Sügisvaheaeg

Vaheaeg läks loomulikult kiiresti. Nagu alati. Tööl oli sel korral kaks korraldatud (kohustusliku osalemisega) ettevõtmist - esmaabikoolitus ja maakondlik hariduskonverents. Esmaabikoolitusi tuleb meil iga mingi aja tagant kogu seltskonnaga läbida, nii et teoorias teame vist kõik seda, millal kannatanul jalad üles tõsta, millal külili keerata ja millal alustada südamemassaažiga. Praktikas ... ma kardan, et ei tule nii elegantse kergusega see asi välja.

Hariduskonverent oli üliäge. Sel aastal oli formaadis väike muutus - enam polnud tervet päeva ettekandeid, vaid sissejuhatuseks mõned ettekanded ja päeva teises pooles õpitoad. Ettekandjatest kõige ägedam oli Grete Arro, kelle TEDi etteastet olen vaadanud ja nautinud ja kes taas pani kuulama, kaasa mõtlema ja noogutama. Ma sain küll aru, et päris paljudele ta ei meeldinud (või noh, "ei meeldinud" on vist palju öelda, pigem tekitas kohatist nördimust vist), kuigi ma ei saa päris täpselt aru, mis põhjustel. Vaatasin praegu tema slaidid üle (SIIT) ja miski ei tundu sellisena, millesse ma ei peaks uskuma. Ta räägib võibolla natuke teistmoodi, kui meie praegune ühiskond harjunud on. Õppimine ei pea olema ainult fun, õppimine eeldab teemaga tegelemist, et toimuksid muutused ajus, tagasiside ei pea olema ainult positiivne, õppijal ei tasu keskenduda ainult oma tugevustele, võttes endalt võimalus jõuda kaugemale aladel, mis tulevad raskemalt kätte. Tore oli teda kuulata.

Õpitubasid sai valida kaks, ma käisin ühes, kus arutlesime õpetaja maine küsimuse üle. Oli põnev, kuigi me ei jõudnud mingisuguste tegevusplaanideni. Suurim probleem on vist selles, et õpetajad ise peavad oma mainet halvaks, ülejäänud ühiskonnagrupid pole sugugi nii kriitilised.
Kusjuures ma ei oska isegi enam öelda, millisena ma ise oma ameti mainet tajun. Mu õde, kes on meie kodulinna hariduseluga tihedalt seotud hoolekogude kaudu, oli samuti konverentsil ja mainis, et praegu ei tunne enam õpetajaid tänavapildis nii lihtsalt ära, sest õpetajaid on nii palju erinevaid ja kõik ei ole seda kostüüm-lokisoeng tüüpi õpetajad. Et õpetajad ise ei tunne enam nii palju, et nad peavad kuidagi ka väliselt ja oma käitumisega vastama mingisugusele müstilisele ühiskondlikule arusaamale, milline peab olema õpetaja. Ja mulle näib, et kui õpetajad ise suudaks veelgi enam võtta omaks, et nad on vabad nii oma riietuse kui ka tööalaste valikute puhul, tõuseks maine ka. Lihtsalt, õpetajad peaksid ise veel rohkem uskuma, et nii on.

Teine õpituba oli pealkirjaga "Kas poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt?" ja läksime sinna oma seltskonnaga, kus just sel sügisel oleme pikalt arutlenud sel teemal. Oleme püüdnud leida argumente, mis tõestaksid, et meeste ja naiste mõtlemises on bioloogiliselt erinevus sees. Me ei ole seda veel leidnud :D Kõik on kultuuriline :D Kahjuks õpituba oli ainult sellest, kuidas poisid õpivad teistmoodi ja me õpetajatena peaksime neile vastu tulema. Sellel loengul oli nii palju hädasid, et ma ei viitsinud isegi arutelu tekitada.

Pärast töiseid tegevusi käisime ka tiiru Tartus, kus külastasime ERMi (seekord olime targad ja võtsime ainult ajajoone, sattusime kohtadesse, kus mina eelmisel korral üldse ei käinud, nautisime paljusid interaktiivseid asjandusi ja ikka päris lõpuni jaksu ei jagunud, kuigi käisime ka söömas), Tagurpidi Maja (mis on selline on-ei-ole asi. Kohapeal oli mul lihtsalt tunne, et olen ruumis, kus laes pole mitte lambid, vaid näiteks diivanid. Et mul ei tekkinud segadust või ma ei tea, kas see üldse peaks tekkima. Pildid on toredad, kuigi ma avastasin, et kui minu jaoks on loogiline selles majas tehtud pildid panna üles tagurpidi, nii et inimesed on tagurpidi, mööbel õigetpidi, siis tuttavad on sotsiaalmeedias jaganud oma pilte ikka õigetpidi inimestega. Huvitav iseenesest) ja VSpas (Ruudi võttis asja kokku üsna nii nagu minagi oleks seda teinud - "selline keskmine, ei olnud lõbustusasju eriti, aga erilist luksust ka polnud". Ehk siis polnud veepark, kus möllata, aga polnud ka tõeline naudinguoaas. Ma olin saunaosakonnas väga pettunud. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin, aga mitte nii kitsukest ala suht tavaliste saunadega. Tore on see, et Jaapani vann oli olemas, aga no kuulge, kes paigaldab Jaapani vanni - ülima naudingu koha - vaatega lastebasseinile? Pool naudingut läks kaotsi :D Eks me loomulikult ujusime ja mõnulesime ikka oma kolm tundi, oleks kauemgi, aga spaa pandi kinni. Vooluga jõgi oli tore. Võibolla oleks seal mõnusam olnud koolivaheajavälisel ajal, kui inimesi nii palju pole.)

Selline oli siis vaheaeg meie kandis. Ruudi tegi vahepeal ka kärbseseene (mis on hullult naljakas) ja referaadi teemal "Kõrvenõges" ja sai teada, et reuma korral tasub vihelda end kõrvenõgese vihaga või võtta nõgesevanni. See viimane tekitas temas erilist õudu :D

Vahelduseks koolilapsest

Koolivaheajal on paslik paari reaga mälestustekivisse raiuda ka ühe kolmandiku eksistentsiaalsed mured ja rõõmud.

Rõõm on muidugi see, et vaheaeg on :D Kuigi vastumeelsus kooli suhtes on oluliselt vähenenud võrreldes varasemate aastatega. Mina panen selle paranenud suhete ja natukene intensiivistunud õppetöö arvele.

Rõõm on ka uued õppeained - arvutiõpetus ja male. Ma ei tea, kas kumbki sisuliset niivõrd põnev on, aga mõlemad tähendavad väljaminekut rutiinist, nii et on väga oodatud.

Rõõm on selles, et kirjutada tohib nüüd suure inimese kombel tintekaga. Ja et kirjutamine on muutunud kiiremaks ja kergemaks.

Mure on jätkuvalt sellega, et matemaatika on igav. Ma olen selle probleemiga tegelenud nii ja naa, aga kuidagi pole õigele otsale saanud. Minu jaoks on oluline, et suhe matemaatikaga oleks positiivne. Olen rääkinud oma kogemusest, hr H on suutnud näidata väga elulisi situatsioone, kus matemaatikast on kasu, oleme igasugu naljakaid ja tobedaid asju arvutanud perega puhtalt selle pärast et näidata - me saame seda teha, sest me oleme õppinud matemaatikat. Olen ostnud talle laste nuputamisülesandeid, näidanud Känguru materjale. Ja kõik, mis me oleme sellega minu meelest saavutanud, on see, et ta suhtub koolis õpitavasse veel suurema mitte vastumeelsuse, aga sellise "okei, ma teen siis ära, kui te nii peale käite"- meelsusega ("see matemaatika, mida sina näitad, on põnev, aga koolis meil ei ole ju selline"). Olen püüdnud ka ratsionaalselt selgitada - praegu tuleb alusasjad (mis paratamatult väga keerulised pole) väga hästi selgeks saada, sest muidu ei saa keerulisemaid asju teha. "Aga ma ju oskan," on tema vastus. Eks ta ole, põhimõtteliselt tõesti, kui oled kirjaliku liitmise ja lahutamise nõksu kätte saanud, siis oluliselt põnevamaks see ei lähe, kui eelnevalt on 20 piires arvutamine korralikult selgeks saanud. Aga harjutama peab. Ja nope, ta ei ole mingi geenius, kes mõtleb numbrite keeles. Tavaline kolmandik, kes on mänginud matemaatikakalakeste mängu. Ja nope, ta ei ole matemaatikas isegi mitte läbi ja lõhki viieline.

Teine mure pole koolilapse mure, vaid minu ja klassijuhataja. See on konkreetne mõttelaiskus, püüd minimaalse vaevaga läbi ajada, viitsimatus pingutada, kontrollida, üle vaadata oma tööd. Ja see on suur mure. Sest matemaatikat võib ju põhimõtteliselt mitte armastada, aga kui praegu, kolmandas klassis oma mugavustsoonis rahulikult läbi vedada (see pole raske, sest nad pole jätkuvalt jõudnud tegelikult õppimist nõudvate teemadeni), siis ühel hetkel on juba väga raske leida endas jõudu pingutada. Nagu ta lasteaias, kui tuli joonistada 8 mõmmit, joonistas ühe mõmmi ja tõmbas seitse kriipsu, näitamaks, et ta saab aru, mida pidi tegema, on tema praegused tööd täis samasuguseid otseteid. Või näiteks see, kui ta sai eesti keeles kolme. Kui ma seda nägin, tõusid mul kulmud pealaele. Mitte et inimene ei võiks kolmesid saada, kui ta seda tahab, aga kummastav oli küll, nad kordasid parajasti tähestikku :D, mis seal nii keerulist on. Kui ma tööd nägin, sain aru. 12 sõna tuli tähestikulisse järjekorda panna, Ruudil oli 11 ehk siis ta oli ühe vahepeal ära kaotanud. Kolmanda sõna. See tähendab, et õpetaja luges õigeks tal ainult kaks esimest. Suht karm, aga natuke vist pani mõtlema. Töö iseenesest ei olnud kindlasti kolmene, sest võõrsõnade ja vähem levinud sõnade osa oli täiesti korras. Tegelikult oli ju ka tähestiku tundmisega kõik hästi, lihtsalt see üks sõna seal. Ja ma üldse ei heida õpetajale seda ette, häälikühendite märkimine oli samuti lõdva randmega tehtud.

Kõige selle juures võivad teda siiski tabada ka helgemad hetked. Näiteks siis, kui ta ise õpetajatele (klassijuhatajale ja aineõpetajale) kirjutas oma tegemata jäänud koduse töö osas, et ta selle vaheajal ikka ära saaks teha. Või loodusõpetuses ravimtaime referaadi teemat valides püüdis leida taime, mida õpikus pole mainitud, sest "õpikst võtta poleks ju üldse põnev". Nii et ta iseenesest ju tahab ja suudab, lihtsalt mingitel ainult talle arusaadavatel hetkedel.

Muul ajal on ta nagunii lihtsalt kõige ägedam :D

"Aida"

Kui ma juunis Estonias "La traviatat" vaatamas käisin, pahandas hr H hiljem, miks teda kaasa ei võetud. Tõsi, ta oli varemgi maininud, et talle meeldiks. Ja ta on ainus inimene, keda ma tean, kes võib vabalt poodi õlut ostma minnes klappidest Klassikaraadiot kuulata. Nii et kuna kohe oli tulemas hr H sünnipäev, ostsin talle kingituseks pileti Estoniasse "Aidale". Endale muidugi ka.

Neljapäeval oli siis meie tore väljasõit pealinna, mis sai alguse rongisõiduga, mis ei oleks üldse mainimist väärt, kui Türil poleks rongi sisse sadanud terve klassitäis algklassiealisi lapsi. Kõigepealt tulid lapsed, siis oli eemalt kuulda Kurja Õpetaja häält. Mõnel õpetajal lihtsalt on kuri hääl, selline, mida mina ise siiani kardan. Huvitav, kas nad sünnivad sellisena? Igatahes jõudsin mõelda selle ainsa kurja häälega õpetaja peale, kes viimasel ajal mu ümbruses on figureerinud, kui juba ilmuski mu silme ette Ruudi endine kehalise kasvatuse õpetaja. Ausalt, ma läksin jummala krampi, sest minu kõrval oli vaba koht ja ma kartsin, et ta istub minu kõrvale. Õnneks siiski mitte, selle asemel saime naabriteks kuus neljanda klassi tüdrukut. Ja oi seda draamat, mis rongisõidu ajal lahti hargnes. Oli solvumist ja oli pisaraid, korduvalt mõtlesin, kas peaksin sekkuma. Lõpuks natuke rääkisin ühe tüdrukuga ja loodetavasti jäi ta mind uskuma, et see kõik läheb üle. Vähemalt siis, kui kool läbi saab...

Tallinn oli imeilus, päikseline. Hotell kena (olime taas St Barbaras, sel on hinna ja kvaliteedi suhe päris kenasti paigas, eestikeelne teenindus ja hommikusöögiks ei pakuta praekapsast), seekord oli meil deluxe tuba, seega avaram ja peenema kohvimasinaga, mida me küll ei kasutanud.

"Aida" oli suurepärane. Estonia on üldse tore. Õudselt pidulik on sinna minna, maja on nii ilus, inimesed kenasti riides. Kuigi tipp-pidulikkust pole jätkuvalt ka õhtustel ooperietendustel. Ja see hetk, kui dirigent sisse astub on niivõrd vahva.

Praegune "Aida" on moodsas võtmes lavastatud, seega pole lavakujunduses eriti palju püramiide ja kaameleid, kuigi liiva hakkas järjest rohkem ja rohkem sisse imbuma, mida edasi lavastus läks. Näitlejad olid tänapäevastes riietes, kuigi mitte päris teksades, vaid siiski kostüümides. Tegelikult tuleb tunnistada, et ma suuremalt jaolt ei pannud lavakujundust tähele (elevant siiski välja arvatud, tema oli ülitore), see oli kuidagi niivõrd ebaoluline, sest lugu oli ju ikka seesama lugu armastusest ja halbadest valikutest. Kohati tundus mulle, et ilma Egiptuse teemata tuli lugu ise paremini esile. Ma pärast õhtul lugesin muidugi arvustusi ka (oli nii kiitvaid kui ka täitsa laitvaid) ja ossa, kus inimesed (kriitikud) olid näinud sümboleid, peidetud tähendusi ja seoseid. Meie vaatasime lihtsa rõõmuga, kuidas orkester mängib, ja kuulasime imeilusat muusikat. Hea, et sööki saali kaasa ei võtnud :D

Üldse mõtisklesin juba vaatamise ajal, miks peetakse ooperit kuidagi elitaarseks žanriks. Minu meelest on ooper väga meelelahutuslik, igatahes kindlama peale minek kui sõnalavastus, sest viimastel olen ma küll veel kohati igavust tundnud, ooperis on aga nii palju erinevaid asju, mida vaadata ja kuulata.

Ühesõnaga, nagu aru saada, mulle väga meeldis käia abikaasaga ooperis. Nii et kui keegi tahab meile jõulukinki teha, siis loožipiletid Estoniasse oleks täitsa sobilik (kuidas üldse looži pileteid saab?)

Teine sünnitus läheb ikka kergemini...

Kuna mul oli läinudaastane sünnituskogemuselaadne elamus veel liiga hästi meeles, hakkasin juba suvel mõtlema, mida sel aastal poisi sünnipäevaga pihta hakata. Ja jumal õnnistagu vanemaid õdesid, sest minu oma tuletas mulle meelde, et meie perekonnas on ju praegu üks noorkotkas-noorsoojuhendaja. Ja nii küpses Plaan.

Tegelikult oli Plaan väga lihtne - mina maksan kinni selle, et mu närvid jäävad alles. Etteruttavalt võib öelda, et plaan toimis peaaegu väga hästi. Lihtsalt hr H närvide arvelt :D Aga minu omad... on suht korras.

Niisiis. Reede õhtul kella kuueks oli seltskond kohale kutsutud, taas kujutasin ette, et kõik saabuvad täpselt kell kuus, toimub pidulik kingituste üleandmine, mille järel võetakse mõned (tervislikud) suupisted, kuulatakse muusikat ning vesteldakse loetud raamatutest. Okei, seda viimast ma ei eeldanud. Seejärel riietutatkse soojalt, hr H pakib poisid bussi (tänu millele ei saanud sel aastal olla ootamatuid "aga ma kutsusin ikkagi tema ka, sest me oleme nüüd nii head sõbrad"-külalisi), sõidetakse metsa. Mis seal toimub, on mulle teada vaid üldjoontes, ütlesin õhtut kokku leppides, et vajadusel võib panna poisid kõhuli maha ja käed selja taha väänata. Aga ainult vajadusel. Tegelikult olid eeskavas metsaonnid, lõkke süütamine ilma tikkudeta ning varjumine maastikul (millele annab hoogu juurde pimedus). Mõne tunni pärast saabutakse tagasi meie juurde, kus mina tervitan kõiki lõõgastunult ning toimub tordisöömine. Seejärel tänavad lapsed viisakalt ja lähevad koju.

Enam-vähem nii läkski.

Viis minutit enne kella kuut seisin mina närviliselt aknal ja ootasin külalisi. Kuklas tiksus kogu aeg Rein Raua "Rekonstruktsioon". Mäletate seda kohta, kus ema tegi piduliku sünnipäevalaua pojale, aga keegi ei tulnud kohale? Õnneks Ruudi külalised saabusid järgemööda. Täpselt kell kuus oli puudu ainult üks poiss, ülejäänud kuulasid muusikat ja sõid (täiesti ebatervislikke) suupisteid, tantsisid koos rullimisega nagu ühele Lõuna-Eesti peole kohane ning ei tahtnud üldse kirjandusest rääkida. Ega ka sellest, kas Juhan (nimi muudetud) ikka on tulemas. Pärast mõningast ootamist helistasin Juhani emale, kes vabandas hingeldades: "Juhan väitis jumala keeli, et sünnipäev algab kell kaheksa."

Kuna Juhan elab kaugel, otsustas hr H poisid bussi pakkida ning viimase külalise tee pealt kaasa haarata. Mis seal vahepeal toimus, jääbki vist saladuseks, igatahes saabusid kolme tunni pärast meie koju kaheksa üliaktiivset tüüpi, kes müügisid vaimustusest, ning hr H, kes raputas vaikides pead ja läks garaaži.

Toimus pidulik tordisöömine, millele pidi järgnema viisakas tänamine ning kojuminek. Seda ei tulnud. Selle asemel oli muusika taas põhjas ja toimus üleüldine rullimine. Kuna ma toas uka-ukat mängida ei lubanud, liikus sünnipäev tagasi õue. Tühja sest vihmast, eks.

Kell pool üksteist ütlesin ma lõpuks konkreetselt, et nüüd on pidu läbi. Erilist nördimust avaldas selle peale Juhan: "Minu kutse peal oli küll kirjas, et sünnipäev on kaheksast üheteistkümneni." See põnev kutse paluti tal esmaspäeval kooli kaasa võtta.

Nii ta läbi saigi. Pärast külaliste äraminekut oli hr H uuesti valmis meiega rääkima, nii et ma sain teada, et metsas tõepoolest uuriti onnide ehitamise põhimõtteid, tehti lõket ja söödi ära terve päts leiba (mille ma panin kaasa nalja mõttes) ja poolteist kilo vorste (mis ei olnud nalja mõttes kaasas), varjuti ja otsiti ning lasti taevasse terve hulk ilutulestikku.

Ja mis kõige toredam, metsamatkal üksteise taga  kõndides räägiti ka kirjandusest :D