Gaasi, bussijuht, anna gaasi!*

Ma olen päris suure osa oma elust olnud natsikuritegude huviline. See on olnud pigem selline ebamäärane huvi, mis ühe või teise loetud raamatuga taas pead tõstab ja netiavarustesse meditsiinieksperimentide või koonduslaagrite olme kohta lugema suunab. Selle taustal pole üllatuslik, et eelmisel sügisel tegin oma lõpuklassile ettepaneku sõita Poola ringreisile, mis muu hulgas sisaldab ka Auschwitzi külastust. Tol korral küll huvilisi kokku ei tulnud, aga mõte jäi.

Sel aastal teatasin oma uuele klassile 1. septembril, et mul unistus nendega Poola sõita. Ei ütleks, et nad oleksid vaimustust üles näidanud (kes ikka 16-aastaselt bussiga Poola tahab minna, kui teised lapsed Pariisi lendavad :D), aga paar nädalat hiljem uurisid kollegid, millal me läheme, ja teiste rühmade lapsed käisid küsimas, kas nad tohivad kaasa tulla. Selles osas on mu uus klass täiesti pöörane: nad tahavadki kõike teha. Broneerin teatripileteid kohalikku teatrisse, pileteid jääb puudu. Korraldame klassiõhtu, kõik on kohal. Sõidame Poola koonduslaagrisse - 32 õpilasest 25 on bussis :D

Aga enne veel, kui me bussi saime, jõudsin mina mitu närvivapustust üle elada. Inimestel on lihtsalt niivõrd erinev arusaam tähtaegadest. Loomulikult ütlesin osalejatele kõik osamaksete tähtajad vähemalt nädala võrra varasemaks, aga ainult tänu sellele ma ülekandeid teha saingi. Reaalselt. Sa tead, et pead lapse klassiekskursiooniraha näiteks 10. veebruariks ära maksma, aga sa teed seda rõõmsalt 16. veebruaril. Miks? Mingi palgapäev ja muu taoline mind tõesõna ei loksuta, kas nood lapsevanemad tõesti eeldasid, et õpetaja maksab heast südamest enda rahast esialgu summa ära ja siis loodab, et saab tagasi?

Raha me kokku saime, lihtsalt minu närvid olid täiega läbi. Lõpuks oli küll seis selline, et mul oli koos 41 inimese raha, kuigi kohti oli vaid 40...

Poola iseenesest oli... noh, Poola vist :) Ega koolireisid pole suuremad asjad süvenemiskohad, siuh siia, säuh sinna, ööseks kuskile odavasse hotelli loodetavasti pestud linade vahele ja uus päev sama tempoga. Natuke ikka nägime ka.

Varssavis käisime linnaekskursioonil. Ja meie prl Vaprakesega ka Varssavi ülestõusu muusemis, mis oli tõesti äge. Esiteks selgus, et ega me kumbki suurt midagi tegelikult Poola kannatustest II maailmasõjas ei teadnud, peale selliste üldtuntud faktide. Ja teiseks oli see lihtsalt lahe muuseum, meie Vabamu-laadse ülesehitusega. Chopini muuseum jäi seekord ära, sest lihtsalt polnud aega, aga võibolla siis mõni teine kord.

Varssavist sõitsime edasi Krakowi poole, et üle vaadata Jasna Gora must madonna ja Wieliczka soolakaevandus (mis teoorias oleks võibaolla isegi huvitav olnud, aga meil oli täitsa-pael-kui-uskumatu-giid. Ma ei olegi vist näinud ühtki oma tööd nii palju vihkavat inimest kui see meie giid :D Tipphetk oli see, kui jõudsime tantsivate pöialpoisteni. Miks või kes need on, kahjuks ei selgunud, aga jõhkralt sürreaalne kogemus sai sellest küll).

Krakowis tabas meid ka reisi madalhetk, sest öömaja oli lihtsalt masendav (kümnekesi kümnel ruutmeetril) ja pakutud toit (meie ainus korraldatud õhtusöök) söödamatu. Etteruttavalt võib öelda, et pärast Eestisse tagasijõudmist andsin reisfirmale oma nördimusest kohe teada, mis päädis sellega, et saime pisut raha tagasi, kuigi enne pidin korduvalt selgitama, et ma ei olnud rahul ööbimistingumestega, sest need polnud sellised, nagu reisi broneerides lubati, ja mul on täietsi poogen sellest, et ükski eelnev grupp pole kaebust esitanud.

Krakowis tagasi. Linnaekskursioon ja vaba aeg olid toredad, ilmaga vedas meil ka tohutult. Kõik päevad olid päiksepaistelised 20 kraadi kanti, Poolas on kevad täies väes, roheliste puude ja lillemerega.

Ja siis see, miks ma üldse ekskursiooni korraldasin. Auschwitz, kõikide koonduslaagrite ema. Iiveldama ajab mind tähelepanek, et me teame Auschwitzist nii palju tänu sellele, et seal oli ellujääjaid, oli neid, kes pärast rääksid. On kohti, kus seda pole.

Mulle väga meeldis, kuigi sellise koha kohta pole nagu paslik niiviisi öelda. Mulle meeldis, et tegemist polnud kohaga, mis oleks rõhunud vastikusele, kuskil ei olnud pilte laibahunnikutest, polnud kirjeldusi massitapmistest, mis nii mõnigi kord koonduslaagreid käistlevates teostes ette tuleb. Fookus oli sellel, et iga tapetu oli indiviid. Et ei hukatud lihtsalt juute või poolakaid või romasid, vaid konkreetseid inimesi, kellel oli kohver ja kamm ja juuksed. Et see emotsioon polnud mitte vastikus, vaid sügav-sügav kurbus.

Ekskursioon ise on kaheosaline, esimene osa on Auschwitz I-s, kuhu ongi n-ö ülevaatlik muuseum tehtud (need kohvrid ja juuksed ja kammid, aga ka sealviibinud vangide pildid koos laagrisse saabumis- ja surmaajaga, kusjuures mehed pidasid üldiselt vastu aasta, naised paar kuud...), näidatakse ka krematooriumit, mis on tõesti vastik koht. Ja teine osa on Auschwitz II -s, kus näeb klassikalisi puitbarakke ja jäledat "sanitaarruumi".

Kole koht on.

Ja rohkem me teha ei jõudnudki. Oligi vaja tagasi tulla.

Uskumatul kombel ei olnudki Varrssavi-Eesti ots nii kohutav, kui kartnud olin. Eestist Poola minnes mõtlesin küll, et ei ela seda üle. Tagasi tulla oli kuidagi inimlikum. Või vähemalt üleelatav. Natuke nagu sünnitus.

Selline kena meelelahutus oli meil siin vahepeal.

*see on üks mitmest anekdoodist, mida inimesed mulle rääkisid, kui kuulsid, et sõidan koonduslaagrisse ekskursioonile. Algus on tollel selles, kuidas juudid sõidavad Auschwitzi ekskursioonile ja bussijuht sõidab liiga aeglaselt...