Naised jalkast (ehk siis lubatud pilt)

Vestlesime pärast esimest poolfinaali preili G-ga jalgpalliteemadel.

M: "Mulle meeldisid natuke mõlemad, hispaanlaste väravavaht on niiii lahe. Aga portugallased olid nii südikad."
G: "Ma olin Portugali poolt, see nende number 5 on nii nummi."
M: "Oot, ma guugeldan"

Tulemus :

Tõesti nunnu poiss, eksole :D

Tehtud!

Esimest korda selle viie aasta jooksul, mil oleme siin elanud, õnnestus mul hääletajad peale võtta :) Võin endaga peaaegu rahul olla. Ainus, mis nüüd kripeldama jäi, on see, et ma ei saa aru, miks pagana päralt need inimesed Jõgevale tahtsid sõita. Inimesed võivad loomulikult sõita sinna, kus neil soov on, aga hiigelkohvriga Mustveest Jõgeva kaudu Tartusse tundub natuke imelik. Aga hääletajad olid juba autoukse kinni löönud, kui mu aeglasevõitu mõtlemine infole järele jõudis ja nii põletav see küsimus ka polnud, et uuesti nende juurde sõita.

Teiseks on mul tehtud eneseanalüüs, ära ka saadetud, nii et järjekordne aplaus, palun!

Kolmandaks sain ma hakkama sellega, et kasvatasin endale huule peale sellise ohatise, et te kõik, kes te arvate, et olete elus ohatisega hädas olnud, teadke siis - te olete poisikesed minu kõrval. Sellistel hetkedel olen ma rõõmus, et härra H juba uues elukohas viibib.

Aaa, sellest pole ma ju ka veel kilganud, et meil on olemas nüüd korter (kuhu mahub umbes 1/5 meie kraamist, nii et olukord hakkab juba tõsiseid märke ilmutama), sellises kohas, millega mul pole elu sees mingeid kokkupuuteid olnud. Aga asub minu tulevase töökoha lähistel, mis on tore, sest liikumine on ju saatanast, eksole.

Sirkka aktusel vesistasin ka nagu tola, ma ei teagi, miks. Äkki sellepärast, et tundub nii ebaõiglane, et nüüd, kui mina lähen sinna linna, läheb tema ära ja mitte Tartusse või Tallinnasse, vaid fk Prahasse, peaks vist oma kaasrühmajuhendajaga rääkima ja võtma ette koolivaheajareisi Tšehhi.

Oma rühma laste nimekirja sain ka kätte, 22+16 (?) vantsi. Need 22 (humanitaarikat) on vist pigem minu vastutada ja 16 (kunstikat) Monika omad. Aga ma ei tea, klassijuhatmise mõttes tuleb neid koos vaadelda, aga ma ei saa aru, kuidas saab olla üks grupp 38 inimesega, see on ju mass :D Lisaks on neil nii paljudel ühesugused nimed, nii et ma olen juba ette ärritunud.

Peaks pakkima. 
Aga ei viitsi.
Otsin parem mingi mõnuse annus HP-d ja pakin pärast.

Ja see ka muidugi, et praeguste andmete kohaselt said kõik tupsu-nupsud oma eksami tehtud!!!! Tulemusi ma ei tea, sest mitte keegi koolis (k.a direktor) ei pääsenud neile ligi. Aga nii palju kui ma kuulnud olen, siis on päris okeikad. Nii mõnigi väga positiivne üllatus oli :)

Plusspunkt EE-le

Üldiselt mul puuduvad igasugused positiivsed tunded Eesti Energia vastu. Ja minu praegune, varsti 48 tunni pikkune elektrita olek ei tekitad palavat armastust selle institutsiooni vastu. Seda enam, et ma olen elektrita esiteks sellepärast, et nemad hoidisd raha kokku ja jätsid korrastamata meie naabermaja liinid (meie liinid said korda pärast nelja aastat pidevat tööd selle nimel) ja teiseks sellepärast, et nemad on oma kõrgepingega midagi metsa keeranud ja seetõttu pole mehi, kes minu juurde tuleksid. AGA täna (jumal-teab-mitmendat-korda) EEsse helistades sattusin eriti südamliku teenindaja otsa. Esialgu andis ta mulle küll valelootust, aga pärast seda, kui ta oli sellest ise aru saanud, helistas mulle tagasi, ütles, et nii need lood tegelikult ikkagi pole (mis tähendab, et lootus kella neljaks vool tagasi saada kadus), küsis veel täpsustavaid küsimusi, et saada selgem pilt meie olukorras ja lubas anda endast parima, et mehed meie õuele jõuaksid. Mitte et see kõik mu voolu tegelikult kiiremini tagasi tooks, aga suhtumine loeb ikka paganama palju. Ma olen nüüs palju rõõmsam koos oma ühe voolujuhtmega :)

Täna sain lausa 1/3 oma eneseanalüüsist ka tehtud. Edukas päev kohe olnud.

Kas kellelgi on häid soovitusi, kuidas pakkida kokku viis aastat elu?

Tönnimise päev

Täna said siis hüvastijätud tehtud. Loomulikult sain pisarad välja, kuigi see polnud üldse nii mõeldud. Esimestes pisarates oli süüdi Sirje, kes ütles midagi nii ilusat, et mul tulid praegu seda kirjutades ka pisarad silma. Teine kord oli siis, kui ma avasin laste kingituse, siis ma piserdasin ikka pikemalt, nii pagana kahju on. Ma tean küll, et eluga tulebki edasi minna ja kõik see muu, aga lahti lasta on raske, oi pagan kui raske. Seda enam, et ma ei uskunud, et see nii raske saab olema.

Selle loo kohta, mille siia panin, ka paar sõna: seda laulsid oma lõpetamisel minu esimesed kaheteistkümnendikud, minu esimesel lõpuaktusel õpetajana. Ja mäletan selgelt, kuidas ma seisin koolisaali uksel (sisse ei mahtunud, sest rahvast oli nii palju) ja piserdasin. Tundub, et mul ongi lahtilaskmistega probleem, nagu mõtleks ehk üks tollane laulja, kelle meelelaad sapisusele kaldub ;)

Reis Jeruusalemma, osa kaks: Kuidas me Petlemmas käisime

Et alustada algusest, tuleb ära märkida, et juba enne seda suurepärast reisi õnnetus mul endale köha hankida. Kui esialgu tundus, et tegemist on lihtsalt köhaga, siis Iisraeli kohale jõudes selgus, et tegmist oli siiski erakordselt ränga köhaga. See tähendab, et nii kui ma astusin sisse ruumi, kus oli rohkem kui neli-viis hapnikku tarbivat isendit, nii mina köhima pistsin. Kogu meie seminariseltskond (50-60 inimest?) elas mulle juba kaasa ja pakkus mulle abi erinevate kommide näol. Mõni neist isegi aitas viieks minutiks. Asi läks tegelikult väga piinlikuk kätte ära, nii et kolmapäeva hommikupoolikuks oli mul häbi töötubadesse siseneda. Tegelikult ma ju häirisin kõiki teisi. Seega istusin fuajees, lugesin lehte ja jõin kohvi. Ei köhinud. Ja nii kui ma jälle julguse kokku võtsin, et kuskil siiski oma kohust ka täita, hakkas jälle pihta. Nii et kaheteistkümneks olin ma jõudnud juba staadiumisse, kus ma enam isegi eri muretsenud selle pärast, et ma tööd ei tee. Inimesed nägid ja said aru :D

Selleks ajaks kui lõuna kätte jõudis, oli plaan tegelikult juba küps - konverentisele mina edasi ei jää. Sealtmaalt jätkus nagunii Iisraeli-USA lahtine hariduskonverents, seega asjaolu, kas mina seda oma tagasihoidliku isiksuse kohalolekuga austan või mitte, ei huvitanud enam kedagi. Seega, armsa kaasteelisega sai otsus tehtud - pärastlõunal sõidame Petlemma.

Petlemm iseenesest on väike linn Jeruusalemmast umbes 10 kilomeetri kaugusel. Tegelikult vist isegi mitte nii kaugel, kui siis kesklinnast kesklinna. Elab seal (2007. aasta seisuga) 25 000 inimest, seega ehk Viljandist pisut suurem linnake. Oluliseks teeb selle muidugi linna ajalugu - tarditsiooni kohaselt elas seal Rutt (kellel on Vanas Testamendis ka oma raamat), kes oli kuningas Taaveti vanavanaema. Kuningas Taavet aga on juutide jaoks üks olulisemaid tegelasi üldse, eks suurem osa inimesi teab lugu Taavetist ja Koljatist, sellest kuidas Taavet oli lõvikoopas ja muidugi tema laulude raamat Vanas Testamendis. Kes neid lugusid ei tea, andke märku, ma jutustan neid meeleldi. Juutide jaoks on Taavet oluline, kuna just talle andis Iisraeli Jumal (nimetame teda Jahveks, kuna paremt varianti pole) lubaduse tagada tema soo igavene hiilgus. Kuna Taavet väidetavalt Petlemmas sündis, nimetatakse seda linna tihtipeale ka Taaveti linnaks. Kristlaste jaoks muutub see väike linnake oluliseks muidugi seepärast, et tarditsiooni kohaselt on seal ilmale tulnud Lunastaja, Jeesus Kristus. Miks just seal? Sest oli rahvaloenduse aeg ning iga inimene pidi minema end kirja panema linna, kust ta on pärit. Jeesuse maine isa Joosep oli Taaveti soost, seega läks ta koos oma viimase vindi peal oleva naise Maarjaga just Petlemma. Edasi teavad ehk kõik jälle isegi, mis juhtus. Ja sellele kohale, kus see juhtus, on püstitatud kirik, Jeesuse Sünnikirik. Ja just see paik oli minu ja mu armsa kaasteelise sihtpunkt.

Tagasi siis selles kenas maikuu pärastlõunas:) Vahetasime riided ja sõitsime taksoga kesklinna. Selles ei olnud mitte midagi põnevat, välja arvatud meie eestikeelne arutelu, kui pika tiiru suutis taksojuht välja mõelda, et meilt ikka rohkem raha saada. Hiljem selgus, et väga palju ta meid ei röövinudki, nii et sattusime heatahtliku inimese peale. Kena hetk oli see, kui olime bussijaama üles leidnud, teinud kindlaks, milline buss sõidab meie soovitud suunas (see polnud kuigi keeruline, sest bussitulpadel on sihtkoht peale märgitud, taas turistisõbralikult ka ladina tähtedega), avastas mu armas teekaaslane, et tal pole passi kaasas. Mina tõelise passifriigina kannan välismaal olles alati oma dokumente kaasas. Ma ei oska seda kuidagi põhjendada, aga ilma passita tunnen ennast alati äärmiselt ebamugavalt. Seega, minul, kes ma ei teadnud, et pass peab kaasas olema, oli pass olemas, ja armsal teekaaslasel, kes seda teadis, polnud. Seisime hetkeks nõutud nägudega ja mõtlesime, mis edasi. Variandi, et proovime, kas õnnestub, hääletasime kohe maha. Sõelale jäi variant number kaks - armas teekaaslane võtab takso ja toob oma passi hotellist ära. Mõeldud tehtud.

Vahelepõikena siinkohal ka natuke taksojuttu. Nimelt nägin sellel hetkel pealt väga kena kokkulepet taksojuhiga. Kui me linna tulime, maksime sõidu eest 35 seeklit. Eestis oleks edasi-tagasi sama marsruut siis 70, vb 75, paar minutit ooteaega ka. Jeruusalemma taksojuht pakkus esailgu 100. Sellest üllameelsusest mu armas teekaaslane loobus ja pakkus omalt poolt 50. Lõpuks said nad kokkuleppele 60, mis on minu meelest päris hea. Seega tuleks meelde jätta, et Jeruusalemma taksojuhtidega tasub kaubelda, nad ütlevad esialgu täiesti suvalisi summasid.

Jätkakem nüüd aga sealt, kus kõigil on olemas passid ja üritame uuesti bussi siseneda. Ahjaa, enne passitoomist uurisime veel, millal järgmine buss läheb (Petlemma buss oli ees parajasti), selgus et need lähevad iga 20 (?) minuti tagant. Ma pole intervallis päris kindel enam, aga enam-vähem sinnakanti. Nii et kui teekaaslane passiga tagasi oli, saime kohe uue bussi peale minna. Sealt saadeti meid sõbralikult minema :D Selgus, et Petlemma sõidab tervelt kaks erinevat liini, üks tiiruga, teine otse. Kuna me rääkisime inglise keeles, saadi kohe aru, et me ei ela kuskil suvalises külakeses, ja anti meile hüva nõu kiiremini kohale saada, Olime selle eest mõõdukalt tänulikud. Ühe otsa pilet Jeruusalemmast Petlemma maksis 6.70. Umbes sama palju kui mul kodust tööle. Armas teekaaslane oli sellest pisut šokis, kuna eelmisel korral, kui ta seda kohta külastas, organiseerisid nad oma õppegrupiga bussi, millega kohale sõita, ja maksid igaüks 90 dollarit. Väike vahe või mis...

Bussisõit ei kestnud kuigi pikalt, kõige rohkem võttis aega linnast väljasõit, sealt edasi oli ainult üks peatus, piiriületus siis...Jah, konkreetselt putkad püsti ja sõdurid bussis. Kõik näitasid dokumente, meie passi, ülejäänud moslemielanikkond arvatavasti läbipääsuluba või midagi taolist. Probleeme igatahes ei tekkinud, kõik said bussi edasi jääda ja saime sõita teisele poole aeda, mis märgib kahe riigi eralduskohta. Berliini müüriga seda muidugi võrrelda ei saa, nii tugev ja konkreetne see pole, aga emotsionaalselt siiski väga selge märk. Ja pildistada ma igatahes avalikult ei julgenud. Salaja ka ei tahtnud, sest minu meelest on see naeruväärne. Mul jääb elu lõpuni meelde meie Inglismaa reisi grupikaaslane, kes peitis fotokat oma särgi all ja tegi sealt salaja pilte. See on minu jaoks sama hea nali kui pirnipüü :D

Petlemma jõudes peatus buss täiesti suvalise koha peal. Hilisemal vaatlusel tuvastasime siiski ka bussipeatusemärgi, nii et päris huupi buss siiski ei peatanud. Kuna me ei kavatsenud ööseks sellesse pisikesse linna jääda, üritasime bussijuhi käest uurida, millal ta tagasi sõidab. See oli viga. Mitte selle pärast, et bussijuht oleks meid kuidagi rünnanud, aga tänu meie küsimusele mõistsid kõik ümbruskonna taksojuhid, et läheduses on Saak. Olime juba varem kokku leppinud, et seikleme ilma kõrvalise abita, nii et kohe, kui meie jalad maapinda puutusid, nii pistsime täie aurugu liduma täiesti suvalises suunas. Meie kahjuks valisime kahest võimalikust variandist loomulikult vale. Nii et jooksime oma sada meetrit tugevas tempos nõnda, et meie järel kihutas eriti entusiastlik araablane, kes järjest meeleheitlikumaid pakkumisi meile tegi. Lõpuks kui ta jõudis 10 seeklini, jäime pidama, olgem ausad, 10 seeklit on vähem kui Eestis sõdualustustasu. Armas teekaaslane kontrollis veel üle: "10 seeklit ükskõik kuhu?" Ja saanud jaatava vastuse, lontsisime see sada meetrit tagasi takso juurde. Sekund enne autosse istumist täpsustas juht: "10 seeklit mõlemalt." Oligi olnud liiga hea pakkumine :D Aga me ei hakanud enam oma jalalihaseid vaevama ja istusime rahakate Euroopa turistidena siiski taksosse.

Kerge vahelepõikena märgin siinkohal ära kõigi tulevaste Petlemma-huviliste jaoks: kui te bussist maha astute, pöörduge kohe väga enesekindla näoga PAREMALE, kõndige mõõdukal sammul valgusfoorini (väga lühike maa), keerake sealt vasakule (mäest üles) ja jalutage seni, kuni tee otsa saab. Siis oletegi Petlemma kuulsaima turistiobjekti, Sünnikiriku juures.

Meie aga sõitisme sinna kiriku juurde oma sihikindla taksojuhiga, kes üritas süllekukkunud võimalusest võtta kõik, mis võtta annab. See tähendab põnevaid käänakuid ja lakkamatut lobisemist, mis tõi kaasa ka peatused, et me saaksime paremini jälgida objekte, millest meile pajatatakse. Jumal tänatud, et Armas Teekaaslane minust oluliselt kogenum ja kindlameelsem oli. Kes teab, kuhu mina meid veel mässinud oleks, suuremasse tasusse küll, sest hiljem mõistsin ka mina, et see kõik oli mõeldud üksnes selleks, et sõidu lõpus meile giiditeenuse eest arve esitada. Armas Teekaaslane aga mõistis seda kohe, nii et põrnitses väga järjekindlalt oma aknast välja ega liigutanud kulmugi kõigi nende värvikate lugude peale, millega meid kostitati. Selline käitumine ärritas aga meie juhti. Ja korralikult. Ta pidas auto kinni ja hakkas sõna otseses mõttes pragama, et me ei vaata seda, mida ta meile näitab. Ja võttis meid põhjalikult läbi, süüdistades meid enda solvamises ja tema pere peale mitte mõtlemises ja kindlasti veel mõnes patus, mis mul kõrvust mööda libises, kuna ma üritasin sündsalt naeru tagasi hoida. Lõpuks suutsime ta kuidagi maha rahustada ja sõitsime ikkagi Sünnikiriku juurde, kuigi üsna jäises vaikuses, millega meie ebaviisakust karistati. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult ei võtnud me seda muidugi karitusena, vaid puhkusena.

Pärast sellist üldsegi mitte pühalikku saabumist sellesse kristliku maailma ühte olulisimasse paika oli Sünnikirik ise väga värskendav. Isegi turistihordid hajusid selles mitte väga suures pühakojas kenasti ära, nii et saime vaikusel ja rahul kenasti oma südamesse voolata. Seda oligi tarvis, sest kiriku kõige pühamasse paika ehk traditsiooni järgi konkreetselt kohta, kus Jeesus sündis, tungles terve suur kamp inimesi. Asusime kenasti järjekorda koos ilgelt suure turismigrupiga Brasiiliast, kes olid arvatavasti mõne koguduse liikmed, kuna nende juht oli preester ja nad hakkasid täiesti suvalistel hetkedel koos palveid lugema. Selles mõttes suvalistel, et jutustavad omavahel lõbusasti ja siis järku tuleb palve. Ja seejärel jätkub rahulikult jutt.

Sünnipaik on kiriku keldris, kuhu viib väga kitsas trepp, millel on väga madal lagi. Ei oska öelda, kas see on seotud asjaoluga, et tegemist on kirikuga, mis on väga vana ja vanal ajal olid inimesed lühemad, või on sellel hoopis psühholoogiline mõte, aga fakt on see, et üsna kitsas ja minu kui väga tugevalt oma ruumi hoidva inimese jaoks üsna ebamugav teekond. Õnneks mitte väga pikk. All keldris on väike onnike, umbes selline nagu väikesed lapsed ikka teevad: laudade või toolide peale vistakse katuseks mingi riideese, et tekitada muljet mõnusast toast. Selle onnikese põranda keskel on kuulus täht, mida palverändurid puudutavad, ning seintel põlevad seitse küünalt. Iga inimene, kes sinna keldrisse on jõudnud, võib põlvitada maha, pea onnikesse pista ja tähte oma käekesega puudutada. Kuna Armas Teekaaslane oli seda oma elus juba teinud, ei hakanud ta järjekorda pikemaks tegema, vaid asus positsioonile, et parajal hetkel mind fotografeerida. Mina pugesin siis kõige pühamasse paika ja üritasin tunda pühalikkuse puudutust. Aga enne veel, kui ma jõudsin oma esmase uudistamisega lõpule saada, tundsin ma tõepoolest puudutust. Kahjuks mitte pühalikku, vaid üsnagi maist, kuna puudutusobjekt oli mu uppis tagumik ja ilmselgelt oli puudutuse eesmärgiks anda mulle märku, et ma ei passiks niisama, vaid tuleksin juba püsti. Tõmbasin oma pea täielikus hämmingus olles onnist välja ja nägin, et olin selle liigutusega kaotanud oma koha. Mis seal ikka, eks sai juba vaadatud ka. Kuna mina olin jätkuvalt hämmingus ja Armas Teekaaslane hoidis end suurte raskustega tagasi, et mitte korralada stseeni, et mind nii jõhkralt sellisel intiimsel hetkel segati, otsustasime sellest paigast lahkuda. Hingasime rahulikult sisse ja välja ning võtsime endaga kaasa siiski üldiselt positiivsed mälestused.

Kirikuesisel platsil seisime mõnda aega nõutult ja mõtisklesime, mida paganat nüüd pihta hakata, seda teed, mida mööda me bussijaamast kohale olime tulnud, me kumbki loomulikult taastada enam ei osanud. Selle eest oli taksojuht kenasti hoolt kandnud. Kuna me aga olime siiski täiesti veendunud, et selles linnas peab olema võimalik ka jalgsi liikuda, otsisime õiget inimest, kelle käest suunda küsida. Ja tõepoolest leidsimegi, nimelt turistipolitseiniku, äärmiselt vastutuleliku noormehe, kes esialgu pakkus, et ta võib meid oma rolleril bussipeatusesse viia, aga pärast meie mõningast itsitamist ja viisakat keeldumist näitas suuna kätte. See tähendab siis otse-otse-otse, kuni paistavad valgusfoorid, ei midagi keerulist.

Jalutuskäik selles linnas ei oleks sisaldanud midagi märkmisväärset, kui Armas Teekaaslane poles silmanud väljapanekute keskel riigilippe. Mina geograafilise tumbana ei jaga neist midagi, aga Armsa Teekaaslase poeg kogub neid, nõnda ründasime rõõmsate nägude toda väljapanekut. Müüja oli väga armas, kinnitas Armsa Teekaaslase sõnu, et tegemist on tõepoolest Palestiina lippudega, ja nii me mõlemad endale parajas suuruses lipud ka ostsime. Edasine jalutuskäik muutus kohe palju meeleolukamaks, kuna ükski taksojuht meid enam ei tülitanud, küll aga naeratasid vastutulijad meile kogu südamest, tervitasid meid kui oma sõpru ja näitasid igatpidi meile välja oma poolehoidu. Pean tunnistama, et kuna ma olen lisaks geograafilisele tumbasusele ka poliitline tumba, oli see minu jaoks väga üllatav. Nüüd asja üle rohke mõeldes olen aru saanud küll, millist tugevat poliitilist sõnumit me oma lipulehvitamisega kandsime. Kõik oli suurepärane kuni hetkeni, mil bussi astusime. Bussijuht vaatas meid väsinud silmadega ja palus, et me paneksime oma lipud SÜGAVALE kotti, kui me ei taha piiripunktis pahandusi. Täitsime kuulekalt tema käsku ning hakkasime alles siis mõtisklema selle üle, kuidas me Iisraelist välja minna püüdes nende olemasolu selgitame. Aga kuna selle hetkeni oli veel mitu päeva aega, ei muretsenud me liialt.

Kokkuvõttes siis: Jeruusalemmast Petlemma on väga lihtne ja odav sõita, Jeesuse Sünnikirik on hõlpsasti leitav ka ilma taksojuhtideta ning selleks, et selle linna elanikke enda poole võita, tuleb soetada endale Palestiina lipp. Lihtne.

Tiba tööjuttu

Õpetajaks olemisel pidavat olema kolm suurt plussi: juuni, juuli ja august. Palun väga, juuni võin rahumeeli kellelegi ära kinkida, tänane päev oli üks rist ja viletsus.
Esialgu polnud veel väga vigagi, üks suvetööpoiss, 20 minutit (täitsa normaalset) arutlust teemal "Isa Goriot" ja jälle sammuke lähemal klassi lõpetamisele. Siis aga hakkas pihta. Inimene on tulnud näitama oma teadmisi teemal "Realism kirjanduses". On enne selgeks teinud endale mõiste realism. Tore. Aga see on kaks lauset, millest üks on puhtalt sõnast endast ka tuletatav. Eks proovime siis ühel teisel päeval uuesti. Selle peale on juba tubli poolteist tundi ära kulunud. Paras aeg Neemega juttu puhuda, kurrja, pole teda kuskil, isegi netis mitte. Tuju juba langeb. Lõpuks leian Neeme, kes teeb konsultatsiooni. Milline optimism. Otsin kedagi, kelle käest uurida, kas kodanik K minu klassist edeneb oma suvetöödega. Keegi pole näinud. Helistan vanaemale, kes saab infarkti. Või nii ta vähemalt lubab. Poiss olevat veerand tundi tagasi teada andnud, et tal on tänaseks päevaks asjad tehtud ja hakkab koju tulema. Palun vanaemal asja uurida. Vahepeal otsustan ära täita eneseanlüüsi paberid, mis tuleb nädala lõpus esitada. Avan faili, 12 lehekülge küsimusi. Panen kinni tagasi ja avan teise faili, tegemist on juhendiga, kuidas eneseanalüüsi täita, 9 lehekülge pikk. Panen selle kinni ja avan uuesti esimese, loen järgmised 25 minutit küsimusi ega leia ühtegi, millele ma vastat oskaksin. Panen faili uuesti kinni ja viskan FB-sse üles valiku oma reisipiltidest, nagunii pidin seda ju tegema. Saabub õppealajuhataja, nõuab allkirju ja seda, et ma vaataks üle oma päevikud, tunnid olevat sisse kandmata. Otsustan võtta tassi kohvi, et mõelda välja, mida teha. Teel kohviruumi tabab mind kodanik K vanaema, ilma kodanik K-ta, on tõesti näoga, et saab kohe infarkti. Räägime. Ta kirjeldab, kuidas ta eelmisel õhtul poissi palus. Mul hakkab kergelt iiveldama. Tahan putku pista, aga vanaema palub, et ma teda üksi ei jätaks, ta tunneb end halvasti. Lõpuks jõuab kohale kodanik K. Kuna ülejäänud õpetajad on targu minema lipsanud, saan ta enda käsutusse. Hakkame kordama. Nutt tuleb kurku, kui mõistan, et ta ei mäleta enam mitte midagi. Paljundan lisaülesandeid, samal ajal kolleegide märklauaks olles. Olen tige ja õiendan selle kallal, et nad ruumi õhutanud pole. Annan kodanik K-le lisaülesnaded kätte, vaatan üle senitehtu, lõpupoole hakkab midagi isegi tulema. Ega ta loll pole. Saadan ta minema, tuletades talle meelde, et homme kell üheksa kohtuma, tüüp vaatab siira üllatusega mulle otsa:"Homme????" Jumal küll, peaaegu täiskasvanud noormees. Kiirustan direktori sünnipäevale. Seal ajan huumori mõttes pool lauda mahla täis. Ise ootan pidevalt kõnet, mis teataks, et inglise keele eksami tulemused on laekunud. Kõnet ei tule.
Ma tean, et ma kordan ennast, aga tõesti, ma tahan olla õpetaja. Ei taha olla paberitäitjast ametnik, ei taha olla sotsiaaltöötaja ega noorsoopolitseinik, ei taha, ei taha, ei taha. Homme täidan KOGU aruandluse ära.

Sattusin Viljandis käies aktsioonile "Kõik puhuvad". Kuna ma olen eriti eeskujulik autojuht (häbiga pean küll tunnistama, et kiiruspiirangutest pean kinni siiski pigem eelkõige hirmust trahvi ees kui sisemisest vajadusest), polnud mul mingit probleemi. Või nii ma vähemalt arvasin.
Ühesõnaga, nägin pikka rida autosid ja otsustasin kasutada otseteed, keerasin ära ja juba oligi rõõmsa näoga politseionu vastas - eheee, ta arvas vist, et ürotan aktsioonist kõrvale nihverdada. Kõigepealt pani kohe käe stopiks ette, mille peale mina muidugi kohusetundlikult auto seisma jätsin. Seepeale onu natuke itsitas ja lehvitas käega, et ma ikka lähemale sõidaks, no otsustagu juba ära, ma ütlen. Hüva, saime siis kokku, tervitused-tutvustused tehtud, aparaat nina alla. Ja suur oli minu üllatus, kui minu ette ei pandud mitte tuttavat toru, vaid hiigelsuur lehter. Vaatasin üllatunult onu, kes seletas lahkelt, et huuli ei tohi vastu panna ja tuleb puhuda. No ma siis tegin nii, puuh-puuh. Onu vaatas etteheitva pilguga ja käskis uuesti puhuda. Kõvemini. Puhusin, PUUH-PUUH. Onu vaatas veel rohkem etteheitva näoga. Küsisin siis ettevaatlikult, et KUHU ma siin puhuma pean. Onu (taas rõõmsameelselt), et lehtri sisse tuleb puhuda. Ma enne puhusin pihku, eksole. Oukei, uuesti, pikemalt. Ikka mitte midagi. Tegin talle ettepaneku mind minna lasta, sest ma tõesti polnud joonud, milleks takistada liiklust. Onu polnud nõus, andis soovituse puhuda nii nagu õhupalle täis puhutakse, mille peale pööritasin silmi ja selgitasin, et ma pole elu sees neid täis saanud, esiteks ma ei jaksa ja teiseks ma ei julge. Ka sellest polnu abi, ikka uuesti. Aparaat vaikis jätkuvalt väga jonnakalt, naersime juba mõlemad. Lõpuks onu halastas ja võttis rinnataskust juba tuttavad torukesed välja, minul ka kohe nägu naerul. Onu muidugi ei saanud vaiki olla ja teatas, et need torud on mõeldud inimestele, kes on nii joobnud, et ei saa lehtrisse puhumisega hakkama. Mind see siiski ei morjendanud, võtsin aga toru huulte vahele ja puhusin nagu vana mees. Otseloomulikult oli tulemus 0,00. Ma ju ütlesin kohe, et ma võiks edasi sõita.

Me peame "hindama" seda, mida me oleme õpetanud? Me saame "hinnata" ainult seda, mida oleme õpetanud? Pole mingit mõtet "hinnata" seda, mida me oleme õpetanud? Mul hakkab tekkima tunne, et ma olen ennast kaotamas nende seminaride keskele. Tahan olla õpetaja. Lihtsalt. Niisama.

See ei ole lihtsalt võimalik :O :O :O JÄLLE see naine räägib kujundavast hindamisest. Ja need paganama siidsallid tulid JÄLLE mängu. Ma ei suuda oma õnne ära uskuda -.-