Puhkus vol 1

Minu käest küsitakse tihti, mida ma puhkuse ajal teen. Ja mina pean vastama, et ma tõesti ei tea, teen seda mis parjasti mõttesse tuleb. Näiteks olen praegu uskumatul kombel suutnud haigeks jääda. Nii haigeks, nagu ma pole juba aastaid olnud. Tõsiselt. Viimati oli mul nii halb olla siis, kui mul oli kopsupõletik. Ja sellest ongi aastaid möödas. Kõige kummalisem on see, et peale kõrge palaviku mingeid muid hädasid polegi - ei ma köhi, ei valuta kurk ega selg, nii et ükski mulle teada olev haigus mul olla ei saa. Või noh, empsil diagnoositi palavikuta angiin, nii et mul võib olla ka valudeta neeruvaagnapõletik.

Aga ühel teisel päeval käisime koos õe ja tema tütrekesega loomaaias. Et asi lõbusam oleks, läksime rongiga :) Eriti lõbusaks teeb selle fakt, et rong läks välja kell 6.17. Aga preili Kirke oli meile reisule kaasa küpsetanud muffineid ja õeke võttis bensujaamast kohvi, nii et hommikusöök rongis oli lukususlik. Lapsed oli erutusest muidugi meeletud, esimesed pool tundi trallisid ainult ringi, pärast jäi noorem magama, Rudolf millegipärast keeldus.

Pealinnas alustasime sellega, et muretsesime endale kuulsad rohelised kaardid. Tuleb tunnistada, et süsteem on suhteliselt nõme, sest ühe päeva jaoks pidin ma endale ostma asja, millega mul suure tõenäosusega pole sõna otseses mõttes mitte midagi teha, sest esiteks ei käi ma üldse Tallinnas. Ja kui see siiski juhtub, lähen bussiga lennujaama või sõidan oma vanematega. Kummalgi juhul ei vaja ma ühistranspordikaarti.
Sel päeval me aga vajasime, sest oleks trammid ja trollid olid osa meelelahutusest. Muuseas, otse Balti jaamast läheb loomaaeda nii buss kui ka trollid, mida meie ei teadnud, sest tallinlane, kelle käest me nõu küsisime, ütles, et me peaksime sõitma esmalt trammiga Vabaduse väljakule ja seal ümber istuma.Õnneks oli õekesel kaasas I-pad, millest fakte kontrollida.

Loomaaed oli tõsiselt lahe. Mulle väga meeldis, et me jõudsime kohale poole kümnest, nii et olime esimese 15 külastaja hulgas kindlasti. Mõnus oli niiviisi jalutada, kui ei pidanud ühegi teise inimesega arvestama. Õde võttis meile käru ka, kuhu oma kraam (ja lapsed) peale laadida. Nõnda mõnulesid lapsed:

Õeke ka mõnules:

Ja Ruudi mõnules koos elevandiga:

Mina ka mõnulesin :) Kõige võimsama mulje (nagu ikka) jättis mulle krokodill. Ma pean tunnistama, et kui ma üldse mõnda looma kardan, siis on see just krokodill. Maod muidugi ka. Üldiselt olen tänulik, et Tallinna loomaaias on nii väike krokodill, mul jääks süda arvatavasti seisma, kui neil oleks seal ka see 8-meetrine isend. Tiiger oli ka muidugi hirmus, ta ei suvatsenud üldsegi magada, vaid vaatas meid üsna kurja pilguga. Ruudile aga meeldisid loomaaias kõige rohkem kitsed, kõige tavalisemad kodukitsed lasteloomaaias.

Pärast kolmetunnist jalutuskäiku sõitsime linna tagasi, et jätkata ekskursiooni Kadriorus, aga kahjuks oli selleks ajaks lõppenud laste innukus. Eriti Ruudi oma. Kui kohvikusse sööma läksime, siis keeldus ta koos meiega väljas istumast ja puges sees laua alla ja lamas seal. Muljeid oli juba liiga palju olnud. Nõnda veetsimegi oma reisu viimased tunnid Snelli tiigi ääres parte söötes, kohvi juues ja lamades. Lapsed taastusid üsna kiiresti ja mängisid veega.

See oli üks äärmiselt tore päev.