Puhkus vol 3

Mälestustekivisse on vaja sellest suvest raiuda ka sündmus, millest nüüdseks on küll juba nädal möödas, aga millele mõtlemine mulle ikka helge meeleolu kaasa toob. Positivus nimelt. Ma polnud seal varem käinud. Ma pole üldse eriti agar festivalitaja, aastaid käisin folgil (mu kodulinna arvestades pole see kuigi kummaline), pärast linainimeste invasiooni, kultuurilise taseme tõstmist ja seda, kui raekoja platsil enam õlut juua ei saanud, pole väga haakunud. Eelmisel aastal sattusin suhteliselt suvaliselt Rock Rambile, kus ma küll varem ka olen läbi käinud. Ja RR meeldis mulle ka väga. Ülejäänud käimised on olnud suhteliselt sihitud, Salacgrivasse sõites meenutasime just hea sõnaga seda, kuidas käisime Kilingi-Nõmmes punkfestivalil. Kahjuks ei suutnud me meenutada ühtki muusikakollektiivi, kes seal esines.

Aga Positivus jääb mulle meelde küll. Sest seal oli Sigur Ros. Ma pean tunnistama, et ostsin pileti eelkõige Sigur Rosi pärast. Ja sellepärast ka, et Positivus on ikka tundunud mõnusa hingusega paik olevat. Ja oligi. Kui ma esimest korda festivalialale sisse jalutasin, siis ma lihtsalt naeratasin, üsna juhmakal kombel. Aga see oli niiii mõnus. Koht oli mõnus. Inimesed olid mõnusad. Muusika oli ka mõnus.

Lahe oli see, et ilmselgelt olid kõik festivallased lugenud ilmateadet, mis lubas kolm päeva lausvihma. Nõnda et reedel oli tubli 90% nautijatest kummikutes. Laupäeval, kui vihma ikka veel polnud sadama hakanud, olid mõned kumparitest loobunud, aga mõned jäid ikka endale kindlaks. Pühapäeval jõudis vihm lõpuks ka kohale, aga sellest polnud hullu midagi, sest me pidime nagunii üsna varakult tagasi sõitma, nii et hakkasime siis lihtsalt natuke varem.

Kui vihma ei olnud, siis lubatud tuul oli siiski olemas, nõnda et parimaks kaasa võetud esemeks osutus müts. Lokivedelikku see-eest polnud üldse vaja, sest juuksed pidid kogu aeg kinni olema, muidu lendasid püsti pähe ja enam alla ei läinud. Meeleolukas oli vaadelda telke, mis ei olnud maa külge väga kõvasti kinni pandud, eriti üht, mis oli nööriga posti küljes.Väga rahul olin ka sellega, et padi oli kaasas, sest see tegi telgis magamise oluliselt mõnusamaks.

Ja väike nõuanne ka järgnevateks festivalideks: kuna paber saab pellarites tõesti suhteliselt kiiresti otsa, tasub oma paber kaasa võtta. Ja mitte lihtsalt festivalile kaasa, vaid ka pellarisse kaasa. Muidu pole sellest suurt tolku.