Ma ei võta endale tavaliselt uueks aastaks uusi kohustusi, kuna ma olen elujõuline noor inimene, tegelen enesearenguprobleemidega igapäevaselt. Näiteks võideldes igakestva laiskuse, mugavusstsooni ja muu sellisega. Viimane (edukas) projekt oli see, kui ma võtsin eesmärgiks tööl enam mitte hilineda. Sellega läheb mul juba päris hästi, hilinen ainult neisse kohtadesse, mis pole mu esmased töökohustused (loe: koosolekud). Või siis sellisel juhul, kui keegi mind nurka surub ja surnuks üritab rääkida.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Prl Luisa Lotta käis enne jõule mul külas ja tuli välja, et tal on mõni uusaastalubadus. Ja üks neist oli nii vinge, et võtan selle ka enda eesmärgiks. Nii et nüüd siis ametlikult välja öeldes:
aastal 2014 õpin ma selgeks, kuidas kududa sokikanda.
Tuesday, December 31, 2013
Monday, December 30, 2013
Taas inimene...
... kuigi kui aus olla, siis natuke lamba moodi :D Ehk mul õnnestus juuksuris ära käia ja nüüd on mul ludupea asemel kena kohev lakk. On elu suurimaid saladusi, miks inimesed sünnivad maailma täiesti valede juustega. Näiteks nagu mina. Isegi mu juuksur (jah, ma tunnen, et ma olen leidnud endale OMA juuksuri) astus pärast föönitamist sammukese tagasi ja imetles oma kätetööd: "Need lokid tõesti sobivad sulle."
Ilus on olla. Päris tõsiselt :D Kui ma juuksurist rahulolust pakatades välja astusin, oleks üks transamees oma kastiga vastu posti kõndinud, sest ta pidi vaatama, kuidas ma mööda lähen.
Ilus on olla. Päris tõsiselt :D Kui ma juuksurist rahulolust pakatades välja astusin, oleks üks transamees oma kastiga vastu posti kõndinud, sest ta pidi vaatama, kuidas ma mööda lähen.
Friday, December 27, 2013
Mis häält teeb metsas murduv puu, kui keegi seda ei kuule?*
Päris tõsiselt ja esialgu ilma igasuguse filosoofiata - ka murdumise hääl on või ei ole? Ma olin koolifüüsikas küll väga tubli ja mulle ausalt öeldes täitsa meeldis, eriti ülesandeid lahendada, aga kahjuks on sellega läinud nagu muugagi ehk enam ei mäleta. Aga kui ma ennast kõvasti kokku võtan, siis suudan välja mõelda, et heli tekib vibratsioonist - miski paneb õhu liikuma ja see liikumine paneb meie kõrvas luukesed üksteise vastu kõlisema ja nii kuuleme meie, inimesed, teatud häält. Aga kui nüüd tõesti pole kõrva ja luukesi ja aju, mis ütleks, mis hääl see oli, kas siis HÄÄL ise on olemas või mitte?
Mulle meeldib Hume´i lähenemine empirismile, see on sümpaatselt loogiline ja samas mõnusalt tavapärasust eirav arusaam, et minu meelest on raske selle võlule vastu panna. Tema järgi näib, et me ei saa selle olukorra mitte midagi väita, sest me pole kunagi kuulnud metsas murduva puu häält nii, et mite keegi seda ei kuule. Samal ajal oma igapäevases elus lähtun pigem mõttekäigust, mis arutleb, et asjad, mida ma ei näe, on ju olemas. Ja miks inimesed arvavad, et nad on vähem olemas, kui teised neid ei märka (ma ei ole enam kindel, kes niiviisi arutles, pakun Valtonit, kes oskab, võiks parandada). Et siis selle järgi võiks ju mõelda, et puu murdub ikka raksakaga, mis sest et meie seda ei kuule. Puu ise ja maailm ju kuulevad.
Või ei kuule?
*8. klassi füüsika ülesanne**
** kuna mul pole otsest seost 8. klassiga, siis aususe mõttes ütlen ka selle ära, et küsimuse tõi avalikkuse ette mu õde
Mulle meeldib Hume´i lähenemine empirismile, see on sümpaatselt loogiline ja samas mõnusalt tavapärasust eirav arusaam, et minu meelest on raske selle võlule vastu panna. Tema järgi näib, et me ei saa selle olukorra mitte midagi väita, sest me pole kunagi kuulnud metsas murduva puu häält nii, et mite keegi seda ei kuule. Samal ajal oma igapäevases elus lähtun pigem mõttekäigust, mis arutleb, et asjad, mida ma ei näe, on ju olemas. Ja miks inimesed arvavad, et nad on vähem olemas, kui teised neid ei märka (ma ei ole enam kindel, kes niiviisi arutles, pakun Valtonit, kes oskab, võiks parandada). Et siis selle järgi võiks ju mõelda, et puu murdub ikka raksakaga, mis sest et meie seda ei kuule. Puu ise ja maailm ju kuulevad.
Või ei kuule?
*8. klassi füüsika ülesanne**
** kuna mul pole otsest seost 8. klassiga, siis aususe mõttes ütlen ka selle ära, et küsimuse tõi avalikkuse ette mu õde
Thursday, December 26, 2013
Wednesday, December 25, 2013
Hardcore jõulujutt
Jõulujutt on väga põnev žanr. Ma polnud enne üldse teadnudki, et selline asi olemas on. Või noh, ma polnud mõelnud, et see on olemas. Aga sel aastal olen teadlikult kuulanud erinevate inimeste jõulujutte. Kahjuks ei mõista ma siiani sügavuti, millega on tegemist, sest jutud on väga eripalgelised. Näiteks olen kuulnud lugu Emast, kes läks hirmsa külma ja vööni lumega metsa, et tuua lastele jõuluks kuusk koju. Kuusk oli kaunis, aga ema külmus üks varvas ära. Või siis armsama poole pealt lugu sellest, kuidas Väike Tüdruk teadis täpselt, et päkapikud on olemas, aga kuna tal oli oma emast kahju, sest tollele ei toonud päkapikk midagi, mängis ise oma emale päkapikku. See oli selline klassikaline teismelisega pere olukord - kõik teavad, et asjad pole nii, nagu me üritame näidata, aga kõik teevad siiski nägu, et on.
Aga minu jõulujutt on eilsest jõululaupäevast.
Istusime jõululaua ümber, liha, verivorstid, hapukapsad - jõulud täies ilus. Küünal ka.
Järksu pöördud minu poole minu poeg Ruudi (6 a): "Emme, kui ma ära suren, siis matke mind maha."
Mina: "???!?!?!?"
Ruudi: "Mhmhm, kirstuga."
Mina: "Öööööö?!?!?!??!!!"
Ruudi: "Et oleks hauaplats."
Mina (kõnevõime lõpuks taastanuna): "Miks, kullake??!!?"
Ruudi (asjalikult): "Siis on teil natuke rõõmu ka sellest, saate hauaplatsi korras hoida."
Ma olen siiani häiritud.
Aga minu jõulujutt on eilsest jõululaupäevast.
Istusime jõululaua ümber, liha, verivorstid, hapukapsad - jõulud täies ilus. Küünal ka.
Järksu pöördud minu poole minu poeg Ruudi (6 a): "Emme, kui ma ära suren, siis matke mind maha."
Mina: "???!?!?!?"
Ruudi: "Mhmhm, kirstuga."
Mina: "Öööööö?!?!?!??!!!"
Ruudi: "Et oleks hauaplats."
Mina (kõnevõime lõpuks taastanuna): "Miks, kullake??!!?"
Ruudi (asjalikult): "Siis on teil natuke rõõmu ka sellest, saate hauaplatsi korras hoida."
Ma olen siiani häiritud.
Monday, December 23, 2013
Aasta 2013 - kehvade otsuste päev
Ma ei ole kindel, kas tänase päeva (mis on alles poole peal) otsuseid saab just aasta kõige halvemateks nimetada, aga suhteliselt kehvad valikud olid küll.
Tegelikult sai kõik alguse minu sotsiaalselt täiesi heakskiidetavast soovist pojaga koos midagi toredat teha. Ja esialgne plaan küpsetada piparkooke pole ju kuidagi laitmist väärt. Probleem tekkis sellest, et ma ei jäänud notsude ja inglite küpsetamise juurde, vaid tegin esimese täiesti kohatu ettepaneku meisterdada piparkoogimaja. Mina, kes ma olen köögis suhteliselt null, sest mulle lihtsalt ei paku kogu mässamine ja katsetamine ja hilisem koristamine absoluutselt mitte mingit huvi.
Kui maja, siis maja.
Tegime isegi lõiked. Pärast maja kokku kleepides sain aru küll, et tegelikult oleks pidanud mõtlema ka sellele, et a) katused on seintest suuremad; b) otsaseinad ei ole ristkülikukujulised, vaid neil on kolmnurgad peal. Aga see-eest on meie majal uhked aknad, sest me sulatasime neisse lutsukommid sisse. See oli kogu protsessi kõige lahedam osa.
Hulluks läks asi siis, kui mõtlesime, et maja tuleks ju ära ka kaunistada. Ja ma ütlesin: "Ma lähen käin kähku poes ära." Püha lihtsameelsus, mis muud öelda. Tähendab, kõik oleks võinud veel hästi minna, kui ma poleks kiirustamise huvides otsustanud autoga minna. Päris kindlasti polnud ma ainus :D Lähima poe parkla oli nii täis, et ma hakkasin tõsiselt muretsema, et ma ei saa enam kunagi sealt ära. Eriti pärast seda, kui üks tõeliselt geniaalne inimene tegi manöövri, mille käigus sõitis ta ette parkimiskohalt välja tagurdavale autole (mõistetava sooviga parkimiskoht hõivata), mille tagajärjel ei saanud tükk aega mitte keegi liikuda, sest ... polnud ruumi, kuhu liikuda.
Pärast esimest traumaatilist kogemust parklas ma edaspidi enam sisse ei keeranud, sõitsin lihtsalt mööda linna ringi ja vaatasin autosid. Neid tuhandeid ja vaatepilt oli õõvastav. Lõpuks, leidnud poe, mille parklas oli üks tühi koht (tegelikutl kaks, aga geenius nr 2 oli tänasel päeval otsustanud harjutada tagurpidi parkimist, mis ei olnud tal eriti hästi välja tulnud, sest ta parkis nii, et kahe parkimikoha vaheline joon oli tal täpselt auto all), suutsin võidujooksu auhinnana saada endale viimased kaks pakki glasuuri.
Maja tuli muidugi jõle :D Aga me otsustasime, et tegemist on Väga Vana Majaga. Ja et just seda me plaanisimegi teha.
pilt siit
Tegelikult sai kõik alguse minu sotsiaalselt täiesi heakskiidetavast soovist pojaga koos midagi toredat teha. Ja esialgne plaan küpsetada piparkooke pole ju kuidagi laitmist väärt. Probleem tekkis sellest, et ma ei jäänud notsude ja inglite küpsetamise juurde, vaid tegin esimese täiesti kohatu ettepaneku meisterdada piparkoogimaja. Mina, kes ma olen köögis suhteliselt null, sest mulle lihtsalt ei paku kogu mässamine ja katsetamine ja hilisem koristamine absoluutselt mitte mingit huvi.
Kui maja, siis maja.
Tegime isegi lõiked. Pärast maja kokku kleepides sain aru küll, et tegelikult oleks pidanud mõtlema ka sellele, et a) katused on seintest suuremad; b) otsaseinad ei ole ristkülikukujulised, vaid neil on kolmnurgad peal. Aga see-eest on meie majal uhked aknad, sest me sulatasime neisse lutsukommid sisse. See oli kogu protsessi kõige lahedam osa.
Hulluks läks asi siis, kui mõtlesime, et maja tuleks ju ära ka kaunistada. Ja ma ütlesin: "Ma lähen käin kähku poes ära." Püha lihtsameelsus, mis muud öelda. Tähendab, kõik oleks võinud veel hästi minna, kui ma poleks kiirustamise huvides otsustanud autoga minna. Päris kindlasti polnud ma ainus :D Lähima poe parkla oli nii täis, et ma hakkasin tõsiselt muretsema, et ma ei saa enam kunagi sealt ära. Eriti pärast seda, kui üks tõeliselt geniaalne inimene tegi manöövri, mille käigus sõitis ta ette parkimiskohalt välja tagurdavale autole (mõistetava sooviga parkimiskoht hõivata), mille tagajärjel ei saanud tükk aega mitte keegi liikuda, sest ... polnud ruumi, kuhu liikuda.
Pärast esimest traumaatilist kogemust parklas ma edaspidi enam sisse ei keeranud, sõitsin lihtsalt mööda linna ringi ja vaatasin autosid. Neid tuhandeid ja vaatepilt oli õõvastav. Lõpuks, leidnud poe, mille parklas oli üks tühi koht (tegelikutl kaks, aga geenius nr 2 oli tänasel päeval otsustanud harjutada tagurpidi parkimist, mis ei olnud tal eriti hästi välja tulnud, sest ta parkis nii, et kahe parkimikoha vaheline joon oli tal täpselt auto all), suutsin võidujooksu auhinnana saada endale viimased kaks pakki glasuuri.
Maja tuli muidugi jõle :D Aga me otsustasime, et tegemist on Väga Vana Majaga. Ja et just seda me plaanisimegi teha.
pilt siit
Sunday, December 22, 2013
Aasta 2013 - kõige rohkem naerma ajanud postitus
Kuigi mu purgist said teemad otsa, hakkas kirjutamine mulle nii meeldima, et lasen edasi. Kui mul midagi veel pähe tuleb, mis peaks minu meelest kirjas olema.
Tegelikult olen ma sel aastal palju naernud erinevate lugude üle. Kurb on see, et kõik ei tule ju meelde :( Ma tean, et olen Malluka üle (ja temaga koos) korduvalt naernud, aga ma ei oska ju enam neid üles leida. Samamoodi on Merjega juhtunud väga toredaid ja lõbusaid lugusid. Marina kirjutab lihtsalt nii naljakalt kohati, et tegelikult ei olegi nii väga naljakas lugu, aga naerma ajab. Näiteks siis, kui ta kirjutas oma lapsepõlvest :D
Kuid aasta naljakaim postitus räägib aga sellest, kuidas inimene võib Hitler-nunnuks muutuda.
Tegelikult olen ma sel aastal palju naernud erinevate lugude üle. Kurb on see, et kõik ei tule ju meelde :( Ma tean, et olen Malluka üle (ja temaga koos) korduvalt naernud, aga ma ei oska ju enam neid üles leida. Samamoodi on Merjega juhtunud väga toredaid ja lõbusaid lugusid. Marina kirjutab lihtsalt nii naljakalt kohati, et tegelikult ei olegi nii väga naljakas lugu, aga naerma ajab. Näiteks siis, kui ta kirjutas oma lapsepõlvest :D
Kuid aasta naljakaim postitus räägib aga sellest, kuidas inimene võib Hitler-nunnuks muutuda.
Saturday, December 21, 2013
Aasta 2013 - kokkuvõte
Nüüd on vist kõik öeldud eelmise aasta kohta :D
Tegelikult muidugi mitte, on asju, mis ei ole mahtunud teemade alla, on asju, millest ei taha kirjutada, sest midagi peab ju jääma päris-päris endale ka. Oma perest olen ju kirjutanud väga vähe. Üpris teadlikult. Ja ka sellepärast, et nemad on minu ümber kogu aeg, nad on olemas vaikse (või ka lärmakama) foonina ja kaudselt on nad olemas igas postituses.
Ma ütleks, et oli huvitav aasta. Võiks öelda, et aasta 2013 oli see aasta, kus ma hakkasin endast mõtlema kui täiskasvanud inimesest, täiskasvanud naisest. Imelikul kombel pole see mõte enam nii veider kui varem. Paljudest olukordadest tuli ennast läbi närida, enda jaoks selgeks mõelda. Sain paremini aru, kes ma olen ja mida ma tahan. Paljud asjad tulevad loomulikult uude aastasse kaasa, aga nii mõnigi asi las jääb. Mõttetud solvumised, tahtmatu ükskõiksus, minnalaskmine. OK, seda viimast võtan uude aastasse ka kaasa, sest teinekord on see ainus võimalus oma närve säästa. Asjad laabuvad, kui sa tead, kuidas sa tahaksid, et nad laabuksid. Ja kui sa oled valmis.
Järgmisel aastal tahaksin lugeda veel rohkem häid raamatuid, käia veel rohkem teatris, olla veel rohkem koos oma perega.
Ja lisaks tahan sooritada uuesti eesti keele riigieksamit.
Tegelikult muidugi mitte, on asju, mis ei ole mahtunud teemade alla, on asju, millest ei taha kirjutada, sest midagi peab ju jääma päris-päris endale ka. Oma perest olen ju kirjutanud väga vähe. Üpris teadlikult. Ja ka sellepärast, et nemad on minu ümber kogu aeg, nad on olemas vaikse (või ka lärmakama) foonina ja kaudselt on nad olemas igas postituses.
Ma ütleks, et oli huvitav aasta. Võiks öelda, et aasta 2013 oli see aasta, kus ma hakkasin endast mõtlema kui täiskasvanud inimesest, täiskasvanud naisest. Imelikul kombel pole see mõte enam nii veider kui varem. Paljudest olukordadest tuli ennast läbi närida, enda jaoks selgeks mõelda. Sain paremini aru, kes ma olen ja mida ma tahan. Paljud asjad tulevad loomulikult uude aastasse kaasa, aga nii mõnigi asi las jääb. Mõttetud solvumised, tahtmatu ükskõiksus, minnalaskmine. OK, seda viimast võtan uude aastasse ka kaasa, sest teinekord on see ainus võimalus oma närve säästa. Asjad laabuvad, kui sa tead, kuidas sa tahaksid, et nad laabuksid. Ja kui sa oled valmis.
Järgmisel aastal tahaksin lugeda veel rohkem häid raamatuid, käia veel rohkem teatris, olla veel rohkem koos oma perega.
Ja lisaks tahan sooritada uuesti eesti keele riigieksamit.
Friday, December 20, 2013
Aasta 2013 - mida ma õppisin
Ma olen sel aastal väga palju uusi asju õppinud. Ära tuleks märkida kindlasti juba korduvalt jutuks olnud ümber nurga tagurdamine, mille võimalikkuse peale ma enne seda aastat polnud üldse mõelnudki. Kui aus olla, siis ei saa ma selle harjutuse kasutegurist siiani aru, sest kui on vaja reaalses elus ümber nurga tagurdada, siis vähemalt mina kavatsen küll vaadata enne, kas kuskilt tuleb mõni auto, ja kui ei tule, siis oma manööver ära teha. Ilma et ma pingsalt jälgiks, ega ma ometi vastassuunavööndisse ei satuks. Aga vähemalt ma oskan seda nüüd.
Teiseks õppisin ma mängima arvutimängu. Ma olen ju see laps, kellel polnud isegi telekamängu pisikesena. Nii et igasugused hüppamised ja ülesannete lahendamised olid minu jaoks täiesti tundmatu maa. Mitte et ma nüüd, kus ma olen oma mängudega nii kaugele jõudnud, nagu ma olen, kavatseksin veel midagi mängima hakata. Tegelikult ei ole see jätkuvalt minu lemmikmeelelahutus, mulle meeldis mängida, sest see oli Harry Potteri mäng.
Siis õppisin ma veel seda, kuidas oleks elada üksikemana ja mõistsin, kui vastikult raske see on, kui pead kogu aeg ainult üksi kõige eest vastutama. Ja ahju kütma. See oli ka vastik. Ahju oskasin ma muuseas ka varem kütta, aga sel aastal sai oma osksusi kindlasti lihvitud.
Õppisin võib-olla natuke veel rohkem universumit usaldama, sest asjad tulevad inimeste juurde, kui nad seda soovivad ja valmis on.
Kindlasti õppisin igapäevaselt olema parem naine, parem ema, parem õpetaja, parem inimene.
Selline hea ja arendav aasta oli.
Teiseks õppisin ma mängima arvutimängu. Ma olen ju see laps, kellel polnud isegi telekamängu pisikesena. Nii et igasugused hüppamised ja ülesannete lahendamised olid minu jaoks täiesti tundmatu maa. Mitte et ma nüüd, kus ma olen oma mängudega nii kaugele jõudnud, nagu ma olen, kavatseksin veel midagi mängima hakata. Tegelikult ei ole see jätkuvalt minu lemmikmeelelahutus, mulle meeldis mängida, sest see oli Harry Potteri mäng.
Siis õppisin ma veel seda, kuidas oleks elada üksikemana ja mõistsin, kui vastikult raske see on, kui pead kogu aeg ainult üksi kõige eest vastutama. Ja ahju kütma. See oli ka vastik. Ahju oskasin ma muuseas ka varem kütta, aga sel aastal sai oma osksusi kindlasti lihvitud.
Õppisin võib-olla natuke veel rohkem universumit usaldama, sest asjad tulevad inimeste juurde, kui nad seda soovivad ja valmis on.
Kindlasti õppisin igapäevaselt olema parem naine, parem ema, parem õpetaja, parem inimene.
Selline hea ja arendav aasta oli.
Thursday, December 19, 2013
Aasta 2013 - suurim pettumus
Seda postitust on mul jälle natuke raske kirjutada, sest esiteks tundub see ka mulle endale väga lapsik ja teiseks on toimunud asju, mis on mind olulisel määral lepitanud. Aga ma mäletan väga hästi, et kui see olukord alles värske oli, siis olin ma väga kurb.
Ühesõnaga, sel aastal olin ma väga pettunud, kui ma lõplikult aru sain, et üks kursus, mida tõeliselt armastan, anti mu kolleegile. Tõesti kõlab lapsikult, aga haiget tegi. Ja ma arvan, et meelehärm oligi seotud just faktiga, et see on niiii väike asi, 5% asi. Ja sellest lasti lihtsalt üle. Ma olin oma soovist rääkinud nii oma otsesele ülemusele kui ka kõrgematele. Ma olin öelnud, et mul on täiesti ükskõik, mis saab ülejäänud kursustega, aga palun jätke see konkreetne mulle. Ja siis selgus, et ma sain kõik ülejäänud, aga see üks, see, mida ongi kogu kooli peale täpselt üks kursus, läks teisele. Ja ma tean, et mu kolleeg ei ole sellega kuidagi seotud, nii et tegemist ei ole pahatahtliku ärategemise või kellegi teise palvele vastu tulemisega. See oli lihtsalt asi, mis ei olnud tähtis mitte kellelegi peale minu.
Ma olen tõsiselt mõelnud, miks see mind nii palju riivas, ja arvatavasti peitub põhjus selles, et minu eelmises töökohas selliseid asju ei juhtunud. Meid oli muidugi vähem ja kergem oli inimeste soovide ja eelistustega arvestada. Aga ikkagi. See oli esimene kord, kui ma tõesti tundsin, et mina isikuna ei ole oluline, tähtis on süsteem ja mina olen osa sellest. Ja kui mingis teises olukorras võiks süsteemi kuulumine tekitada hea ja turvalise tunde, siis sedapuhku tundsin, et minu lojaalsus vähenes oluliselt. Ja ka selle pärast olin ma kurb. Mulle meeldib töötada asutuses, kust ma ei oleks väga kergesti nõus lahkuma. Aga sügisel mõtlesin ma tõsiselt, et kui elu mängiks pisut teised kaardid kätte, siis ma ei kõhkleks, vaid läheks. Nii kaugele mu ebalojaalus küll ei läinud, et oleksin ise astunud samme millegi uue leidmiseks. Aga mõtted said universumisse lastud.
Nüüd on juba parem, kõik läheb ju mööda lõpuks. Aga kaasa aitas näiteks ka see, kui ma eile keset päev sain sõnumi, et mulle on palka makstud. Mis palk, miks keset kuud, miks vähem kui tavaliselt??? Ja siis selgus, et tegemist pole mitte palga, vaid jõulupreemiaga. Jäi tunne, nagu ma töötaksin kuskil suures erafirmas, kus jõuludeks makstakse märkimisväärseid lisatasusid. Ja siis oli mul hea meel, eriti selle peale, kui ma nägin, kui õnnelik mu direktor oli, et ta sai seda meile teha :)
Ühesõnaga, sel aastal olin ma väga pettunud, kui ma lõplikult aru sain, et üks kursus, mida tõeliselt armastan, anti mu kolleegile. Tõesti kõlab lapsikult, aga haiget tegi. Ja ma arvan, et meelehärm oligi seotud just faktiga, et see on niiii väike asi, 5% asi. Ja sellest lasti lihtsalt üle. Ma olin oma soovist rääkinud nii oma otsesele ülemusele kui ka kõrgematele. Ma olin öelnud, et mul on täiesti ükskõik, mis saab ülejäänud kursustega, aga palun jätke see konkreetne mulle. Ja siis selgus, et ma sain kõik ülejäänud, aga see üks, see, mida ongi kogu kooli peale täpselt üks kursus, läks teisele. Ja ma tean, et mu kolleeg ei ole sellega kuidagi seotud, nii et tegemist ei ole pahatahtliku ärategemise või kellegi teise palvele vastu tulemisega. See oli lihtsalt asi, mis ei olnud tähtis mitte kellelegi peale minu.
Ma olen tõsiselt mõelnud, miks see mind nii palju riivas, ja arvatavasti peitub põhjus selles, et minu eelmises töökohas selliseid asju ei juhtunud. Meid oli muidugi vähem ja kergem oli inimeste soovide ja eelistustega arvestada. Aga ikkagi. See oli esimene kord, kui ma tõesti tundsin, et mina isikuna ei ole oluline, tähtis on süsteem ja mina olen osa sellest. Ja kui mingis teises olukorras võiks süsteemi kuulumine tekitada hea ja turvalise tunde, siis sedapuhku tundsin, et minu lojaalsus vähenes oluliselt. Ja ka selle pärast olin ma kurb. Mulle meeldib töötada asutuses, kust ma ei oleks väga kergesti nõus lahkuma. Aga sügisel mõtlesin ma tõsiselt, et kui elu mängiks pisut teised kaardid kätte, siis ma ei kõhkleks, vaid läheks. Nii kaugele mu ebalojaalus küll ei läinud, et oleksin ise astunud samme millegi uue leidmiseks. Aga mõtted said universumisse lastud.
Nüüd on juba parem, kõik läheb ju mööda lõpuks. Aga kaasa aitas näiteks ka see, kui ma eile keset päev sain sõnumi, et mulle on palka makstud. Mis palk, miks keset kuud, miks vähem kui tavaliselt??? Ja siis selgus, et tegemist pole mitte palga, vaid jõulupreemiaga. Jäi tunne, nagu ma töötaksin kuskil suures erafirmas, kus jõuludeks makstakse märkimisväärseid lisatasusid. Ja siis oli mul hea meel, eriti selle peale, kui ma nägin, kui õnnelik mu direktor oli, et ta sai seda meile teha :)
Wednesday, December 18, 2013
Aasta 2013 - parim film
Täna tuleb siis taas üks huumoripostitus. Nali on suunatud muidugi minu pihta, kes ma entusiastlikult üritan kõikidest oma filmielamustest rääkida. Lisaks huumorile saab selle postituse märksõnaks ka lühidus.
Tänu blogile tuli mul meelde, et käisime vaatamasi filmi "Suur Gatsby". See oli tore film, aga mitte midagi väga erutavat. Mul polnud see isegi meeles, enne kui oma postitusi sirvisin.
Mul on tunne, et mingil ajal käisime vaatamas ka seda mustkunstnike filmi, kus nad panka röövisid. See meeldis mulle küll, aga ma ei tea, kas ma olen jätnud sellekohase postituse sildistamata, pole sellest üldse kirjutanud või on aastad tõesti vennad, nii et kinoskäik toimus aastal 2012.
Siis olen ma tööl ja tööga seoses vaadanud filme. Nt eile ja täna vaatasin filmi "Punamütsike", mis väga jabur ja kohati täiesti uskumatult ... kohatu :D Vanast klassikast meenub ka "Ristumine peateega", mis mulle jätkuvalt väga meeldib. Tegelikult vaatasime koos lastega veel filme, aga pole mõtet seda postitust kunstlikult venitada, sest ma juba tean, millisele filmile ma aasta parima tiitli annan.
See on juba varemgi mu blogist läbi käinud tudengte klipp psühholoogias. Palun väga
Tänu blogile tuli mul meelde, et käisime vaatamasi filmi "Suur Gatsby". See oli tore film, aga mitte midagi väga erutavat. Mul polnud see isegi meeles, enne kui oma postitusi sirvisin.
Mul on tunne, et mingil ajal käisime vaatamas ka seda mustkunstnike filmi, kus nad panka röövisid. See meeldis mulle küll, aga ma ei tea, kas ma olen jätnud sellekohase postituse sildistamata, pole sellest üldse kirjutanud või on aastad tõesti vennad, nii et kinoskäik toimus aastal 2012.
Siis olen ma tööl ja tööga seoses vaadanud filme. Nt eile ja täna vaatasin filmi "Punamütsike", mis väga jabur ja kohati täiesti uskumatult ... kohatu :D Vanast klassikast meenub ka "Ristumine peateega", mis mulle jätkuvalt väga meeldib. Tegelikult vaatasime koos lastega veel filme, aga pole mõtet seda postitust kunstlikult venitada, sest ma juba tean, millisele filmile ma aasta parima tiitli annan.
See on juba varemgi mu blogist läbi käinud tudengte klipp psühholoogias. Palun väga
Tuesday, December 17, 2013
Aasta 2013 - parim kompliment
Pikutame voodis.
Kaaslane: "Võta raamat teise kätte."
Mina: "Miks?"
Kaaslane: "Ma tahan sind rohkem näha. Sa oled nii ilus."
Ja see ei olnud mu abikaasa.
See ei olnud ka mu armuke, keda mul polegi.
On hoopis rõõm tõdeda, et olen suutnud pojast džentelmeni kasvatada.
Monday, December 16, 2013
Aasta 2013 - kõige halvem osa
Ma olen algusest peale kartnud seda teemat. Samas ma TAHAN sellest kirjutada, sest mulle tundub, et kõige selle kõrvalt, et see on sugukondlikult olnud raske, on see teema, millest peab võimalikult palju ja ilustamata rääkima. Probleem on selles, et halb ei ole olnud ainult minul, olgem ausad, mina olen alles halbuse kolmas ring, sestap on keeruline, kui palju ja mida üldse kirjutada võiksin või peaksin.
Tegelikult on tõeliselt masendavaid asju sellest aastast isegi kaks. Esiteks on mu poja parimate sõprade isa väga haige. Väga-väga haige. Ja märgid on siinkohal juba sellised, et ... päriselus ja pärisinimestega imesid ei juhtu. Selles peres on kolm alaealist last. Ja ma ei oska mitte kuidagi neile niiviisi toeks olla, et ma ise tunneksin, et sellest oleks abi. Nooremad lapsed minu meelest ei taju veel olukorra paratamatut lõppu. Mäletan, et kui olin kümnene, diagnoositi mu tädil vähk. Ma ei mõelnud hetkekski sellele, et ta ei parane - kasvaja lõigati ju välja, ravi tehti. Isegi see, et ta lõpus ei suutnud ennast nii palju ka enam liigutada, et süüa, oli minu jaoks lihtsalt hetkeline olukord, mis läheb mööda. Läkski, kui matsime mu 40-aastase tädi, kes oli eluaeg olnud aktiivne.
Aga nüüd teema, mis puudutab mind veelgi lähemalt. Esimest korda ütlen selle avalikult välja, et meie armsal prl K-l on anoreksia. Ma ei ole anoreksiaasjatundja, aga ma usun, et ma ei eksi palju, kui ütlen, et tema haigus oli nii kaugele arenenud, kui üldse võimalik on. Kui inimese KMI on 13 ja natuke peale, siis sealt vist allapoole enam minna ei saa. Jumal küll, ma arvasin, et alla 15 ei suuda inimene enam ennast liigutada. Prl K kunagi kommenteeris asjalikult, et tõesti, sellise kehamassiindeksiga on inimesi surnud.
Prl K haigus on loomulikult raputanud kogu meie suguvõsa. See on miski, millest sa ei usu, et see võiks juhtuda sinu perega. Jah, see haigus on olemas, kuskil, kellelgi teisel. See sai ju alguse juba peaaegu kaks aastat tagasi ja mäletan hästi, kuidas ma mõtlesin, et issand, ta on nii peenike, teeb nii palju sporti, toitub nii teadlikult - see ei ole normaalne. Aga ma ei mõelnud seda TÕSISELT, nii tõsiselt, et oleksin midagi päriselt, ennast kuulama panevalt öelnud. Ja tõsi ta on - mina olin teismelisena üsna peenike, mitte oluliselt raskem kui prl K, kui ta esimest korda haiglasse sattus ja kõnelustesse ilmus uus sõna "anoreksia".
Teine pool asjast oli see, et anoreksia ei tundnud nii hirmsa haigusena. Meie maailmas on muutunud normaalseks, et inimesed tahavad olla peenikesed, et see on eesmärk omaette, et selline välimus on kohati eesmärk omaette. Et eesmärk pole mitte ennast hästi ja ilusana tunda, vaid peenike olla on väärtus iseeneses. Ja mulle oli jäänud mulje, et anoreksia on lihtsalt seisund, kus inimene suhtub sellesse natuke maniakaalsemalt. Et ta sööb veel vähem, teeb veel vähem trenni, tahab olla veel peenikesem.
See, millest ei räägita, on see, kuidas haigus inimest hävitab. Kuidas ta võtab kogu elurõõmu, sest alati saab olla veel peenikesem. Kuidas inimene saab ise aru, et ta teeb haiget end ümbritsevatele inimestele, aga ta ei suuda vastu panna. Senini aus ja usaldusväärne inimene hakkab petma, sest hirm lisanduvate grammide (isegi mitte kilogrammide, vaid just grammide) ees on nii piinavalt suur, sest haigus, kes on tema peas, räägib nii veenvalt.
Ja lisaks elurõõmule võtab haigus ju kogu inimese elu. Kui olukord läheb nii kaugele, nagu ta vist üldjuhul läheb, tuleb haigla, lamamisrežiim, isolatsioon, sest haiglas olles pole sõpru, pole internetti, isegi telefon on korra päevas pooleks tunniks. Ja nii sa lamad oma haigusega seal voodis ja vihkad kõike. Prl K-l keelati ju ühel hetkel isegi raamatut lugeda, sest see kulutavat liiga palju energiat. Rääkimata sellest, et ta ei saanud terve kuu üldse värsket õhku. Mis värsket õhku - ta ei saanud isegi osakonna uksest välja.
Selle ravimeetodi üle võib ju diskuteerida, põhimõtteliselt on see vangla. Ainult et inimest ei isoleerita teiste inimeste pärast, vaid tema enda pärast. Ja kokkuvõttes füüsilise poole pealt on see ju tulemusrikas. Vähemalt sellisel juhul, kui sul on vähemalt mingisugune motivatsioon, nt haiglast koju pääseda. Aga prl K rääkis ka oma kaaslasest, kes veel haiglaski pettis - tegi salaja trenni.
Anoreksia on sõltuvushaigus. Nagu mängurid ei suuda jätta mängimata ja alkohoolikud joomata. Nad võivad kõige selle juures ennast vihata, aga teisiti ei saa. See ongi kõrvaltvaatajana nii raske, tahaks öelda: "Kammoon, mis mõttes? Hakka sööma!" Aga see ei aita ju. Ei aita pahandamine, ei aita mõistuslik kõnelus, mitte miski ei aita. Ja nii jääbki ainult jõuetus ja meeletu kurbus, sest tahaks ju kuidagi abiks olla, aga mõtteid ei ole, kuidas.
Meie pere jaoks on rõõmus uudis see, et preili sai siiski haiglast koju, mis tähendab, et tema KMI pole enam eluohtlik. Ja nagu ta ise arutas, siis viiekümnest kilomeetrist on tal 25 käidud. See tähendab pool. See tähendab, et iga päevaga saab jälle meeter läbitud. Ja see on tore :)
Tekst on läbinud eeltsensuuri.
Tegelikult on tõeliselt masendavaid asju sellest aastast isegi kaks. Esiteks on mu poja parimate sõprade isa väga haige. Väga-väga haige. Ja märgid on siinkohal juba sellised, et ... päriselus ja pärisinimestega imesid ei juhtu. Selles peres on kolm alaealist last. Ja ma ei oska mitte kuidagi neile niiviisi toeks olla, et ma ise tunneksin, et sellest oleks abi. Nooremad lapsed minu meelest ei taju veel olukorra paratamatut lõppu. Mäletan, et kui olin kümnene, diagnoositi mu tädil vähk. Ma ei mõelnud hetkekski sellele, et ta ei parane - kasvaja lõigati ju välja, ravi tehti. Isegi see, et ta lõpus ei suutnud ennast nii palju ka enam liigutada, et süüa, oli minu jaoks lihtsalt hetkeline olukord, mis läheb mööda. Läkski, kui matsime mu 40-aastase tädi, kes oli eluaeg olnud aktiivne.
Aga nüüd teema, mis puudutab mind veelgi lähemalt. Esimest korda ütlen selle avalikult välja, et meie armsal prl K-l on anoreksia. Ma ei ole anoreksiaasjatundja, aga ma usun, et ma ei eksi palju, kui ütlen, et tema haigus oli nii kaugele arenenud, kui üldse võimalik on. Kui inimese KMI on 13 ja natuke peale, siis sealt vist allapoole enam minna ei saa. Jumal küll, ma arvasin, et alla 15 ei suuda inimene enam ennast liigutada. Prl K kunagi kommenteeris asjalikult, et tõesti, sellise kehamassiindeksiga on inimesi surnud.
Prl K haigus on loomulikult raputanud kogu meie suguvõsa. See on miski, millest sa ei usu, et see võiks juhtuda sinu perega. Jah, see haigus on olemas, kuskil, kellelgi teisel. See sai ju alguse juba peaaegu kaks aastat tagasi ja mäletan hästi, kuidas ma mõtlesin, et issand, ta on nii peenike, teeb nii palju sporti, toitub nii teadlikult - see ei ole normaalne. Aga ma ei mõelnud seda TÕSISELT, nii tõsiselt, et oleksin midagi päriselt, ennast kuulama panevalt öelnud. Ja tõsi ta on - mina olin teismelisena üsna peenike, mitte oluliselt raskem kui prl K, kui ta esimest korda haiglasse sattus ja kõnelustesse ilmus uus sõna "anoreksia".
Teine pool asjast oli see, et anoreksia ei tundnud nii hirmsa haigusena. Meie maailmas on muutunud normaalseks, et inimesed tahavad olla peenikesed, et see on eesmärk omaette, et selline välimus on kohati eesmärk omaette. Et eesmärk pole mitte ennast hästi ja ilusana tunda, vaid peenike olla on väärtus iseeneses. Ja mulle oli jäänud mulje, et anoreksia on lihtsalt seisund, kus inimene suhtub sellesse natuke maniakaalsemalt. Et ta sööb veel vähem, teeb veel vähem trenni, tahab olla veel peenikesem.
See, millest ei räägita, on see, kuidas haigus inimest hävitab. Kuidas ta võtab kogu elurõõmu, sest alati saab olla veel peenikesem. Kuidas inimene saab ise aru, et ta teeb haiget end ümbritsevatele inimestele, aga ta ei suuda vastu panna. Senini aus ja usaldusväärne inimene hakkab petma, sest hirm lisanduvate grammide (isegi mitte kilogrammide, vaid just grammide) ees on nii piinavalt suur, sest haigus, kes on tema peas, räägib nii veenvalt.
Ja lisaks elurõõmule võtab haigus ju kogu inimese elu. Kui olukord läheb nii kaugele, nagu ta vist üldjuhul läheb, tuleb haigla, lamamisrežiim, isolatsioon, sest haiglas olles pole sõpru, pole internetti, isegi telefon on korra päevas pooleks tunniks. Ja nii sa lamad oma haigusega seal voodis ja vihkad kõike. Prl K-l keelati ju ühel hetkel isegi raamatut lugeda, sest see kulutavat liiga palju energiat. Rääkimata sellest, et ta ei saanud terve kuu üldse värsket õhku. Mis värsket õhku - ta ei saanud isegi osakonna uksest välja.
Selle ravimeetodi üle võib ju diskuteerida, põhimõtteliselt on see vangla. Ainult et inimest ei isoleerita teiste inimeste pärast, vaid tema enda pärast. Ja kokkuvõttes füüsilise poole pealt on see ju tulemusrikas. Vähemalt sellisel juhul, kui sul on vähemalt mingisugune motivatsioon, nt haiglast koju pääseda. Aga prl K rääkis ka oma kaaslasest, kes veel haiglaski pettis - tegi salaja trenni.
Anoreksia on sõltuvushaigus. Nagu mängurid ei suuda jätta mängimata ja alkohoolikud joomata. Nad võivad kõige selle juures ennast vihata, aga teisiti ei saa. See ongi kõrvaltvaatajana nii raske, tahaks öelda: "Kammoon, mis mõttes? Hakka sööma!" Aga see ei aita ju. Ei aita pahandamine, ei aita mõistuslik kõnelus, mitte miski ei aita. Ja nii jääbki ainult jõuetus ja meeletu kurbus, sest tahaks ju kuidagi abiks olla, aga mõtteid ei ole, kuidas.
Meie pere jaoks on rõõmus uudis see, et preili sai siiski haiglast koju, mis tähendab, et tema KMI pole enam eluohtlik. Ja nagu ta ise arutas, siis viiekümnest kilomeetrist on tal 25 käidud. See tähendab pool. See tähendab, et iga päevaga saab jälle meeter läbitud. Ja see on tore :)
Tekst on läbinud eeltsensuuri.
Sunday, December 15, 2013
Aasta 2013 - wtf?
Ei ole eriti ilus pealkiri, aga võtab asja olemuse kenasti kokku.
See juhtus mitte väga kaua aega tagasi. Astusin tööl puhkeruumi ja seal oli juba keegi ees. Keegi mees. Keegi keskmisest ilusam mees. Tavaliselt ei ole seal kedagi, sest konkreetses majaosas pole palju töötajaid. Ütlesin tere. Vastuseks sain midagi kõnetuselaadset. Tere see ei olnud.
Hakkasin oma paberitega asjatama, aga kuidagi kohatu oli olla. Ikkagi mingi võõras mees istus meie puhkeruumis. Vaagisin seda ühete- ja teistpidi, kuni jõudsin järelduseni, et see saab olla ainult uus kolleeg.
"Eeee, kas sa oled meie uus ***õpetaja?"
Vaikus.
Vaikus.
Pöördusin oma paberite poole tagasi. Järsku sain peaaegu rabanduse, sest keegi ütles jah. See oli sama ootamatu, kui meie tühi riiul oleks jah öelnud. Naeratasin sõbralikult ja lugesin pabereid edasi õigetesse hunnikutesse.
Töine vaikus.
"Kes sina oled?"
Kui ma enne rabandust ei saanud, siis nüüd küll.
Hiljem kuulsin, et meie esimene vestlus oli ikka turbokiirusel kulgev, sest mu kolleeg sai oma vahetunnis küsitud küsimusele vastuse alles järgmisel vahetunnil.
Vägagi kosutav kogemus meie kiirustavas maailmas.
See juhtus mitte väga kaua aega tagasi. Astusin tööl puhkeruumi ja seal oli juba keegi ees. Keegi mees. Keegi keskmisest ilusam mees. Tavaliselt ei ole seal kedagi, sest konkreetses majaosas pole palju töötajaid. Ütlesin tere. Vastuseks sain midagi kõnetuselaadset. Tere see ei olnud.
Hakkasin oma paberitega asjatama, aga kuidagi kohatu oli olla. Ikkagi mingi võõras mees istus meie puhkeruumis. Vaagisin seda ühete- ja teistpidi, kuni jõudsin järelduseni, et see saab olla ainult uus kolleeg.
"Eeee, kas sa oled meie uus ***õpetaja?"
Vaikus.
Vaikus.
Pöördusin oma paberite poole tagasi. Järsku sain peaaegu rabanduse, sest keegi ütles jah. See oli sama ootamatu, kui meie tühi riiul oleks jah öelnud. Naeratasin sõbralikult ja lugesin pabereid edasi õigetesse hunnikutesse.
Töine vaikus.
"Kes sina oled?"
Kui ma enne rabandust ei saanud, siis nüüd küll.
Hiljem kuulsin, et meie esimene vestlus oli ikka turbokiirusel kulgev, sest mu kolleeg sai oma vahetunnis küsitud küsimusele vastuse alles järgmisel vahetunnil.
Vägagi kosutav kogemus meie kiirustavas maailmas.
Saturday, December 14, 2013
Aasta 2013 - asi, mis läks hinge
Tegelikult ei olnud mul sellist teemat plaanis, aga tunne on selline, et pean sellest lihtsalt kirjutama.
Meil oli eile jõulupidu. Mulle ei meeldi jõulupeod. Eriti kolleegidega, sõprade ja perega üldjuhul meeldivad. Ja eilne polnud mingi erand, esiteks läks mu päev juba enne selle algust metsa, sest mul ei tulnud öösel und peale, nii et ma lugesin kella neljani. Ja hommikul magasin sellega seoses sisse. Sellisel hommikul, kus ma pidin esimeseks tunniks kohal olema ja hr H ei olnud kodus, nii et ma pidin jõudma enne tööd veel ka lasteaeda. Ning kogu see ülejäänud päev möödus ühelt poolt kerges vines, teiselt poolt vastikus kiirustamises, sest arvestasin, et tööpäev on lühike ja seega planeerisin palju muid asju. Nii et peole jõudsin väsinuna, tüdinuna ja pool tundi pärast algust. Minu erialal ei jõua inimesed üldjuhul pool tundi pärast algust kohale. Ühesõnaga, see pidu oleks olnud täielik katastroof, kui esiteks ei oleks üsna alguses minu juurde tulnud mu kolleeg, kes sosistas mulle kõrva: "Ma tahtsin Sulle enne seda, kui ma purju jään ja lollusi suust välja ajama hakkan, öelda kui väga lapsed Sind armastavad."
Teiseks oli meie juhtkond kokku pannud pildišõu meie institutsiooni kõige esimesest aastast. Sellest, kui me alles kandideerisime ja meeskonnakoolitusi tegime ja oma asenduspindu üritasime töökõlblikuks muuta. Ja teate, see oli täiesti fantastiline. Ise selle sees olles ei tunneta, kui olulise asjaga me seotud olime. Et mina ka, oma pisikeste ja nõrkade kätega, tirisin vana ja kõikidest hüljatud mööblit aknast välja, et seda järgmises kvartalis kolmandale korrusele vedada. Et me olemegi mingi metsikult laheda asja alguses olnud, sellele esmase suuna andnud, et me tegimegi ajalugu.
Ma muidugi ei välista, et teatud osa minu eufooriast põhines ka asjaolul, et enne neid pilte oli esinenud minu õudusunenäo jõulupeobänd, mis lõpetas hoobilt minu plaani kaine ja viksina koju sõita ning pani selle asemel haarama veinipudeli ja koos sellega peoruumist põgenema. Khuul oli see, et sedasama tegi ka mu veinisõbrast direktor :D
Aga jah, võimas tunne oli. Ma pilte jagama ei hakka, neil on peal liiga palju inimesi, kes kindlasti ei taha olla minu blogis, aga vähemalt lingi loole, mis piltidele taustaks mängis, panen küll.
Mari Kalkun "Loomine"
Meil oli eile jõulupidu. Mulle ei meeldi jõulupeod. Eriti kolleegidega, sõprade ja perega üldjuhul meeldivad. Ja eilne polnud mingi erand, esiteks läks mu päev juba enne selle algust metsa, sest mul ei tulnud öösel und peale, nii et ma lugesin kella neljani. Ja hommikul magasin sellega seoses sisse. Sellisel hommikul, kus ma pidin esimeseks tunniks kohal olema ja hr H ei olnud kodus, nii et ma pidin jõudma enne tööd veel ka lasteaeda. Ning kogu see ülejäänud päev möödus ühelt poolt kerges vines, teiselt poolt vastikus kiirustamises, sest arvestasin, et tööpäev on lühike ja seega planeerisin palju muid asju. Nii et peole jõudsin väsinuna, tüdinuna ja pool tundi pärast algust. Minu erialal ei jõua inimesed üldjuhul pool tundi pärast algust kohale. Ühesõnaga, see pidu oleks olnud täielik katastroof, kui esiteks ei oleks üsna alguses minu juurde tulnud mu kolleeg, kes sosistas mulle kõrva: "Ma tahtsin Sulle enne seda, kui ma purju jään ja lollusi suust välja ajama hakkan, öelda kui väga lapsed Sind armastavad."
Teiseks oli meie juhtkond kokku pannud pildišõu meie institutsiooni kõige esimesest aastast. Sellest, kui me alles kandideerisime ja meeskonnakoolitusi tegime ja oma asenduspindu üritasime töökõlblikuks muuta. Ja teate, see oli täiesti fantastiline. Ise selle sees olles ei tunneta, kui olulise asjaga me seotud olime. Et mina ka, oma pisikeste ja nõrkade kätega, tirisin vana ja kõikidest hüljatud mööblit aknast välja, et seda järgmises kvartalis kolmandale korrusele vedada. Et me olemegi mingi metsikult laheda asja alguses olnud, sellele esmase suuna andnud, et me tegimegi ajalugu.
Ma muidugi ei välista, et teatud osa minu eufooriast põhines ka asjaolul, et enne neid pilte oli esinenud minu õudusunenäo jõulupeobänd, mis lõpetas hoobilt minu plaani kaine ja viksina koju sõita ning pani selle asemel haarama veinipudeli ja koos sellega peoruumist põgenema. Khuul oli see, et sedasama tegi ka mu veinisõbrast direktor :D
Aga jah, võimas tunne oli. Ma pilte jagama ei hakka, neil on peal liiga palju inimesi, kes kindlasti ei taha olla minu blogis, aga vähemalt lingi loole, mis piltidele taustaks mängis, panen küll.
Mari Kalkun "Loomine"
Friday, December 13, 2013
Aasta 2013 - nõmedaim olukord
Täna siis eilsele vastukaaluks selline teema.
Ja ma tean TÄPSELT, mis oli selleaastane nõmedaim kogemus. See oli siis, kui üks hull naine otsustas minu peale keset tänavat karjuda. Minu jaoks väga uudne kogemus, ma ei suuda meenutada, et minu elus üldse oleks rohkem sellist asja juhtunud. Ja ma olen siiani häiritud ja vahetevahel mõtlen, kui halvasti oleksin ma pidanud talle vastu ütlema, niiviisi õelalt ja torkavalt. Näiteks, et mul on kahju tema lastest, sest need peavad elama koos märatseva hulluga. Õnnetuseks lõi selles olukorras välja minu korralik lastetuba, nii et ma ütlesin talle lihtsalt korduvalt, et ma ei luba, et minu peale karjutakse ja et ta käituks normaalse inimesena. See muidugi lisas õli tulle.
Karjumine on tõeliselt vastik. Ma mõtlen vahel, kas need õpetajad, kes laste pihta karjuvad, pole kunagi ise sellist kogemust saanud. Või vastupidi, on neil äkki sügavad haavad tekkinud ja püüavad niiviisi ennast ravida?
Ja ma tean TÄPSELT, mis oli selleaastane nõmedaim kogemus. See oli siis, kui üks hull naine otsustas minu peale keset tänavat karjuda. Minu jaoks väga uudne kogemus, ma ei suuda meenutada, et minu elus üldse oleks rohkem sellist asja juhtunud. Ja ma olen siiani häiritud ja vahetevahel mõtlen, kui halvasti oleksin ma pidanud talle vastu ütlema, niiviisi õelalt ja torkavalt. Näiteks, et mul on kahju tema lastest, sest need peavad elama koos märatseva hulluga. Õnnetuseks lõi selles olukorras välja minu korralik lastetuba, nii et ma ütlesin talle lihtsalt korduvalt, et ma ei luba, et minu peale karjutakse ja et ta käituks normaalse inimesena. See muidugi lisas õli tulle.
Karjumine on tõeliselt vastik. Ma mõtlen vahel, kas need õpetajad, kes laste pihta karjuvad, pole kunagi ise sellist kogemust saanud. Või vastupidi, on neil äkki sügavad haavad tekkinud ja püüavad niiviisi ennast ravida?
Thursday, December 12, 2013
Aasta 2013 - ninnu-nännu teema ehk aasta ilusaim hetk
Ma ei ole ausalt öeldes väga ninnu-nännu tüüpi tegelane. Istun juba mõnda aega ja mõtlen, kuidas seda teemat lahendada.
Kõige lihtsam oleks lahendada seda mõne Ruudi-looga, nt siis kui ta mulle hommikuti kohvi keedab. Selle tegevuse positiivne pool on eelkõige see, et ma saan oluliselt kiiremine voodist välja, kui ma muidu saaks. Väga ilus oli ka mu pulmaaastapäev, aga sellest ma ei räägi, sest see on avalik blogi. Kindlasti jääb mulle pikkadeks aastateks meelde see, kui ma esimest korda oma uue kodu trepil kohvi jõin ja vaatasin, kui uskumatult ilus vaade mu koduukselt avaneb.
Aga KÕIGE ilusam hetk oli see, kui ma ühel juulikuupäeval autoga mööda linna sõitsin, taskus oma telefoni urinat tundsin, ärevusest südamerabanduse sain, telefoni taskust välja koukides peaaegu ühe mutikese ülekäigurajal alla ajasin ja siis valgusfoori all saabunud sõnumist lugesin, et prl Sirkkal on põhjust vahtralehti ostma minna.
Kõige lihtsam oleks lahendada seda mõne Ruudi-looga, nt siis kui ta mulle hommikuti kohvi keedab. Selle tegevuse positiivne pool on eelkõige see, et ma saan oluliselt kiiremine voodist välja, kui ma muidu saaks. Väga ilus oli ka mu pulmaaastapäev, aga sellest ma ei räägi, sest see on avalik blogi. Kindlasti jääb mulle pikkadeks aastateks meelde see, kui ma esimest korda oma uue kodu trepil kohvi jõin ja vaatasin, kui uskumatult ilus vaade mu koduukselt avaneb.
Aga KÕIGE ilusam hetk oli see, kui ma ühel juulikuupäeval autoga mööda linna sõitsin, taskus oma telefoni urinat tundsin, ärevusest südamerabanduse sain, telefoni taskust välja koukides peaaegu ühe mutikese ülekäigurajal alla ajasin ja siis valgusfoori all saabunud sõnumist lugesin, et prl Sirkkal on põhjust vahtralehti ostma minna.
CQDOHRLI
Wednesday, December 11, 2013
Aasta 2013 - blogid
Lõpuks sain teema, mille kohta mul ka arvamus on :D
Esiteks avastasin, et ma olen päris pikalt blogi kirjutanud. Algselt oma pere tarbeks loodud kohast (läksin oma isa asemel reisile ja püüdsin jagada muljeid, millest tema ilma jäi) on aastate jooksul saanud lehekülg, millel populaarsus pole küll piisav, et sellega raha teenima hakata või arvamusliidri rolli nõutada, kuid millel on siiski oma stabiilne lugejaskond ja millele mõnikord isegi viidatakse.
Ma ise olen väga suur blogisõber, nii mõnigi kord võtan endale aega, et uusi blogisid oma lugemisnimekirja juurde saada. Huvitav on see, et minuni ei jõua praktiliselt üldse beebiblogisid, neid, mida väidetavalt olevat hirrrmus palju. N-ö elustiilikaid (ehk meigi- ja riideblogisid) jõuab isegi rohkem, aga neile ei pööra ma lihtsalt tähelepanu. Mina leian oma lemmikuid ikka teiste inimeste blogrollidest, mis paratamatult toob kaasa teatava temaatilise sarnasuse.
Aga konkreetsemalt teema juurde minnes ehk blogimaailma lemmikud sel aastal.
Raske on valida - kõik, kes mu blogrollis on, meeldivad mulle :) Mul on kaheastmeline süsteem: kui ma leian blogi, mis mulle huvi pakub, siis kõigepealt läheb see lihtsalt äramärkimisele. Ja kui see mulle jätkuvalt meeldib, siis mingil hetkel panen ta ka blogrolli. Nii et ma vaatan armastusega kogu oma nimekirja ja loodan, et keegi on midagi uut kirjutanud. Sel aastal on lisandunud minu lugemisvarasse mallukas, Eveliis, Merje, Marina, Marca, murca ja väga väga naine. Kõik on suurepärased, pakkudes mulle erinevas vormis meelelahutust ja mõtlemisainet. Kõik nad kirjutavad hästi, kui ka õigekiri pole täiuslik, siis jutustamise ladusus korvab selle. Pean küll tunnistama, et malluka osas olen paar korda mõelnud, kas ma ikka tahan edasi lugeda, aga mõnel teisel hetkel naeran südamest tema juhtumite üle ja lasen tal edasi olla. Tema peale saab vähemalt kindel olla - on vähe päevi, kus ei ole uut postitust.
Nüüd aga minu lemmik. Tegelikult ei ole valik praegusel hetkel üldse nii keeruline, et peaks pikalt keerutama. Aasta blogi auhind kuulub trummipõrina saatel Eveliisile. Juba selle blogi päis meeldib mulle, rääkimata sisust, mis teinekord isegi täiesti arusaamatul kombel kummitama jääb. Nagu viimane küsimus, kes oli "Näljamängudes" ilus ja kes äbarik :D
Esiteks avastasin, et ma olen päris pikalt blogi kirjutanud. Algselt oma pere tarbeks loodud kohast (läksin oma isa asemel reisile ja püüdsin jagada muljeid, millest tema ilma jäi) on aastate jooksul saanud lehekülg, millel populaarsus pole küll piisav, et sellega raha teenima hakata või arvamusliidri rolli nõutada, kuid millel on siiski oma stabiilne lugejaskond ja millele mõnikord isegi viidatakse.
Ma ise olen väga suur blogisõber, nii mõnigi kord võtan endale aega, et uusi blogisid oma lugemisnimekirja juurde saada. Huvitav on see, et minuni ei jõua praktiliselt üldse beebiblogisid, neid, mida väidetavalt olevat hirrrmus palju. N-ö elustiilikaid (ehk meigi- ja riideblogisid) jõuab isegi rohkem, aga neile ei pööra ma lihtsalt tähelepanu. Mina leian oma lemmikuid ikka teiste inimeste blogrollidest, mis paratamatult toob kaasa teatava temaatilise sarnasuse.
Aga konkreetsemalt teema juurde minnes ehk blogimaailma lemmikud sel aastal.
Raske on valida - kõik, kes mu blogrollis on, meeldivad mulle :) Mul on kaheastmeline süsteem: kui ma leian blogi, mis mulle huvi pakub, siis kõigepealt läheb see lihtsalt äramärkimisele. Ja kui see mulle jätkuvalt meeldib, siis mingil hetkel panen ta ka blogrolli. Nii et ma vaatan armastusega kogu oma nimekirja ja loodan, et keegi on midagi uut kirjutanud. Sel aastal on lisandunud minu lugemisvarasse mallukas, Eveliis, Merje, Marina, Marca, murca ja väga väga naine. Kõik on suurepärased, pakkudes mulle erinevas vormis meelelahutust ja mõtlemisainet. Kõik nad kirjutavad hästi, kui ka õigekiri pole täiuslik, siis jutustamise ladusus korvab selle. Pean küll tunnistama, et malluka osas olen paar korda mõelnud, kas ma ikka tahan edasi lugeda, aga mõnel teisel hetkel naeran südamest tema juhtumite üle ja lasen tal edasi olla. Tema peale saab vähemalt kindel olla - on vähe päevi, kus ei ole uut postitust.
Nüüd aga minu lemmik. Tegelikult ei ole valik praegusel hetkel üldse nii keeruline, et peaks pikalt keerutama. Aasta blogi auhind kuulub trummipõrina saatel Eveliisile. Juba selle blogi päis meeldib mulle, rääkimata sisust, mis teinekord isegi täiesti arusaamatul kombel kummitama jääb. Nagu viimane küsimus, kes oli "Näljamängudes" ilus ja kes äbarik :D
Tuesday, December 10, 2013
Aasta 2013 - muusikaelamus
Ka muusika ei ole minu elus esikohal :D Aga vahel mulle miski ikka meeldib. Mul on Mp3, mida ma üsna aktiivselt kuulan ja kus on päris palju muusikat peal. Lisaks on mul abikaasa, kes tunneb ennast muusikamaailmas üsna koduselt ja kes vahetevahel tutvustab ka mulle põnevat kraami. Näiteks Grünbergi varast loomingut, mis kahtlemata pakub elamust. Eriti kui kuulata seda meie saunas vinüüli pealt.
Aga pikemalt keerutamata: aasta muusikaelamuse auhinnale on üks nii tugev kandidaat, et teistest pole mõtet rääkidagi. Lohutuse mõttes mainin enne võitja väljakuulutamist ka Winniy Puhhi kontserti, sest see oli nii meeleolukas. Aga mitte muusika pärast, sest ma tõesti ei saa öelda, et nende muusika mulle nii meeletult meeldiks. Aga Indrek Vaheoja diktsioon on lihtsalt nii vapustav, et sellist geniaalsust tuleb ikka tunnustada.
Võitjas pole muidugi kahtlust, see on Sigur Rosi kontsert. Polegi midagi rohkemat lisada, suvel kirjutasin ka sellest.
Muuseas, mul on täna pulma-aastapäev. Jumal tänatud, et alles hiljuti sellest kirjutasin, muidu oleks saanud äpardustesse selle uuesti kirja panna.
Monday, December 9, 2013
Aasta 2013 - telesaade
Seda teemat endale valides kõhklesin kõvasti, aga kuna midagi muud ka korraga pähe ei tulnud, siis kirja ta sai. Lootusega, et juhtub äkki midagi ja ma ei pea sellest kirjutama. Ilmselgelt ei juhtunud:)
Et siis telesaated. Probleem on selles, et ma ei vaata televiisorit kuigi palju. Ja ma ei tee seda mingi põhimõtte pärast, vaid ma lihtsalt ei viitsi. Ma ei ole ka see tüüp, kes hooaegade kaupa sarju endale tõmbab. See osa meediast pole minu pärusmaa, pole kunagi olnud. Ja näib, et ei saa ka olema enne, kui mu silmad nii ära kuluvad, et õhtuti enam raamatuid ei saa lugeda.
Aga et minust ei muljet kui intellektuaalist, kes oma õhtud teetassi ja väärtkirjanduse seltsis mööda saadab, siis mainin siiski ära mõningad telesaated, mida ma olen vaadanud.
Esiteks suurprojekt "Su nägu kõlab tuttavalt". Huvitav, kas Eestis on inimest, kes seda ÜLDSE pole näinud? Mulle tegelikult meeldib küll see saade, aga ma nägin seda väga vähe, sest esiteks oli see nii totral ajal (pühapäeva õhtul armastan ma saunas käia ja ma ei taha seda teha öösel) ja järelvaatamiseks on see selgelt liiga pikk. Aga see, mida ma näinud olen, tundub igatahes meeldiva meelelahutusena.
Teiseks teine suurprojekt "Me armastame Eestit". Ka tore meelelahutus. Laulu ja nalja ja ... Ma ei oska midagi selle kohta öelda :D
Esikoht igatahes läheb "Eesti tippmodellidel" juba puhtalt nende küpsiste pärast. Ja tippmodelli on ikka vaadatud, alati :D
Remargi korras mainin ära ka selle, et käisin täna tankimas. Jah, see oli just nii meeleolukas, kui võis arvata. Hommikuni kestev paarikraadine miinus tekitas olukorra, kus ma kõigepealt püüdsin autoga vahekorda astuda, aga kuna see ilmselgelt ei mõjunud talle, pidin ahvatluseks bensuluugi võtme endale põue pistma. Pärast seda sain toorest jõudu rakendades võimaluse tankida.
Et siis telesaated. Probleem on selles, et ma ei vaata televiisorit kuigi palju. Ja ma ei tee seda mingi põhimõtte pärast, vaid ma lihtsalt ei viitsi. Ma ei ole ka see tüüp, kes hooaegade kaupa sarju endale tõmbab. See osa meediast pole minu pärusmaa, pole kunagi olnud. Ja näib, et ei saa ka olema enne, kui mu silmad nii ära kuluvad, et õhtuti enam raamatuid ei saa lugeda.
Aga et minust ei muljet kui intellektuaalist, kes oma õhtud teetassi ja väärtkirjanduse seltsis mööda saadab, siis mainin siiski ära mõningad telesaated, mida ma olen vaadanud.
Esiteks suurprojekt "Su nägu kõlab tuttavalt". Huvitav, kas Eestis on inimest, kes seda ÜLDSE pole näinud? Mulle tegelikult meeldib küll see saade, aga ma nägin seda väga vähe, sest esiteks oli see nii totral ajal (pühapäeva õhtul armastan ma saunas käia ja ma ei taha seda teha öösel) ja järelvaatamiseks on see selgelt liiga pikk. Aga see, mida ma näinud olen, tundub igatahes meeldiva meelelahutusena.
Teiseks teine suurprojekt "Me armastame Eestit". Ka tore meelelahutus. Laulu ja nalja ja ... Ma ei oska midagi selle kohta öelda :D
Esikoht igatahes läheb "Eesti tippmodellidel" juba puhtalt nende küpsiste pärast. Ja tippmodelli on ikka vaadatud, alati :D
Remargi korras mainin ära ka selle, et käisin täna tankimas. Jah, see oli just nii meeleolukas, kui võis arvata. Hommikuni kestev paarikraadine miinus tekitas olukorra, kus ma kõigepealt püüdsin autoga vahekorda astuda, aga kuna see ilmselgelt ei mõjunud talle, pidin ahvatluseks bensuluugi võtme endale põue pistma. Pärast seda sain toorest jõudu rakendades võimaluse tankida.
Sunday, December 8, 2013
Aasta 2013 - parim ost
Ma ei ole viimastel aastatel tegelikult üldse eriti palju asju ostnud, elu on läinud niiviiisi, et väga palju kraami on juba nagunii, kaks kolimist kahe aasta jooksul näitas samuti, et suhtumine "Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju" on tõepoolest totter. Mul on muidugi ka säärane isiksuslik omapära, et mul pole mitte midagi teiste vanade asjade vastu. Vastupidi - kui mul tekib uus äge asi väga hea või olematu hinna eest, siis muutub see asi minu jaoks kohe kaks korda ägedamaks. Teiste poolt kasutatud asjadega on veel see eelis, et üldiselt on nood juba läbi proovitud, seega tavaliselt ei purune nad lähima kuu aja jooksul. Näiteks oli meil veekeetja, mis enne meid teenis aastaid üht meie (endist?) sõpra ja elas meie juures veel 7 aastat. Siis tuli plastmassi auk sisse. Hr H nägi pikalt vaeva, et leida samasugust mudelit. Leidis ja töötab jälle juba pikemat aega väga hästi.
Riietega on näiteks see lugu, et isegi kui ma vahetevahel lähen kaubandusvõrku, et soetada endale uusi riideid, siis üldjuhul lahkun uue paari aluspükstega, sest ma lihtsalt ei leia midagi muud. Aluskaid läheb ikka vaja. Suuremad riideostud on kõik seotud Ruudiga, kellele ma üritan igaks talveks ja kevad-sügisperioodiks tagada ühe komplekti õueriideid ja jalanõusid, mis on uued. See on väljaminek, mille vajalikkusest ma saan aru, sest poiss on nii suur, et kasutatud kraam kipub olema minetanud oma kõige paremad omadused, s.t veepidavuse eelkõige. Välimuse järgi saab ka eelkoolikule väga häid asju. Minu enda õueriietega on see jama, et mul on kõik olemas, kusjuures sellised asjad, mis ei KAVATSEGI kulumise märke üle näidata, nii et mul lihtsalt pole südant uusi asju osta. Kuigi jah, Alpidest on kopp tõsiselt ees :D
Aga midagi ma siiski ostnud olen ja läbisaavast aastast saab esile tõsta kaks väga suurepärast ostu.
Esiteks avasin oma pensionifondi ehk investeerisin eesti kunsti ja ostsin varase Kaarma töö. See tähendab, lasin Mihklil teha endale maailma kõige ägedama kaelaehte. Mul ei ole praegu fotokat, et siia pilti panna, aga mul on olemas kavand, mille Mihkel tegi.
Kaela ümber on lai must pits ja see näeb lihtsalt suurepärane välja.Lisaks annab selle keega kerge vaevaga üles leida tõelised fännid ;) Tuleb tunnistada, et siiani olen kohanud küll ainult üht inimest, kes küsinud: "Kas see on ....?"
Mihkel on ka minu abielusõrmuse autor. Sellest on mul pilt, aga mitte eriti hea, ma ei oska ei pilte teha ega ka neid töödelda. Minu töötlemisoskus küündib kõige lihtsama väljalõikamiseni :D
Teiseks ostsin endale üliägedad kevad-sügis saapad. Aga nendega juhtus see, et ma kandsin neid nii palju (ja need oli kasutatud) kogu aeg ja raatsinud isegi kingsepa juurde viia, sest ma pidin neid ju iga päev kandma... Ühesõnaga, kui ma lõpuks kingsepa juurde jõudsin, siis ei olnud enam midagi teha. Vedasin neid veel paar nädalat endaga kaasas, sest polnud südant ära visata, kuni siis ühel päeval võtsin end siiski kokku ja jätsin nendega hüvasti. Ja mul pole isegi mitte pilti neist kaunitaridest. Aga on mälestus ajast, mil me koos olime, käisime ju koos ka nt Positivusel.
Riietega on näiteks see lugu, et isegi kui ma vahetevahel lähen kaubandusvõrku, et soetada endale uusi riideid, siis üldjuhul lahkun uue paari aluspükstega, sest ma lihtsalt ei leia midagi muud. Aluskaid läheb ikka vaja. Suuremad riideostud on kõik seotud Ruudiga, kellele ma üritan igaks talveks ja kevad-sügisperioodiks tagada ühe komplekti õueriideid ja jalanõusid, mis on uued. See on väljaminek, mille vajalikkusest ma saan aru, sest poiss on nii suur, et kasutatud kraam kipub olema minetanud oma kõige paremad omadused, s.t veepidavuse eelkõige. Välimuse järgi saab ka eelkoolikule väga häid asju. Minu enda õueriietega on see jama, et mul on kõik olemas, kusjuures sellised asjad, mis ei KAVATSEGI kulumise märke üle näidata, nii et mul lihtsalt pole südant uusi asju osta. Kuigi jah, Alpidest on kopp tõsiselt ees :D
Aga midagi ma siiski ostnud olen ja läbisaavast aastast saab esile tõsta kaks väga suurepärast ostu.
Esiteks avasin oma pensionifondi ehk investeerisin eesti kunsti ja ostsin varase Kaarma töö. See tähendab, lasin Mihklil teha endale maailma kõige ägedama kaelaehte. Mul ei ole praegu fotokat, et siia pilti panna, aga mul on olemas kavand, mille Mihkel tegi.
Kaela ümber on lai must pits ja see näeb lihtsalt suurepärane välja.Lisaks annab selle keega kerge vaevaga üles leida tõelised fännid ;) Tuleb tunnistada, et siiani olen kohanud küll ainult üht inimest, kes küsinud: "Kas see on ....?"
Mihkel on ka minu abielusõrmuse autor. Sellest on mul pilt, aga mitte eriti hea, ma ei oska ei pilte teha ega ka neid töödelda. Minu töötlemisoskus küündib kõige lihtsama väljalõikamiseni :D
Teiseks ostsin endale üliägedad kevad-sügis saapad. Aga nendega juhtus see, et ma kandsin neid nii palju (ja need oli kasutatud) kogu aeg ja raatsinud isegi kingsepa juurde viia, sest ma pidin neid ju iga päev kandma... Ühesõnaga, kui ma lõpuks kingsepa juurde jõudsin, siis ei olnud enam midagi teha. Vedasin neid veel paar nädalat endaga kaasas, sest polnud südant ära visata, kuni siis ühel päeval võtsin end siiski kokku ja jätsin nendega hüvasti. Ja mul pole isegi mitte pilti neist kaunitaridest. Aga on mälestus ajast, mil me koos olime, käisime ju koos ka nt Positivusel.
Saturday, December 7, 2013
Aasta 2013 - lugemiselamus
Ma olen viimastel kuudel olnud üsna kehv üles märkima, mida ma lugenud olen. Aasta esimesest poolest on mul selgelt meeles Pratchetti-vaimustus, mis pani mind oluliselt tihedamini raamatukogus käima kui muidu. Ootamatult sai aga mõõt täis ja nüüd ei ole minu kätte sattunud enam ühtki Prachettit. Isegi ei oska öelda, miks, ka viimane raamat, mida tolle tuhina raames lugesin, meeldis, aga ju siis sai see minu jaoks "tehtud asjaks".
Vanadest klassikutest lugesin uue tundega läbi "Isa Goriot´", mis oli vahepeal palju paremaks muutunud. Kahju, et õpilased seda jätkuvalt väga ei armasta, kuigi sügisel tegin tõesti kõvasti eeltööd, et nad ei usuks kuulujutte, mille järgi on Balzac täiesti loetamatu.
Uuematest raamatutest oli väga meeldiv üllatus Rein Raua "Rekonstruktsioon", mille probleemiasetus on mulle juba aastaid huvi pakkunud. Joodikust tädi liini oleks ma isiklikult küll raamatust välja jätnud, aga muus osas ... väga nauditav lugemine. See on raamat, mis on meeldinud ka noortele.
Tegelikult tahtsin aga kirjutada, et viimasel ajal on mind üle pika aja tabanud taas luulehuvi. Mõnusa sisemise surinaga lugesin nii Maarja Kangro, Kaur Riismaa ja Eda Ahi loomingut. Hea oli. Luulet, kui seda mõnudega ja rahulikus meeleolus kätte võtta, on ikka hiiglama hea lugeda.
Ja üks ootamatu elamus oli Jim Ashilevi "Portselansuits", mille kohta ma ei oska siiani öelda, kas see meeldis mulle tohutult või ei meeldinud üldse. Igatahes pakkus huvi ja elamust.
Vanadest klassikutest lugesin uue tundega läbi "Isa Goriot´", mis oli vahepeal palju paremaks muutunud. Kahju, et õpilased seda jätkuvalt väga ei armasta, kuigi sügisel tegin tõesti kõvasti eeltööd, et nad ei usuks kuulujutte, mille järgi on Balzac täiesti loetamatu.
Uuematest raamatutest oli väga meeldiv üllatus Rein Raua "Rekonstruktsioon", mille probleemiasetus on mulle juba aastaid huvi pakkunud. Joodikust tädi liini oleks ma isiklikult küll raamatust välja jätnud, aga muus osas ... väga nauditav lugemine. See on raamat, mis on meeldinud ka noortele.
Tegelikult tahtsin aga kirjutada, et viimasel ajal on mind üle pika aja tabanud taas luulehuvi. Mõnusa sisemise surinaga lugesin nii Maarja Kangro, Kaur Riismaa ja Eda Ahi loomingut. Hea oli. Luulet, kui seda mõnudega ja rahulikus meeleolus kätte võtta, on ikka hiiglama hea lugeda.
Ja üks ootamatu elamus oli Jim Ashilevi "Portselansuits", mille kohta ma ei oska siiani öelda, kas see meeldis mulle tohutult või ei meeldinud üldse. Igatahes pakkus huvi ja elamust.
Friday, December 6, 2013
Aasta 2013 - toredaim äpardus
Mul on väga kahju, et mul pole viimasel ajal uusi toredaid äpardusi juhtunud, mida teiega jagada. *
*Tegelikult ma lihtsalt ei jaksa täna mõelda, mis need äpardused olnud on. Aga kuna väljakutse on iga päev postitus teha, siis täna tuleb eriti mõttetu.
Edited
Uuel päeval uue hooga äpardustest. Vahemärkusena öeldes - mul läks hiiglama pikalt aega, et välja mõelda, mis sõna kasutatakse eesti keeles sõna feil asemel. Ja ma olin väga rõõmus, kui mulle meenus tore sõna äpardus.
Kahjuks on ikka nii, et lahedaid uusi möödalaske pole nagu väga olnud. Ma mõtlen sellised, nagu see, kui ma klassi ees pesu väel seisin. Samamoodi see lugu, kui ma unustasin pulmaaastapäeva. Või kõik need lood, kuidas ma tanklas käisin, vol 1 ja vol 2. Nende viimastega meenub, et mu väga austusväärne paps sai kunagi hakkama klassikalise tanklaäpardusega, mis tähendab seda, et ta tankis (varahommikul) ja sõitis rahumeeli tööle. Ilma maksmata. Mu paps ei näe välja, nagu ta oleks tanklaröövel, ja ta ei sõida autodega, mis oleksid sobilikud tanklarööviks. Lisaks on ta nägu piisavalt tihti meedias figureerinud, et vähemalt meie ühises kodulinnas teavad teda vist küll kõik. Aga siiski pidi ta politseile aru andma ja ta ei pidanud seda üldse naljakaks. Erinevalt minust, kes jätkuvalt leiab, et see on oma totruses väga meeleolukas lugu :D Rääkimata prl Luisa Lottast, kes üritas bensiisjaama bensuga üle lasta, sest tahtis, et paak saaks korralikult täis :D
Minu äpardused viimasest ajast on olnud tavalisemad. Stiilinäiteks sobib see:
pidasime koolis ühe lapse sünnipäeva, oli tort ja joogid, väga mõnus. Aga muusikat ei olnud, et õiget meeleolu luua, sest koolis oli internet maas, nii et ma ei saanud kasutada kõiki neid tehnikahüvesid, mida uus ja moodne koolikeskkond pakub youtube näol. Ja oma naiivuses ütlesin (kõvasti üle klassi, nagu õpetajale kohane): "Noh, andke keegi oma mp3, ma panen mängima." Nad vaatasid mind isegi natuke haletsevalt - MITTE KELLELGI ei olevat enam mp3-mängijat. Selle väita peale tõstsin ma küll käe, et MINUL on, aga isegi need vana kooli tegelased, kellega me muidu saame oma vana kooli telefonidega eputada, ei oma enam sellist igandit. Stiili mõttes võiks lasta hr H-l mõnele CD-pleierile elu sisse puhuda :D
Eile jagas aga minuga oma toredat möödalasku üks mu rahvatantsijast kolleeg. Nimelt paluti neil viimaseks trenniks kaasa võtta põll. Natuke veider palve (mõtles mu kolleeg), aga pistis oma ilusa punase traksidega põlle kotti ja läks tantsima. Ise veel mõtles, et huvitav, kas tõesti on kõigil veel tänapäeval põlled kasutusel, ja millised põlled neil siis on, traksidega või poolikud või ... Suur oli tema üllatus, kui kõik teised võtsid kotist välja rahvariidepõlle :D Aga vähemalt oli tema põll kõige ilusam.
Hoian veel kõrvu lahti, et kuulda lahedaid äpardusi, sest põlleloo üle naersin ma päriselt ka nii, et mul olid pisarad silmas.
Edited
Uuel päeval uue hooga äpardustest. Vahemärkusena öeldes - mul läks hiiglama pikalt aega, et välja mõelda, mis sõna kasutatakse eesti keeles sõna feil asemel. Ja ma olin väga rõõmus, kui mulle meenus tore sõna äpardus.
Kahjuks on ikka nii, et lahedaid uusi möödalaske pole nagu väga olnud. Ma mõtlen sellised, nagu see, kui ma klassi ees pesu väel seisin. Samamoodi see lugu, kui ma unustasin pulmaaastapäeva. Või kõik need lood, kuidas ma tanklas käisin, vol 1 ja vol 2. Nende viimastega meenub, et mu väga austusväärne paps sai kunagi hakkama klassikalise tanklaäpardusega, mis tähendab seda, et ta tankis (varahommikul) ja sõitis rahumeeli tööle. Ilma maksmata. Mu paps ei näe välja, nagu ta oleks tanklaröövel, ja ta ei sõida autodega, mis oleksid sobilikud tanklarööviks. Lisaks on ta nägu piisavalt tihti meedias figureerinud, et vähemalt meie ühises kodulinnas teavad teda vist küll kõik. Aga siiski pidi ta politseile aru andma ja ta ei pidanud seda üldse naljakaks. Erinevalt minust, kes jätkuvalt leiab, et see on oma totruses väga meeleolukas lugu :D Rääkimata prl Luisa Lottast, kes üritas bensiisjaama bensuga üle lasta, sest tahtis, et paak saaks korralikult täis :D
Minu äpardused viimasest ajast on olnud tavalisemad. Stiilinäiteks sobib see:
pidasime koolis ühe lapse sünnipäeva, oli tort ja joogid, väga mõnus. Aga muusikat ei olnud, et õiget meeleolu luua, sest koolis oli internet maas, nii et ma ei saanud kasutada kõiki neid tehnikahüvesid, mida uus ja moodne koolikeskkond pakub youtube näol. Ja oma naiivuses ütlesin (kõvasti üle klassi, nagu õpetajale kohane): "Noh, andke keegi oma mp3, ma panen mängima." Nad vaatasid mind isegi natuke haletsevalt - MITTE KELLELGI ei olevat enam mp3-mängijat. Selle väita peale tõstsin ma küll käe, et MINUL on, aga isegi need vana kooli tegelased, kellega me muidu saame oma vana kooli telefonidega eputada, ei oma enam sellist igandit. Stiili mõttes võiks lasta hr H-l mõnele CD-pleierile elu sisse puhuda :D
Eile jagas aga minuga oma toredat möödalasku üks mu rahvatantsijast kolleeg. Nimelt paluti neil viimaseks trenniks kaasa võtta põll. Natuke veider palve (mõtles mu kolleeg), aga pistis oma ilusa punase traksidega põlle kotti ja läks tantsima. Ise veel mõtles, et huvitav, kas tõesti on kõigil veel tänapäeval põlled kasutusel, ja millised põlled neil siis on, traksidega või poolikud või ... Suur oli tema üllatus, kui kõik teised võtsid kotist välja rahvariidepõlle :D Aga vähemalt oli tema põll kõige ilusam.
Hoian veel kõrvu lahti, et kuulda lahedaid äpardusi, sest põlleloo üle naersin ma päriselt ka nii, et mul olid pisarad silmas.
Thursday, December 5, 2013
Aasta 2013 - kingitus
Parima kingituse valimisega on mul säherdune mure, et ma tahaks esile tõsta kaht kingitust, aga kahjuks pole kumbki aastast 2013 :D Aga kuna mina teen reegleid, siis ma luban endale ikkagi need valida.
Mõlemad on eelmise aasta jõuludest:
1. Positivuse piletid, mille ma ise kinkisin endale ja hr H-le. Mule väga meeldis see festival, nii et minu arvates oli väga tore kingitus.
2. Minu uus üliilus punane kohver, mis mahub käsipagasisse. Selle kingituse juures tasub esile tõstmist fakt (lisaks sellele, et tegemist on ilusa ja vajaliku asjaga), et kingi tegijaks oli hr H, kes on tavaliselt natuke kurb, kui ma kuskile ära sõidan. Aga vaatamata sellele kinkis ta mulle kohvri, et mul oleks mõnus ära sõita :)
Edited
Pärast seda, kui olin postituse juba ära teinud, tuli mul meelde, mis tegelikult peaks olema siin veel ära mainitud.
Nagu vihjetest on arvatavasti välja paistnud, töötan ma noortega. Ja selle töö üks osa on ka erinevate väärtuste juurutamine, mille raames me üheskoos ka jõudu mööda heategusid teeme. Ja selle aasta detsembris on meil ettevõtmine, mis on minu meelest väga armas ja vajalik. Selgus nimelt, et Tartu psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas ei käi päkapikud. Esimesel detsembril käisid, aga rohkem ei tulnud. Ma muutusin nii kurvaks, kui ma mõtlesin, kuidas väikesed, aga ka natuke suuremad lapsed on esiteks detsembris haiglas - ajal, mil kaunistatakse kodusid ja küpsetatakse piparkooke ja kõigil on harras jõulunägu ees, ja teiseks (seda nüüd eelkõige eelkooliealiste tegelaste juures), nad käituvad väga normaalselt, ei karju, ei löö, ei tee kõike seda, mille pärast nad haiglasse on pandud, ja päkapikk IKKA ei tule. Nii et võtsime oma kamba kokku ja teeme 15 päkapikkukotti -üks igaks päevaks alates esmaspäevast kuni jõululaupäevani, sisuks siis igal päeval kogu osakonna patsientidele mingisugune üllatus. Mul on endal nii hea meel, see tundub sellise päris "rõõmu tegemisena", nii nagu Anna ja Liisa tegib "Bullerby lastes" lõpuks päriselt rõõmu. Kusjuures, on lausa uskumatu, kui keeruline on selle haigla jaoks midagi teha, luba peab tulema ma ei tea kui kõrgelt tasemelt, aga me saime sellega hakkama. Ja mul on nii hea meel, et mu lapsed olid samamoodi kohe nõus, et see on asi, mis tuleb ära teha.
Edited
Pärast seda, kui olin postituse juba ära teinud, tuli mul meelde, mis tegelikult peaks olema siin veel ära mainitud.
Nagu vihjetest on arvatavasti välja paistnud, töötan ma noortega. Ja selle töö üks osa on ka erinevate väärtuste juurutamine, mille raames me üheskoos ka jõudu mööda heategusid teeme. Ja selle aasta detsembris on meil ettevõtmine, mis on minu meelest väga armas ja vajalik. Selgus nimelt, et Tartu psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas ei käi päkapikud. Esimesel detsembril käisid, aga rohkem ei tulnud. Ma muutusin nii kurvaks, kui ma mõtlesin, kuidas väikesed, aga ka natuke suuremad lapsed on esiteks detsembris haiglas - ajal, mil kaunistatakse kodusid ja küpsetatakse piparkooke ja kõigil on harras jõulunägu ees, ja teiseks (seda nüüd eelkõige eelkooliealiste tegelaste juures), nad käituvad väga normaalselt, ei karju, ei löö, ei tee kõike seda, mille pärast nad haiglasse on pandud, ja päkapikk IKKA ei tule. Nii et võtsime oma kamba kokku ja teeme 15 päkapikkukotti -üks igaks päevaks alates esmaspäevast kuni jõululaupäevani, sisuks siis igal päeval kogu osakonna patsientidele mingisugune üllatus. Mul on endal nii hea meel, see tundub sellise päris "rõõmu tegemisena", nii nagu Anna ja Liisa tegib "Bullerby lastes" lõpuks päriselt rõõmu. Kusjuures, on lausa uskumatu, kui keeruline on selle haigla jaoks midagi teha, luba peab tulema ma ei tea kui kõrgelt tasemelt, aga me saime sellega hakkama. Ja mul on nii hea meel, et mu lapsed olid samamoodi kohe nõus, et see on asi, mis tuleb ära teha.
Wednesday, December 4, 2013
Aasta 2013 - uus mõte või arusaam
Jälle üks kummaline teema. Kõige veidram on see, et ma ise panin endale teemad paika :D
Aga midagi uut siis mu mõtlemises. No viimasest ajast muidugi see, et mulle hakkas sügis meeldima. Praegugi igatsen sügise karget õhku ja värvilist maailma. Isegi vist natuke rohkem kui kevade karmi ilu, kuigi hommikud on kevadel ilusamad kui sügisel. Pisut mängib rolli ka see, et kevad saabub pärast pikka ja jõledat talve. Ootan huviga päeva, mil mulle talv meeldima hakkab.
Täiesti uus on ka mu lähenemine kringlile, mida ma nüüd söön alati võiga. Elagu kalorid! Aga tõesti on maitsev ja ma söön kringlit väga harva.
Aasta suurim muutus on siiski see, et ma olen hakanud tõmbama põlvkondlikku piiri enda ja oma õpilaste vahele. See on küll reaalsus, mul on nendega juba kümme aastat vanusevahet ka - nad ongi kujunenud mingis teises maailmas, mida ma enam lõpuni ei mõista. Varem oli ühisosa suurem, nüüd jääb see järjest väiksemaks. Tunnistada tuleb küll seda, et oma klassiga tunnis olles tunnen ma siiski end osana neist, nad on lihtsalt nii vahvad, et oleme pigem teekaaslased, mina tean lihtsalt pisut rohkem, kuhu me parajasti suundume, aga me läheme koos ja hingame ühes rütmis.
Aga midagi uut siis mu mõtlemises. No viimasest ajast muidugi see, et mulle hakkas sügis meeldima. Praegugi igatsen sügise karget õhku ja värvilist maailma. Isegi vist natuke rohkem kui kevade karmi ilu, kuigi hommikud on kevadel ilusamad kui sügisel. Pisut mängib rolli ka see, et kevad saabub pärast pikka ja jõledat talve. Ootan huviga päeva, mil mulle talv meeldima hakkab.
Täiesti uus on ka mu lähenemine kringlile, mida ma nüüd söön alati võiga. Elagu kalorid! Aga tõesti on maitsev ja ma söön kringlit väga harva.
Aasta suurim muutus on siiski see, et ma olen hakanud tõmbama põlvkondlikku piiri enda ja oma õpilaste vahele. See on küll reaalsus, mul on nendega juba kümme aastat vanusevahet ka - nad ongi kujunenud mingis teises maailmas, mida ma enam lõpuni ei mõista. Varem oli ühisosa suurem, nüüd jääb see järjest väiksemaks. Tunnistada tuleb küll seda, et oma klassiga tunnis olles tunnen ma siiski end osana neist, nad on lihtsalt nii vahvad, et oleme pigem teekaaslased, mina tean lihtsalt pisut rohkem, kuhu me parajasti suundume, aga me läheme koos ja hingame ühes rütmis.
Tuesday, December 3, 2013
Aasta 2013 - suurim üllatus
Suurima üllatusega on sel aastal nii, et konkurentsitult üllatuslikem oli see, kui selgus, et hr H noorem õde saab lapse. Või noh, see polnud ehk niiii üllatuslik, et selline asi võib juhtuda, aga fakt, et nad tahtsidki last saada, oli üllatuslik. Tore on see, et nad saavad beebiga väga toredasti hakkama, vahva laps on, kuigi nimi on minu maitse jaoks liiga ekstravagantne, aga no tõesti, ma pean esmalt vaatama, mis on mu enda lapse nimi, ja siis mõtlema, kas ma ikka tahan teiste nimede kohta midagi öelda :D
Selliseid väiksemaid üllatusi on veel olnud, eelkõige siis hr H poolt, kellest ei oskaks aimatagi, et ta nii ootamatuid lükkeid võib teha. Nt siis, kui ta tõi mulle küpsiseid, et mul oleks mõnus Eesti supermodelli vaadata. Ma isegi ei jälginud seda saadet veel siis, aga ta arvas, et ma võiksin seda teha. Koos küpsistega :D
Selliseid väiksemaid üllatusi on veel olnud, eelkõige siis hr H poolt, kellest ei oskaks aimatagi, et ta nii ootamatuid lükkeid võib teha. Nt siis, kui ta tõi mulle küpsiseid, et mul oleks mõnus Eesti supermodelli vaadata. Ma isegi ei jälginud seda saadet veel siis, aga ta arvas, et ma võiksin seda teha. Koos küpsistega :D
Monday, December 2, 2013
Aasta 2013 - kultuurisündmus
Ohoh, võrreldes eilsega on täna palju keerulisem teema. Mitte et ma ei oleks sel aastal kultuuriüritusi väisanud, neid ikka oli - käisin teatris ja muuseumides, kontsertidel ja kohtumisõhtutel kirjanikega. Aga ükski neist ei tundu olevata Selle Aasta Kõige Võimsam Kogemus. Tuleb tunnistada, et kõige eredamalt meenub möödunud aastast kehakultuuri valdkonda kuuluv ettevõtmine ehk see, kui ma rumalast peast proovisin kiikingut ja pärast seda nädal aega pliiatsitki käes ei saanud hoida, sest surmahirmus olin klammerdumiseks kasutanud kõiki oma lihaseid, ka neid, mille olemasolust mul õrna aimugi ei olnud.
Mõningane mõttepaus
Tundub, et ma midagi muud välja ei mõtle, seega tänane preemia kuulub dokumentaalfilmiklubile Pult, mille aktiivne osalejaliige ma sellest aastast olen. Sellest, miks see ettevõtmine mulle meeldib, olen ma juba kirjutanud, siin nimelt, nii et ma ei hakka ennast kordama.
Mõningane mõttepaus
Tundub, et ma midagi muud välja ei mõtle, seega tänane preemia kuulub dokumentaalfilmiklubile Pult, mille aktiivne osalejaliige ma sellest aastast olen. Sellest, miks see ettevõtmine mulle meeldib, olen ma juba kirjutanud, siin nimelt, nii et ma ei hakka ennast kordama.
Sunday, December 1, 2013
Aasta 2013 - töövõit
Alaku mu väljakutse - esimeseks teemaks tõmbasin loosiga endale aasta töövõidu.
Sellele väga austusväärsele auhinnale kandideerib mitu olukorda. Näiteks see, kui Ruudi õpetaja ütles mulle lohutavalt: "Ah, Ruudi ei paista rühmas enam üldse silma." Siit võib kahjuks küll välja lugeda ka selle, et neil on rühmas seis päris karm. Aga ma võtan seda siiski pigem positiivselt ning usun, et tegelikult käitub Ruudi oluliselt normaalsemalt kui varem ning kuulab kõigi oma õpetajate juhiseid. Olgem ausad, me tegime selle nimel ikka kõvasti tööd ka.
Teiseks väljapaistvaks sündmuseks oli see, et me leidsime endale uue kodu. Arvestades kodulinna üüriturgu, oli see tõepoolest ime. Aga kuna pigem oli see leid tänu kulgemisele ja asjade vabaks laskmisele, siis aasta töövõiduks seda pidada ei saa.
Kolmandaks oli väga suur võit see, et prl Sirkka sooritas oma sõidueksami. Ma elasin talle nii kõvasti kaasa, et ei saanud ise ka öösel magada. See, et me mõlemad saime selgeks ümber nurga tagurdamise, on puhas näide higist ja verest läbiimbunud tööst. Aga kuna minu sõidueksam sai juba üle kümne aasta tagasi sooritatud, pole ka see päris SEE.
Aasta töövõiduks valisin hoopis fakti, et ma jäin ellu eelmisel kevadel, kui pidin andma kaht kursust 44 suhteliselt hullule tüübile. See oli karm, aga tõesti, mis ei tapa, teeb tugevaks. Illustratsiooniks selle klassi kohta nii palju, et sel aastal (nüüd on nad juba aasta vanemad ja võiks eeldada, et ka normaalsemad) andis ühele osale neist tunde meie eelmise aasta parimaks pedagoogiks valitud õpetaja ning ta LOOBUS nende õpetamisest, sest nad käitusid nagu hoorapojad. Jah, ma töötan gümnaasiumis.
Sellele väga austusväärsele auhinnale kandideerib mitu olukorda. Näiteks see, kui Ruudi õpetaja ütles mulle lohutavalt: "Ah, Ruudi ei paista rühmas enam üldse silma." Siit võib kahjuks küll välja lugeda ka selle, et neil on rühmas seis päris karm. Aga ma võtan seda siiski pigem positiivselt ning usun, et tegelikult käitub Ruudi oluliselt normaalsemalt kui varem ning kuulab kõigi oma õpetajate juhiseid. Olgem ausad, me tegime selle nimel ikka kõvasti tööd ka.
Teiseks väljapaistvaks sündmuseks oli see, et me leidsime endale uue kodu. Arvestades kodulinna üüriturgu, oli see tõepoolest ime. Aga kuna pigem oli see leid tänu kulgemisele ja asjade vabaks laskmisele, siis aasta töövõiduks seda pidada ei saa.
Kolmandaks oli väga suur võit see, et prl Sirkka sooritas oma sõidueksami. Ma elasin talle nii kõvasti kaasa, et ei saanud ise ka öösel magada. See, et me mõlemad saime selgeks ümber nurga tagurdamise, on puhas näide higist ja verest läbiimbunud tööst. Aga kuna minu sõidueksam sai juba üle kümne aasta tagasi sooritatud, pole ka see päris SEE.
Aasta töövõiduks valisin hoopis fakti, et ma jäin ellu eelmisel kevadel, kui pidin andma kaht kursust 44 suhteliselt hullule tüübile. See oli karm, aga tõesti, mis ei tapa, teeb tugevaks. Illustratsiooniks selle klassi kohta nii palju, et sel aastal (nüüd on nad juba aasta vanemad ja võiks eeldada, et ka normaalsemad) andis ühele osale neist tunde meie eelmise aasta parimaks pedagoogiks valitud õpetaja ning ta LOOBUS nende õpetamisest, sest nad käitusid nagu hoorapojad. Jah, ma töötan gümnaasiumis.
Subscribe to:
Posts (Atom)