Viimaseks postituseks aastal 2016

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa polnud varem teinud?

Sellest sai juba kirjutatud ka, aga ravimassaaž ja Positivusel ujumine võiksid siinkohal saada ära märgitud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Mul oli kolm lubadust - lugeda vähem Dontsovat, panna kokku pusled ja kirjutada rohkem. Kaks lubadust sai täidetud :)

Uusi lubadusi pole. Vist.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Kahjuks mitte.

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Seekord siis õnneks mitte. Taat ja memm on küll väikseks jäänud...

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?
Järgmise viisaastaku plaan. Niisama kulgeda on ka tore, aga mulle hakkab tunduma, et see toob kaasa teatava mandumise.

6. Mis riike külastasid?
Läti ja Norra. Oleks võinud rohkem olla, aga pole ka väga viga.

7. Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Ma ei tea... Nii märgilisi sündmusi sel aastal polnud, et päris meelde jääks.

8. Mis oli su suurim läbikukkumine?Ma ei ütleks, et ma milleski oleks läbi kukkunud. Võibolla on suurim läbikukkumine see, et metsikuid õnnestumisi polnud? (kordan eelmise aasta sõnu. Loe ka vastust küsimusele 5)

9. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Jaaa. Mul oli pitsunud närv ja mittetöötav vasak käsi. 

10. Möödunud aasta parim ost.
Parka, saapad, voodi. Vanaks olen jäänud :D

11. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Luisa Lotta ja peika jalgrattamatk. (Minu jaoks täiesti arusaamatu, kuidas inimesed vabatahtlikult jalgrattamatkale lähevda). Prl Vaprakese toimetamised. 

12. Kuhu läks enamik su raha?

Eks ta toidule kulus. Mõnevõrra ka siseturismile. Riietele (ma pole aastaid nii palju uusi riideid ostnud). Uuele kodule.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Eeee, Trump? Õnneks mu elus päriselt pole selliseid inimesi. 

14. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Reis Norra. Perepuhkuste planeerimine. Saapad :D

15. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?
Raske valik. Vist ikka Bon Iveri "Holecene". 

16. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
I õnnelikum või kurvem? Sama seis
II kõhnem või paksem? Vist sama.
III vaesem või rikkam? Rikkam. Ma just avastasin, et mu palk on viimase viie aasta jooksul täpselt kaks korda kasvanud :D Sama amet iseenesest kogu aeg. 

17. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Loomulikult vähem internetis olnud. (Kordan eelmise aasta mõtet)

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Helistanud inimestele ja küsinud, kuidas neil läheb. Hmmm, sellest võiks saada uusaastalubadus. Issand, ma arvan, et inimesed saavad rabanduses, kui ma neile niisama helistama hakkan :D

19. Kas sa armusid aastal 2016?
No niiviisi ülepeakaela ja piire lõhkuvalt mitte.

20. Kui palju üheöösuhteid?
Isegi kui oleks mõni olnud, ei tunnistaks ma seda oma avalikus blogis :D

21. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
"Miranda". "My Kitchen Rules". 

22. Parim raamat, mida lugesid?

Kui nüüd tõesti ainult üks välja valida, siis "Algarvude üksildus"

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei vihka kedagi, aga olen avastanud, et üks kolleeg käib mulle hullult närvidele. Kui päris aus olla, siis lausa kolm kolleegi. 

24. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Te teate ju, et Cigarette After Sex ja Bon Iver. Ma ei tea, mitu korda ma seda sel aastal kirjutanud juba olen :D

25. Mis oli selle aasta parim film?

Ma arvan, et kõik kolm täiskasvanute filmi, mida ma vaatamas käisin (Dr Strange, Bridget Jones ja Brooklyn),meeldisid mulle :D Multikatest SSH ja Zootroopilis. Viimati Tallinnas vaadatud Laula oli ka päris armas. 

26. Mida sa tahtsid ja said?
Tahtsin muusikaviktoriinil Vennaskonda kuulda ja seda ma sain :D

27. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain 32 ja olin koos perega. Taas oli tore. Traditsioonilise viktoriini asemel oli muusikaviktoriin loomulikult :D

28. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Selgem olukord elukohaga. Eh, kui meil oleks oma kodu, siis ei oleks meil üldse sel aastal midagi põnevat sündinud :D Seega vist hea, et selgust polnud. 

29. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Rohkem kleite. Soojem. Jepp, need saavad koos eksisteerida. 

30. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Teadmine, et kõik laabub. Alati laabub. 

31. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Ei meenu kedagi. Kindlasti oli toredaid kuulsusi, ma lihtsalt ei mäleta praegu.

32. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Uued juhid ja kitsed. 

33. Kes oli parim uus tutvus?

Veel ühe kolleegiga (lisaks eelmise aasta kahele) olen tuttavamaks saanud. 

34. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.

Eelmisel aastal võtsin õppetunniks "Lase vabaks!". Lubasin, et õpin 2016 edasi. Õppisin :D Nüüd ütlen, et uuel aastal võiks juba uuesti kinni haarata :)

Imeilusat uue aasta saabumist meile kõigile :)

Aastalõpu väljakutse lõpetuseks

Ma ei saa öelda, et väljakutse sajaprotsendiliselt õnnestus, aga päris hea oli ikka. Kokku 17 temaatilist postitust, lisaks 2 niisama postitust detsembris (pluss praegune ja võibolla homne?), mis tähendab, et aasta viimasel kuul kirjutasin rohkem kui kaks korda tihedamini kui teistel "tiheda kirjutamisega kuudel". Oktoobris ilmutasin näiteks ainult kaks teksti :D

Mõned teemad jäid kajastamata. Näiteks suurim üllatus (milleks arvatavasti oleks hr H õe abiellumine), parim film (ei hakka seda piinlikku punnitamist siia tegema), suurim pettumus (ma ei teagi, mis see oli. Praegu ei meenu midagi väga suurt), suurim õppetund (ma ei tea, kas see just õppetund on, võibolla pigem muutus, aga sel aastal olen ma õppinud, et tegelikult ei juhtu midagi hullu, kui ei ole kogu aeg inimestega poliitiliselt korrektne. Ma kuidagi nagu ei viitsi enam) ja suhted inimesed (mis on arenenud, sest ma suhtlen inimestega väljaspool perekonda ja väljaspool tööaega. See pole väga omane mulle olnud mingi viimased kümme aastat).

Sedasi ta siis läkski.

Aastalõpu väljakutse (6b) - kõige jaburam olukord

Eile Tallinnas minipuhkuse raames mööda vanalinna ringi traavides oma direktorilt väga ebameeldivat kõnet saades (selle kõnega hoidis ta ära minu jaoks väga nõmeda olukorra, mille eest ma olen talle kohutavalt tänulik, kuid mis samal ajal tekitab minus siiani häbi, et ma oma asju korras pole hoidnud) meenus mulle, et tegelikult oleks 6. väljakutse teema all (kõige jaburam asi), kus ma meie kolimisest rääkisin, võinud kirjutada hoopis ühest teisest loost. Ja kuna lugu on, noh, nii jabur :D, räägin ära.

Asi oli nii, et kord tulime kolleegiga baarist. Eh, tegelikult ei tulnud :D Tavalisest söögikohast täiesti tavalisel varaõhtusel ajal. Mulle meenus, et olime eelmisel päeval Ruudiga talle raamatukokku ühe kohustusliku kirjanduse raamatu tellinud, ning mõtlesin, et toon ära. Ütlesin seda ka kolleegile ja nii me sõbralikult lahku läksimegi.

Raamatukogus selgus, et mul polnud rahakotti kaasas (ärge parem mõtisklege, kuidas ma söögikohast rahakotita ausal kombel tulema sain, ma ise ka ei tea), nii et raamat jäi saamata.

Hakkasin kodu poole kõndima, kui  seesama kolleeg mulle tänaval vastu jalutas. Viisakas smalltalk ka:

Vat kus nali, näemegi jälle
Näeme jah
Said raamatu lapse jaoks?
Jaa, muidugi.
Oh, näita mulle ka seda raamatut.

Saate aru, ma olin just mingitel segastel põhjustel valetanud, et ma sain raamatukogust raamatu, mida ma ei saanud. Ja nüüd tahtis vestluspartner seda raamatut näha :D

Mul jooksis reaalselt mitu stsenaariumi korraga peast läbi, kuidas olukorrast väljuda - teeselda kotist otsimist ja karjatada meeleheitlikult "Ma olen raamatu kaotanud!!!!" või lihtsalt ära joosta või teeselda, et ma ei kuulnud.

Õnneks (sest muidu oleks hiljem veel piinlikum olnud) tekitasin lihtsalt väikese pausi ja tunnistasin siis üles, et ma ei saanud raamatut. Ja ega sellest midagi ei olnudki.

Lihtsalt. Ükskord ma ka valetan ja KOHE jään vahele. Mind ajas veel terve nädal itsitama töö juures, kui seda konkreetset kolleegi nägin.

Vähemalt olen saanud nüüd inimestele rääkida õpetliku loo, kuidas ei tasu luisata.

Minu (ja mu ema) jõulumälestused ja -traditsioonid

Täna on täitsa paslik ilma igasuguse väljakutseta jõule meenutada. Nagu nii mõnigi teine on teinud.

Ma olen selle teema peale päris tükk aega mõelnud. Eriti pärast VVN-i kommentaari Ritsiku juures, kus ta loetles erinevaid kingitusi, mis ta lapsena saanud oli. Ma nimelt ei mäleta peaaegu mitte ühtegi.

Ükskord sain vanaemalt "Nils Holgerssoni" raamatu. Sellest, et kingitus vanaemalt oli, sain ma muidugi hiljem aru, raamatusse oli sisse kirjutatud "Jõuluvanalt". Aga vanaema käekirjaga. Ma kahtlustan, et see kingitus pidi olema sel aastal, kui ma esimeses klassis käisin. Võibolla selle pärast on mul "Nils Holgerssonist" suhteliselt õõvastavad mälestused. Kõige eredamalt on mul meeles too kuninga ausammas, kes ellu ärkas. Gustav II Adolf?

Üks kingiks saadud raamat on veel eredalt meeles. Isa kingitud armastuluuletuste kogumik, selline paks ja valgete kaantega. Selle kaudu tutvusin Doris Kareva ja Juhan Viidinguga, kes on siiani väga armsad mulle.

Lapsepõlvest mäletan veel üht kingitust - see oli algklassides ehk 90ndate esimesel poolel. Ja siis oli mingi rootslaste pere, kes saatis mulle ühe barbie-laadse nuku koos riietega. See oli täiega fantastiline kingitus, sest esiteks oli nukk blondide lokkidega, mida kellelgi teisel ei olnud. Ja kleidid olid lihtsalt enneolematud.

Jõuluõhtutest on mul oluliselt rohkem mälestusi. Eriti hästi meenub üks kord, kui olime maal mu vanaema juures ja tädil "läks kõht hullult lahti just siis, kui jõuluvana tuli". Ükskord vedasid isa ja teised mehed jõululaupäeval saepuru (??? need võisid ka lauad olla, kui ma järele mõtlen) meie pööningule. Mäletan seda, et oli juttu, et niiviisi ei tehta, ikkagi püha päev ja puha, et halb enne. Ja mäletan seda arvatavasti sellepärast, et järgmise aasta 1. juunil suri mu tädi.

Täna emaga viimasteks jõululauaostudeks valmistudes uurisin temalt, kuidas neil jõulude ja nääridega oli. Ema sõnul neil jõule ei peetud, mu vanaema ja vanaisa olid võimude poolt liiga ära hirmutatud. Samas ema vanaema Nänn olevat jõuluõhtul alati kirikus käinud. Ka muude pühade puhul. Ja sellest ei tulnud mingit pahandust. Ema rääkis, et ka koolilapsed käisid, aga pärast pidi minema direktorile aru andma. Ema, kes ei olnud kommunistlik noor, ei pidanud minema. Hiljem lahendati olukord lihtsalt ja efektiivselt - jõuluõhtul oli noortel kohustus minna surnuaeda eesti kultuuri suurkuju hauale laulma.

Küll mäletas ema juba varasest lapsepõlvest nääripidusid, mida peeti koolimajas. Just seal saadi kingitusi, kodus neid enam ei jagatud. Kõige ägedam olevat olnud enne tantsu tühjas saalis mööda värskelt vahatatud põrandat joosta.

Praegu on meil jõulukombestik üsna hästi paigas. Ühel aastal oleme jõululaupäeval minu vanemate juures, järgmisel siis hr H vanavanemate juures. Ja kui oleme jõululaupäeval hr H sugulastega, toimub minu suguvõsa jõuluõhtu koos kõigi mu õdede ja nende peredega 25. detsembril. Viimased 23 aastat on meil käinud jõuluvana, kes ei ole keegi meie sugulane. Ka sel aastal on ta tulemas :D Kingitusi on alati kohutavalt palju, sest vaatamata mu ema paarile hädisele katsele võtta jutuks loosipakid pole see siiani käiku läinud. Loodan, et niipea ei lähe ka.

Jõuluõhtul on alati väga palju süüa, soe toit ja lisaks alati kartulisalat ja täidetud munad. Magustoit ka. Kõige olulisem on, et järgmisel päeval oleks võimalik jääke süüa. Enne seda, kui jõuluvana tuleb, sööme ja siis on "milline oli sinu aasta" ring, kus kõik inimesed räägivad, milline aasta oli.

Meie oma pere jõulutraditsioonideks on hästi palju karda, sest Ruudi jumaldab karda. Kusjuures see on vist ainus sõna, mille käänamisega tal tõsiselt palju pusimist on olnud :D Lisaks loomulikult "piparkookide" küpsetamine ja kaunistamine. Jutumärkides sellepärast, et Ruudi ei kannata piparkoogitaigna lõhna ja mina lihtsalt ei armasta piparkooke. Hr H ... sööb üldse ainult liha :D Nii et me küpsetame küpsiseid ja kaunistame neid. Täna just valmis meil lõpuks vaagnatäis päkapikke, südameid, lumehelbekesi ja ringe.

Kuusk on meil ka alati olnud, hr H metsast toob. Sel aastal ei kannatanud me Ruudiga teda ära oodata ja panime ise püsti, mis oli väga naljakas, sest see kuusk oli ... ütleme siis erakordselt äbarik. Kui me ehetega lõpetasime, siis kuusk enam välja ei paistnud. Sest teda oli lihtsalt nii vähe :D

Lõhnaküünlaid on meil sel aastal päris palju. Ruudi näiteks ostis oma jõululaadale kaasa saadud raha eest ühe kukekommi ja karbi mandariinilõhnalisi küünlaid.

Minu isiklikuks traditsiooniks on jõulude ajal "Bridget Jonesi päeviku" lugemine. Peangi välja otsima. Saunas on käidud, mandariinid on ootamas -  pühad on käes :)

Aastalõpu väljakutse (16) - reisid

Eile olin ma koolilaste jõulupeol, mis oli väga meeleolukas. Nii suure kooli eeliseks on see, et meil on väga palju andekaid inimesi, kes muidu jaguneksid erinevate koolide vahel ära, aga nüüd on kõik meil ja täidavad aktuseid ja muidu esinemisi. Eeskava kestiski üle pooleteise tunni ja oli täitsa muhe vaadata.

Aga tänane teema on siis reisid.

Reiside alla läheb sel aastal kindlasti see, kui me Norras käisime. Ja teiseks perekondlik Peipsi-veere-retk. Salacgrivas käimine reisi alla ei lähe, sest siis ei läinud me mitte Lätti, vaid festivalile.

Aga Norra oli väga mõnus. Mul on ääretult hea meel, et ma nägin tõeliselt mägist Norrat kogu tema karmis ilus. Nägin esimest korda liustikku. Mägedes sõitmine oli samuti üsna tore, ainult süda kippus pahaks minema. Ostsin endale parka ja kindad. Elasin nädal aega järjest hotellis. Sõin traditsioonilist Norra jõulusööki. Ühesõnaga, oli üks tore reis.

Teine märkimist vääriv reis kulges mööda Peipsi järve kallast alt üles. Selle käigus sõitsime korraks läbi Venemaa, ületasime Emajõge selle toreda alusega, külastasime Piusa koopaid, nägime hr H sugulasi surnuaial (nende hauaplaate siis), imetlesime Alatskivi lossi (Ruudi lemmikatraktsioon, tal on siiani telefoni taustapildiks Alatskivi loss), käisime Voronja galeriis, kus sõime suurepärase lõunasöögi vabas looduses, ujusime öises Peipsis ning olime lihtsalt niisama suguseltsiga koos.

Selline mõnus retk oligi

Aastalõpu väljakutse (15) - suurim õnnestumine

Tööalaselt oli eelmisel aastal vist suurim õnnestumine see, et kolm mu õpilast sooritas eksami maksimumilähedase tulemusega. Mitte et ma enda rolli siinkohal ainumääravaks peaks, aga tore oli ikka. Lisaks oli üle 80 punkti laksutajaid ka päris viisakas hulk.

Teine (samas suurusjärgus) õnnestumine oli see, et ma suutsin järjest 4 minutit ja 30 sekundit plankida. Oleks ehk kaugemalegi jõudnud, aga siis lõpetas mu vasak käsi töötamise.

Huvitav, kas need on omavahel seotud?

Pagan.

Mulle meenus just üks asi, mis jäi tegemata (kuigi ka seda jõuaks veel teha), ehk suurim ebaõnnestumine.

"Mäeküla piimamees" jäi ikka lugemata.

Aastalõpu väljakutse (14) - mis jäi tegemata

Ma ikka üritan mitte täielikult läbi kukkuda oma väljakutsega ning kindlalt lõpuni jõuda. Mul teemasid nagunii detsembri viimase päevani pole :D

Niisiis, asi, mis jäi tegemata.

Esimesena meenub mulle kohe see, et ma ei jõudnud hambaarsti juurde, mis on natuke paha lugu, sest ma tunnen, et tegelikult oleks parem olnud, kui ma oleks jõudnud sel aastal ära käia. Aga ma lihtsalt ei saanud enam aega, nii et see väga ei loe.

Minu oma laiskusest jäi tegemata rabas ööbimine koos päikesetõusu vaatamisega, Ma ei tea, miks ma selleni ei jõua. Okei, kaks viimast aastat olen suve liiga jahedaks põlanud, aga ma saan ise ka aru, et tegelikult on see ettekääne. Nii et ehk uuel aastal.

Terve hulk potentsiaalselt toredaid raamatuid jäi lugemata.

Käsitöö jäi täiesti tegemata (ma tegelikult ei tea, kas ma ikka tahtsin seda teha. Vist tahtsin)

Joogatrenni ma ka ei jõudnud.

***
Siia lõppu siis ka see, mis sai sel aastal tehtud. Nimelt rääkisime täna hommikul Ruudiga ausalt läbi, mis värk nende jõuluvanade ja päkapikkudega on. Mul polnud südant talle otse silma vaadates valetada: "Oh, pojake, muidugi ei pane meie iss´iga sussi sisse üllatusi." Muidu ma seda jõuluvana-värki valetamisena ei võta, aga nüüd oli seis ikkagi sealmaal, et on valetamine. Kahju oli küll. Poiss ise ei võtnud asja kuigi traagiliselt. Meie jutt sai alguse üldse sellest, et ta mainis, et "jõuluvana pole ikka päris. Ma nägin, kuidas vanaema R. kingitusi kotti pani." ja "keegi saab ka sel aastal kingituseks ilutulestikku". :D

Aga see hämming on tal ikka, kuidas mul on õnnestunud sussi niiviisi täita, et tema pole kunagi näinud. Väike jõuluime seegi ;)

Aastalõpu väljakutse (13) - blogimaailm

Ma hakkasin juba eelmisel aastal tundma, et ma olen kõigest kirjutanud ja kõigest lugenud. Ja kui ma enda puhul tundsin, et ma ei viitsi siis enam uuesti kirjutada, siis teiste puhul see mind ausalt öeldes ei häiri. Eriti vist seepärast, et tegelikult ei kirjuta keegi mu blogrollist teemadel, mida ma oksendamiseni lugenud oleksin.

Praegu neid kokkuvõtvaid postitusi kirjutades kahetsen küll natuke, et üks kolmest uusaastalubadusest (kirjutan rohkem) siiski täitmisele ei läinud. Tegelikult on tõesti hullusti tore sirvida oma möödunud elu :D

Teistest blogidest on tegelikult ka raske midagi öelda. Loen kõiki, kes rullis on, vahel järjepidevalt, vahel võtan mitme nädala postitused korraga ette. Vahel mõtlen, miks inimene ei postita, kas midagi on juhtunud, kas ta on loobunud blogimisest (ma ei ole siiani üle saanud sellest, et Eveliis ära lõpetas. Kusjuures praegu kontrollisin linki (mhmh, ta on mul ikka blogrollis :D) - ütleb, et puudub luba lugemiseks. Ei tea, kas see tähendab elu või lõplikku surma?)

Lemmikud on ikka samad nagu igal aastal :D Kommenteerijad ka ikka samad vanad Kaur ja Notsu.

Praegu jäin mõtlema, kas mitte sel aastal ei lisanud v.v.n mind oma blogirulli. Igatahes on see üks koht, kus mulle hulk vaatamisi tuleb. Lisaks venelastele ja usakatele, kes ka Marcat vaatamas käivad :D

Kusjuures ma juba mõnda aega mõtlen, kas praegu on Eesti blogimaastikul üldse midagi toimumas. Mitte et ma arvaks, et minu stabiilne vaikelu tähendabki blogimaastiku surma, lihtsalt ma ei ole ammu enam näinud verd ja pisaraid. Mingil ajal oli Mallukas ja Merje ja see teine Eveliis (diip), kes ikka väheke elevust massidesse tõid, aga praegu ei ole neist keegi enam kuigi poliitilselt ebakorrektne. Kes siis nüüd on?

Aastalõpu väljakutse (12) - raamatud

Raamatutega on täpselt sama lugu nagu kõige eelnevaga - kuna ma pole olnud märkmetes järjepidev, on mul karvane tunne, et terve hulk loetud raamatuid on üles märkimata. Oli mingi hulk teoseid, mille sain raamatukogu ajaloost kätte, siis on mingi hulk raamatuid, mille kohta ma tõesti mäletan, et neid lugenud olen. Ja siis on need ülejäänud. Lisame siia juurde ka mõningal hulgal tekste (eriti uuemaid), mida ma diagonaalis lugesin, on mõtteliselt võimalik visandada mu lugemisaasta.

Mulle tundub, et aasta 2015 oli lugemise mõttes parem, kuigi ma tõesti täitsin oma uustaastalubadust ja mitte ühtegi D. Dontsova kriminaalromaani endale koju ei toonud. Selle eest lugesin teisi krimiautoreid, kellest kõige rohkem meeldib mulle Läckberg. Tõele au andes sain tema viimast raamatut lugedes küll raamatu keskel aru, kes on mõrvar, aga ikka oli päris mõnus lugemine.

Krimiromaanidest kõige kohutavam oli kindlasti Wallanderi-lugu, mida lugedes hullusin täiega. Kunagi Ritsik kirjutas Wallanderist ja ma nii naersin, kui ta ütles, et ta ei viitsi lugeda seda, kuidas Wallander vaatab pool tundi aknast välja, kuidas vihm sajab. Oleks ta ometi sinna juurde kirjutanud, et autor kasutab peaaegu eranditult lihtlauseid! Või jumal seda teab, äkki oleks selline kirjeldus mulle hoopis huvi pakkunud? Igatahes ajasid need lihtlaused mind lausa väänlema, mulle tundub, et seda võiks kasutada eriti rafineeritud piinamisvahendina. Kõige hullem oli see, et lugesin raamatu ikka kohusetundlikult läbi, sest lootsin, et lõpuks selgub, kuidas mõrvar on piimamees. Ei olnud :D

Raamatud, mis mulle sellest aastast ka päriselt meelde jäävad, on arvatavasti järgmised:
"Kehade mets"
"Kõik see silmale nähtamatu valgus"
"Tubakapoodnik"
"Üheksatest minutit"
"Viienäpu"
"Algarvude üksildus"
"Siili elegants"
"Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
"Kes kardab Sveta Grigorjevat?"

Neist "Algarvude üksildus" ja "Äärmiselt vali..." on hästi sarnased, pettumust valmistava lõpuga lood. Ühelt poolt seepärast, et lõpp pole selline, nagu võiks loota. Ja teiseks sellepärast, et lõppu polegi. Mõlemad on aeglased, mitut lugu paralleelselt jutustavad, eriliste sündmusteta, aga väga-väga paeluvad. Koos "Siili elegantsiga" (mille osas ei ole ma veel läbi mõelnud, mida ma sellest raamatust kaasa võtan) moodustavad "Moodsa aja" trio.

"Viienäpu" ja  "Kehade mets" on lapsepõlvelood, kuigi Ashilev läheb ajas kaugemale, aga mõlemad on lood sellest, kuidas laps olla pole üldse nii lihtne, kui me täiskasvanutena mäletame. Ashileviga seoses tuleb mul meelde, et ma olen sel aastal väga palju elus kirjanikke näinud. Me nimelt kirjutasime eelmisel aastal projekti, mis läks läbi, nii et nüüd on meil viimasel aastal hullult palju külalisi koolis käinud. Kohati täitsa väsitav. Aga näiteks Ashilev käis ja oli väga äge. Vadi meeldis mulle. Eda Ahi ja Maarja Kangro olid mõnusad. Samas Kivisildnik aga oli ebameeldiv. Mikitat ma ei kuulnud, sest ma ei mahtunud saali. Küll oli mul võimalus kuulata Heinsaart. Kindlasti oli külalisi veel, aga mälu noh.

Hmmm, tegelikult polegi mul nende raamatute kohta suurt midagi öelda. Aasta kõige parem lugemiselamus läheb kindlasti Sveta Grigorjeva luulekogule. See on lihtsalt nii ... ma ei tea seda sõna veel, mis see on, aga lajatas mulle nii vastu otsaesist, et oli lajatatud. Kui kellelgi on juhuslikult kodus tema kogu "Kes kardab Sveta Grigorjevat?", aga ta teab, et ta seda nagunii ei loe, siis ma hea meelega ostaksin ära. See on lihtsalt läbi müüdud. Ja kuigi ma olen veeretanud peas mõtet öelda raamatukogus, et raamat läks põlema, on siiani südametunnistus mind takistanud. Ilma naljata, kes teab, kust ma seda saaks, annab teada, eks.

Aastalõpu väljakutse (11) - aasta kultuurisündmus

Päris huvitav oli blogi kaudu oma aasta uuesti silme eest läbi lasta. Ilma nende märkmeteta ei mäletaks ma suuremat osa oma tegemistest. Kindlasti mingil hetkel mõnes kindlas seoses meenuks nii üks kui ka teine, aga niiviisi maha istudes ja mõtlema hakates kahtlustasin esteks, et aasta kultuurisündmuseks saab muusikaviktoriinil käimine.

Tegelikult aga on võimalik valida päris mitme asja vahel:

• Muusikaviktoriin
• Loodusloomuusem Tartus
• Ahhaa mänguteemaline näitus
• Peipsi ääre tripp 
• Festival NoTaFe
• Positivus
• Viljandi folk
• Tervishoiumuusem Tallinnas
• Tallinna vanalinna müürid 
• Estonias käik
• ERM Tartus
• KGB muuseum Tartus

Võimalik, et midagi jäi ikkagi välja, sest ma pole sel aastal olnud just maailma kõige järjekindlam ülesmärkija, aga juba nende hulgast on raske seda kõige ägedamat kogemust leida. No Looduloomuuseum ei võida, sest minu meelest  ei päästa seda muuseumi isegi kaelkirjak :D Aga tunnistan, et asi on minus, mitte muuseumis, tunnen isiklikult mitut inimest, kellele see muusem väga meeldib, kahega neist elan koos. Ahhaa mänguteemaline näitus ka eriti põnev polnud, ootan hoopis rõõmsa elevusega uue näituse vaatamist. Millalgi vaheajal kobistame Ruudiga kindlasti kohale.

Eh, vaatasin praegu, et ma ei suuda isegi muuseumide kategoorias ära otsustada, kas ägedam on Tervishoiumuuseum või ERM :D Ja need vanalinna müürid olid ka hullult ägedad, mina aru ei saa, kuidas ma varem nende peale kõndima pole saanud. Ma arvan, et järgmine klassiekskursioon sisaldab endas ringkäiku Tallinna vanalinnas koos giidiga. Mis tuletab mulle meelde, et eelmisel nädalal käisime ekskursioonitamas Tartus, mille käigus väisasime KGB muuseumit.(just kontrollisin ÕSist, kuidas sõna muuseum käändub. Kui kedagi huvitab, siis nii seminari kui ka õpiku eeskujul, nii nagu ma kahtlustasin), mis vaatamata oma väiksusele ja mitte veel väga kogenud kuraatorile oli väga põnev koht. Ja lisaks käisin siiski veel korra teatris sel aastal (mitte ei saa aru, kuidas ma selle positust kirjutades ära unustada sain) - Sadamateatris vaatamas "Meie oma tõde, meie oma õigus".

See lavastus väärib eraldi lõiku, sest see on kõige nunnum Tammsaare, mida mu silmad näinud on. Me just lugesime "Tõe ja õiguse" I osa, mis õpilastele väga meeldis ("kõige huvitavam kohustusliku kirjanduse raamat üldse") ja ka etendus meeldis neile. Minu jaoks avanes nt Mari hoopis teisel moel kui muidu. Ja Pearu. Ja saate aru, isegi Sauna-Madis armastas oma eite, rääkimata Pearust ja Lambasihvrist. Ja uskumatul kombel armastas Andres Marit. Seda viimast olen ma alati täiesti võimatuks pidanud, aga Urmas Lennuk koostöös Tanel Jonasega suutis mind seda uskuma panna. Kokkuvõttes võiks vabalt olla just "Meie oma tõde..." selle aasta suurim teatrielamus. Kui "Karin ja Indrek" sellel kohal ees ei oleks :D Ilmselgelt olen saavutanud kirjandusõpetaja vaimuseisundi :D

Aga aasta kultuurisündmus... Olgu siis minu ja Ruudi Tallinnas käik, mis sisaldas endas muu hulgas nii Tervihoiumuusemit kui ka vanalinnamüüre. Tegelikult oli kogu meie retk väga vahva, mulle tõsiselt meeldib koos Ruudiga sellistes kohtades käia, sest ta on üks väheseid inimesi maailmas, kes tajub kulgemise biiti :D Kusjuures kohati on see täitsa kurb, sest kui me suurema grupiga liigume, ei jõua me Ruudiga veel vaatamagi hakata, kui teised juba lõpetavad. Aga me oleme hakanud sellega leppima ja kahekesi käies võtame oma aja. Hr Hga on ka veel võimalik liikuda, sest ta vähemalt seisab paigal. Ja kohati vaatab isegi pikemalt kui mina (nt looduloomuuseumis kivide juures).

Et siis selline tore aasta oligi kultuuri osas.

Aastalõpu väljakutse (10) - muusika

Üllatuslikult pole aasta jooksul muusika ja minu suhetes suurt muutust toimunud. Kuigi kaks korda kuus muusikaviktoriini võiks ju selles osas mingeid mõjusid omada. Aga ei, olen väljakujunenud isiksus :D

Kokkuvõttes jääb aasta 2016 kindlasti meelde kui Bon Iveri ja Cigarette after Sexi aasta. Kahjuks olen ma mõlemast juba kirjutanud. Pole vist mõtet postitust kunstlikult pikemaks venitama hakata, lugege parem Marca kokkuvõtet, on sisukam.

Aastalõpu väljakutse (9) - uued asjad

Sedapuhku siis nimekiri kõikidest uutest asjadest, mis sel aastal minuni jõudsid ja mis mul meeles on:

• kodu (kobadega :D)
• soeng (tegelikult küll unustatud vana. äkki peaks loomuliku värvi ka tagasi kasvad laskma?)
• saapad (jätkuvalt mu Martensid)
• voodi (jätkuvalt jumalik)
• kontsaga kingad vahetusjalanõudeks (ausalt öeldes ei kasuta ma neid eriti palju. Aga olemas nad on)
• 2 toataime (hr H omad tegelikult)
• vakstu (pitsiline)
• 3 voodipesukomplekti (kahjuks mu kodu lähedal asuvas vabrikupoes rohkem ilusaid komplekte pole)
• trikoo (õnnetuseks sportimiseks natuke ebamugav, sest kiire ujumisega ujuvad rinnad trikoost ette)
• mingi hulk raamatuid 
• disc golfi kettad (Luisa Lottalt kingituseks, paar korda käisime Ruudiga proovimas, ei tule ikka veel hästi välja :D Vaja oleks entusiastlikumat treeningpartnerit)
• parka (see võib vabalt olla Aasta Ost)
• müts (kuna oma vana musta kaotasin Tallinna ja Oslo vahel ära)
• telefon (ilmselgelt pole väga oluline minu jaoks, kui mul tuli enne teda isegi uus müts meelde :D)
• tagumine kojamees (ühel päeval seda enam lihtsalt polnud)
• neli (?) uut kleiti (üks kaunim kui teine)
• üks paar õiget värvi ja hästi istuvaid tekseseid
• Natura Siberica astelpajuga šampoon ja palsam (lihtsalt jumalikud)

Lisaks muidugi lugematul hulgal asju Ruudile. Ja kõik need suvalised asjad, mis tulid mu juurde, tegid korraks rõõmu ja ununesid. Te ei ole kindlasti vähem olulised kui need, mis kirja said. 

Aastalõpu väljakutse (8) - asi, mis läks hinge

Selle teemaga ei ole pikka pidu, vaen, mis ma vaen, kõige rohkem läks hinge ikkagi lugu sellest väikesest poisist, keda ükski kool ka enam ei tahtnud. See on üks kurvemaid lugusid üldse, mida ma kuulnud olen.

Kui mulle üldse midagi veel meenub, siis on see üks kummastav olukord tööl. Istusin puhkeruumis ja hindasin töid, kui kuulsin kõrvalt pealt kahe kolleegi vestlust. Kolleeg nr üks andis teisele teada, et kolleeg nr 2 klassis on õpilane, kes tahab kolleeg nr 2 lahti saada. See oli õudselt kurb jutt. Okei, kolleeg nr kaks ei ole ka minu jaoks kõige sümpaatsem inimene, aga see pole hetkel asja juures üldse oluline. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et sa lähed kolleegi juurde ja räägid talle edasi sellist külajuttu, mis sõna otseses mõttes on sinu juurde külas jõudnud. Kuidagi hästi nukker oli. Lisaks tundsin end kohutavalt ebamugavalt, sest rääkivad kolleegid ju teadsid, et ma kuulsin, mida nad rääkisid.

Lisaks ON (mitte ei läinud) mu hinges üks väike beebi, kelle saabumist ühte armsasse perre ma väga ootan. Ja igaks juhuks, et vältida vääriti mõistmist - meie ei ole väga armas pere :D

Aastalõpu väljakutse (7) - kõige halvem asi

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma lihtsalt keeldun halbu asju mäletamast, või selles, et pärast prl Vaprakese haigusesaagat ja Ruudi sisseelamisprobleeme ei tundu igapäevased väljakutsed enam kuigi olulistena. Maja, millesse kavatsesime kolida, müüakse maha? Eks leiame uue.

Mõtlik paus.

Kavatsesin siia kirjutada nimekirja asjadest, mida võiks nimetada halvaks, aga mis pole üldises plaanis nii olulised. Ja mul ei tulnud midagi meelde peale majasaaga. Kindlasti oli 2016. aastal hetki, kui ma olin kurb. Kui ma olin hirmul. Kui ma olin pettunud. Veel märtsis oli Ruudiga probleeme (see oli see aeg, kui ta sai märkuse, et ladus matemaatikatunnis endale kõik laual olevad asjad pähe. Tõeline rõõm lugeda igale emale), möllasime muusikakooliga, Ruudi omaette möllas oma suhetega.
Siiski polnud need probleemid nii hullud kui 2015. aasta omad.

Tuleb vist õnneks tõdeda, et midagi tõeliselt jõledat sel aastal polnud.

Aastalõpu väljakutse (6) - kõige jaburam asi

Ma arvan, et selle aasta kõige jaburam osa oli kolimine. See käis umbes nii.

Panime kuulutuse lehte ja hr H hakkas kohti läbi käima. Käis päris paljudes kohtades, aga praakis need kõik erinevatel põhjustel välja. Lõpuks ühe maja kohta arvas, et seda võiksin mina ka vaatama tulla. Võtsime siis käest kinni ja jalad selga ning vaatasime. Maja ise oli räämas. No ikka väga räämas - must ja koledaid asju täis. Aga koht oli tore, üür okeika ning maja enda planeering meile vägagi sobilik. Juba samal kohtumisel lõime käed ja saime võtmed.

Kaks päeva hiljem helistas omanik, vabandas ette ja taha ning teatas, et nad leidsid majale ostja. Kurvastasime natuke ja hakkasime alternatiivide peale mõtlema.

Umbes nädal hiljem helistas omanik uuesti ja uuris ettevaatlikult, et kuidas meil elukohaga on, neil kadus ostja ära.

Imestasime natuke, aga kuna üüriturg on siinkandis selline, nagu ta on, rõõmustasime, et kuuse alla kolima ei pea, ja asusime maja prahist tühjaks tassima.

Kuniks...

... loomulikult helistas omanik, et nad on majale ostja leidnud :D

Kurvastasime natuke rohkem, sest nüüdseks olime oma peas juba hakanud ette kujutama, kuidas me just selles majas elame. Jäime kurvalt vaatama, kuidas elu mailmas edasi läheb.

Elu läks edasi täpselt nii, nagu arvata oli. Ehk omanik helistas jälle ja uuris ääri-veeri, kuidas meil elukohaga on, sest neil kadus ostja ära. Lubas üüri veel alla lasta ja mitte ühestki majaostjast meie kuuldes rääkida, kui me ainult nende majja koliks.

Kolisimegi. Sanitaarremondi ajal sattus meie juurde ka maja müügiga tegelev maakler (koos võimalike ostjatega :D), kellest me ennast üldse häirida ei lasknud. Ära kadusid.

Aaaa, koristamise käigus leitud proteesid ja kasutatud tampoon on ka päris head kandidaadid kõige jaburama asja tiitlile.

Nii me siis elamegi. Koos ustega :D

Aastalõpu väljakutse (5) - uued kogemused

Kuigi see aasta ei tundu mulle praegu järele mõeldes väga seikluslik või miskit, on päris mitu asja, mida ma sel aastal esimest korda kogesin.

Esiteks käisin ma esimest korda rahvaspordiüritusel. Nimelt ümber Viljandi järve kepikõnnil. Meil töökoht sponsoreeris üritust ja nii me kambakesi kohal olimegi. Mõned meie hulgast olid eriti võitlusjanused ja kõndisid kiiresti eest ära, meie kamraadiga võtsime sihiks saada ring tehtud alla kahe tunni, mis väga napilt ka õnnestus.

Teiseks oli jätkuvalt väga kummastavaks uueks kogemuseks see, et kuulsin enda kohta räägitavat kuulujuttu.

Siis käisin sel aastal esimest korda massaažikuuril. Sellega seoses tuleb tunnistada, et esimest korda elus oli mul pitsunud närv kaelas, mis tähendab, et mu vasak käsi polnud alati nagu minuga ühendatud. Ja vahepeal oli ta nagu liiga intensiivselt ühendatud. Massaaž muuseas on päris kallis ettevõtmine. Nüüd on enam-vähem paigas, mõnikord annab natuke tunda. Aga üldiselt, kallid lapsed, ärge köögutage nii palju ekraanide taga, võite saada endale pitsunud närvi. Ja ma räägin seda oma kogemusest.

Kõik eelnevad on väga meeleolukad kogemused, kuid kõige tähtsamaks on ikka loomulikult see, et mul on nüüd hobi, millega ma tegelen väljaspool kodu, ehk muusikaviktoriin. Tartu Naivi viktoriin võiks ka mu hobi olla, aga ma lihtsalt ei jaksa tööpäeva õhtul sõita. Vaimselt siis. Aga muusikaviktoriin on super. Tundub isegi kummaline, et sellest saab veebruaris alles aasta, kui esimest korda viktoriinile läksime. Ajaga olen kuulnud palju sellist muusikat, mida ma varem pole kuulnud. Õudselt palju uute muusikate olemasolust olen ka kuulnud :D Näiteks viimane kord oli täiesti košmaarne kogemus. Juhtumisi oli kamraad just tol päeval oma korteri maha müünud, nii et tähistasime seda. Aga no 9,5 punkti 60 võimalikust on kaine pilguga vaadates päris piinlik. Ja me polnud viimased :D Korraldajatiimis olnud Andres jagab oma muljeid ja lugude tausta ka oma blogis. Tema valitud Cohen oli üks vähesid asju, mida me ära tundsime. Ja seda, et masin matkib biitleid, mõistsime ka. Ja loomulikult siis Valter Ojakäär. Praegu mõtisklen, kust me üldse ülejäänud punktid saime :D Muidu üldtabelis oleme hetkel lausa kolmandad :)

Aastalõopu väljakutse (4) - suurim muutus

Suurima muutuse osas ei ole väga palju konkurente, vaieldamatult kõige rohkem muutus mu elus see, et me kolisime. Mitte küll väga kaugele ja eelnevast väga erineva standardiga elukohta, aga fakt on see, et aadress on uus. Ja uksed on ka.

Muudest asjadest võib mainida ehk seda, et kasvatasin lokid välja ja olen nüüd siis täiesti pulksirgete juustega üle mitme aasta. Niiskusega tuleb kruss siiski veel sisse, aga kammides muutuvad juuksed sirgeks tagasi. Pidevast lokitamisest olid juuksed lihtsalt suht pekkis. Nüüd on üldmulje juba päris kena, nii et mängin mõttega uuesti lambaks hakata.

Oi,üks suur asi tuli veel meelde. Meil on nüüd ümbrelai voodi. Eelmises majas magasime lihtsalt madratsil, sest voodiraami teisele korrusele saamiseks oleks pidanud maha lammutama kas trepi või katuse. Ega siingi olukord parem olnud, aga Hr H ostis kokkupandava voodi, mis on nii lai, et mahume sinna isegi kolmekesi, kui vaja on. Ausalt öeldes on tõesti parem magada. Mitte ainult sellepärast, et ruumi on rohkem, vaid ka seetõttu, et vanad madratsid hakkasid juba oma elu lõppu jõudma.

Potentsiaalsetest muudatustest rääkides. Nädalavahetusel helistas Hr H sõber, et esiteks väljendada oma hämmingut. Ja teiseks soovida meile õnne uue beebi sünni puhul. Hr H väljendas vastu hämmingut ning vandus, et tema küll pole tähele pannud, et ta naine vahepeal rase oleks olnud. Segadus tulenes sõnumist, mille sõber oli saanud, ja mis kõlas umbes nii: "Täna öösel sai Ruudi endale vennakese. Kaalus teine 4217 ja oli 53 cm pikk. Nimeks sai vahva jõmm Kusti." Kuna sõber ühtki teist Ruudit ei tea, tegi ta loogilise järelduse, et ju need meie pidime olema :D

Kellega tegelikult tegemist oli, pole siiani teada. Number oli võõras ja sõber minu meelest sõnumit vastu ei saatnud. Igatahes õnnitlused tollele uuele Kustile sündimise puhul :)

Aastalõpu väljakutse (3) - jõulukingid

Ma natuke muretsesin seda teemat kirja pannes, et äkki ei tule see teema mõistlikul ajal, nii et ma ei saagi rääkida, mida ma jõuludeks kingituseks tahaksin. Õnneks mõistis saatus mu muret ja ma ei pidanudki teemade järjekorraga manipuleerima.

Huvitaval kombel pole inimesed minult juba mitu aastat küsinud, mida ma tahaksin. Ma saaks kohe vastata - uut pidžaamat (pikkade pükstega). See on üks asi, mida ma ise ei taha osta, aga kingiks saaduna kannaksin rõõmuga :D

Muidu sellest, et ma täiega fännan (jõulu)kingitusi, on vist kõik aru saanud. Sel aastal on mul nimekiri praeguseks peaaegu täidetud, ainult pakkida on veel vaja. Üldiselt on minu kingid midagi sellist, mida ma ka ise saada tahaksin.

Kellegi blogist lugesin, et sel aastal toimub blogijate vahel loosipakkide jagamine. Kus mina olnud olen? Kunagi, kui Pereklubi veel elas, toimusid seal sellised ettevõtmised. Hullult tore oli :D

Kas on peale minu veel keegi, kes tahaks võõrale inimesele pakki teha? Ma pakun ennast välja. Ja vastu teeksin ka :D

Aastalõpu väljakutse (2) - vaatasin teatris

Sel aastal käisin teatris 9 korda, mis teeb peaaegu üks kord kuus. Mida on ikka vähevõitu, aga no ehk mitte liiga piinlik. Iseenesest on 9 väga loogiline tulemus, sest ma andsin ju lubaduse, et ma ei lähe vaatama ühtki suvelavastust, ning täitsin seda.

Tegelikult on võimalik, et ma olen ka paar korda rohkem kui 9 teatrisse sattunud, sest blogis on üles märgitud 8, aga üht, millest ma kirjutanud ei ole, mäletan täpselt. Võibolla oli mõni selline veel, mida ma aga kahjuks ei mäleta.

See, mis märkimata jäi, oli "Klaasist loomaaed". Ja fakt, et ma sellest ei kirjutanud, on seda tähelepanuväärsem, et see on üks mõnusamaid asju, mida ma üldse sel aastal vaatamas käisin. Ma ei ole siiani ära otsustanud, mis selles loos kõige masendavam oli, sest masendavat oli selles palju. Esiteks too Ema oma vananevate mälestuste ja unistusetega, ning arusaamaga, et kuidagi tuleb saada keegi, kes tema heaolu eest seisaks. Ja kuna ta ise oli juba vana, pidi seda tegema tema poeg. Või siis õnnetu tütar, kes ei olnud suurem asi seltskonnadaam, aga pidi endale mehe leidma, kes kogu peret ülal peaks. Teine masendav osa oligi poja liin, sest tegelikult on nii kohutavalt kurb, kui inimesed peavad loobuma oma elust, et hoolitseda teiste eest. Ja kolmas asi on minu jaoks kõige segasem. See on see koht, kus tütar tantsib selle tüübiga, kellesse ta juba koolis armunud oli, ja suudleb temaga ja siis lõhuvad nad ükssarviku ära, nii et ükssarvik kaotab oma sarve ja muutub teiste hobustega sarnasemaks. Et kas kõikidel ükssarvikutel tuleks sarved ära murda, et nad hobuste seas kodusemalt end tunneks?

Muud asja siis, mis nähtud said:
"Ooperifantoom" (jaanuaris)
"Faust" (märtsis)
"Arkaadia" (aprillis)
"Sügise unenägu" (augustis)
"Indrek ja Karin" (augustis)
"Oscar ja Roosamamma" (oktoorbris)
"Klaasist loomaaed" (eeldatavasti oktoobris)
"Karlsson" (oktoobris)
"Tasujad" (novembris)

Ütleme nii, et üheksast viis meeldisid mulle väga (2., 3, 5, 6. ja 7.), mis on päris hea tulemus, sest igas teises oli ka midagi, mis mulle meeldis. Kõige magedam oli vist "Sügise unenägu", kuigi Linnateatri näitlejaid on ikka huvitav näha.

Kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle loomulikult "Indrek ja Karin", aga tegelikult meeldis mulle "Arkaadia" ka väga, mulle lihtsalt hullusti meeldib see tekstina, peaks olema ikka midagi väga hullu tehtud lavastuses, et mulle ei meeldiks.

Mõttekoht

Viimase lausega meenus mulle, et kunagi oli ju Rakvere teatri "Kolm õde" ka mul vaatamisel. Ja see pidi olema kevadel, sest ma kohutusin seal oma lapsevanematega (:D), keda ma enne kevadet ei tundnud. Aga see kogemus oli väga piinav, ju ma sellepärast pole üles kirjutanud.

See oli tõesti väga-väga-väga kurb kogemus mu elus :D

Aga see teeb siis 10 korda teatri aastal 2016, kui ma just ei kavatse detsembris veel mõnd käiku ette võtta, mida arvatavasti ei juhtu.

Uuel aastal kavatsen hoida sama taset, et vähemalt pooled vaadatud asjadest meeldiks mulle eriti palju :)

Aastalõpu väljakutse (1) - vaatasin telekast

Alustagem siis väljakutsega, mis loodetavasti aitab mul kirjutamislainele tagasi saada. Igatahes teemad olen endale valmis pannud ja random.org arvas, et täna oleks mõistlik panna mind rääkima 2016. aasta televiisorist nähtu üle.

Ma olen ses suhtes veel üsna vanamoodne inimene, et ma ei vaata ei saateid ega seriaale netist. Sellega seoses ei vaata ma erinevaid saateid väga palju.

Aga sel aastal oli üks telemaastiku tippsündmusi "My Kitchen Rulesi" viimane hooaeg, mida ma suurte mõnudega vaatasin. Finaali jaoks korraldasime prl Vaprakesega suisa ühisvaatamise koos ahjupardi ja creme brulee´ga.

Teine saade, mida vaatan, on pühapäevaõhtune "Su nägu kõlab tuttavalt".

Suur oli mu rõõm, kui avastasime, et ETV näitab "Minu peret".

Hr H juhtis mu tähelepanu sellele, et mingi kanali pealt saab vaadata "Seksi ja linna" algusest peale, mida ma nädalavahetustel ikka ajupuhkuseks vaatan.

Aga kõige toredam teleavastus sellest aastast on minu jaoks "Miranda", sest see on lihtsalt nii jabur.

Saated, mida oleks võinud sel aastal vaadata, aga mida ma ikkagi ei teinud:
1. "Eesti parim koolikokk" - minu meelest nunnu mõte ja reklaamide järgi tundub, et koolikokad teevad päris vahvaid asju. Kuna saade praegu alles käib, võiks ju vaadata, aga ma olen üsna kindel, et ma ei hakka seda tegema.
2. "Aktuaalne kaamera" - ma tõest olen mõelnud, et korra päevas võiks ju uudiseid vaadata. Aga tavaliselt läheb ikka nii, et kell üheksa õhtul passin netis ja uudiseid kuulen hommikul pudrukeetmise kõrvale "Terevisooni" vaadates või hr H käest.

Rohkem ei tule mul meelde isegi selliseid saateid, mida oleks võinud vaadata. "Rakett 69t" sel kevadel vist polnud? Seda vaatan ma ka alati suure mõnuga.

Sõnatu

Mul oli plaan alustada tänasest suurejoonelist aastalõpu kirjutamisväljakutset, aga igaks juhuks ei kuulutanud seda kõva häälega, sest äkki poleks tuju olnud. Tuju oli tegelikult olemas küll, aga elu murdis vahele.


Ühel päeval tekkis mul oma klassis väike arutelu, millal päkapikud käima hakkavad. Et kas advendiaja algusest või detsembri algusest. Selle arutelu käigus jõudsin mööda minnes mainida, et mul endal pole päkapikud juba mitu aastat käinud.

Ja täna siis...

Tuli üks mu klassi tüdruk, ütles, et ma paneks silmad kinni ja sirutaks käed ette. Ja kui ma olin seda teinud, pani mulle kätte ühe asja.

Sellise asja :D

See on minu jõulukalender.

Ma ei oska siiani piisavalt oma tänulikkust väljendada.