See ei ole ju NORMAALNE - korralikku külma pole veel olnud ja ma olen juba kaks päeva järjest pakkunud kodulinna elanikkonnale performance´it teemal "Paneme bensuka põlema". See käib nii: sõidan bensukasse, pargin tankuri kõrvale, väljun koos võtmetega autost. Üritan avada bensuluuki, esialgu heaga. Ei õnnestu. Siis vihaga. Ikka ei õnnestu. Lõpuks võtan välja tulemasina (OK, aususe huvides tuleb mainida, et esimesel korral ei võtnud, sest mul polnud :D) ja teesklen, et tahan auto põlema pista. See ei õnnestu. Virutan vihaga vastu ratast ja kobin pettunult rooli tagasi. Lõpp.
Huvitav, kas nad müüvad bensuluugikatte katteid, mis tagaksid ka talvisel ajal juurdepääsu tankimisele?
Täna hommikul tabas meid Ruudiga aga rõõm lasteaias, sest Ruudi lemmikneiu oli tagasi jõudnu, jõleda köhaga küll, aga sellest polnud midagi, Ruudi oli täiesti enesest ära ja naeratas ainult omaette. Millega seoses magas ta maha hetke, et tüdrukul käest kinni võtta ja temaga koos sööma minna. Aga see ei morjendanud teda väga, ka tüdruku järel lontsimine tundus nii ahvatlev, et mina oma muside ja kallidega olin puhas õhk. Mis teha, eks tuleb harjuda.
Lisaks panen siia ka stiilinäited, millega tegelevad minu lapsed issandas.
Ja täna, TÄNA, õhtul näengi Euroopa parimat laivbändi oma silmadega.
No comments:
Post a Comment