Teel sinna peatusime muuseas ka endises Peoleo kõrtsis, mille praegust nime ma enam ei mäleta. Koht oli muidu kena, aga kui mu ema puhtjuhuslikult oma leivataldrikut liigutas, tuli selle alt nähtavale suur kohviplekk. Ja vetsus polnud paberit. Aga muidu oli tore.
Teine koht, kuhu me juhtumisi sisse astusime, oli Laitse loss, mis oli täielik üllatus, sest sellist tõeliselt lossi mõõtu hoonet ei osanud meist keegi oodata. Tegemist on jälle ühe Uexküllide suguvõsale kuulunud hoonega (et need ka kõikjale jõudsid). Kenasti korda tehtud söögi- ja majutuskoht, ideaalne pulmade pidamiseks oma luksusliku interjööri ja imearmsa terrassiga, kuhu me kahjuks ei pääsenud, sest see oli broneeritud.
Graniitvilla ise oli suur ja lahmakas hoone, tall näiteks? Mulle meeldis. Naljakas oli küll see, et näiteks kaks esimese rea kohta olid küll sellised, kus näitemäng asemel sai kuuldemängu nautida, sest need olid täpselt suure samba taga :D Meie olime kolmandas reas, kust saali arvestades oli suhteliselt ideaalne vaade, ebatraditsiooniliste mängupaikade juures on ju ikka see häda, et mõni nurk jääb .... nurga taha.
Etendusest aga siis ka. Draamateatri kodukal on tutvustuseks selline tekst:
Suurema osa elust püüame me teiste heakskiitu ära teenida. Tegeleme aimamisega. Jäljendame vanemaid, õpetajaid, sõpru. Millisena ma olen teistele inimestele aktsepteeritav? Mida pean tegema, et ühiskonnas tunnustust võita? Teeskleme, ironiseerime, ülbitseme ja tunneme hirmu.
Kõige vähem usaldame olla mina ise. Kardame tulla nähtavale oma tõelise hingesooviga – armastada ja olla armastatud. Ja nii laseme käest nii mõnegi võimaluse.
„Saatuse heidikute kuud“ (1942) võib pidada O’Neilli autobiograafilise „Pikk päevatee kaob öösse“ järjeks. Mõlemas tükis esinev James Tyrone viitab omakorda Eugene O’Neilli vanemale vennale James O’Neillile. „Pikk päevatee kaob öösse“ lavastas Eesti Draamateatris hiljuti Merle Karusoo, lavastust mängiti Keila-Joa mõisas.
Tegevus toimub hooletusse jäetud talus Connecticutis 1923. aasta septembris. Rentnik Phil Hogan on intriigitseja, kõva südamega ja kitsi nagu too maa, mida ta vaevaga harima peab. Ta tütar Josie, terava keele ja kõva käega iiri naine, on külas levinud kahtlasest kuulsusest hoolimata süütu ja lootusetult Jamesi armunud. Maaomanik James Tyrone on Phili joomakaaslane, küüniline enesehävitaja, põdedes ema surmast põhjustatud hingetraumat. Kõigi nende saatust muudab üks kuuvalge öö. Hogan planeerib kuratlikku intriigi, ent Josie’ ja Tyrone’i jaoks saab sellest tõerääkimise ja armastuse öö.
Üldiselt nii oligi, esimene vaatus näitas, kuidas inimesed tahavad välja paista, teises vaatuses selgus, kes nad siis päriselt on. Hästi palju oli maalähedast ropendamist, joomist, juttu seksist. Mitte et see mind kuidagi häirinud oleks, kohati oli päris humoorikas ja Jaan Rekkor puhvis aluspükstes oli vaieldamatult naljakas, ükskõik kuidas me ei üritaks ennast veenda, et "keegi-kukub-pikali"-stiilis naljad on madalad ja maakad naljad. Naerma ajavad ikka. Tuleb muidugi tunnistada, et naljad jäid peaaegu kõik esimesse vaatusesse, teises oli lüüriline (tund aega kestev) stseen Josie (Kersti Heinloo) ja Jamesi (Märt Avandi) vahel, mille käigus James väga palju viskit jõi ja väga purju jäi. Ja kõik oma sügavamad südamehaavad nähtavale tõi.
Mul on tunne, et ma päris lõpuni ei haakunud selle looga. Üldiselt mulle meeldib selline valedes elamise ja unistuste ja minna lastud elude teema, aga sedapuhku oli vist see kest loo ümber minu jaoks liiga võõras, võib-olla ongi see ikka seesama asi, mis ei lase mul lõpuni tajuda ka "Tõe ja õiguse" suurust. Sest kõik oluline on minu jaoks rüütatud sellesse, millest ma ei tahagi enam aru saada. Tammsaare puhul ju "Kõrboja peremees" on tõepoolest suurepärane lugu, sest neid pagana kraave ja kõrtsis üksteisele ärategemist on nii palju vähem. Kui järele mõelda, siis "Saatuse heidikute kuu" ongi nagu iiri Krõõda ja Pearu lugu. Mõnevõrra pikantsem muidugi.
Kokkuvõttes vist siis nii, et tervikliku päevana mulle meeldis, muidu oleks elamus vist pisut lahjaks jäänud.
No comments:
Post a Comment