Üks, kes kõik on...

Sattusin Viljandis käies aktsioonile "Kõik puhuvad". Kuna ma olen eriti eeskujulik autojuht (häbiga pean küll tunnistama, et kiiruspiirangutest pean kinni siiski pigem eelkõige hirmust trahvi ees kui sisemisest vajadusest), polnud mul mingit probleemi. Või nii ma vähemalt arvasin.
Ühesõnaga, nägin pikka rida autosid ja otsustasin kasutada otseteed, keerasin ära ja juba oligi rõõmsa näoga politseionu vastas - eheee, ta arvas vist, et ürotan aktsioonist kõrvale nihverdada. Kõigepealt pani kohe käe stopiks ette, mille peale mina muidugi kohusetundlikult auto seisma jätsin. Seepeale onu natuke itsitas ja lehvitas käega, et ma ikka lähemale sõidaks, no otsustagu juba ära, ma ütlen. Hüva, saime siis kokku, tervitused-tutvustused tehtud, aparaat nina alla. Ja suur oli minu üllatus, kui minu ette ei pandud mitte tuttavat toru, vaid hiigelsuur lehter. Vaatasin üllatunult onu, kes seletas lahkelt, et huuli ei tohi vastu panna ja tuleb puhuda. No ma siis tegin nii, puuh-puuh. Onu vaatas etteheitva pilguga ja käskis uuesti puhuda. Kõvemini. Puhusin, PUUH-PUUH. Onu vaatas veel rohkem etteheitva näoga. Küsisin siis ettevaatlikult, et KUHU ma siin puhuma pean. Onu (taas rõõmsameelselt), et lehtri sisse tuleb puhuda. Ma enne puhusin pihku, eksole. Oukei, uuesti, pikemalt. Ikka mitte midagi. Tegin talle ettepaneku mind minna lasta, sest ma tõesti polnud joonud, milleks takistada liiklust. Onu polnud nõus, andis soovituse puhuda nii nagu õhupalle täis puhutakse, mille peale pööritasin silmi ja selgitasin, et ma pole elu sees neid täis saanud, esiteks ma ei jaksa ja teiseks ma ei julge. Ka sellest polnu abi, ikka uuesti. Aparaat vaikis jätkuvalt väga jonnakalt, naersime juba mõlemad. Lõpuks onu halastas ja võttis rinnataskust juba tuttavad torukesed välja, minul ka kohe nägu naerul. Onu muidugi ei saanud vaiki olla ja teatas, et need torud on mõeldud inimestele, kes on nii joobnud, et ei saa lehtrisse puhumisega hakkama. Mind see siiski ei morjendanud, võtsin aga toru huulte vahele ja puhusin nagu vana mees. Otseloomulikult oli tulemus 0,00. Ma ju ütlesin kohe, et ma võiks edasi sõita.