Eile oli päev, mille logistikale ma tükk aega keeldusin mõtlemast, sest see oli nagunii võimatu. Kõik oleks olnud normaalne, kui president poleks oma vastuvõttu korraldanud just eile, lükates mu praeguse töökoha aktuse tunni võrra edasi ja tekitades olukorra, et ma oleks pidanud kahekümne viie minutiga läbima 120 kilomeetrit. Ilmselgelt oli see võimatu :D Nõnda läks käiku kompromissvariant, mis tähendas, et Peipsi äärde jõudsin siis, kui aktus oli möödas ja jagati veel viimaseid lilli. Aga siiski oli mul hea meel, et ma jõudsin, lilled üle sain anda ja kallistada ka peaaegu kõiki oma armsakesi. Selle kõige pärast on ka pildil olevad lilled pisut väsinud moega, sest ka nemad tegid minuga läbi reisu läbi Eestimaa, viibides autopagassis.
Ja kuna ma juba elu ohtu seades nii pika maa olin maha sõitnud, jäin loomulikult ka gümnaasiumi aktusele. Istusin saalis ja vaatasin neid kolmeteistkümmet lõpetajat laval ja olin pisut kurb. Laval olid inimesed, kellest igaühele oleksin ma olnud kohe võimeline kirjutama pika kaardi, kus on isiklikud mälestused ja sobivad soovid. Ma oleksin olnud võimeline nende kõigi kohta ütlema, mis on nende suurimad probleemid (aine seisukohalt siis). Ja need kõik olid inimesed, kelle lõpetamise üle oli mul siiralt hea meel. Ja sinna kõrvale mõtlesin, kas ma järgmisel aastal, kui lõpetab rühm, kellele ma ka põhiainet annan, tunnen siis samamoodi. Või tekib selline side ikkagi väikeses grupis. Praegu siin koolis õpetasin ma viimase aasta omasid maksimaalselt seitse nädalat, mis tõigi kaasa olukorra, kus ma olen kindel, et mulle tõid lilli ka inimesed, keda ma ei ole mitte kunagi varem näinud. Sellele tundele võis kaasa aidata ka see, et tüdrukud olid nii uhkete soengute ja meigiga, et nägid lihtsalt võõrad välja.
Igatahes on väikestel koolidel oma võlu, mis vähemalt selleistel emotsionaalsetel hetkedel kaalub paljutki üles.
Ja olen väga-väga tänulik kõigile neile ilusatele sõnadele, mida kuulsin. See on nii suur tugi, et edasi minna. Ja eriti tänulik olen ma teile, kes te uskusite, et ma tulen :)
No comments:
Post a Comment