Aastalõpu väljakutse (14) - mis jäi tegemata

Ma ikka üritan mitte täielikult läbi kukkuda oma väljakutsega ning kindlalt lõpuni jõuda. Mul teemasid nagunii detsembri viimase päevani pole :D

Niisiis, asi, mis jäi tegemata.

Esimesena meenub mulle kohe see, et ma ei jõudnud hambaarsti juurde, mis on natuke paha lugu, sest ma tunnen, et tegelikult oleks parem olnud, kui ma oleks jõudnud sel aastal ära käia. Aga ma lihtsalt ei saanud enam aega, nii et see väga ei loe.

Minu oma laiskusest jäi tegemata rabas ööbimine koos päikesetõusu vaatamisega, Ma ei tea, miks ma selleni ei jõua. Okei, kaks viimast aastat olen suve liiga jahedaks põlanud, aga ma saan ise ka aru, et tegelikult on see ettekääne. Nii et ehk uuel aastal.

Terve hulk potentsiaalselt toredaid raamatuid jäi lugemata.

Käsitöö jäi täiesti tegemata (ma tegelikult ei tea, kas ma ikka tahtsin seda teha. Vist tahtsin)

Joogatrenni ma ka ei jõudnud.

***
Siia lõppu siis ka see, mis sai sel aastal tehtud. Nimelt rääkisime täna hommikul Ruudiga ausalt läbi, mis värk nende jõuluvanade ja päkapikkudega on. Mul polnud südant talle otse silma vaadates valetada: "Oh, pojake, muidugi ei pane meie iss´iga sussi sisse üllatusi." Muidu ma seda jõuluvana-värki valetamisena ei võta, aga nüüd oli seis ikkagi sealmaal, et on valetamine. Kahju oli küll. Poiss ise ei võtnud asja kuigi traagiliselt. Meie jutt sai alguse üldse sellest, et ta mainis, et "jõuluvana pole ikka päris. Ma nägin, kuidas vanaema R. kingitusi kotti pani." ja "keegi saab ka sel aastal kingituseks ilutulestikku". :D

Aga see hämming on tal ikka, kuidas mul on õnnestunud sussi niiviisi täita, et tema pole kunagi näinud. Väike jõuluime seegi ;)