Esimene tunnistus

Täna oli trimestri lõpp, mis tähendab, et täna sai kräämik oma esimese koolitunnistuse. Tegelikult muidugi mitte ühte paberit, kuhu on märgitud edasijõudmine kõikides ainetes, vaid Stuudiumist võisime suure sisemise elevusega lugeda päeva jooksul laekuvaid hinnanguid.

Muusikas ja loodusõpetuses veel pole, aga karta on, et üldist pilti need nagunii ei muuda. Seis on täpselt selline, nagu oli arvata. Õppesisu kui sellisega probleeme pole, Ruudi loeb hästi, nii lahutamine kui ka liitmine on lihtsad, kleepimine ja värvimine tuleb hästi välja. Põhimõtteliselt ainus, mida harjutama peab, on kehalises palli põrgatamine ja püüdmine. Aga selle ilu kõrval on kõikides ainetes lausejupid a´la "kipud tunnis jutustama", "ole tähelepanelikum", "ole kohusetundlikum".

Ruudi ise vannub jumalakeeli, et ta jutustab tunnis palju vähem kui varem. Ega mul muud üle ei jää, kui loota, et see vastab tõele. Ja samal ajal loota, et asi läheb järjest paremaks. Üldine suhtlemine on ju mõistlikumaks läinud. Eks vaikselt hakkavad nurgad maha lihvitud saama. Loodetavasti.

Iseenesest on sellist tunnistust huvitav lugeda. Kummaline on see, et Ruudi ise oleks õudselt tahtnud, et oleks hindeid pandud. Seletasin talle küll, et siis oleks tal ju arvatavasti hinded neljad olnud (kui mitte kolmed, ma ei tea, kui kriitiliselt algklassides lohakusse suhtutakse) ja me polekski teada saanud, et tegelikult ta ju oskab neid asju. Ta natuke nõustus minuga, aga arvas siiski, et hinnetega oleks ägedam.

P.S
Neljapäeval ja reedel Päevalehte ei tulnud, laupäeval tuli LP ja täna oli postkastis taas tavaline Päevaleht. Ma ei tea, kas ma peaksin kuidagi reageerima? Lisaks sellele, et ma loen lehe läbi?

Anomaalia ajakirjandusega

Ma unistasin juba ammu sellest, et nädalavahetusel (s.t laupäeval siis) tuleks meie postkasti rohkem lehti kui see õnnetu kohalik uudistekandja. Mitte et sellelgi midagi viga oleks, aga vähe on.

Samas ei olnud tegemist sellise unistusega, mille nimel ise midagi teha :D Või vähemalt päris tükk aega käisin ringi ja rääkisin kõigile, kuidas ma kavatsen endale Päevalehe LP koju tellida.

Rääkisin, mis ma rääkisin, lõpuks otsustasin: teen ära. Ja siis selgus, et ega ikka ei tee küll :D Mingitel segastel põhjustel ei võimaldanud minu arvuti sisestada veebilehele meie aadressi. Proovisin nii ja proovisin naa, ikka ei saanud. Nii kange valu ajalehega siiski polnud, et oleks telefoni võtnud ja helistanud. Helistamine nimelt on hirmus.

Nõnda käisin ma jälle mõnda aega ringi ja rääkisin kõigile, kuidas ma tahtsin endale Päevalehe LP-d tellida, aga ei saanud.

Kuni lõpuks oli mul tööl selline hetk, et polnud midagi teha, ja tellisin tööarvutit oodates endale koju ikka sellesamuse Päevalehe.

Hakkasime rõõmsalt lehte ootama ja suur oli üllatus, kui selgus, et tänapäeval käib asi väga kiiresti ja leht oli juba nädala pärast postkastis. Lugesime mõnuga tervelt kaks päeva. Ikkagi paks leht.

Esmaspäeva hommikul tabas meid taas suur üllatus - postkastis oli Päevaleht (mitte LP). Sügasin kukalt ja mõtlesin, et ju ma siis võtsin täispaketti. Lugesime päev otsa lehte ja olime rõõmsad.

Teisipäeva hommikul hakkasin heatujuliselt pärast kohaliku lehega tutvumist otsima Päevalehte, aga mida pole, seda pole :( Ju siis sattus esmaspäevane leht meie postkasti ikkagi juhuslikult...

... või siis mitte, sest täna hommikul oli Päevaleht jälle meie postkastis :D

Äkki ta hakkabki meil ülepäeviti käima?

jõululainel

Täna sain poes kaks korda öelda tere vastu inimesele, keda ma ei tunne. Õpetajatöö hakkab mõju avaldama :D

Muidu elan vaikselt jõuluaega sisse. Sel aastal panime kommikotid kokku Maarjamõisa haiglale, sest Raja tänavaga ei õnnestunud ühendust saada. Ma olen selle pärast natuke kurb, aga eks kommid toovad ka Maarjamõisas rõõmu :)

Koju ostsime Ruudiga uue kaunistuselemendina jääpurikad ja piduliku jõuluaja laudlina. Ruudi arvas, et selle laudlina jaoks peaksime detsembris sisse seadma eraldi jõululaua, mida saaksime eemalt imetleda. Tavalise laua peal määrdub lina liiga kiiresti (kardab Ruudi). Seda me veel muidugi vaatame, kes julgeb määrida pidulikku jõululina :D

Kingitustega on nii ja naa, mõtted liiguvad, midagi on juba kogunenud, mõnel kohal on täielik tühjus. Aga jätkuvalt mulle kangesti meeldib kingituste mõtlemine, otsimine ja pakkimine.

Ja mõtlesin välja ka selleaastase aastalõpu kirjutamisväljakutse ülesehituse. Saab keeruline olema postitan-kord-nädalas tsüklist, aga väga tahaks sellest välja tulla. Mulle ei meeldi nii vähe kirjutada!

Ilma koolimuljeteta ei saa muidugi ühtki postitust. Tänane teema on sukapüksid, mis tekitasid tõsise draama. Ruudi ei kanna sukakaid ma ei tea mitmendat aastat juba, issi eeskujul on tal soe pesu. Aga üks klassivend/sõber (mina ei saa aru, kumb ta on) tuli täna kooli sukakatega ja õnnetuseks oli täna ka kehalise tund, nii et ta jäi kohe vahele. Riietusruumis oli selline ilkumine olnud, et johhaidiii. Ruudi vannub jumalakeeli, et tema ei öelnud, et sukakaid kannavad titad, seda ütlesid teised. Tema olevat öelnud, et sukakaid kannavad ka väga vanad inimesed, sellised 88-aastased... Pärast mõningast arutamist ostsime poest lepituskingina säraküünlad ja Ruudi klaaris suhted ära.

Ja siis nad räägivad, et "elul pole vigagi, kui oled 8-aastane"...

Mõni päev on...

... ikka peaga vastu seina tagumise päev. Ei ole midagi hullu ja halba, aga lihtsalt inimesed ümberringi käituvad nii, et kõige õigem tundub seista seina äärde ja lihtsalt oma pead selle vastu taguda.

Täna oli just selline kena päev. Esiteks pidime tegema väikse grupiintervjuu seoses Kenderiga. Ja hommikul ütles mulle üks osalistest, et tema on kolm ööd selle intervjuu pärast magamata ja muudkui muretsenud, sest tema on ainus, kellele Kender ei meeldi ja tema ikka ei osale. Loomulikult on inimesel vaba valik, kas ta tahab ajalehes olla, aga lihtsalt... kolm ööd magamata? Ma võiksin ka sellega leppida, sest inimesed on erinevad (kuigi ikkagi, kust tuleb mõte, et mina võiksin kedagi niiviisi ründama hakata, et teine pool peaks ennast halvasti tundma?!? Oleks siis, et ma oleksin Kenderi tulihingeline fänn), aga päev kulges edasi sellises rütmis, et kui mina astusin ruumi, läks see inimene teisest uksest välja. Kui mina kuskil olin, möödus see inimene kaarega.

Mind ei ole keegi kunagi varem niiviisi ignoreerinud :D

Teine asi oli see, et astusin tunni alguses õpperuumi (taustaks nii palju, et tund ei toimu klassis, vaid saalis, sest meil pole nii palju suuri klassiruume, et kõik tunnid saaksid toimuda kohas, kus on tahvel ja muud luksusesemed, mida õpetaja võiks tunnis kasutada) ja oma üllatuseks avastasin, et astusin hoopis teatrisaali. Teatrisaalis ei olnud võimalik kasutada tehnikat, mida muidu kasutan tahvli asemel. Esiteks sellepärast, et pildi näitamiseks vajalik ekraan oleks olnud esimese rea inimeste süles. Ja teiseks oli pildi näitamise tehnika (arvuti) ära koristatud teadmata kohta. Ma polegi vist siin linnas veel nii kõvasti vihastanud :D Muidugi saan ma hakkama ka selliste olukordadega, aga no mingisugune austus võiks ju siiski olla. See hoone on eelkõige koolimaja, mitte teater.

Ja lõpuks kui Ruudiga trenni jõudsime, avastasin, et olin hindamist vajavad kirjandid sujuvalt kotist välja tõstnud, nii et ma ei saanudki aega otstarbekalt ära kasutada, vaid pidin tegelema asendustegevustega.

No ja wtf hetkedest rääkides sobib lõppu lisada ka see, et eile helistas mulle jälle Ruudi klassijuhataja, kes sedapuhku küsis sõbralikult, kas Ruudi ikka tuli koolist koju koos oma kotiga. Et neil on üks garderoobis ja näeb kahtlaselt Ruudi koti moodi välja.

Jepp, tüüp jalutaski koju ilma kotita :D

Ajaloolised hetked

Mind on päris mitu hetkel erinevates blogides esile kerkinud teemadest kõnetanud, aga kõige rohkem kõnetas ikkagi ajalooliste hetkede teema. Et kus olin mina siis, kui juhtus Midagi Suurt.

Minu arust on see nii põnev mõte, et kunagi saan ma rääkida oma lastelastele (ma küll ei tea, kust need tulema peaksid, sest Ruudi ütles, et tema küll lapsi ei taha), et vot sel hetkel, mida teie ajalooraamatust loete, tegin mina vot seda.

Kurb osa on see, et tegelikult ma nagu polekski Suurte Sündmuste ajal elanud. Või vähemalt pole ma aru saanud, et need on kuidagi Suured olnud. Hüva, Balti ketis ma tõesti olin, need ruudulised püksid ja käest kinni hoidmise hirm on siitsamastki läbi käinud. Aga ilmselgelt olin ma liiga väike, et sellest midagigi aru saada. Sama asi iseseisvuse väljakuulutamisega. Eesti raha tulemist mäletan ma küll, oma esimest ostu (Tallinna šokolaad) mäletan ka :) Presidendivalimisi kuulasime vanaema juures raadiost, kordi ja kordi kõlanud "Lennart Georg Meri" on kõrvus. Ja mäletan, et vanaema oli Arnold Rüütli tuline austaja.

Aga näiteks Estonia põhjaminek. Mäletan seda, et läksin kooli ja seal klassiõde ütles. Pean tunnistama, et ma tegelikult ei hoomanud üldse, millega on tegu. Sama vana pinginaaber oli pisarates. Ma kahtlustan, et esimest korda sain ma aru, millise õudse katastroofiga oli tegemist alles siis, kui nägin Hiiumaal hukkunud lastele pühendatud mälestusmärki.

Printsess Diana surmast mäletan seda, kuidas ma tõsiselt juurdlesin, miks mu klassiõed rääkisid, et ta oli niiiii ilus, minu meelest üldse ei olnud.

WTC-d nagu mäletaks ka, aga emotsioone või mis muud samal ajal toimus, mkmm, null mälestust. Isegi mitte segadust, rääkimata hirmust. Kahtlustan, et isiklik elu oli tollal piisavalt probleemne, aga kuidas täpsemalt, pole halli aimugi.

See-eest mäletan väga hästi pronksiööd, ma olin tol kevadel rase, hr H vana kaitseliitlasena oli pidevas valmisolekus, et kui asi läheb käest, tuleb appi minna. Õnneks Tallinnast kaugemale rahutused ei liikunud, nii et saime rahulikult koos televiisorist sündmuste kulgu vaadata.

Igasugused tehnoloogilised uuendused on minust kauge kaarega mööda käinud :D

Tundub, et peaksin edaspidi tähelepanelikumalt elama hakkama.

Kujundav hindamine

Ma olen loomu poolest kujundava hindamise sõber, sest number kui selline üksi näitab soorituse tase minu meelest siiski ainult mõnel üksikul juhul. Praegu jäin mõtlema, millisel juhul. Mingisugune test näiteks, kus peab teadma, mis aastal mingi sündmus toimus. Või sõnadetöös näiteks ka. Siis on selge - kas on pähe õpitud või ei ole. Mõningad asjad siiski tuleb pähe õppida. Kuigi võõrkeeles on sõnade õppimisega ka jama, seda näen ma ise võõrsõnade juures. Põhimõtteliselt võib ju inimene meeles pidada, milline on võõrsõna omakeelne vaste, aga lausesse ei pruugi see siiski sobituda. Aga õigekirjatestide puhul (isegi kui need on ühe teema lõikes, nt kirjavahemärgid) ei pruugi enam hinne nii palju öelda. Kui just pole tegemist veatu tööga, siis on selge, et õpilane valdab teemat. Kõik teised hinded näitavad, et mingit asja ta oskab, midagi jällegi ei oska, aga mida täpsemalt, seda ei tea. Suuremad ja õpihimulisemad tegelased tulevad ja küsivad, valdav enamus on rahul, kui sai positiivse hinde kätte ja ongi kõik. Panna õpilasi oma (positiivsele hindele sooriatud) töid analüüsima on paras piin.

Lühemalt öeldes - ma olen väga rahul, et Eestis on algklassides suuremalt jaolt mindud üle kujundavale hindamisele, mille käigus antakse lapsele teada, mis läheb tal hästi ja mis vajab veel harjutamist. Üldiselt on Ruudil olnud tõesti kenad kommentaarid Stuudiumis, nt viimati oli iseseisva töö kommentaar selline: "Sooritasid iseseisvalt töö nr 3. Oskad eristada sirgjoont ja kõverjoont, joonestada sirglõiku. Saad aru tööjuhenditest. Oskad liita vigadeta 10 piires. Pööra tähelepanu arvude kirjutamisele, teed arve 2 ja 6 tagurpidi."  

Sellisest kommentaarist saan mina emana palju informatsiooni (Ruudi mõistab loetut, arvutab ilusasti, teab, kuidas kasutada joonlauda, ja saan talle sõnad peale lugeda, et ta oleks kirjutamise ajal tähelepanelikum, et numbrid õigesti välja tuleksid. Kusjuures, ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et keegi kirjutab number KAHTE tagurpidi :D). Tavalise hinde puhul oleks töö olnud arvatavasti neli, aga sellest neljast ei oleks ma üldse saanud kätte positiivsust, et mu laps sisuliselt valdab teemat, aga keskendumisega on probleeme (sest ma tean ka seda, et tegelikult ta oskab numbreid kirjutada, lihtsalt töö ajal läks sassi).

Nii et jätkuvalt olen ma kujundava hindamisega rahul. Mis mind aga kirjutama ajendas (sest hea asja jagamine ei ole ju piisav põhjus postituseks :D) on see, millele ma kunagi juba viitasin ka. Nimelt kiitused Stuudiumis, mille tagapõhja Ruudi ei tea. Alguses ma mõtlesin, et ta ongi selline tuutu. Tähendab, seda arvan ma tegelikult siiani. Tal on probleeme keskendumisega, ei pane tähele (nt reedel oli ta koolis ilma vahetusjalanõudeta, sest ta ei pannud tähele, et sandaalid olid kotis), vahel ei kuule. Ma arvan, et selline keskmine esimese klassi poiss. Ja et võibolla ta siis ei pane tähele, kui ta teeb tunnis miskit, mis õpetaja arvates väärib kiitust, sest enda meelest ei pinguta ta üldse (see on see arusaaam - kiitust väärib see, mille nimel ma olen pingutanud). 

Nüüd aga on olnud paar hinnangut Stuudiumis, mis on ka minus küsitavusi tekitanud. Näiteks kehalises oli neil joonejooks. Ruudi rääkis sellest ka ja talle väga meeldisid joonejooksu tunnid (põnevad olevat), aga jutu sees mainis ka seda, et tal ei tule see tegelikult hästi välja, sest ta ei jää õigel ajal pidama ja siis jookseb joonest mööda ja kaotab ajaga. Et ta teeb seda aeglasemalt kui teised. Hinnang Stuudiumis oli aga selline, et "oled väga kiire ja täpne!" Ruudi vaatas mind selle hinnangu peale segaduses oleva näoga. Tõesti, oma paarilisega olevat ta viiki jooksnud, aga teised jooksid ikkagi kiiremini. Muidugi ma ei tea, kas teised jooksid siis kiiremini, võibolla Ruudi ületas end tol hinnangute päeval tõeliselt ja nende paar jooksis tõepoolest vabariigi tasemel, aga natuke jäi selline mulje, et tegelikult said kõik täpselt samasuguse hinnangu. Kindlasti oleks Ruudi jaoks olnud suurem kiitus näiteks see "Kiitus! Võrreldes harjutustunniga olid palju täpsem ja kiirem!" Seda oleks ta uskunud ja see oleks talle andnud motivatsiooni  :) 

Teine lugu oli emakeelega. Esimest korda oli neil vaja luuletus pähe õppida. Või noh, üks salm luuletusest, lapsed olid klassis gruppideks jaotatud, nii et grupi peale tuli luuletus kokku. Kodus harjutas kenasti ja läks kooli. Õhtul rääkisime koolipäevast ja muidugi ka luuletusest. Loomulikult ei saanud kõik lapsed klassi ees luuletust lugeda, neid on ikkagi 26. Nõnda juhtuski, et Ruudi grupist, kes tegi proovi klassist väljas, sai "ettelugemisele" üks tüdruk, ülejäänud õpetaja kuuldes (Ruudi sõnul) lugeda ei saanud. Aga Stuudiumis oli ikkagi kiitus ilmeka esituse eest. Ma ei saa muidugi väita, et Ruudi ei pannud tähele, et õpetaja teda kuulas, aga tema jaoks ei tähendanud see hinnang mitte midagi. 

Et siis kokkuvõttes olen ma jätkuvalt kujundava hindamise pooldajate leeris, vahel lihtsalt mõtisklen.

Hirmudega silmitsi

Eks me kõik kardame midagi. Hr H näiteks kardab igasuguseid kooliüritusi. Aga sellele vaatamata võttis ta end kokku ja käis koos pojaga kooli isadepäeva üritusel. Pärast arvas, et nii hull polnudki. Arvatavasti polnud nii hull seepärast, et tegevusi oli erinevaid ja nemad kahekesi valisid selle variandi, kus teistega koos olema ei pidanud. Kaks seltskonnalõvi, nagu nad on.

Kui mõni nädal tagasi tuli minu juurde üks abiturient ja pakkus silmade särades välja, et võiks koolielu elavdamiseks Kaur Kenderi külla kutsuda, ei kartnud ma mitte põrmugi. Ei kartnud ma ka siis, kui mu kolleegid järjest rohkem kartma hakkasid. Esimest korda tuli pelgus mu sisse alles siis, kui kuidagi tehti mulle ettepanek, et ma võiksin seda kohtumispärastlõunat modereerida. Ses mõttes et kui Mihkel Raud ei saanud Karu Kenderit muudmoodi vaikima kui sellega, et pani käe Kenderi põlvele, siis mis lootust oleks mul :D Kui ma täna ette kohtumise algust Kenderi enda käest küsisin, kuidas teda katkestama peaks, kui ta jutt üle piiri läheb, siis ei uskunud ka tema, et see üldse kuidagi võimalik oleks. "Viskan äkki sind millegagi?" pakkusin mina. "Siis ma viskan vastu, ma ei diskrimineeri inimesi, löön ka naisi," vastas tema.

Tegelikult ma ei tundnudki vajadust visata. Okei, ropendamist oli palju tõesti, aga seda oli ka arvata. Ta ise kommenteeris, et tegelikult polnud see mingi ropendamine, see olevat olnud tavaline noori ümbritsev suhtluskeskkond. Seda ma tegelikult ei usu, aga las ta siis olla. Tekstid, mida ta luges, olid ootuspäraselt nilbed (sellest teate-küll-mis raamatust luges ta ette esimese lause esimese poole), aga eks ma ole nooruses Psychoterroriga natuke trenni teinud. Ainus hetk, kus ma tõesti mõtlesin, et jumal küll, millesse ma end mässinud olen, oli siis, kui ta luges esimest luuletust. Ma ei ole Kenderit varem sellist asja laivis tegemas näinud ja ausalt öeldes oli lugemise intensiivsus jõhker. Ma ei saanud sõnadestki kõigist aru, aga emotsioon jõudis kohale ja ma sain aru, et kui ta ainult tahaks, siis ta paneks meid kõiki koolimaja maha põletama. Õnneks ta ei tahtnud.

Kohustuslik kanepilõik oli ka, aga seegi läks rohkem alkoholivastaseks, mitte kanepi legaliseerimise kõneks. Ja eks tal selles osas on õigus kah, et alkohol pole suurem asi mõnna värk. Mitte et ma eelistaksin kanepit alkoholile.

Kogu oma ropendamise, bravuurikuse, ülbuse ja ülima enesega rahulolu juures oli ka mõningaid mõttekäike, mis olid täitsa mõistlikud. Näiteks hinnang koolikirjandile, mis on tõepoolest žanr, millega pole otseselt midagi peale hakata ja mis tugevatele on "lumme kusta" ka harjutamata, nõrgematele aga jääbki hoomamatuks, Samas kuidagi tuleks vist ikkagi kirjalikku eneseväljendust arendada.

Lõpuks oli üks mu kolleegidest piltlikult öeldes pisarates, üks oli lihtsalt õnnetu ja ühega kahetsesime, et Kender niiviisi kiiresti ära jooksis (tal oli kange suitsunälg), sest meil oli veel küsimusi.

Ja koolielu sai elavadatud küll, juba kohtumise ettevalmistusprotsessis :)