Mille järgi valida elukohta?

Kui me praegusesse kodulinna kolisime, valisime oma elukohaks korteri. See oli õudselt nunnu koha peal, päikseline ja pärast väikest remonti ka üsna meie nägu. Miks me seal kauem kui ühe aasta vastu ei pidanud, oli see, et korteris oli kaks tuba ja maailma kõige väiksem köök. Tegelikult vist veneaegsete paneelikate köögid on osaliselt veel väiksemad, aga meie omas oli lisaks väiksusele suur puupliit, üks aken ja neli ust :D Laua jaoks reaalselt ruumi polnud.

Tegemist oli majaga, kus oli neli korterit ja parkimiskohad olid selgelt paika pandud. Meie oma oli selline, kuhu kõige mõistlikum oli parkida tagurpidi külgboksi tehes. Alguses ma seda väga hästi ei osanud, aga aasta jooksul sain selgeks nii üle vasaku kui ka üle parema õla. Praeguseni pole külgboksi tegemisega muret.

Pärast aastat saime aru, et perekonnarahu ja muidu selge mõistuse säilimiseks tuleb meil leida suurem elukoht. Vaatasime ringi, aga nagu paljud teisedki meie linna elanikud, tuli ka meil tõdeda, et ega see suurema korteri leidmine kuigi lihtne pole. Paneelikasse veel (nii kolme- kui neljatoalisi tegelikult liigub), aga see variant meile üldse ei meeldinud. Ja siis ühel päeval saime pakkumise majale, jällegi väga nunnus piirkonnas, väikese aiaga, saun ka majas olemas. Ja lisaks ka rahaliselt väga super pakkumine.

Seekord oli tegemist majaga, mis asub baltikumi kõige järsema tõusuga tänaval. Alguses oli päris hirmus. Mu ämm näiteks ei julge siiani meie maja ees parkida, ei nina üles ega nina alla. Eks minagi olin pinges, aga praguseks (kolm aastat hiljem) suudan igas asendis tõusu pealt sõitu alustada, nii käispiduriga kui ilma, samuti oskan igatepidi tagurpidi garaaži teha :D

Pärast seda, kui maja sai eelmisel sügisel soojustatud, polnud talvel ka enam võimatu siin elada (esimese aasta õudus, kui tulin ülemiselt korruselt hommikul alla ja tundsin, et soe õhk tuli vastu, ja siis nägin, et alumisel korrusel näitas termomeeter 12 kraadi sooja, hakkas ka meelest minema). Aga kuna omaniku pikk välislähetus selle aastaga siiski läbi sai, pidime taas hakkama aktiivselt tegelema uue elukoha leidmisega.

Turg ei ole vahepeal elavnenud. Pigem on olukord veel hullem, sest majaüürimissooviga inimesi on veelgi rohkem. Omanikke, kes üürida soovivad, peaaegu pole. Samas majad seisavad ja ootavad jumal teab mida. Keegi neid osta ei taha.

Mõned pakkumised ajalehes kuulutamise peale siiski saime, hr H käis neid vaatamas, aga praakis kõik välja. Kuniks närvid hakkasid kergelt läbi kuluma (augustiks peaks nagu praeguse maja vabastama), nii et hommikupoolikul käisime üht muidu päris toredat pakkumist vaatamas. Ja kolmveerand tundi hiljem sain oma uue kodu võtme enda kätte.

Ei tohiks olla üllatus, mis maja üürimisel kõhklusi tekitas :D Eks ikka parkimine :D Kui esimese elukoha probleem oli puhtalt tehniline oskus, teise puhul tehniline oskus ja julgus, siis seekord oleme sammukese kaugema astunud - meie maja ees on konkreetselt peatumist keelav märk :D

Kahtlustan, et järgmine elukoht on selline, kuhu üldse teed ei vii....

Veel ühe TÜ vilistlase mälestused

Marca kirjutas nii toreda postituse oma ülikooliasjast, et ajas mul ka sõrmed kihelema. Ja kui Ritsik kommentaariumis arvas, et need küsimused, mida Marca kasutas, on nagu meem, haarasin härjal sarvist. Vastan samuti baka põhjal, sest kõik järgnev pole enam nii "ülikooli-värk" olnud.


1. Mis eriala ülikoolis õppisite, mis aastal lõpetasite? 

Ma ei suuda seda siia kirjutada. Ma ei oska seda isegi päris täpselt selgitada, miks selle must-valgel kirjapanek mulle liigse enesepaljastusena tundub, sest mingisugusest erilisest anonüümsusest minu puhul rääkida ei saa. Ja kui veel arvestada õppejõudusid ja kursusi, mida järgmistes vastustes mainin, pole väga keeruline välja mõelda, mis eriala ma õppisin. Aga vähemalt lõpetamisaasta jääb siis mõistatamiseks :D 

2. Millised hinded olid teie lõputunnistusel? 

Üldiselt A-d, paar B-d oli ka, aga tõesti mõni üksik. Mulle see õppimise asi on alati sümpaatne olnud. Eks ma käisin peaaegu kõikides loengutes ka, kus ma kirjutasin väga häid konspekte. Huvitav, kas tänapäeval üldse kirjutatakse õppejõu sõnu üles või on ainult slaidid, mida saab pärast kodus vaadata? 

3. Mitu korda eksamitel läbi kukkusite? Palun kirjeldage mõne sõnaga neid läbikukkumisi.

Kordagi ei kukkunud. Reaalset ohtu ka ei olnud kordagi. Kuigi kõige viimane eksam, mis mul bakas oli (T-A Põdra mingi aine), oli täielik õudus, sest ma ei saanud juba loengus pool ajast aru, millest ta rääkis. Ja hiljem eksamiks õppides samamoodi. Aga suuline eksam oli ja tänu sellele sain näidata neid asju, millest ma aru sain, ja hiilida mööda kõigest muust. Kõige rohkem kartsin vist Tooli "Sissejuhatust filosoofiasse", mis oli esimesel semestril ja otse gümnast tulnuna oli kogu see materjal paraja kõrgusega üle pea. See oli eksam, mille kohta räägiti, et kaugelt üle poole kukub esimesel korral läbi. Aga ära õppisin.

4. Lemmikõppejõud, paar sõna tema kohta.

Mulle meeldisid päris paljud. Urmas Pettisse olin esialgu peaaegu et armunud, ta oli ikka väga kena mees. Lisaks sellele, et ta oli väga meeldiv õppejõud. Marju Lepajõe loomulikult, sest ta on lihtsalt nii äge. Kalle Kasemaa loengud olid ülihuvitavad. Marca juures kiidetud Kulmar oli ka põnev tegelane, kuigi mingil hetkel läks vaimustus üle. Ja kindlasti Pille Valk, kellele metoodiline lähenemine on mind vist praeguses töös kõige rohkem mõjutanud.

5. Kõige veidram õppejõud ehk kõige professorlikum professor, paar sõna ka tema iseloomustuseks.

Kõige veidram oli vist ikka T. Jürgenstein, kes pidas loengut kas lakke või aknast välja vaadates. Ma ei tea, kas ta ka kõige professorlikum seetõttu oli. Kui veidrus välja arvata, siis tegelikult pakuks siia ikka Kasemaa.

6. Kõige ebameeldivam õppeaine, seletage mõne sõnaga, miks.
Kõige raskem oli minu jaoks saksa keel, sest seda polnud ma varem üldse õppinud. Kõige tüütumad aga praktilise usuteaduse ained, sest need absoluutselt ei huvitanud mind. See on ka valdkond, millest ma peaaegu midagi ei mäleta.

7. Kõige hullem temp, millega ülikooli ajal hakkama saite.
Mul ei meenu ükski tõsine temp. Ses mõttes et Kaarsilla kaarest üleminek pole ju temp? Otse peolt eksamile minek pole nagu ka tembu nime väärt.

8. Kõige meeldejäävam pidu. Meenutage seda mõne sõnaga.

Ma arvan, et ristimine ikka. See oli õudselt põnev, ei mingeid kummalisi sööke või seksuaalse alatooniga ülesandeid, mis gümnas olid olnud. Kõik oli väga peen ja intelligentne, samas äärmiselt lõbus. Pärast pidu muidugi ülemäära peen polnud :D Aga see-eest väga meeleolukas.
Muudest pidudest olid minu meelest minu korteris toimunud peod erakordselt head. Mu korter oli lihtsalt niivõrd eriline, et tõmbas peo käima.

9. Tudengiaja olulisim koht Tartus, kui peahoone välja arvata. Miks?

Pirogov kindlasti. Zavood. Neid vist põhjendama ei pea. Tegelikult meeldis mulle raamatukogu ka väga. Suurem osa töödest sai seal ära tehtud.

10. Mida käsitles teie lõputöö?

Otsisin vastust küsimusele, kes on see lubatud Tulija. Hullult paju vaeva nägin ja olin väga pettunud lõpuks, kui kaitsmisel kellelgi õieti küsimusi või etteheiteid polnud. Ma ei saanudki oma tööd kaitsta :D Magistritöö kaitsmisel sain küll mitmekordselt tagasi. 

 
11. Esimene töökoht pärast ülikooli.

Enne kui üldse tööle jõudsin minna, sain lapse. Ja siis läksin tööle juba hoopis teisel erialal.

Eriti uhke

Täna olen ma kohutavalt uhke. Vaadake ise, kas pole mitte Eesti ilusaim intervjueerija? See pikemate juustega siis :D

See tüdruk on enne 17 aasta vanuseks saamist teinud avalikud intrevjuud haridusministri ja peaministriga, käinud oma haridusuuendusettepanekuga Eiki Nestori juures ja nüüd siis modereerinud kahe riigi presidendi kohtumist õpilastega, mida kajastasid kõik Eesti telekanalid pluss Soome oma.

On ju  tõeline prl Vaprake ;) Mul olid silmad meeleliigutusest pidevalt niisked :D

Tööd hinnatud!!!

Sel aastal läks eksamitöödega väga tempokalt. Eks neid oli oma viiskümmend tükki vähem ka kui eelmistel kordadel, tegijaid oli vist vähem, sest hindamiskomisjonis olid küll tuttavad näed, s.t kedagi nagu juurde pole tulnud.

Aga jah, pool tundi tagasi vaatasin kõik pakid üle ja kleepisin turvakoti kinni. Imelik on see, et eelmisel aastal suutsin ma turvakoti kuidagi valesti kokku kleepida, nii et see ei püsinud hästi. Imelik on see sellepärast, et nüüd ei saa ma enam aru, kuidas on üldse võimalik seda valesti kokku panna :D

Üldiselt olid sel aastal mul päris head tööd, ma panin päris mitmele tööle ka maksimumi, mida ma oma mäletamist mööda eelmisel aastal mitte kordagi ei teinud. Lisaks oli tõesti palju neid töid, mis olid üle 35 punkti ja alla 20 praktiliselt polnudki. Eks natuke mängib rolli ka see, et mul oli kaks väga suurt pakki (ühes 50 tööd, teises 40), mis, arvestades seda, et ma ei hinnanud sel aastal kõige populaarsemat vastust, tähendab, et tegemist peab olema väga suure (mingi 150-200 lõpetajat kindlasti) kooliga. Ja juhuslikult siis arvatavasti mõni Tartu või Tallinna eliidikad, sest need vastused panid mind peaaegu nutma - need olid niii ilusad. Ühelt poolt sisuliselt hästi mõistetud, teiselt poolt ladusalt ja loogiliselt kirja pandud. Ja kolmandalt poolt väga hea vormistusega - tsitaadid, otsekõned, refereeringud - kõik selgelt eristatavad (suurem osa õpilastest esitab puhtaid tsitaate refereeringu pähe, ei oska tsitaate vormistada), viited reanumbritele paigas. Ühesõnaga väga ilus pilt oli.

Küsimused olid parajalt rasked, aga selgus, et hinnata oli neid päris normaalne. Eks siin mängib omakorda natuke rolli ka see, et õpetajad oskavad oma õpilasi rohkem suunata, mida neilt eksamilt oodatakse. Sellist puhast udu ja oma uinamist oli vist ainult ühes töös, ülejäänud teadsid kõik, et selle eksamiosaga tuleb neil näidata oma tekstimõistmisoskust. Kui jõuaks veel nii kaugele, et õpilased mõistaksid, et sõnad esiteks, teiseks ja kolmandaks (jne) on väga toredad sõnad, mis aitavad lugejal mõista täpsemalt, mida nad kirja panevad, oleks õnn üsna läheda. No ja oma teksti liigendamine lõikudeks oleks ka abiks. Aga mis ma ikka norin :D Mu kolleeg hindab kirjandeid ja tema ütleb, et sel aastal on uskumatult palju selliseid töid, mis ei ole üldse liigendatud. Ja kirjandi puhul on see ikka suhteliselt arusaamatu nähtus. Samamoodi olevat sel aastal uskumatult palju töid, mis jäävad alla 250 sõna. Sellest ma ka aru ei saa - kirjuta kasvõi niisama udu sinna lõppu, aga vähemalt saad mingidki punktid kätte. Või siis jäta üldse kirjutamata. Aga see 200-210 sõnaga tilbendamine on imelik.

Sisuliselt sel aastal minu hinnatud lugemisülesannetes midagi ülemäära põnevat polnud. Torkas silma see, et töökäsk "Sõnasta artikli põhjal 3 argumenti" oli õpilaste jaoks keeruline. Väite ja näite eraldamine tuleb raskustega. Teine probleem oli küsimuse mõistmine. Ikka kippus tulema otse tekstist mahakirjutamist, mis tähendas, et küsimus sai vastuse ainult riivamisi.

Aga tegelikult on minu käsutuses oleva valimi alusel selleaastased lõpetajad väga tublid :)

Vahepeal jõudsin veel kolm uurimistööd ka valmis teha (okei, tegelikult tegid õpilased ka ikka midagi), nii et on olnud tööalaselt edukas aeg.

Jälle niisama

Käisin õhtuseks suureks Eurovisoni-peoks kraami varumas. Sel aastal õnn naeratas mulle ja pärast mõningaid ümberloosimisi (päris palju laule ei saanud siiski finaali :D) jäi meie kanda Venemaa, Saksmaa ja Ungari. Hmmm, praegu seda kirjutades jõudis mulle kohale, et oleme kõigile kolmele planeerinud korraliku sooja söögi. Tjhaa, arvestades seda, et ka alkoholi oli meil iga riigi jaoks varutud (ja kõik erinevat sorti joogid), on vist hea, kui süüa saab. Selles valguses on päris hea, et Iirimaa finaali ei jõudnud, sest selle jaoks oli meil juba Guinessi ja šampa segu mõttes valmis. Kuigi see kõlab kergelt jõhkralt.

Alkoholi teemaga jätkates. Jõudsin nimelt tõdemuseni, et ma olen ikka väga tark, et seda saatana uriini eriti ei tarbi :D Selle nädala muusikaviktoriinile tuli meil külalisesinejana ka Getter, kellega pärast edukat mängu (taas viies koht ja kaks punkti) veel natukeseks istuma ja chillima jäime. Ma nüüd ei tea, kas õnneks või õnnetuseks, aga igatahes jäid chillima ka mu kolleeg ja üks tüüp, kes ostis mulle mu elu esimese õige kirsiõlle. Kuidagi, minu jaoks täiesti arusaamatul kombel, päädis kõik sellega, et kirsiõlle tüüp kandis siidreid lauda ja me olime kokkuvõttes baaris selle sulgemiseni. Mis on ka omaette huvitav, sest sel baaril ei ole tegelikult sulgemisaega. Reedel ei viitsinud ma üldse ühtegi eksamit hinnata :D

Enne muusikaviktoriini läks mul järjekordne süütus. Sedakorda siis discgolfi oma. Ilm oli supermõnus, rada parajalt pikk ja ükski ketas ära ei kadunud. Nii et võib vist öelda, et edukas ettevõtmine oli. Punkte me minu rõõmuks ei lugenud, nii et õnneks ma ei tea, kui palju miinuseid ma oleks saanud. Ükski korv ei jäänud vähemalt võtmata. Sel hooajal kavatsen kindlasti veel mõne raja ära teha.

Midagi intellektuaalsemat mu elus praegu ei toimugi :D

Ootamatud uudised :D

Mu isa on üle 60 aasta vana. Samal ajal on ta mu tutvusringkonnas üks agaramaid tehnikakasutajaid. Kui on võimalik valida tehniline lahendus, siis seda ta teeb. Nii et pole ime, et tal on konto ka Facebookis.

Ükskord tabas mind hämming, kui ma nägin, et mu isa on uuendanud oma staatust - ta on nüüd abielus. Loomulikult oli asi selles, et ta oli täiendanud oma profiili ja FB süsteem jättis mulje, nagu oleks abiellumine äsja toimunud. Staatuse all läks parajaks lõõpimiseks, kõige rohkem meeldis mulle mu keskmise õe murelik küsimus: "Kes emale ütleb?"

Täna tabas mind peaaegu samasugune hämming. Läksin nimelt oma lemmikblogidele hääli andma ja scrollisin rahumeeli kategooriate juurde, kus mul lemmikud on, kui silmanurgast nägin midagi paranormaalset. Kerisin tagasi ja tõesti - mu õde kandideerib kategoorias "Elu välismaal".

Kulla õde, kas sa oled meile midagi rääkimata jätnud?

Kriminaalsed lood

Kui kevad vaikselt saabuma hakkas, saatsime Ruudi ratta hooldusesse. Nädal aega ootamist ja tagasi saime uute pidurite ja mis kõige muuga veel ratta. Ruudi rallis rahumeeli, kuni ühel päeval sõitma minnes selgus, et tagumine rehv on töss. Arvestades seda, kus ja kuidas ta sõidab, ohkasin lihtsalt ja pidasin juba plaani uue rehvi ostuks, aga hr H vaatas asja üle, leidis, et kõik on korras, pumpas rehvi uuesti täis ja kõik oligi väga hästi.

Ainult et mingi aja pärast oli rehv jälle tühi. Kuigi on terve.

Täna hommikul hakkasin rattaga tööle minema. Oma velo aiast välja lükates imestasin, miks tagumine porilaud vastu ratast käib. Püüdsin mõne hästi sihitud hoobiga porilauda paika saada, kuniks sain aru, et nüüd on minu ratta tagumine rehv täiega tühi.

Ja nüüd ma siis istun ja mõtlen, et kas nagu päriselt ka käib keegi meie aias meie ratta rehve tühjaks laskmas.