Aastalõpu väljakutse (2) - vaatasin teatris

Sel aastal käisin teatris 9 korda, mis teeb peaaegu üks kord kuus. Mida on ikka vähevõitu, aga no ehk mitte liiga piinlik. Iseenesest on 9 väga loogiline tulemus, sest ma andsin ju lubaduse, et ma ei lähe vaatama ühtki suvelavastust, ning täitsin seda.

Tegelikult on võimalik, et ma olen ka paar korda rohkem kui 9 teatrisse sattunud, sest blogis on üles märgitud 8, aga üht, millest ma kirjutanud ei ole, mäletan täpselt. Võibolla oli mõni selline veel, mida ma aga kahjuks ei mäleta.

See, mis märkimata jäi, oli "Klaasist loomaaed". Ja fakt, et ma sellest ei kirjutanud, on seda tähelepanuväärsem, et see on üks mõnusamaid asju, mida ma üldse sel aastal vaatamas käisin. Ma ei ole siiani ära otsustanud, mis selles loos kõige masendavam oli, sest masendavat oli selles palju. Esiteks too Ema oma vananevate mälestuste ja unistusetega, ning arusaamaga, et kuidagi tuleb saada keegi, kes tema heaolu eest seisaks. Ja kuna ta ise oli juba vana, pidi seda tegema tema poeg. Või siis õnnetu tütar, kes ei olnud suurem asi seltskonnadaam, aga pidi endale mehe leidma, kes kogu peret ülal peaks. Teine masendav osa oligi poja liin, sest tegelikult on nii kohutavalt kurb, kui inimesed peavad loobuma oma elust, et hoolitseda teiste eest. Ja kolmas asi on minu jaoks kõige segasem. See on see koht, kus tütar tantsib selle tüübiga, kellesse ta juba koolis armunud oli, ja suudleb temaga ja siis lõhuvad nad ükssarviku ära, nii et ükssarvik kaotab oma sarve ja muutub teiste hobustega sarnasemaks. Et kas kõikidel ükssarvikutel tuleks sarved ära murda, et nad hobuste seas kodusemalt end tunneks?

Muud asja siis, mis nähtud said:
"Ooperifantoom" (jaanuaris)
"Faust" (märtsis)
"Arkaadia" (aprillis)
"Sügise unenägu" (augustis)
"Indrek ja Karin" (augustis)
"Oscar ja Roosamamma" (oktoorbris)
"Klaasist loomaaed" (eeldatavasti oktoobris)
"Karlsson" (oktoobris)
"Tasujad" (novembris)

Ütleme nii, et üheksast viis meeldisid mulle väga (2., 3, 5, 6. ja 7.), mis on päris hea tulemus, sest igas teises oli ka midagi, mis mulle meeldis. Kõige magedam oli vist "Sügise unenägu", kuigi Linnateatri näitlejaid on ikka huvitav näha.

Kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle loomulikult "Indrek ja Karin", aga tegelikult meeldis mulle "Arkaadia" ka väga, mulle lihtsalt hullusti meeldib see tekstina, peaks olema ikka midagi väga hullu tehtud lavastuses, et mulle ei meeldiks.

Mõttekoht

Viimase lausega meenus mulle, et kunagi oli ju Rakvere teatri "Kolm õde" ka mul vaatamisel. Ja see pidi olema kevadel, sest ma kohutusin seal oma lapsevanematega (:D), keda ma enne kevadet ei tundnud. Aga see kogemus oli väga piinav, ju ma sellepärast pole üles kirjutanud.

See oli tõesti väga-väga-väga kurb kogemus mu elus :D

Aga see teeb siis 10 korda teatri aastal 2016, kui ma just ei kavatse detsembris veel mõnd käiku ette võtta, mida arvatavasti ei juhtu.

Uuel aastal kavatsen hoida sama taset, et vähemalt pooled vaadatud asjadest meeldiks mulle eriti palju :)