Elulised küsimused

Rebaste juurest tõsisemate probleemide juurde minnes... see uus maksusüsteem. Et uuest aastast tulebki? Et alla 1200 teenijad saavad 500 eurot maksuvaba ja sealt edasi tuleb udupeen arvutuskäik, kui suure osa palgast saab maksuvabalt ja kui suure eest peab maksma?

Põhimõtteliselt saan ma sellest aru. Vist. Aga siis tuli mul peas segadus.

Kui tulumaksuvaba osa sõltub sellest, kui palju ma palka saan, kuidas sobituvad sellesse valemisse need tasud, mis ma saan lisaks oma tavalisele tööle?

Preagu on lihtne - põhitööl kasutan oma tulumaksuvabastuse ära, kõik muu läheb nullist maksustamisele. Aga kui põhitöö tulumaksuvabastuse piir sõltub sellest, kui palju ma ühes kuus palka saan, siis nagu ... mis mõttes? Mitte et ma stabiilselt pidevalt teist palka juurde teeniks, aga vahetevahel natuke ikka.

Ja ma ei taha hakata tuludeklariga raha tagasi maksma.

Vähemalt sel aastal on kõik rahulikult vanamoodi.

Hala ja rebased

Lugesin Indigoaalase postitust, mis tegelikult rääkis (vist) sellest, kuidas töötada nullist üles (toidu)blogi, mis lõpuks hakkaks ka kasumist tootma.

Mind aga tabasid kõige rohkem sõnad "Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks."

Nii veidralt kui see ka ei kõlaks - mul olid pisarad kurgus seda lugedes. Mu blogi sai selle aasta augustis 6 aastat vanaks. Kuus aastat mälestusi, mõtteid, kommentaare, isegi pilte :D Ma nii väga armastan seda kõike.

Ja siis on see tunne "kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud".

Kuigi mul on olemas kogemus selle kohta, et kõige väärtuslikumad postitused on hiljem need kõikse tavapärasemad "käisin seal, sõin toda" postitused, tundub nii väärika blogiajaloo taustal narr neid kirjutada. Sest ma olen ju juba endale üles märkinud, et "käisin seal ja sõin seda".

Päris mitu aastat oli blogi väga olulisel kohal minu identiteedis, nüüd ei tule mul enam mõnikord nädal aega meelde, et võiks kirjutada. Kusjuures teiste blogisid loen jätkuvalt kangesti hea meelega.

Ma kahtlustan, et see, mis mul takistab blogiga päris lõplikku lõppu tegemast, ongi see kerge ühtekuuluvustunne teatud blogijate (ja loomulikult kommentaatoritega). Et ma ei tahaks jääda neist (teist) ilma.

***

Kui ma juba kirjutamas olen, siis tegelikult võiks universumisse saata ka mu ahastava karje "Kuradi rebased ja abituriendid!"

Probleem on iga-aastane ristimine, mille juures ma LIHTSALT EI SAA ARU, miks on vaja solki inimestele sisse sööta. Jah, hommikul kell 8 sidrun sinepiga on solk, kell 10 heeringas moosiga on solk, kell 12 piim küüslauguga on solk.

Okei, meil on sel aastal IGASUGUNE rebaste toitmine keelatud (ka täitsa süütu šokolaadikook), aga et see nii palju meeleheidet, viha ja nördimust tekitab, on absurdne. Kogu rebaste ristimise mõte on selles, et saad esimese aasta õpilasele haakristi otsette joonistada ja naerda, kuidas ta püüab toorest maksa ilma öökimata alla neelata? Halloo, sa oled nii vana, et võid ilma vanemate loata abielluda, kandideerida KOVi ja poest õlut osta, ja su elu kaotab mõtte, kui sul palutakse teiste inimeste suhtes austus säilitada?

Uus kuu

Täna hakkas siis tööaeg uuesti peale. Loomulikult pidin juba varem kohati kohal käima - koosolekud, koolitus, õppenõukoda, niisama tuututamine ja vaatamine, et minu rühma õpilased oma võlad korda saaks... Aga see kõik on selline ninnu-nännu, täna oli suisa aktus ja rühmajuhendajatund, mis kurnasid mind nii ära, et pärast koju jõudmist magasin poolteist tundi :D

Ootan huviga, mis saab uuel nädalal, kui ma päriselt tööd ka pean tegema.

August läks natuke rahulikumas tempos kui juuni-juuli, aga külaskäike, sünnipäevi ja kohtumisi oli ikka paras posu. Suvel käisin paar korda isegi kinos, millest võiks natuke pikemaltki kirjutada, kui mul vaim peale tuleks (ma lihtsalt enda jaoks märgin ära, et vaadatud sai "Una", "Klaasloss" ja "Barry Seal: Mees üle Ameerika" Lisaks "Emoji film"). Linnateatri "Köstrit" käisin ka vaatamas, sest tuli koju kätte. Ei olnud suurem asi elamus, Tammearu mulle meeldib (ta võiks pärast Olustvere lossis mängitud "Onu Vanjat" teha ükskõik mida ja ikka meeldiks mulle), aga tekst iseenesest oli igav, kaua sa ikka viitsid kuulata, et lastele tulekski kogu aeg kere peale anda, saati selle üle veel naerda. Oleks Kivirähkist rohkem oodanud. Lisaks käisime ka uisutamas :D

Täna alustas ka Ruudi uut klassi. Hommikul kurtis, et kõik riided hõõruvad ja kingad on ebamugavad ja ... Kusjuures kooli minemise suhtes ta väga sõna ei võtnud, oli pigem selline "teeme-siis-ära-kui-peab". Selleks aastaks ostsime talle ka uue koolikoti, mis pani mind mõtisklema kottide ostmise teemal üldisemalt. Kui laps läheb esimesse klassi, siis internetifoorumeis jagatakse nõu, et kindlasti tuleb osta korralik ja kvaliteetne (sellega seoses ka kallis) koolikott, sest odavamad ei pea kaht aastatki vastu. Kallimatega saab vähemalt neli aastat läbi. Kõik on ilus ja tore (koti seisukohalt), aga ma ei tea, kuidas on teistes peredes, kuid meie juures võiksin sel aastal Ruudi esimese koolikoti sama hästi mina ise selga panna. Ja mitte sellepärast, et Ruudi seda dramaatiliselt teatanud oleks, vaid see näebki tema seljas sama naeruväärne välja kui minu seljas :D Ta on oma 155 cm pikk, jalanumber 38 ja loomulikult sobib talle uus Outlaws-kirjaga hall koolikott oluliselt paremini. Kusjuures vana kott ise on tõesti ikka veel väga korralik :D

Pärast aktust käisime pidulikul perelõunal, kusjuures väljavalitud restoran oli just täna suletud. Sellega oli väike nali ka. Koperdasime kolmekesi kohviku aia taha, et näha seal silti "Täna 1.09 on meie asutus suletud". Ruudi oli korraks jumala rõõmus - kell ei ole veel üks läbi, nii et lahti on ju! Kusjuures grammatiliselt oli tal täiesti õigus, lihtsalt praktilise poole pealt polnud midagi kobiseda, sisse me ei saanud :D

Nüüd on mul kotitäis õpikuid-töövihikuid paberdada (mis mulle väga meeldib).