Tiba tööjuttu

Õpetajaks olemisel pidavat olema kolm suurt plussi: juuni, juuli ja august. Palun väga, juuni võin rahumeeli kellelegi ära kinkida, tänane päev oli üks rist ja viletsus.
Esialgu polnud veel väga vigagi, üks suvetööpoiss, 20 minutit (täitsa normaalset) arutlust teemal "Isa Goriot" ja jälle sammuke lähemal klassi lõpetamisele. Siis aga hakkas pihta. Inimene on tulnud näitama oma teadmisi teemal "Realism kirjanduses". On enne selgeks teinud endale mõiste realism. Tore. Aga see on kaks lauset, millest üks on puhtalt sõnast endast ka tuletatav. Eks proovime siis ühel teisel päeval uuesti. Selle peale on juba tubli poolteist tundi ära kulunud. Paras aeg Neemega juttu puhuda, kurrja, pole teda kuskil, isegi netis mitte. Tuju juba langeb. Lõpuks leian Neeme, kes teeb konsultatsiooni. Milline optimism. Otsin kedagi, kelle käest uurida, kas kodanik K minu klassist edeneb oma suvetöödega. Keegi pole näinud. Helistan vanaemale, kes saab infarkti. Või nii ta vähemalt lubab. Poiss olevat veerand tundi tagasi teada andnud, et tal on tänaseks päevaks asjad tehtud ja hakkab koju tulema. Palun vanaemal asja uurida. Vahepeal otsustan ära täita eneseanlüüsi paberid, mis tuleb nädala lõpus esitada. Avan faili, 12 lehekülge küsimusi. Panen kinni tagasi ja avan teise faili, tegemist on juhendiga, kuidas eneseanalüüsi täita, 9 lehekülge pikk. Panen selle kinni ja avan uuesti esimese, loen järgmised 25 minutit küsimusi ega leia ühtegi, millele ma vastat oskaksin. Panen faili uuesti kinni ja viskan FB-sse üles valiku oma reisipiltidest, nagunii pidin seda ju tegema. Saabub õppealajuhataja, nõuab allkirju ja seda, et ma vaataks üle oma päevikud, tunnid olevat sisse kandmata. Otsustan võtta tassi kohvi, et mõelda välja, mida teha. Teel kohviruumi tabab mind kodanik K vanaema, ilma kodanik K-ta, on tõesti näoga, et saab kohe infarkti. Räägime. Ta kirjeldab, kuidas ta eelmisel õhtul poissi palus. Mul hakkab kergelt iiveldama. Tahan putku pista, aga vanaema palub, et ma teda üksi ei jätaks, ta tunneb end halvasti. Lõpuks jõuab kohale kodanik K. Kuna ülejäänud õpetajad on targu minema lipsanud, saan ta enda käsutusse. Hakkame kordama. Nutt tuleb kurku, kui mõistan, et ta ei mäleta enam mitte midagi. Paljundan lisaülesandeid, samal ajal kolleegide märklauaks olles. Olen tige ja õiendan selle kallal, et nad ruumi õhutanud pole. Annan kodanik K-le lisaülesnaded kätte, vaatan üle senitehtu, lõpupoole hakkab midagi isegi tulema. Ega ta loll pole. Saadan ta minema, tuletades talle meelde, et homme kell üheksa kohtuma, tüüp vaatab siira üllatusega mulle otsa:"Homme????" Jumal küll, peaaegu täiskasvanud noormees. Kiirustan direktori sünnipäevale. Seal ajan huumori mõttes pool lauda mahla täis. Ise ootan pidevalt kõnet, mis teataks, et inglise keele eksami tulemused on laekunud. Kõnet ei tule.
Ma tean, et ma kordan ennast, aga tõesti, ma tahan olla õpetaja. Ei taha olla paberitäitjast ametnik, ei taha olla sotsiaaltöötaja ega noorsoopolitseinik, ei taha, ei taha, ei taha. Homme täidan KOGU aruandluse ära.