Minu lemmikkommuun arutleb juba mõnda aega nimede teemal. Alguse sai see postitusest, kus toodi välja Nõmme koolide lõpetajate "kolenimed": Cwendolyn Caryna, Franck Christopher, Karmely, Frederika Stella, Agni-Sandia, Damaris, Ingely, Pipilota, Margetta, Karin Mikaela, Frank-Leander, Ruudu, Eline-Caren, Charlotta Rebecca, Chrystiin-Marliin, Bengt, Aks-Karla, Keivi, Emily Johanna, Reelia, Daniela Canales.

Kusjuures mitte ei saa aru, mis on viga Frederika Stellal või Bengtil. Mõlemad tekitavad tunde, et lapsevanem armastab Lindgreni loomingut. Pipilota ja Leander kuuluvad ka sellesse kategooriasse, kuigi tunnistan, et Eestis mõjuvad ehk pisut liiga võõralt. Siit nimekirjast ajaks mind elus segadusse vist küll ainult Cwndolyn ja Chrystiin, ja sedagi eelkõige kirjapildi mõttes. Nemad peavad küll oma nime kirja panna tahtes seda alati tähthaaval ütlema. Aga üldiselt olen ma oma tööga seoses kokku puutunud terve hulga nimedega, mis kunagi sellistesse nimekirjadesse ei satu, aga mille häälduse ja kirjapildi probleem on täiesti olemas. Näiteks rõhk nimes Kristina. On olnud nii- ja naapidist kogemust. Või minu enda nimigi, mis pole küll levinud sellises koosluses, kuid pole kandlasti mitte midagi väga erilist, võimaldab nii umbes kümmet erinevat (valet) hääldusvarianti. Ma arvan, et Aks-Karlal seda muret pole :) Või Ruudul. Temal võib iseenesest tekkida probleem sooga, sest minu jaoks on see ilus poisslapse nimi, aga selgus, et tegemist on mugandusega Gertrudist. Üleüldse tekitavadki minus kõige rohkem küsitavust nimed, mis võivad olla nii meestele kui ka naistele sobilikud. Näiteks Keit. Ja inimesed, keda ma tõesti ei mõista, on need, kes panevad oma armsale lapsele nimeks Virgo. Aga see on ka vist tõesti ainus nimi, mis mulle vastu hakkab. 

Kõige selle juures on mul aga hoopis mure oma lapse nime pärast, sest kui nüüd päris aus olla, siis on ka temal mõningast potentsiaali sellistesse tobedatesse nimekirjadesse sattuda. Esiteks tekib minu jaoks probleem, et kuigi me panime talle kaks nime, siis ma tegelikult ei taha, et teist nime kasutatakse. Kõige lähedasemad inimesed võivad. Ja võib kasutada ainult teist nime, aga kaks nime koos kõlab juba valesti. Ja siit tekibki probleem, sest on terve hulk inimesi, kes leiab, et kui lapsel on kaks nime, siis tuleb neid mõlemaid kasutada. Ei ole ju nii. See teine on Ruudi salanimi ja parem oleks, kui seda üldse ei lörtsitataks igapäevase kasutamisega. Miks üldse siis kaks nime ehk küsimus, millele ma ikka olen vastama pidanud. Ametlik versioon ütleb, et tahtsime panna Ruudi (meie eelmise elukoha esimese postiljoni koera auks), aga kuidas sa sellise nimega presidendiks saad. Selleks ongi vajalik teine, soliidsem eesnimi. Tegelikult aga tahtsime jätta alles nime, mida kasutasime raseduse ajal. Mälestuseks või nii. Ehk siis midagi üsnagi intiimset, mida ei pea kõigiga jagama. Näiteks uues lasteaias ei kirjutanud ma kuskile Ruudi teist nime, panin diskreetselt teise eesnime esitähe ja olin endaga rahul. Poiss muidugi lobises ise välja, et tal on kaks nime, aga kasutusel on ikkagi üks. 

Ja seda usun ma küll, et nimi näitab midagi inimese iseloomu kohta. Ma pole lihtsalt veel lõplikult selgust saanud, kas nimi mõjutab inimest või suudavad vanemad tihtipeale valida õige nime oma lapsele. Kes Ruudiga kohtunud on, teavad, et see on ainuõige nimi talle :)

Lugesin lugu sellest, kuidas me oleme teel viie lollima hulka. Juhtub see loomulikult uue PGS-i pärast, sest asjaolu, et riigieksam on sooritatud ka ühepunktise skooriga, toob ju loomulikult kaasa selle, et KÕIK õpilased kavatsevad edaspidi lõpetad gümnaasiumi just sellise tulemusega. Sest ega ometi ei sõltu nende edasiõppimisvõimalused sellest, millised punktid nad riigieksamil saavad. Veel vähem sõltub see sellest, mida nad tegelikult koolis ka õppinud on, sest ... ma ei teagi, ülikooli võetakse ju selle järgi, kellel on kõige ilusam nägu ja kõige lahedam paps.

Samasugune mõttekäik käis läbi ka tõlkepärlite kommuunist, mis on muidu minu lemmikkommuun. Ehk siis koht, kus inimesed jagavad oma toredaid leide ajakirjandusest, aga ka muidu mõtteid eesti keele ja selle arengu osas. Ja seal siis avaldati arvamust, et alates järgmisest aastast läheb olukord meedias veelgi hullemaks, sest eesti keele eksami saab tehtud ühe punktiga.

Siia sobib kenasti ka hirm, mis on levinud minu kolleegidegi hulgas: kui riigieksami saab tehtud ühe punktiga, kaob õpilastel igasugune motivatsioon õppida. Mina seost ei näe, aga kui see nõnda oleks, siis oleks olnud viimane hetk midagi muuta, sest on ju jõle, kui õpilased õpivad ainult riigieksamite pärast. Kuhu jääb siis meie üllas idee sellest, et inimene tahab teadmisi saada? Samamoodi ei mõista ma, miks peaks õpetaja hakkama uue PGS-i valguses lugema sooritatuks arvestustööd, kus on tehtud vaid üks protsent ülesannetest. Ja üldse, kuidas on siiani suutnud õpetajad panna inimesi õppima aineid, kus ei saanudki riigieksamit sooritada? Või ainetes, kus suurem osa inimesi eksamit ei teinud, näiteks keemia või vene keel? Kuidagi on seda ju siiani tehtud.

Tegelikult vahet pole, sest seadus võeti vastu. Kehv ainult, et sellises filosoofilises võtmes, see mõnevõrra vähendab tõsiseltvõetavust.

Eile oli päev, mille logistikale ma tükk aega keeldusin mõtlemast, sest see oli nagunii võimatu. Kõik oleks olnud normaalne, kui president poleks oma vastuvõttu korraldanud just eile, lükates mu praeguse töökoha aktuse tunni võrra edasi ja tekitades olukorra, et ma oleks pidanud kahekümne viie minutiga läbima 120 kilomeetrit. Ilmselgelt oli see võimatu :D Nõnda läks käiku kompromissvariant, mis tähendas, et Peipsi äärde jõudsin siis, kui aktus oli möödas ja jagati veel viimaseid lilli. Aga siiski oli mul hea meel, et ma jõudsin, lilled üle sain anda ja kallistada ka peaaegu kõiki oma armsakesi. Selle kõige pärast on ka pildil olevad lilled pisut väsinud moega, sest ka nemad tegid minuga läbi reisu läbi Eestimaa, viibides autopagassis.

Ja kuna ma juba elu ohtu seades nii pika maa olin maha sõitnud, jäin loomulikult ka gümnaasiumi aktusele. Istusin saalis ja vaatasin neid kolmeteistkümmet lõpetajat laval ja olin pisut kurb. Laval olid inimesed, kellest igaühele oleksin ma olnud kohe võimeline kirjutama pika kaardi, kus on isiklikud mälestused ja sobivad soovid. Ma oleksin olnud võimeline nende kõigi kohta ütlema, mis on nende suurimad probleemid (aine seisukohalt siis). Ja need kõik olid inimesed, kelle lõpetamise üle oli mul siiralt hea meel. Ja sinna kõrvale mõtlesin, kas ma järgmisel aastal, kui lõpetab rühm, kellele ma ka põhiainet annan, tunnen siis samamoodi. Või tekib selline side ikkagi väikeses grupis. Praegu siin koolis õpetasin ma viimase aasta omasid maksimaalselt seitse nädalat, mis tõigi kaasa olukorra, kus ma olen kindel, et mulle tõid lilli ka inimesed, keda ma ei ole mitte kunagi varem näinud. Sellele tundele võis kaasa aidata ka see, et tüdrukud olid nii uhkete soengute ja meigiga, et nägid lihtsalt võõrad välja.

Igatahes on väikestel koolidel oma võlu, mis vähemalt selleistel emotsionaalsetel hetkedel kaalub paljutki üles.

Ja olen väga-väga tänulik kõigile neile ilusatele sõnadele, mida kuulsin. See on nii suur tugi, et edasi minna. Ja eriti tänulik olen ma teile, kes te uskusite, et ma tulen :)

Keegi, vaene hing, oli tulnud mu blogisse uurima, mida kõrtsi minnes selga panna. Leidis ka koha, ma käisin viimati kõrtsis kolmveerand aastat tagasi, nii et mul pole tõesti aimugi, mis sinna minnes seljas peaks olema.

Aga täna oli siis kardetud viimane koda, kust ma lahkusin tegelikult minimaalsete kaotustega, võiks isegi öelda, et maksimaalse võiduga. Kaotasin ühe lapse, aga tema puhul ma tegelikult nõustun otsusega. Ühe lapse oleks veel peaaegu kaotanud, õnneks jäi hääletustulemus üheksa kolmeteistkümne vastu meie kasuks, nii et ühele noorele modellihakatisele anti veel üks võimalus. Oleks tal vaid jaksu seda ära kasutada! Muus osas oli rutiinne, minu hirm karmi suhtumise pärast polnud päris põhjendatud, aga halba ei teinud see ehk kellelegi, et nad oma viimase jõuraasu pühendasid sellele, et riiklik "mitte üle kahe suvetöö" piir ette ei lööks.

Muidu ootan, mida meie armas riigikogu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse osas otsustab. Seal on nii mõndagi, mida oodata. Pean pöialt, et läbi läheks nii ühe-punkti-eksamid kui ka ametikoha-palk. Elusalt põletamiseks piisaks vist küll ka ainult ühe asja lootusest :)

*hmmm, nii nende piltide lisamine siis käibki ...

Pärast suurejoonelist aastalõpupidu, kus muu hulgas oli karaoke, saun, mõned kastid õlut ja paarteist liitrit veini ja mis lõppes kolmetunnise jalutuskäiguga koju, mille käigus ma peaaegu sain aru, miks õunad puu otsast alla kukuvad, kui puud raputada (enam ma muuseas ei saa aru), veetsin üsna raske päeva tööl (siiani olen hämmingus, et selline pidu toimus nädala sees) ja õhtul käisin kinos. Kuna ma käin väga harva kinos, siis tuleb see kindlasti ära märkida. Vaatasime filmi "Suur Gatsby". Ma olen väga teadlik kinokülastaja, valides filme äärmise hoolikusega. Ka seekordne käik polnud juhuslik. "Suur Gatsby" on nimelt esiteks gümnaasiumi kirjanduskursusesse kuuluv teos. Teiseks on see raamat, mis mulle eriti ei meeldinud, sestap ei ole mul üldse kirge sellest rääkida, nii et ma mõtlesin, et äkki film annab mulle vajaliku emotsiooni.

Iseenesest võib öelda, et tõepoolest - film meeldis mulle rohkem kui raamat. Jällegi tuleb tunnistada, et teksti ja minu vahele jääb kirjaniku stiil, mis mulle hästi ei sobi. Sest taas - narratiivil on kõik eeldused mulle sobida. On glamuuri, on spliini, on kaotatud elud. Samas jääb mulle selles kõiges midagi võõraks, õde K rääkis, et tema jaoks on see lugu esimesest leheküljest alates olnud nii kurb, lugu üksindusest ja alatusest. Mina .... jäin kahtlevale seisukohale, Gatsby jääb minu jaoks ikkagi liiga välisele orienteeritud tegelaseks, kes küll polnud oma saatust kindlasti mitte ära teeninud, küll aga, selliseid valikuid tehes, paratamatult ise selles suunas triiviv. Iseenesest on ju ka see lugu peaaegu täpselt samasugusena kirja pandud de Balzaci "Isa Goriot"´s. Ainult et Gatsby kuju on segu Rastignacist (noor ja vaene, kes lõpuks leiab, et rikastumiseks võib kasutada kõiki vahendeid) ja hr Goriot´st (lõpuks peab tõdema, et rahaga ei saavuta elus sugugi mitte kõike).

Leonardo DiCapriot oli naljakas vaadata, minu jaoks on ta ikka "Titanicu" staar, kes tegelikult ei olegi näitleja, vaid ... noh... Titanicu-staar :D

Eile rändasin taas põhja. Viimase poole aasta jooksul päris mitmendat korda. Mitte et ma pealinnas jälle kord bussijaamast sügavamale linna oleks jõudnud, aga asi seegi. Pahatihti olen jäänud pidama lennujaama juures. Või siis Lõõtsa tänava kandis. Sedapuhku oli Tallinn aga nagunii ainult läbikäigu koht, eesmärk oli Laitse, täpsemalt Graniitvilla oma suvise etendusega "Saatuse heidikute kuu".

Teel sinna peatusime muuseas ka endises Peoleo kõrtsis, mille praegust nime ma enam ei mäleta. Koht oli muidu kena, aga kui mu ema puhtjuhuslikult oma leivataldrikut liigutas, tuli selle alt nähtavale suur kohviplekk. Ja vetsus polnud paberit. Aga muidu oli tore.

Teine koht, kuhu me juhtumisi sisse astusime, oli Laitse loss, mis oli täielik üllatus, sest sellist tõeliselt lossi mõõtu hoonet ei osanud meist keegi oodata. Tegemist on jälle ühe Uexküllide suguvõsale kuulunud hoonega (et need ka kõikjale jõudsid). Kenasti korda tehtud söögi- ja majutuskoht, ideaalne pulmade pidamiseks oma luksusliku interjööri ja imearmsa terrassiga, kuhu me kahjuks ei pääsenud, sest see oli broneeritud.

Graniitvilla ise oli suur ja lahmakas hoone, tall näiteks? Mulle meeldis. Naljakas oli küll see, et näiteks kaks esimese rea kohta olid küll sellised, kus näitemäng asemel sai kuuldemängu nautida, sest need olid täpselt suure samba taga :D Meie olime kolmandas reas, kust saali arvestades oli suhteliselt ideaalne vaade, ebatraditsiooniliste mängupaikade juures on ju ikka see häda, et mõni nurk jääb .... nurga taha.

Etendusest aga siis ka. Draamateatri kodukal on tutvustuseks selline tekst:
Suurema osa elust püüame me teiste heakskiitu ära teenida. Tegeleme aimamisega. Jäljendame vanemaid, õpetajaid, sõpru. Millisena ma olen teistele inimestele aktsepteeritav? Mida pean tegema, et ühiskonnas tunnustust võita? Teeskleme, ironiseerime, ülbitseme ja tunneme hirmu.
Kõige vähem usaldame olla mina ise. Kardame tulla nähtavale oma tõelise hingesooviga – armastada ja olla armastatud. Ja nii laseme käest nii mõnegi võimaluse.
„Saatuse heidikute kuud“ (1942) võib pidada O’Neilli autobiograafilise „Pikk päevatee kaob öösse“ järjeks. Mõlemas tükis esinev James Tyrone viitab omakorda Eugene O’Neilli vanemale vennale James O’Neillile. „Pikk päevatee kaob öösse“ lavastas Eesti Draamateatris hiljuti Merle Karusoo, lavastust mängiti Keila-Joa mõisas.
Tegevus toimub hooletusse jäetud talus Connecticutis 1923. aasta septembris. Rentnik Phil Hogan on intriigitseja, kõva südamega ja kitsi nagu too maa, mida ta vaevaga harima peab. Ta tütar Josie, terava keele ja kõva käega iiri naine, on külas levinud kahtlasest kuulsusest hoolimata süütu ja lootusetult Jamesi armunud. Maaomanik James Tyrone on Phili joomakaaslane, küüniline enesehävitaja, põdedes ema surmast põhjustatud hingetraumat. Kõigi nende saatust muudab üks kuuvalge öö. Hogan planeerib kuratlikku intriigi, ent Josie’ ja Tyrone’i jaoks saab sellest tõerääkimise ja armastuse öö.

Üldiselt nii oligi, esimene vaatus näitas, kuidas inimesed tahavad välja paista, teises vaatuses selgus, kes nad siis päriselt on. Hästi palju oli maalähedast ropendamist, joomist, juttu seksist. Mitte et see mind kuidagi häirinud oleks, kohati oli päris humoorikas ja Jaan Rekkor puhvis aluspükstes oli vaieldamatult naljakas, ükskõik kuidas me ei üritaks ennast veenda, et "keegi-kukub-pikali"-stiilis naljad on madalad ja maakad naljad. Naerma ajavad ikka. Tuleb muidugi tunnistada, et naljad jäid peaaegu kõik esimesse vaatusesse, teises oli lüüriline (tund aega kestev) stseen Josie (Kersti Heinloo) ja Jamesi (Märt Avandi) vahel, mille käigus James väga palju viskit jõi ja väga purju jäi. Ja kõik oma sügavamad südamehaavad nähtavale tõi.

Mul on tunne, et ma päris lõpuni ei haakunud selle looga. Üldiselt mulle meeldib selline valedes elamise ja unistuste ja minna lastud elude teema, aga sedapuhku oli vist see kest loo ümber minu jaoks liiga võõras, võib-olla ongi see ikka seesama asi, mis ei lase mul lõpuni tajuda ka "Tõe ja õiguse" suurust. Sest kõik oluline on minu jaoks rüütatud sellesse, millest ma ei tahagi enam aru saada. Tammsaare puhul ju "Kõrboja peremees" on tõepoolest suurepärane lugu, sest neid pagana kraave ja kõrtsis üksteisele ärategemist on nii palju vähem. Kui järele mõelda, siis "Saatuse heidikute kuu" ongi nagu iiri Krõõda ja Pearu lugu. Mõnevõrra pikantsem muidugi. 

Kokkuvõttes vist siis nii, et tervikliku päevana mulle meeldis, muidu oleks elamus vist pisut lahjaks jäänud.

Leidsin täna hommikul oma postkastilt teate "Vana kuu kestab 15. juunini." Terve päeva olen selle salapärase sõnumi tähenduse üle pead murdnud, asjatult.

Muidu aga olen jõudnud paukuvast köhast eileõhtuse palavikuni, mis läks hommikul üle oksendamiseks ja täna õhtul päädis kõrvavaluga. Mitte küll mul endal, vaid sõber Ruudil, aga kokkuvõttes teeb see sama välja. Huvitaval kombel on ta alati juunikuus haige, kuigi sügistalvisel perioodil ilmutab tema immuunsus väga kõrget taset. Ruudi nimelt on üks õpetajate õudusunenägudest, sest ta puudub põhimõtteliselt ainult siis, kui mina haige olen. See on tegelikult kummaline - lasteaialapsed on ju tavaliselt tihti haiged. Võib-olla on asi selles, et ta ei joo piima.

Kõige selle juures olin täna väsinud ja tujutu. Millest on seda enam kahju, et just täna mõtlesin olla seltskondlik ja suhelda üle mõne aja ka inimestega, kes ei ole mu kolleegid või õpilased. Reaalsus oli selline, et mul tundsin, et lihtsalt ei taha. Ja nii ma kodus olengi. Mõtlesin, et peaks pimeduse varjust endale mõned pojengid hiivama, varsti saab nende aeg juba läbi.

Meelelahutuseks vaatasin stereotüübi klippe, mida ma polnudki veel teinud. Need oli ... naljakad. Vähemalt mu praeguse meeleolu jaoks. Tahaks ära Argentinasse.

Täna kirjutas üks minu klassi tüdruk FB-s meie grupis, et ta siiski võtab paberid välja ja jätkab järgmisel aastal teises koolis. Kaks inimest like´is seda -.- See on nii kohatu, et mul on piinlik isegi neilt küsida, miks nad seda tegid. Postituse lõpp oli iseenesest positiivne, äkki sellepärast.

Pärast lasteaeda läksime Ruudiga poodi, kus meie ees ostis keegi meesterahvas nii umbes 5 euro eest kraami ja üritas maksta 100-eurosega. Nii suure raha lasi müüja loomulikult kontrollerist läbi ja näe, selgus et ei tuvastagi ära. Mees oli hämmingus, aga võttis taskust (mitte rahakotist) uue sajaeurose. Ka see ei läinud läbi. Mees oli ikka väga hämmingus ja võttis välja kolmanda sajalise. Ka sellega ei läinud ostuks. Viimases hädas leidis mees oma taskust 200-eurose, aga loomulikult osutus seegi aparaadi arvates valerahaks. Mees toppis oma viissada eurot lahtiselt taskusse tagasi ja palus kõrvalkassa müüjalt abi. Selgus, et meie kassa rahakontrollija oligi rikkis. Aga vähemalt nägime meie järjekorras olles nii umbes 20 korda rohkem sularaha kui ma tavaliselt kuu aja jooksul näen.

Üldiselt oli täna täiesti hull päev, sest võtsin viis ja pool tundi vastu suulist eksamit, pool sellest ajast ruumis, kus oli sooja 40 kraadi. Teine pool oli normaalsem, sest päike läks maja taha. Eksam oli vanas majas, kus ma ei julge aknaid ka avada, sest ükskord kukkus üks aken mulle peaaegu pähe. Pigem teoreetiline võimalus surra kuumarabandusse kui reaalne võimalus surra läbinüsitud unearteri tõttu. Aga surm oli käeulatuses küll. Muidu õpilased üllatasis tõesti positiivselt.

Üldises plaanis on juuni, mis tähendab, et närvid on läbi. Iga maikuu ootan juunit nagu hingeõnnistust. Ja kui see käes on, siis on õuduste õudus. Aga kahe nädala pärast algab puhkus :) Enne seda tahaks järgmise aasta tundide jaotust ka näha, sest praeguse plaani järgi on mul selge alakoormus, mis tähendab, et ma peaks vist lisatöö endale otsima.

Eile käisime mere ääres. Mul on nimelt üle kolme aasta jälle kange himu päevituda. Eelmised aastad olen ma paaniliselt kartnud nahavähki ja päikest vältinud nii palju, kui jaksan. Aga sel aastal tahaks jälle imeilusa pruuni nahaga olla. Nagu sel aastal, kui esimest korda ülikooli lõpetasin. Ma ei hakka mainima, mitu aastat sellest möödas on, sest mul on jätkuvalt raske tunnistada, et ma olen vahepeal ootamatult õitsvasse naiseikka jõudnud. Päevitamisega läks eile küll natuke kehvasti, sest Krapi rand oli arvatavasti üks väheseid paiku Eestimaal, kus oli tugev pilvisus. Aga mõnus oli ikka ja lapsed ujusid kui hülged, kuigi vesi oli nii külm, et isegi preili Kirke, kes alati ujumas käib, loobus sellest.