemäe tänava kaudu. Võibolla talvel olen selle soovitusega ettevaatlik, aga muul ajal kindlasti. Mulle tundub alati natuke võimatu sealt üles sõita. Ükskord libedaga pidi mu isa tagurpidi alla tagasi sõitma, sest auto ei vedanud üles välja. Kes siiski ülesmineku jaoks liiga alalhoidlik on, võiks vähemalt alla sõita.

Jalutuspaigad
Auto tasub rahulikult kuskile parklasse maha jätta, Viljandis on tasuta parkimine. Sellega seoses ei pruugi saada kohta igasse parklasse, aga üldiselt ei ole probleemi. Lähtuvalt minu pakutud plaanist on mõistlik sõita Vabaduse platsi parkima.

Sealt saab kohe mõnusasti jalutada Jaani kiriku juurde. Vastava huvi korral saab ka sisse lipsata, kuigi mulle ei meenu sealt ühtki korralikku vaatamisväärsust. Kui Ruudi oli noorem, siis me ikka käisime niisama vaatamas, ta oli suur kirikusõber. Reedeti on keskpäevapalvused. Kui vähegi aega on, siis tasub astuda sisse ajal, mil võib kuulda orelit mängimas. Jaani kiriku organist Kalev on uskumatu tegelane. Varem kui rohkem kirikus käisin, oli mul väga raske kuulata teiste organistide igavat mängu, sest Kalevis on midagi vembukat. See, et ta siiani elus on, on mu meelest müstika. Temaga palju huvitavaid mälestusi. Ma arvan, et ta oli esimene inimene Viljandis, kes pani paari samast soost inimesed. Minu ja mu sõbranna nimelt.

Edasi tasub jalutada lossimägedesse. Möödudes saab vaadata Pärimusmuusika Aita, aga kui seal parajasti ühtki üritust ei toimu, ei oska ma midagi soovitada, mida seal teha.
Lossikatega on nii, et kõige ilusam vaade on esimese Kirsimäe lõpus. Seal saab natuke mäest alla astangule istuma minna. Ma igaks juhuks soovitan enne istumist nuusutada, sest vähemalt varem oli see ka salapissijate lemmikkoht. Kui lõhna ei ole, siis on see super koht. Järv on sealt vaadates nagu Doonau. Siis tuleb muidugi ülejäänud lossiosa üle vaadata, nt otsida üles ristiga kivi Kaevamäele siseneval teel. Ja üle rippsilla tuleb muidugi ka kõndida ja püüda aimata, kui sügava oru kohal ta ripub. Näiteks kasutada teadmist, et vabalangemise kiirus on 9,8 ja siis näiteks püüda hinnata, kui kiiresti allasüliatud tatt kohale jõuab. Me Ruudiga viimati proovisime.

Siit edasi on kaks varianti - arhitektuurihuvilised võiksid lahkuda lossikatest rippsilla kaudu, et jõuda uue laululava ja gümnaasiumihooneni. Kool on seest kõvasti ägedam, aga sinna niisama kolama ei lasta. Kui juhtub olema mõni tuttav koolitöötaja, siis tasub temaga koos see põige ära teha, sest ma olen isegi siiani vahel üllatunud, kui lahe õhkkond seal on.

Kes arhitektuurist ei huvitu, võiks lossikatest lahkuda esimese Kirsimäe ja Varese silla kaudu, et jõuda otse vanalinna. Aga enne veel on kohe Jaani kiriku taga Kondase keskus. Sinna tasub ka sisse astuda, nii püsi- kui ka liikuvaid näitusi vaadata. Muuseas, võimalik on osta kolmikpilet Kondase keskuse, Viljandi muuseumi ja veetorni vaatamiseks. Pärast Kondast tasubki suund võtta kesklinna poole. Vahepeal võib sisse põigata ka Munga tänavale, sest see on selline mõnus munakivine tänav koos lahedate hoovide ja ringilippavate lastega. Siis aga hoogsalt Viljandi muuseumisse põtra vaatama (sedasama, kes Eesti Laulul käis). Ordulinnuse makett paelub mind ka iga kord, kui seal käime. Ruudi on suur muusemisõber :D Minu arust annab muuseum päris korraliku ülevaate olnust. Pärast seda aga kindlasti veetorni (mis asub kohe muuseumi juures) vaadet vaatama.

Pärast kultuuriprogrammi võib korra maha istuda pissiva poisiga purskkaevu (tegelikult küll kalaga poiss) juures, mis on ka sealsamas. Selle kohaga on mu meeldejäävaim elamus see, kui ükskord öösel istusime seal ja jõime õlut. See oli siis, kui ma veel alkoholi vabal ajal tarbisin ja avalikus kohas seda teha ei tohtinud. Ja nagu kiuste lähenesid meile politseinikud. Panime pudelid põlvede vahele ja vestlesime nendega. Kahjuks liiga pikalt, nii et mu kadunud sõbra põlved läksid nõrgaks ja pudel kukkus tuhandeks killuks otse politseinike jalge ette. Praegu aga võib seal kosutuseks õlut võtta küll.

Edasi on kaks võimalust ja ma ausalt ei oska öelda, kumb parem on. Mõlemad viivad lõpuks järve äärde. Üks variant on läheneda paremalt ja jalutada mööda Lutsu tänavat, kus on väga ilusad majad, nt üks väheseid juugendstiilis maju Viljandis. Ja sealt siis edasi minnes jõuda tänavale, mis viib alla järveäärsele jalutusteele, kus võib näha, et viljandlased on ka suured tervisespordisõbrad. Mäest alla tee on jällegi väga ilus. Teine variant on valida vasak pool. Siis saab täpsemalt vaadata raekoda ja raekojaesist parki, Maramaa kuju raekoja kõrval ning minna alla trepimäest. Sealt alla minnes soovitan mõelda, et Viljandis korraldatakse igal aastal jooksuvõistlus, kus sealt täie hooga üles joostakse. Minu jaoks on see puhas müstika. Kord kehalise kasvatuse tunnis pidime sedasama harjutama. Tuleb tunnistada, et meie sõbrannaga ronisime üles ja jäime siis põõsasse piknikku pidama. Rohkem ei tahtnud.

Järve ääres saab soovi korral ujuda. Soovitan kindlasti minna basseinide juurde, sest muud kohad on neid paganama vesikasve nii täis, et ujuda ei saa. Lapsed on kindlasti vaimustuses mänguväljakust, mis on tõesti suur ja tore. Suured inimesed saavad samal ajal treenida täiskasvanute vahenditega või siis Bangalos aega veeta. Selles viimases ei ole ma küll päris kindel, sest ma pole aru saanud, mis tingimustel see koht praegu avatud on.

Ja nüüd saabki hakata valima söögikohta.

Hiljem võib sisse astuda kirbuturu põhimõttel töötavatesse poodidesse (Leiukas Tartu tänaval või Sahtlid, millest üks asub kaubamaja hoovis ja teine kaubamaja parkimisplatsits otse üle minnes Kaalu tänaval), kust võib väga lahedaid riideid (aga ka muud vajalikku kraami) leida.

Ma kahtlustan, et rohkem ei jõuagi. Ja ega mul rohkem midagi otseselt pähe ei tulegi. Kellel tuleb, palun ära märkida :) Hea meelega muljetaks ka Viljandi majutuskohtadest, aga ilmselgetel põhjustel pole mul eriti palju kogemusi. Ainult Aasa külalistemajaga on ja see oli küll tore.