Üks, kes kõik on...

Ma käisin eile õhtul teatris. Ikka meie oma koduses Ugalas, vaatmas VKA diplomilavastust "Idioot". Ja kuigi ma tean, et seda lavastust on suusõnaliselt kiitnud vist küll kõik vaatajad, tuleb mul sedapuhku massidega nõustuda ja öelda: "Inimesed, minge teatrisse Dostojevskit vaatama."

Mulle meeldis seal kõik - lugu loomulikult, näitlejad, muusika, grimm, kostüümid. Viimased meeldisid mulle niivõrd, et nii kolmandik esimesest vaatusest jäi mul korraliku süvenemiseta vaatamata, sest ma imetlesin kleite. Eriti Aglaja oma:

Siin pildil ei tundu see võib-olla nii ilus, aga tegelikult oli jumalik. Siinkohal meenub mulle, et ma polegi oma netikodus veel kurtnud, kuidas mul pole õnnestunud leida endale pidulikku kleiti. Lugesin täna preili Luisa Lotta edukast šopingust, ja ausalt, kade olen. Ma olen uue piduliku kleidi ostmise mõtet veeretanud peas alates sellest hetkest, kui selgus, et meil toimub sel aastal ball. Ma pole üldiselt väga ballitüüpi. Kui aus olla, siis pole ma ka eriti jõulupeo tüüp, aga töökohustused nõuavad. Gümnaasiumiajast on mul meeles ainult üks jõulupidu, aga ma ei hakka siinkohal laskuma selle peo detailidesse :D Meenutan omaette vaikse nostalgiaga kooli vana õpetajate vetsu ja õpetajatetuba ja ... üldse sellist harrast jõulumeeleolu. Igatahes jah, Norras olles mõtlesin päris tõsiselt, et ostan kleidi. Minu indu jahutas tol hetkel siiski pr Inspiraator, kes leidis, et ma peaksin kleiti ostes siiski olema teadlik sellest, milline on hr Peatoimetaja kostüüm. Et kokku kõlada või nii. Pärast seda ei suutnud ma oma kleidiotsingutesse enam täie tõsidusega suhtuda.

Tallinnas käies kõndisime hr H-ga läbi umbes 30 erinevat poodi ja ainsad kleidid, mida ma oleks olnud nõus vähemalt proovima, algasid hinnaklassilt ikka väga kõvasti üle minu pea. Ma tegelikult ei taha kleiti, mida kanda üks kord aastas, ma tahan kleiti, mis vastava tuju korral sobiks ka tööle selga panna. Ehk siis midagi, mis on ilus ja mida saab aksessuaaridega muuta überilusaks. Ma arvasin juba, et sellist kleiti pole maailmas olemas, kuni ma seda siis Ugala lavalt nägin. Balliks ma seda endale ei saa, aga ma arvan, et ühel päeval mul selle kleidi vend või õde kapis ripub.

"Idioodi" juurde tagasi pöördudes tuleb ära mainida muidugi fakt, et ma sain poolkreepsu, kui ma aru sain, et Ganjat mängiv tegelane pole mitte ülimalt sarnane Siim Maateniga, vaid ONGI Siim Maaten. Millest on selles mõttes kahju, et tundub, et ta ongi ikkagi loobunud õpetajakarjäärist, mis on kindlasti kaotus Eesti haridussüsteemile, kus ilusaid noori meesõpetajaid on vähe. Kui mitte öelda, et väga vähe. Siim on nimelt hr H arvates Maailma Kõige Ilusam Mees.

Väga ilus lavastus on, puhas, täpne, värske. Igas mõttes kaasaegne, nii Dostojevski kui meie poolelt vaadatult. Kui esialgu jäin Rogožini suhtes pisut äraolevaks, siis lõpuks hakkas ka tema minu jaoks kõlama. Tegemist on näitlejate jaoks üsna keerulise lavastusega, sest publik on väikeses saalis kahelt poolt nende ümber, mis tähendab ju seda, et iga hetk laval olles on ülima selgusega näha väga paljudele. Mina istusin esimese reas ja mitu korda oleks olnud mul võimalus ühele või teisele jalg ette panna. Kui ma juhuslikult oleksin olnud pahatahtlik.

Et siis kindlad soovitused minu poolt.