"Aida"

Kui ma juunis Estonias "La traviatat" vaatamas käisin, pahandas hr H hiljem, miks teda kaasa ei võetud. Tõsi, ta oli varemgi maininud, et talle meeldiks. Ja ta on ainus inimene, keda ma tean, kes võib vabalt poodi õlut ostma minnes klappidest Klassikaraadiot kuulata. Nii et kuna kohe oli tulemas hr H sünnipäev, ostsin talle kingituseks pileti Estoniasse "Aidale". Endale muidugi ka.

Neljapäeval oli siis meie tore väljasõit pealinna, mis sai alguse rongisõiduga, mis ei oleks üldse mainimist väärt, kui Türil poleks rongi sisse sadanud terve klassitäis algklassiealisi lapsi. Kõigepealt tulid lapsed, siis oli eemalt kuulda Kurja Õpetaja häält. Mõnel õpetajal lihtsalt on kuri hääl, selline, mida mina ise siiani kardan. Huvitav, kas nad sünnivad sellisena? Igatahes jõudsin mõelda selle ainsa kurja häälega õpetaja peale, kes viimasel ajal mu ümbruses on figureerinud, kui juba ilmuski mu silme ette Ruudi endine kehalise kasvatuse õpetaja. Ausalt, ma läksin jummala krampi, sest minu kõrval oli vaba koht ja ma kartsin, et ta istub minu kõrvale. Õnneks siiski mitte, selle asemel saime naabriteks kuus neljanda klassi tüdrukut. Ja oi seda draamat, mis rongisõidu ajal lahti hargnes. Oli solvumist ja oli pisaraid, korduvalt mõtlesin, kas peaksin sekkuma. Lõpuks natuke rääkisin ühe tüdrukuga ja loodetavasti jäi ta mind uskuma, et see kõik läheb üle. Vähemalt siis, kui kool läbi saab...

Tallinn oli imeilus, päikseline. Hotell kena (olime taas St Barbaras, sel on hinna ja kvaliteedi suhe päris kenasti paigas, eestikeelne teenindus ja hommikusöögiks ei pakuta praekapsast), seekord oli meil deluxe tuba, seega avaram ja peenema kohvimasinaga, mida me küll ei kasutanud.

"Aida" oli suurepärane. Estonia on üldse tore. Õudselt pidulik on sinna minna, maja on nii ilus, inimesed kenasti riides. Kuigi tipp-pidulikkust pole jätkuvalt ka õhtustel ooperietendustel. Ja see hetk, kui dirigent sisse astub on niivõrd vahva.

Praegune "Aida" on moodsas võtmes lavastatud, seega pole lavakujunduses eriti palju püramiide ja kaameleid, kuigi liiva hakkas järjest rohkem ja rohkem sisse imbuma, mida edasi lavastus läks. Näitlejad olid tänapäevastes riietes, kuigi mitte päris teksades, vaid siiski kostüümides. Tegelikult tuleb tunnistada, et ma suuremalt jaolt ei pannud lavakujundust tähele (elevant siiski välja arvatud, tema oli ülitore), see oli kuidagi niivõrd ebaoluline, sest lugu oli ju ikka seesama lugu armastusest ja halbadest valikutest. Kohati tundus mulle, et ilma Egiptuse teemata tuli lugu ise paremini esile. Ma pärast õhtul lugesin muidugi arvustusi ka (oli nii kiitvaid kui ka täitsa laitvaid) ja ossa, kus inimesed (kriitikud) olid näinud sümboleid, peidetud tähendusi ja seoseid. Meie vaatasime lihtsa rõõmuga, kuidas orkester mängib, ja kuulasime imeilusat muusikat. Hea, et sööki saali kaasa ei võtnud :D

Üldse mõtisklesin juba vaatamise ajal, miks peetakse ooperit kuidagi elitaarseks žanriks. Minu meelest on ooper väga meelelahutuslik, igatahes kindlama peale minek kui sõnalavastus, sest viimastel olen ma küll veel kohati igavust tundnud, ooperis on aga nii palju erinevaid asju, mida vaadata ja kuulata.

Ühesõnaga, nagu aru saada, mulle väga meeldis käia abikaasaga ooperis. Nii et kui keegi tahab meile jõulukinki teha, siis loožipiletid Estoniasse oleks täitsa sobilik (kuidas üldse looži pileteid saab?)