Sügisvaheaeg

Vaheaeg läks loomulikult kiiresti. Nagu alati. Tööl oli sel korral kaks korraldatud (kohustusliku osalemisega) ettevõtmist - esmaabikoolitus ja maakondlik hariduskonverents. Esmaabikoolitusi tuleb meil iga mingi aja tagant kogu seltskonnaga läbida, nii et teoorias teame vist kõik seda, millal kannatanul jalad üles tõsta, millal külili keerata ja millal alustada südamemassaažiga. Praktikas ... ma kardan, et ei tule nii elegantse kergusega see asi välja.

Hariduskonverent oli üliäge. Sel aastal oli formaadis väike muutus - enam polnud tervet päeva ettekandeid, vaid sissejuhatuseks mõned ettekanded ja päeva teises pooles õpitoad. Ettekandjatest kõige ägedam oli Grete Arro, kelle TEDi etteastet olen vaadanud ja nautinud ja kes taas pani kuulama, kaasa mõtlema ja noogutama. Ma sain küll aru, et päris paljudele ta ei meeldinud (või noh, "ei meeldinud" on vist palju öelda, pigem tekitas kohatist nördimust vist), kuigi ma ei saa päris täpselt aru, mis põhjustel. Vaatasin praegu tema slaidid üle (SIIT) ja miski ei tundu sellisena, millesse ma ei peaks uskuma. Ta räägib võibolla natuke teistmoodi, kui meie praegune ühiskond harjunud on. Õppimine ei pea olema ainult fun, õppimine eeldab teemaga tegelemist, et toimuksid muutused ajus, tagasiside ei pea olema ainult positiivne, õppijal ei tasu keskenduda ainult oma tugevustele, võttes endalt võimalus jõuda kaugemale aladel, mis tulevad raskemalt kätte. Tore oli teda kuulata.

Õpitubasid sai valida kaks, ma käisin ühes, kus arutlesime õpetaja maine küsimuse üle. Oli põnev, kuigi me ei jõudnud mingisuguste tegevusplaanideni. Suurim probleem on vist selles, et õpetajad ise peavad oma mainet halvaks, ülejäänud ühiskonnagrupid pole sugugi nii kriitilised.
Kusjuures ma ei oska isegi enam öelda, millisena ma ise oma ameti mainet tajun. Mu õde, kes on meie kodulinna hariduseluga tihedalt seotud hoolekogude kaudu, oli samuti konverentsil ja mainis, et praegu ei tunne enam õpetajaid tänavapildis nii lihtsalt ära, sest õpetajaid on nii palju erinevaid ja kõik ei ole seda kostüüm-lokisoeng tüüpi õpetajad. Et õpetajad ise ei tunne enam nii palju, et nad peavad kuidagi ka väliselt ja oma käitumisega vastama mingisugusele müstilisele ühiskondlikule arusaamale, milline peab olema õpetaja. Ja mulle näib, et kui õpetajad ise suudaks veelgi enam võtta omaks, et nad on vabad nii oma riietuse kui ka tööalaste valikute puhul, tõuseks maine ka. Lihtsalt, õpetajad peaksid ise veel rohkem uskuma, et nii on.

Teine õpituba oli pealkirjaga "Kas poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt?" ja läksime sinna oma seltskonnaga, kus just sel sügisel oleme pikalt arutlenud sel teemal. Oleme püüdnud leida argumente, mis tõestaksid, et meeste ja naiste mõtlemises on bioloogiliselt erinevus sees. Me ei ole seda veel leidnud :D Kõik on kultuuriline :D Kahjuks õpituba oli ainult sellest, kuidas poisid õpivad teistmoodi ja me õpetajatena peaksime neile vastu tulema. Sellel loengul oli nii palju hädasid, et ma ei viitsinud isegi arutelu tekitada.

Pärast töiseid tegevusi käisime ka tiiru Tartus, kus külastasime ERMi (seekord olime targad ja võtsime ainult ajajoone, sattusime kohtadesse, kus mina eelmisel korral üldse ei käinud, nautisime paljusid interaktiivseid asjandusi ja ikka päris lõpuni jaksu ei jagunud, kuigi käisime ka söömas), Tagurpidi Maja (mis on selline on-ei-ole asi. Kohapeal oli mul lihtsalt tunne, et olen ruumis, kus laes pole mitte lambid, vaid näiteks diivanid. Et mul ei tekkinud segadust või ma ei tea, kas see üldse peaks tekkima. Pildid on toredad, kuigi ma avastasin, et kui minu jaoks on loogiline selles majas tehtud pildid panna üles tagurpidi, nii et inimesed on tagurpidi, mööbel õigetpidi, siis tuttavad on sotsiaalmeedias jaganud oma pilte ikka õigetpidi inimestega. Huvitav iseenesest) ja VSpas (Ruudi võttis asja kokku üsna nii nagu minagi oleks seda teinud - "selline keskmine, ei olnud lõbustusasju eriti, aga erilist luksust ka polnud". Ehk siis polnud veepark, kus möllata, aga polnud ka tõeline naudinguoaas. Ma olin saunaosakonnas väga pettunud. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin, aga mitte nii kitsukest ala suht tavaliste saunadega. Tore on see, et Jaapani vann oli olemas, aga no kuulge, kes paigaldab Jaapani vanni - ülima naudingu koha - vaatega lastebasseinile? Pool naudingut läks kaotsi :D Eks me loomulikult ujusime ja mõnulesime ikka oma kolm tundi, oleks kauemgi, aga spaa pandi kinni. Vooluga jõgi oli tore. Võibolla oleks seal mõnusam olnud koolivaheajavälisel ajal, kui inimesi nii palju pole.)

Selline oli siis vaheaeg meie kandis. Ruudi tegi vahepeal ka kärbseseene (mis on hullult naljakas) ja referaadi teemal "Kõrvenõges" ja sai teada, et reuma korral tasub vihelda end kõrvenõgese vihaga või võtta nõgesevanni. See viimane tekitas temas erilist õudu :D