Aasta 2012 (osa 2)

Jätkan siis oma meenutusi lõppeva aasta kohta.

Teater, muusika kino
Edasiminek on olnud nähtav :D

Teatris sai käidud seitse korda, mis on ses suhtes OK, et reaalselt sain teatriharrastuse taastada pärast kolimist, mis teeb siis viis kuud, mis tähendab, et keskmiselt korra kuus sai kunsti vaadatud. Suurim elamus oli ikkagi "Idioot", kuigi "Boulgakoff" meeldis ka. No Tjorven on mõneti teisest kategooriast ja jääb ka kindlasti meelde.

Mulle meeldis ka see, et olen jõudnud selleni, et lähen üksi teatrisse. Ma olen ikka seda lahedaks pidanud, meeldivalt sõltumatu. Samas ei õnnestunud see mul väga hästi, sest iga kord kui ma teatrisse läksin, oli seal siiski mõni tuttav. Üldiselt rohkem kui üks. Viimasel korral läks peaaegu õnneks, aga kui vaheajal maha istusin, et võtta kotist raamat, ilmus mu kõrvale pioneeriks maskeerunud hr Peatoimetaja, nii et ma ei saanudki üksildast kunstihuvilist edasi mängida. Mitte et mul selle vastu midagi oli, muidugi mitte.

Kontserte oli kolm - RockRamp, folk ja Muse. On vist selge, mis mulle kõige rohkem meeldis :D

Ja kinos käisin ka, ei meeldinud. Lisaks vaatasin sel aastal enda kohta üsna palju filme, nt "Nipernaadit" ja "Sügisballi". :D "Libahunti" ja "Põrgupõhja uut Vanapaganat" vaatasin ka. Ja muidugi seda poppi filmi, kus Julia Roberts läheb Itaaliasse ja Balile. Huvitav igatahes on see, et mul on tekkinud põgus mõte erinevate filmide vaatamisest. Näiteks tahaks ma üle vaadata "Surnud poeetide ühingu" ja "Siberi habemeajaja" Mõlemad on netis ka täiesti olemas, nii vabandusi nagu poleks.

Uued teadmised

• kringel maitseb palju paremini, kui talle võid peale määrida (aitäh, Mihkel)
• how come? tähendab kui ´s nii? No tegelikult puudutab see punkt kogu mu arenevat inglise keelt, mida ma viimased 5 aastat pole aktiivselt kasutanud, kuid nüüd pean vähemalt kaks korda nädalas.

Sotsiaalne elu

Paraku tuleb tunnistada, et ka aasta 2012 ei toonud selles vallas tohutut arenguhüpet. Jätkuvalt suhtun lähedastesse suhetesse üsna tõrksalt. Ja jätkuvalt ei suuda ma tuua ühtki ratsionaalselt põhjendust, miks ma seda teen. Mida sellest aastast välja tuua:

• korralikke kohtumisi prl Luisa Lottaga - 3 (juuni alguses Tartus, millalgi suvel mu vanemate saunas, detsembris minu kodus. Sünnipäev ei lähe täiskorrana arvesse. Paranda mind, kui milleski eksin)
• leitud uued tuttavad, kellega teatris käia (jah, need on mu kolleegid)
• leitud uus tuttav, kellega tantsuõhtutel käia :D

Ruudi

Midagi pole parata, aga see aasta ikkagi jääb paljuski Ruudi-aastaks. Ma ei hakka siin rohkem sellele tähelepanu pöörama, olen juba varemgi halanud, lihtsalt mainin ära. Ma nii loodan, et üks kümne aasta pärast meenutan ma seda siira muigega, kuidas Ruudi ei suvatsenud suusatada või magas vannitoas. Kui see juhtuks kellegi teise lapsega, siis see oleks ju natuke naljakas. 

Majanduslik seis

Kuna mu eelmise aasta kokkuvõte sisaldas väga palju hala ka raha teemadel, toon selle kategooria sisse ka nüüd. Tuleb tunnistada, et seis on oluliselt parem. Vahel tunnen, et isegi muretsema panevalt parem, kuna kohati tundub mulle, et rahataju kui selline on kadumas. Ja tegelikult on minu meelest siiski nõme ohjeldamatult tarbida. Mitte et mind häiriks väga see, et ma saan endale lubada rohkemat kui esmatarbekaup. Näiteks täna hommikul mõtlesin, et mul on siiski fööni vaja, ja läksin poodi ja ostsin. Õnneks on mul vist tähemärgiga kaasa sündinud suundumus pigem säästa kui laristada. Ja kogumahus suurim kuluartikkel on ikkagi olnud teater ja raamatud, mis on vähemalt mu hingele kosutust andnud. 

***

Kokkuvõtteks siis. Mõneti üles-alla aasta on olnud, aga üldises toonis selgelt positiivne. Suuremad asjad on paigas või liikumas suunas, mis mulle meeldib. Igapäevaelus oli endassesüüvimist rohkem kui kunagi varem, eks see käib suurte muutustega ikka kaasas. Ja kohati näib mulle, et minu "mõõnaperioodid" on mind ümbritsevatele inimestele raskemini talutavad kui mulle endale. 

Nii et kui ma nüüd eelmise aasta lõpetasin rõõmuga, sest järgnev pidi ju ometi parem tulema, siis seekord jätan lõppeva aastaga siiski südamlikult hüvasti ja jään ootama, mis siis edasi. 

Aasta 2012 (osa 1)

Mulle meeldivad kokkuvõtted ja refleksioonid. Tagasisided ja analüüsid. Sestap meeldivad mulle tegelikult ka sellised kokkuvõtted mingist ajaperioodist, on need siis kooliaasta ja või minu isiklik aasta. Ja kuna mitte keegi sellist kokkuvõtet minult ei nõua, kirjutan seda ülima mõnuga :D Eriti niiviisi mõnusalt struktureeritult ja puha.

Elumuutvaid sündmuseid
Ilmselgelt neid jagus sellesse aastasse:

• elukohavahetus
• töökohavahetus
• lokkide tegemine

Ma ei olegi päris kindel, milline neist kõige olulisem oli. Inimesed ikka kolivad, ikka vahetatakse asutust, kus töötada, aga see, et inimese sisemine mina saab lõpuks kooskõlla tema välise minaga ... maailmamastaabis tundub see isegi tähtsam. Kuigi ma ei tahaks kindlasti vähendada kolimise ja koolivahetuse tähtsust. 

Reisid

• Jeruusalemma
• Norra
• Hiiumaa

Esimesed olid suhteliselt ootamatud. Jeruusalemm oli muidugi täiesti uskumatu, ja ka reisina äärmiselt super. Mul on isegi kahju, et sellest kõigest suhteliselt vähe jaksasin kirjutada, Surnumere-retk on täiesti märkimata jäänud. Ja see, kuidas Iisraeli piirivalve mu läbi otsis. Norra kohta on vähem teravaid elamusi, kuna see oli ikkagi tööreis, kus lõõgastuseks ja muuks põnevaks väga hetke polnud. Oma silmaga fjordid üle vaadata on muidugi tore, aga keel ikkagi ei kipu painduma sõnadeks: "Olen käinud Norras." Pigem olen seal läbi sõitnud või miskit. Samas reisid on oma olemuselt väga lahedad asjad - lennujaama õhkkond on juba superäge. Ja see, et ma tean, et pean oma saapad enne kontrolli ära võtma on ka tore. Teatav haritus siiski, eksole. 

Panin siia loetellu ka Hiiumaa, kuigi Eesti-siseseid reise vist väga eriliseks ei loeta. Aga see oli väga-väga tore retk, Hiiumaa oli meeletult mõnus ja mu on nendest päevadest just selline hea puhkusemeeleolu meeles. 

Tegevused, mida tegin esimest korda aastal 2012

Neid on tegelikult kindlasti palju rohkem, aga mõningad meeldejäävamad siis

• võõrkeeles eesti keele õpetamine
• filosoofiakursuse andmine
• riigieksamitööde parandamine
• nõustaja juures käimine
• fokstroti ja džaivi tantsimine

Esimesed kolm olid ilmselgelt tööalased väljakutsed. Ma ei teagi, milline neist kõige raskem oli - riigieksamitega kaasnes muidugi kõige suurem vastutuskoorem. Samas oli see äärmiselt põnev, valgustav ja ka üsna tasuv ettevõtmine. Teised kaks on sellised jätkuprojektid, millest ehk järgmisel aastal on rohkem rääkida. Üldises plaanis väga positiivsed projektid. 

Nõustaja juures käimine on nüüd ka jätkuprojekt, aga see esimene kogemus oli ... teataval määral mõtlema panev. Ja ma pole päris kindel, kas ma suudan temaga uuesti kohtudes kogu seda värki tõsiselt võtta. Sest ka ilma nõustamata on olukord oluliselt paremaks läinud ja kui jälle tuleb jutt, et meil on pereelu korrast ära, siis saab sellest jätkuprojektist siiski lõpetatud projekt. 

Tantsimine oli lihtsalt nii naljakas. Esiteks tantsukursus (või mis kursus, kaks korda poolteist tundi pole mingi tantsukursus), kuhu hr Peatoimetaja absoluutselt ilma igasuguste ähvardustega mulle partneriks tuli. Tegelikult ma pidin lihtsalt mainima, et kursused toimuvad, ta ise pakkus välja, et tuleb mulle partneriks. Vist. Teiseks see, et ma tantsuõhtul ei suutnud astuda ühtki sammu peale rumba ja valsi. Tegelikult fokstroti sammu suutsin astuda, ma isegi sain muusika järgi aru, millal algas fokstrott, aga ma ei suutnud saada lahti tundest, et me seisame valepidi ja liigume sellega seoses .... kuidagi vales suunas. Kusjuures siiani olen ma kindel, et me oleks pidanud teistpidi olema :D 

Aastal 2012 loetud raamatud

Minu listi leidis tee 41 raamatut kokku 14 769 leheküljel, mis teeb kolm ja pool raamatut kuus ning 40,4 lehekülge päevas. Seda pole just palju. Samas tuleks siia juurde lisada osa kohustuslikust kirjandusest, mida ma valdan nii piisavalt hästi, et ei hakanud enam lugemisena kirja panema, kuid millest silmadega siiski üle lasin (nt "Meister ja Margarita", Heinsaare novellid, "Libahunt", "Faust" ja kindlasti midagi veel, mis mul kohe ei meenu), ja teiseks päris kõva annus filosoofiaalast kirjandust (ma arvan, et ma ei liialda, kui ma silma järgi oma raamaturiiulit hinnates pakun lehekülgedeks kuskil seitsesada. See pole muidugi rida realt loetud ilukirjandus, sest laias laastus ma tean, mida ülevaated endas sisaldavad).

Samas lugemise mõttes kehv aasta, et mulle ei sattunud teele ühtegi elu muutvat raamatut. Ju oli siis muu elu sel aastal nii põnev, et siin valdkonnas enam ei jaksanud. Ehk uus aasta toob parema tulemuse. 

To be continued...

Mõningaid ilusaid hetki selleaastasest jõulust. 

Näiteks algas kõik juba erakordselt huvitavalt, kui ma kuskil 12 paiku voodis lamades tõsiselt mõtlesin, kas ma julgen silmad avada või mitte. Pudel veini ja mõned siidrid eelmisel ööl olid mõningal määral siiski mõjunud. Jumal tänatud, et öösel jäin endale kindlaks ja vaatamata hr H torinale istusin see pool tunnikest veel üleval ja larpisin kohusetundlikult vett sisse. Ja jumal tänatud, et viimane FB log sisaldas mõtet sellest, et parem on vaikida. 

Edasi läks kõik suhteliselt sellist rada, mida ikka, ehk tekkis paratamatult tunne, et kuskil kellelgi on ajakava, mida peab surmkindlalt jälgima. Ja nagu ikka olin ma suutnud just sel hetkel tähelepanematu olla, kui ajakavad välja jagati. Ma ei saa tegelikult siiani aru, miks pidi lauda istuma ja esimese šampuse avama enne, kui hr H kohale jõudis. 

Järgmine meeleolukas hetk oli siis, kui istusime ümber laua, kalkun lahti lõigatud ja mõningal määral isegi söödud, ning pajatasime oma aastast. Kellel siis paremad, kellel kurvemad mälestused. Ja siis minu armas isa, kindlasti mitte enam poisikeseohtu meesterahva, purskus pisaraisse. Ausalt, see oli üsna ehmatav - mis ometi juhtus temaga sel aastal, mis niiviisi nutma paneb? Ja siis selgus tõsiasi - tema olulisim kogemus möödunud aastast oli kaks päeva koos oma lapselapsega Prahas. See oli nii ootamatult ilus, et löristasime  kogu seltskonnaga natuke aega. 

Ja siis tuli jõuluvana. Nagu alati viimased 19 aastat. Ma sain:

• punase kohvri
• roosa pidžaama
• kaks kalendrit - üks impressionistide, teine tšehhi kunstniku oma
• piibli-teemalise memoriini
• jõuluteemalise soojaveekoti
• termomeetri
• Siiditee raamatu
• Positivuse pileti (ok, seda ma tegelikult ei saanud, aga hr H saii kaks, nii et ma eeldan, et mina sain ka :D)
• teed ja šokolaadi ja seepi 

Ma kahtlustan, et midagi sain äkki veel. Igatahes sain ma uskumatult vähe komme ja šokolaade. Täna hr H vanavanemate juurest tulles tahtsin isegi poest komme osta, aga hr H ei lubanud. Nii et ma olen sunnitud nüüd Ruudi maiustusi hävitama. 

Ja telekast ikkagi tuleb Harry Potter. Elagu jõulud. 

Pakkisin just kingitused ära. Nii ilusad tulid, võiks öelda, et olen endaga rahul :D Paar nipet-näpet asja on vaja veel ära teha (nt leida üks osa ühest kingitusest uuesti üles sealt, kuhu ma ta kunagi ammu peitsin. Probleem on selles, et ma pole enam päris kindel, kuhu ma ta peitsin). No ja Ruudi kingitus on nii suur, et ma ei tea, mille sisse seda toppida, mul pole nii suurt paberit.

Muidu aga ... preili Sirkka on tagasi :) Kõhnem kui kunagi varem, aga muidu ikka samasugune. Tema tagasituleku (ja lubatud maailmalõpu) puhul korraldati ka pidu, mille eesmärgiks oli see, et kõik joovad ennast silmini täis (jah, selle peo organisaator oli Sirkka ema :D). Isegi mina tundsin, et tahaks seda teha. Asi päädis hommikul aga sellega, et hr H puhus lõbusalt välja keskmise joobe, samal ajal kui mina suhteliselt kripsult ja krapsult sõitsin jõululaadale verivorste ostma. Nüüd on meie jõululaual 12 kilo kalkunit ja 3 kilo verivorste. Näljasurm ei terenda silme ees. Aga alkoholiga on tõesti kurvad lood, hakka või arvama, et minu organism on nii suures alkoholipuuduses elanud, et nüüd, kui ma ka midagi joon, läheb see nagu kuumale kerisele, jätmata mulle mingit rõõmu.

Muidu elan tõsises jõulumeeleolus juba, Harry Potteriga olen jõudnud juba kolmanda osani. Sama tempoga jätkates jõuan enne uut aastat veel ühe tiiru peale teha.

Eilsele jõulupeole mõeldes tunnen taaskord kerget vajadust koostada list asjadest, mis tekitavad minus erakordselt tugevat ebamugavust (mis kohati võib üle minna ärevushäireks). Sellesse nimekirja kuuluvad nt võõrastelt numbritelt tulevatele kõnedele vastamine (üleüldse telefoniga rääkimine, kui järele mõelda), ilutulestik (see võib üle minna ka paanikaks, kui ma satun kohta, kus on paugutamisse eriti palju panustatud), oma kohvri ootamine lennujaamas (hirm seisneb siis selles, et mu kohver ei tule), vanni astumine (kujutluspilt sellest, kuidas ma kukun kuklaga vastu vanni äärt) ja muu tavaline värk, millega ma olen õppinud elama. Eilse järel saan aru, et jõulupeod võib ka sellesse listi lisada :D Lootuses, et oma hirmuda sõnastamisest on abi, et neid lõpuks seljatada. Kuigi ma arvan, et ilustulestikku kavatsen ma elu lõpuni vaadata nii, et mul on peas jahimeeste kõrvaklapid.

Pidu oli ju tegelikult kena -  vaheldumisi pidulik eeskava ja tants. Ja kui ma kohale jõudes olin veel üsna optimistlik, siis garderoobijärjekorras seistes tundsin järjest rohkem, kui ahistav selline formaat on. Ausõna, ma ei ole põhimõtteline rebel ega arva, et ainus tore ajaviitmisviis on korteriläbu. Aga sajad pidulikes kleitides neiud kõrgetel kontsadel, poisid ülikondades.... Liiga palju oli seda kõike. Ja nii see hakkas kerima ja kerima. Taas Bridgetit meenutades: "Mõte kojuminekust ja munaplekises kampsunis "Pimekohtingu" vaatamisest tundus järjest ahvatlevam." Aga mingi nimetu kohusetunne hoidis mind paigal.

Kuni lõpuks tuli hr Peatoimetaja, kes oli maskeerunud narkoparuniks :D ja leidis, et oleks siiski aeg tantsima hakata. Mina olin selleks hetkeks tegelikult juba täiesti alla andnud, nii et mõte tantsust oli täiesti väljaspool konteksti. Ja nõnda olime sunnitud minu pärast tantsima ainult valssi ja rumbat. Olenemata muusikast :D Õnneks tuli õhtu arenedes järjest rohkem inimesi tantsuplatsile, nii et võib ju loota, et me ei päris kõigi silme all kogu aeg ei olnud. Aga eile õhtul oli mul tegelikult täiesti ükskõik, kuidas see välja võis paista, mul oli vaja midagi, millest kinni hoida, ja hr Peatoimetaja oli ideaalne selleks. Ja kui ta kohati tegi rumalat nalja, et ma võiks kellegi teisega ka tantsida, läksin sisemiselt täiesti närvi. Päriselt ka.

Kuskil viimase tantsu ajal olin suutnud ennast nii palju koguda, et mõte hakkas liikuma. Ja siis tekkis mu peas väike küsimus, kuidas fakt, et me terve õhtu koos veetsime, väljapoole paista võib. Et kas nüüd hakkavad minu kohta liikuma samasugused jutud nagu ühe mu kolleegi kohta. Aga seegi polnud väga terav küsimus, mina ju tean, miks see nii oli. Hr Peatoimetaja teab ka. Ja nagunii on ta gei (sry, ma lihtsalt PIDIN selle ära mainima :D).

Igatahes siis...pärast seda, kui olime kolleegidega alla kugistanud taldrikutäie kartulisalatit ja vorstivõileiva, läksin oma auto juurde ja kogusin ennast tükk aega. Ilus ja soe õhtu oli muuseas.

Ja järgmine jõulupidu on alles aasta pärast. Hea seegi.

Viimastel päevadel enne jõuluvaheaega on üsna raske leida endas motivatsiooni töötegemiseks. Eriti pärast seda, kui kuulsin, et on ametlik luba täna viimased tunnid ära jätta. Aga kuna mind teinekord tabab ikkagi hirm, et ma olen liiga pohhuistlik ega nõua piisavalt palju reeglite järgmist, ajasin ennast härga täis ja alustasin täiesti tavaliste (akadeemiliste) tundidega. Vaatamata näkku isegi faktile, et kaks kolmandikku rühmast oli erinevate esinemistega seoses puudu.

Pärast esimest tundi (mis absoluutsväärtuses oli kolmas) läksin oma pessa raamatukogus ja mind tabas raamatukoguhoidja üllatus: "Sa veel siin?!?"

Saate aru - teised ÕPETAJAD (mitte õpilased) olid juba jalga lasknud.

Tunnen ennast tõelise tropp-maniakk-pedagoogina.

Ma käisin eile õhtul teatris. Ikka meie oma koduses Ugalas, vaatmas VKA diplomilavastust "Idioot". Ja kuigi ma tean, et seda lavastust on suusõnaliselt kiitnud vist küll kõik vaatajad, tuleb mul sedapuhku massidega nõustuda ja öelda: "Inimesed, minge teatrisse Dostojevskit vaatama."

Mulle meeldis seal kõik - lugu loomulikult, näitlejad, muusika, grimm, kostüümid. Viimased meeldisid mulle niivõrd, et nii kolmandik esimesest vaatusest jäi mul korraliku süvenemiseta vaatamata, sest ma imetlesin kleite. Eriti Aglaja oma:

Siin pildil ei tundu see võib-olla nii ilus, aga tegelikult oli jumalik. Siinkohal meenub mulle, et ma polegi oma netikodus veel kurtnud, kuidas mul pole õnnestunud leida endale pidulikku kleiti. Lugesin täna preili Luisa Lotta edukast šopingust, ja ausalt, kade olen. Ma olen uue piduliku kleidi ostmise mõtet veeretanud peas alates sellest hetkest, kui selgus, et meil toimub sel aastal ball. Ma pole üldiselt väga ballitüüpi. Kui aus olla, siis pole ma ka eriti jõulupeo tüüp, aga töökohustused nõuavad. Gümnaasiumiajast on mul meeles ainult üks jõulupidu, aga ma ei hakka siinkohal laskuma selle peo detailidesse :D Meenutan omaette vaikse nostalgiaga kooli vana õpetajate vetsu ja õpetajatetuba ja ... üldse sellist harrast jõulumeeleolu. Igatahes jah, Norras olles mõtlesin päris tõsiselt, et ostan kleidi. Minu indu jahutas tol hetkel siiski pr Inspiraator, kes leidis, et ma peaksin kleiti ostes siiski olema teadlik sellest, milline on hr Peatoimetaja kostüüm. Et kokku kõlada või nii. Pärast seda ei suutnud ma oma kleidiotsingutesse enam täie tõsidusega suhtuda.

Tallinnas käies kõndisime hr H-ga läbi umbes 30 erinevat poodi ja ainsad kleidid, mida ma oleks olnud nõus vähemalt proovima, algasid hinnaklassilt ikka väga kõvasti üle minu pea. Ma tegelikult ei taha kleiti, mida kanda üks kord aastas, ma tahan kleiti, mis vastava tuju korral sobiks ka tööle selga panna. Ehk siis midagi, mis on ilus ja mida saab aksessuaaridega muuta überilusaks. Ma arvasin juba, et sellist kleiti pole maailmas olemas, kuni ma seda siis Ugala lavalt nägin. Balliks ma seda endale ei saa, aga ma arvan, et ühel päeval mul selle kleidi vend või õde kapis ripub.

"Idioodi" juurde tagasi pöördudes tuleb ära mainida muidugi fakt, et ma sain poolkreepsu, kui ma aru sain, et Ganjat mängiv tegelane pole mitte ülimalt sarnane Siim Maateniga, vaid ONGI Siim Maaten. Millest on selles mõttes kahju, et tundub, et ta ongi ikkagi loobunud õpetajakarjäärist, mis on kindlasti kaotus Eesti haridussüsteemile, kus ilusaid noori meesõpetajaid on vähe. Kui mitte öelda, et väga vähe. Siim on nimelt hr H arvates Maailma Kõige Ilusam Mees.

Väga ilus lavastus on, puhas, täpne, värske. Igas mõttes kaasaegne, nii Dostojevski kui meie poolelt vaadatult. Kui esialgu jäin Rogožini suhtes pisut äraolevaks, siis lõpuks hakkas ka tema minu jaoks kõlama. Tegemist on näitlejate jaoks üsna keerulise lavastusega, sest publik on väikeses saalis kahelt poolt nende ümber, mis tähendab ju seda, et iga hetk laval olles on ülima selgusega näha väga paljudele. Mina istusin esimese reas ja mitu korda oleks olnud mul võimalus ühele või teisele jalg ette panna. Kui ma juhuslikult oleksin olnud pahatahtlik.

Et siis kindlad soovitused minu poolt.

blond hetk

Esmaspäeval tulin töölt, väsinud ja näljane. Ja mida mina näen, kapi peal ootab mind väike tort. Nii armas, hr H oli enne äraminekut mulle üllatuse teinud (A) Loomulikult läks tuju kohe paremaks. Hiljem selgus, et ta oleks esmaspäeva hommikul juba tahtnud mind selle tordiga üllatada, aga kuna ma läksin juba öösel (loe: poole kaheksast) tööle, siis ei jõudnud.

Kolmapäeval hr H-ga Tallinnast tagasi sõites hakkasin mõtlema ja meenutama, lugesin näppude peal kuupäevi, kuni jõudsin rõõmustava uudiseni: "Kuule, meil oli esmaspäeval ju pulma-aastapäev." Ise tõsiselt särades, näe kui tore. Paari minuti pärast jõudis mulle kohale veel üks tõik: "SELLEPÄRAST sa siis tõidki mulle tordi."

Hr H tegi miskipärast nägusid.

Sõbralik arutelu (kokkuvõtlikult)
Mina: "Jõle jama, ma olen sel tsüklil ERiga paari pandud, ta tahab ka nagunii audikas tunde teha. Aga ma ei taha ju klassis olla. See pole üldse see."
G (eriti autoriteetselt): "Ei, sa pead ikka auditooriumis olema. Sa ei saa klassis hakkama."

Tänks, Gunn, sa oled nii toetav -.-

Aga Muse´ist siis. See oli tõsiselt lahe. Ma pole teatavasti maailma suurim melomaan või miskit. Aga mulle kangesti meeldib Muse. Nii et kui hr H ütles, et ta kingib mulle sünnipäevaks kontserdipileti(d), siis ei suutnud ma ära oodata, kuni ta need ära ostab, vaid tegin seda ise hästi kiiresti. Et äkki müüakse muidu välja või miskit. Nii et kingituseks sain oma abikaasalt raha :D Sest muidu poleks ju kingitus olnud. Ja kui saal lõpuks pimedaks läks ja Muse lavale tuli, oli mul tunne, et mul tuleb härdusest pisar silma. No nii tore oli. Ma pean küll tunnistama, et ma naudin rohkem vanemat Muse´i ning õnneks olid ka klassikalised hitid kõik kenasti reas. Paari loo puhul olin ma küll üllatunud, miks rahvas nüüd nii pöördesse läheb...Aga eks maitsed on erinevad. Lavašõu peale oli ka mõeldud, mis tähendab, et neil oli kaasas oma kokkuvolditav ekraan (ma jumaldan seda, kui täpselt ja selgelt ma suudan detaile edasi anda, minus tõesti on arvustuse kirjutamise soont, eksole). Laserkiired olid ka saali kohal. Ühesõnaga, kes tahab teada, kuidas oli Muse´i Tallinna kontsert, loeb ajalehti.

Meie minipuhkus jätkus privaatselt lähedalasuvas hotellis, kus järgmisel hommikul pakuti kenasti hommikusööki, kuhu me jäime natuke hiljaks, nii et ma sain ainult ühe pannkoogi. Muid asju ikka ka, neid toodi juurde, aga pannkooke ei toodud.

Tänases tantsutunnis õppisime lisaks eelmise nädala tantsudele ka sambat ja Viini valssi. Olime jätkuvalt väga rebelid, laskmata muusikal end häirida. Tantsimist me küll kahjuks selgeks ei saanud, aga lõbus oli ikkagi. Ühe väikse rumba võib ballil isegi teha, kõigi teiste tantsude jaoks on vaja kottpimedust.

Alustame tankimishooajaga

...ehk siis kui kellelgi on juhuslikult Peugeoti´ bensiililuugi konstrueerija telefoninumber, siis ma paluksin seda, et talle helistada ja öelda kuulsad sõnad, millega kostitas õde K üht Rootsi rahvale kuuluvat suurt finantsasutust ehk siis "Ma nean teid ära." Kusjuures ilma liigse dramaatikata, lihtsalt informeerimise mõttes.

See ei ole ju NORMAALNE - korralikku külma pole veel olnud ja ma olen juba kaks päeva järjest pakkunud kodulinna elanikkonnale performance´it teemal "Paneme bensuka põlema". See käib nii: sõidan bensukasse, pargin tankuri kõrvale, väljun koos võtmetega autost. Üritan avada bensuluuki, esialgu heaga. Ei õnnestu. Siis vihaga. Ikka ei õnnestu. Lõpuks võtan välja tulemasina (OK, aususe huvides tuleb mainida, et esimesel korral ei võtnud, sest mul polnud :D) ja teesklen, et tahan auto põlema pista. See ei õnnestu. Virutan vihaga vastu ratast ja kobin pettunult rooli tagasi. Lõpp.

Huvitav, kas nad müüvad bensuluugikatte katteid, mis tagaksid ka talvisel ajal juurdepääsu tankimisele?

Täna hommikul tabas meid Ruudiga aga rõõm lasteaias, sest Ruudi lemmikneiu oli tagasi jõudnu, jõleda köhaga küll, aga sellest polnud midagi, Ruudi oli täiesti enesest ära ja naeratas ainult omaette. Millega seoses magas ta maha hetke, et tüdrukul käest kinni võtta ja temaga koos sööma minna. Aga see ei morjendanud teda väga, ka tüdruku järel lontsimine tundus nii ahvatlev, et mina oma muside ja kallidega olin puhas õhk. Mis teha, eks tuleb harjuda.

Lisaks panen siia ka stiilinäited, millega tegelevad minu lapsed issandas.

Ja täna, TÄNA, õhtul näengi Euroopa parimat laivbändi oma silmadega.

Lugesin täna Ruudile ette "Garantiimehikesi". Poole lugemise peale tundsin, kuidas mu nägu hakkas krampi tõmbama. Ennast jälgima hakates sain aru, et ma mitte ainult ei tee erinevaid hääli erinevate tegelaskujude jaoks, vaid igakord vahetan ka maski - kortsutan kulmu, ajan huuled torru, teen silmad suureks...Ei tea, kas see aitab ka kaasa varastele kortsudele?

Muuseas, kas olete varem tähele pannud, et sõna "varastele" on eesti keeles mitmetähenduslik?

Tantsutund oli .... meeleolukas :D Õppisime rumbat, fokstrotti ja džaivi. Korra pandi valss ka peale, aga kuna kõik seda oskasid, siis rohkem ei harjutatud. Millest on kahju, sest meie hr Peatoimetajaga jäime edasi-tagasi sammu juurde.  Fokstroti liikumisskeem jäigi mulle häguseks, eriti teine aeglane-aeglane kiire-kiire - kuhu poole ma astuma peaks, et kokkuvõttes toimuks ringjas liikumine? Parim, mille me saavutasime, oli otsejoones üle saali. Kuigi hr Peatoimetaja väitis, et tulime siiski kaarega. Ja jalad on mul valepidi, mis tähendab, et ma ei saa edasi astuda parema jalaga, sest see on parajasti mul tugijalg. Üldse leidsime, et loodetavasti on ballil pime saal ja keegi ei näe, mis toimub. Meil endal iseenesest oli lõbus.

Nüüd jääb mul ainult loota, et hr Peatoimetaja ballikaaslane ei tule kohale, sest muidu pole mul mitte kellegagi tantsida.

uuuuu, kohe läheb tantsimiseks.

Keegi ei hakka mind kõditama, keegi ei hakka mind kõditama, keegi ei hakka mind kõditama, keegi ei hakka mind kõditama....

Tänane päev on pakkunud mulle palju nalja, sest töötegemise ajal leiutasin pidevalt ettekäändeid, et lugeda lehekülge TÕLKEPÄRLID JA KAUNIMAD LINGVISTILISED LEIUD . Ilus, lihtsalt ilus.

Õhtupoolik tõi kehvemaid tuuli, sain teada, et ühel minu klassi tüdrukul on väga raske haigus. Ja see teeb mind väga kurvaks. Teiseks näitas Ruudi täna taaskord oma sisemist deemonit, mis väljendus selles, et ta keeldus suusatamast, sest ta kukkus kogu aeg ümber. Ja siis viskas ta suusad nurka, mis tõi muidugi kaasa loengu teemal asjade hoidmine jne. Kust kurja see laps oma temperamendi on saanud? Kodus tundub täiesti normaalne. Aga me pole ka suusatamist proovinud.

Mõtlen hirmuga järgmise tsükli peale, sest mulle on pandud nii palju tunde, et ma rooman õhtuti koju.

Õnnelikult tagasi :) Lend oli inimlik, välja arvatud see osa, et lennuk ei saanud Eestis valitsevate ilmastikuolude tõttu Tallinnast tulema, nii et meie väljasõit lükati edasi. Ja siis uuesti edasi. Ja siis veel edasi -.-  Jõhkralt tüütu. Trondheimi lennujaama rahvusvaheliste lendude terminali kõrval on Tallinna lennujaam ikka täielik kaubandusmeka. Mitte et mul oleks liiga palju raha, et seda Norra lennujaamas kulutada, aga MINGISUGUNE meelelahutus oleks asjade vaataminegi olnud.

Igatahes saime lõpuks tulema ja lend oli normaalne,pool lennukit oli tühi, mis tähendas, et sain taas nautida üksiistumise mõnusid. Seekordsel lennul tabas mind ootamatu kogemus. Mäletatavasti on mul lennusõiduks täiesti sobimatud kõrvad, mis tähendab, et üks nii kümme minutit enne seda, kui piloot annab teada, et valmistume maandumiseks, tekitab suurem osa mu peast mulle põrgupiina, mis vältab vähemalt maandumiseni, kehvematel päevadel ka hiljem. Eriline piin on see riikides, kus ka sisenemisel dokumente kontrollitakse ja rohkem või vähem huvitavaid küsimusi küsitakse. Õhhh, ma ei taha üldse meenutada nt Iisraeli sisenemist. Igatahes. Sedapuhkugi algas kõrvavalu täiesti õigel ajal (ja ei ole mõtet siinkohal soovitada neelamist, närimist, joomist - uskuge mind, ma olen seda kõike teinud), aga SEE LÄKS ÜLE. Lihtsalt iseenesest, kui mitte arvestada intensiivset peamassaaži, milles ma aegade jooksul vilumuse olen saavutanud, et mitte päris hulluks minna. Nii et esimest korda elus sain ma tõepoolest nautida seda vaadet, mis avaneb maandumisel. Väga kummastav kogemus. Põnev oli ka see, et esimest korda tulin ma lennukiga nii, et ma ei näinud Ülemiste järve. Sellega seoses tekkis mul omakorda kummastav kogemus, et me oleme õigelt teelt eksinud. Õnneks siiski ei olnud.

Autosõit läks normilt, suur maantee oli ju üsna puhas, kõrvalteel tuli meile see lubatud tuisk vastu, mis vähendas meie sõidukiirust küll oluliselt, aga kuna ma olin selleks hetkeks täiesti susspanduu, ei tekitanud see minus väga tugevaid emotsioone.

Täna tööle minna oli küll narr. Jõhkralt oleks tahtnud ühe päeva aklimatiseerumiseks võtta, aga kahjuks seda võimalust mulle ei antud. Ja siis, niigi kergelt emotsionaalselt tasakaalutuna sain ma täiesti juhuslikult teada, et üks minu rühma tüdruk oli reedel paberid koolist välja võtnud. Kui ma olen varem mõelnud mingites situatsioonides, et mismõttttes???, siis nüüd oli TRIPELMISMÕTTES?!?!?! Miks mina seda ei teadnud, miks anti talle dokumendid kätte nii, et ma ei saanud temaga rääkida, talle vähemalt head aegagi öelda?!?!

Ma sain selle uudise vahetunni lõpus, nii et pidin selle emotsiooni pealt tundi minema. Eks kolme aasta jooksul ole varemgi erinevate emotsioonide pealt mindud - homeeriline naer, piinlikkus, ärritus, aga nii löödud pole ma kunagi olnud. Nii juhtuski, et esimest korda elus ei suutnud ma tundi alustada. Lapsed seisavad, vaikivad, ootavad... ja mina tean, et ma peaks midagi tegema, aga lihtsalt EI SUUDA. Ja siis, selles sügavas vaikuses, kostab klassi keskelt kenal seltskondlikul toonil: "Kuidas teil reis läks?" Selle peale hakkasin muidugi naerma ja sain edasi mindud.

Hiljem sain lõpuks ka õppealajuhatajaga rääkida, miks selline situatsioon tekkis. Ta muidugi vabandas nii- ja naapidi ning selgitas, et kõik vajalik sai tehtud ja lihtsalt ... selles dokumentidesaginas unustas ta mulle kirjutada. Selleks ajaks olin ma muidugi juba rahunenud ja tüdruku enda käest teada saanud, et ta on tõepoolest väga kindel oma otsuses ja kõik on hästi ja nii edasi...Aga kergelt ülelaskmise tunne on ikka.

Õhtul aga ostsime Ruudiga terve hunniku jõuluehteid ja kaunistasime elutoa ära :D Ma pole nii süstemaatiliselt seda vist kunagi teinudki. Suur himu on ehteid veel juurde osta/meisterdada.

Viimane õhtu Norras.

Hotell on meil kena, hommikusöögilaud oli rikkalik, wifi on olemas, toas saab kohvi ja teed endale teha - ühesõnaga normaalne lennujaamahotell. Homme hommikul peame kaheksast lennujaamas olema, ses mõttes on muidugi mugav ööbimispaik. Kuigi ümbrus on siin pehmelt öeldes masendav. Ja see, et siin lähebki päike kell kaks päeval looja, on .... tõsiselt masendav. Kella kolme paiku ongi pime. Hullem kui Eesti, ma ütlen.

Riiki nägime me siin muidugi häbiväärselt vähe. Pisut Trondheimi linna, siis maastikku Trondheimi ja Falstadi vahel ja rannikut, nii palju kui me Eknes ringi kõndisime. See kõik oli kena ja puha, aga tõelist Norrat pole nagu tunnetanud. Armas on küll, aga mulle tundub ikka, et vaatamise mõttes oleks suvi kaunim olnud. Või siis päris talv, kui lumi on ka maas.

Viimasest kahest päevast olen mõlemast pool veetnud kaubanduskeskustes. Mis on VÄGA väsitav. Mul on jalad üsna pakud. Siin on ju mõned kaubamajad, mida Eestis pole, nii et iseenesest huvitav - HjaM, KapAhl ja... nojah, ma rohkem ei tea, sest tegelikult ma ei tea kaubamärkidest suurt midagi. Suurema osa ajast võisin vaikselt küll imestada, et kui huvitav maitse on mu kaaslastel. Ma ei ütle midagi halba, lihtsalt naljakas on, et tõepoolest on nii, et mina vaatan ja mõtlen "Oi,oi, kui kole ese," ja samas kõrval haarab teine "appi, ma PEAN selle tupsulise roosa hõlsti endale saama."

Kõht on tühi :D Meil on hotellis ainult hommikusöök hinna sees. Nii et hommikul laadisime kõhud täis, aga ausalt öeldes on see juba ammu kadunud mu maost ja ainult augu asemele jätnud. Vaesed idaeurooplased Norras, eksole. Ei, tegelikult mul ikka midagi on varutud ka, nii et nälga ei kavatse surra. Aga restos on ikka vähe liiga jõhkrad hinnad.

Loodame siis, et meie lend läheb hästi. Ja pärast ma maanteel. Seda viimast peab vist eriti soovima, sest meie autol on suverehvid all.