Meil on nüüd ka mingisugune lumelaadne toode maas. Täna maalt taadi sünnipäevalt koju sõites oli seda toodet õhus päris palju, aga linnas on maas ikka selline hädine kiht. Aga asi seegi. Detsembris mulle lumi meeldib. Kurb oli küll, kui mõtlesin täna, et nüüd on siis järgmised neli kuud nõme klimaatiline olukord, aga esimese kuu kavatsen rõõmuga võtta. Lisaks kavatsen homme maja ära kaunistada, sest algab ikkagi jõuluootus ja mul on sel aastal tõsine tahtmine riputada üles jõulutulukesi, lumehelbekesi ja muud kraami, mida ma eelmiste nädalata jooksul kogunud olen.
Ja ma otsustasin detsembris teha kirjutamisväljakutset - iga päev postitus. Vaatab, kuidas läheb, ma loodan, et see on mul ka homme veel meeles :)
Saturday, November 30, 2013
Sunday, November 24, 2013
Utoopia rannik III ehk Tuulelohemäng
Oma gümnaasiumiaegsetest kirjandustundidest mäletan ma ausalt öeldes väga vähe. Mitte et need mulle meeldinud ei oleks, ikka meeldisid, aga meelde jäi neist suhteliselt pisike osa, nii nagu kõikidest teistest ainetest. Kui järele mõelda, siis otseselt faktiteadmisi saab koolist ikkagi vähe, kuigi õpitakse neid ju päris palju. Ma saan aru küll, et oleks narr langeda teise äärmusesse ja faktidele (nt mis aastal toimus Ümera lahing) üldse mitte tähelepanu pöörata, aga vahel võtan ikka momendi ja mõtlen selle peale. Faktideta ei saa tekkida tervikpilti ja arusaamist maailmast, aga ... pelgalt faktidest need ka ei teki.
Ühesõnaga, tegelikult tahtsin ma öelda, et midagi ma ikka mäletan kirjandusest ka :D Näiteks seda, et korralikus (klassikalises) teoses on alguse ja lõpu ühtsus. Ja kui mingi (kummaline) asi, mõte, nähtus kerkib teoses esile rohkem kui korra, siis on tegemist sümboliga. Ja neid kaht (alus)teadmist sain eile õhtul rõõmuga rakendada. Käisime nimelt sugukondlikult vaatamas suurprojekti "Utoopia rannik", mille kolmas osa on valminud Ugala ja Vanemuise koostööna. Teist osa käisime vaatamas eelmisel aastal Draamateatris, esimene osa on plaanis umbes kümne aasta pärast, sest arvestades meie rahulikku meelelaadi me enne lihtsalt ei saa Linnateatrisse pileteid. Arvatavasti on tegemist piisavalt populaarse etendusega, mida mängitakse ka kümne aasta pärast. Igatahes, kel pole veel jõulukingiideed mulle, siis see pilet oleks päris hea. Rõõmus Kaak ja prl Kastekann rendivad ehk oma põrandapinda ka, nii et ma ei peaks pärast teatriõhtut Balti jaamas magama.
Sümbolite ning alguse ja lõpu ühtsusega on see lugu, et selles etenduses on tuulelohe. Kohe esimeses stseenis, siis poole pealt lastakse tuulelohet jahilinnu pähe ja lõpus on nad jälle, suured ja võimsad. Nii et sümbol on ta kindlasti, vaataja asi on juurde mõelda, MILLE sümbol. Arvestades asjaolu, et lugu ise on revolutsioonist, revolutsionääridest, unistustest ja nende muutumisest, täitumisest ja luhtumisest, siis tuulelohe sobib hästi. Miski mis meie oma käest lendu läheb ja kõrgele-kõrgele tõuseb, aga vahetevahel potsti alla kukub ja lihtsalt enam tuult alla ei võta. Nii nagu ideed vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, mis pidid taganema inimeste soovi ees kartuleid süüa. Sest olla tühja kõhuga vaba on hullem kui täis kõhuga ori. Seda, et vaba olla oleks parem, mõtleme praegu meie, kes me oleme esiteks vabad ja teiseks suhteliselt täis kõhuga. Ja nii mõtles ka Herzen, kelle isa pärandas talle suure varanduse, nii et ta sai soovi korral toetada kõikide maade vabadusvõitlust.
Ja kuigi mingi osa minust mõistab, et tegelikult töötab elus kõik Maslow´püramiidi järgi, on mul kangesti hea meel, et olid sellised aristokraat-revoltsionäärid, kes kulutasid oma jõudeaja inimestele, kes ise olid liiga harimatud ja ellujäämisega hõivatud. See on juba ammu teada fakt, et minu meelest on HArry Potterisse lihtsas keeles sisse kirjutatud kogu maailma olemus, nii et ma pelga ka siinkohal seda tsiteerimast: "On vaja ainult üht inimest, et kurjusele vastu astuda." Kes tahab teada, kuidas see tsitaat täpselt välja näeb, võtab HP I osa lõpu lahti. Ka etenduses kõlas sama mõte, mis oli lohutuseks kõigile, kes olid unistanud ja näinud, et mitte midagi ei muutu - kasu on järgnevatel põlvedel. Kui meie oleme midagi juba ette ära teinud, siis järgmistel on palju lihtsam. Ja vaatamata kõigele usun ma, et inimeste isiklik vabadus on väärtus omaette, kuigi mäletan veel selgelt, kuidas esimest korda elus pärisorjuse kaotamist õppides tabas mind hämming - tegelikult ei muutunud inimeste jaoks ju mitte midagi. Kuigi päris päriselt muutus kõik.
Etendusest ehk ka paari sõnaga - kolm vaatust, üle kolme tunni pikk. Aga minul ei hakanud kordagi igav, mulle muidugi piisab sellest, kui öelda 19. sajand ja venelased ning mul ongi juba huvitav. Indrek Taalma mängib peaosalist Herzenit, täitsa väärikas üleminek Draamateatri Malmstenilt. Tonaalsuselt oluliselt tõsisem kui teine osa, eks vananemine, väsimus, pettumus - kõik annab endast märku. Mulle meeldis, teise ja kolmanda vaatuse keerulised isiklikud suhted olid minu jaoks kohati juba liig, aga mis sa teed, kui nii oli.
Ja sellest, miks Marxi selles näidendis läbivalt naeruväärsena näidatakse, ma aru ei saanudki. Mul pole Marxi vastu midagi isiklikku, küll näib olevat Stoppardil või lavastajatel:)
Kokkuvõttes - minge vaatama ja tellige vaheajaks endale laud, et kohvikus mõnuleda ja oluliste teemade üle arutleda.
Ühesõnaga, tegelikult tahtsin ma öelda, et midagi ma ikka mäletan kirjandusest ka :D Näiteks seda, et korralikus (klassikalises) teoses on alguse ja lõpu ühtsus. Ja kui mingi (kummaline) asi, mõte, nähtus kerkib teoses esile rohkem kui korra, siis on tegemist sümboliga. Ja neid kaht (alus)teadmist sain eile õhtul rõõmuga rakendada. Käisime nimelt sugukondlikult vaatamas suurprojekti "Utoopia rannik", mille kolmas osa on valminud Ugala ja Vanemuise koostööna. Teist osa käisime vaatamas eelmisel aastal Draamateatris, esimene osa on plaanis umbes kümne aasta pärast, sest arvestades meie rahulikku meelelaadi me enne lihtsalt ei saa Linnateatrisse pileteid. Arvatavasti on tegemist piisavalt populaarse etendusega, mida mängitakse ka kümne aasta pärast. Igatahes, kel pole veel jõulukingiideed mulle, siis see pilet oleks päris hea. Rõõmus Kaak ja prl Kastekann rendivad ehk oma põrandapinda ka, nii et ma ei peaks pärast teatriõhtut Balti jaamas magama.
Sümbolite ning alguse ja lõpu ühtsusega on see lugu, et selles etenduses on tuulelohe. Kohe esimeses stseenis, siis poole pealt lastakse tuulelohet jahilinnu pähe ja lõpus on nad jälle, suured ja võimsad. Nii et sümbol on ta kindlasti, vaataja asi on juurde mõelda, MILLE sümbol. Arvestades asjaolu, et lugu ise on revolutsioonist, revolutsionääridest, unistustest ja nende muutumisest, täitumisest ja luhtumisest, siis tuulelohe sobib hästi. Miski mis meie oma käest lendu läheb ja kõrgele-kõrgele tõuseb, aga vahetevahel potsti alla kukub ja lihtsalt enam tuult alla ei võta. Nii nagu ideed vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, mis pidid taganema inimeste soovi ees kartuleid süüa. Sest olla tühja kõhuga vaba on hullem kui täis kõhuga ori. Seda, et vaba olla oleks parem, mõtleme praegu meie, kes me oleme esiteks vabad ja teiseks suhteliselt täis kõhuga. Ja nii mõtles ka Herzen, kelle isa pärandas talle suure varanduse, nii et ta sai soovi korral toetada kõikide maade vabadusvõitlust.
Ja kuigi mingi osa minust mõistab, et tegelikult töötab elus kõik Maslow´püramiidi järgi, on mul kangesti hea meel, et olid sellised aristokraat-revoltsionäärid, kes kulutasid oma jõudeaja inimestele, kes ise olid liiga harimatud ja ellujäämisega hõivatud. See on juba ammu teada fakt, et minu meelest on HArry Potterisse lihtsas keeles sisse kirjutatud kogu maailma olemus, nii et ma pelga ka siinkohal seda tsiteerimast: "On vaja ainult üht inimest, et kurjusele vastu astuda." Kes tahab teada, kuidas see tsitaat täpselt välja näeb, võtab HP I osa lõpu lahti. Ka etenduses kõlas sama mõte, mis oli lohutuseks kõigile, kes olid unistanud ja näinud, et mitte midagi ei muutu - kasu on järgnevatel põlvedel. Kui meie oleme midagi juba ette ära teinud, siis järgmistel on palju lihtsam. Ja vaatamata kõigele usun ma, et inimeste isiklik vabadus on väärtus omaette, kuigi mäletan veel selgelt, kuidas esimest korda elus pärisorjuse kaotamist õppides tabas mind hämming - tegelikult ei muutunud inimeste jaoks ju mitte midagi. Kuigi päris päriselt muutus kõik.
Etendusest ehk ka paari sõnaga - kolm vaatust, üle kolme tunni pikk. Aga minul ei hakanud kordagi igav, mulle muidugi piisab sellest, kui öelda 19. sajand ja venelased ning mul ongi juba huvitav. Indrek Taalma mängib peaosalist Herzenit, täitsa väärikas üleminek Draamateatri Malmstenilt. Tonaalsuselt oluliselt tõsisem kui teine osa, eks vananemine, väsimus, pettumus - kõik annab endast märku. Mulle meeldis, teise ja kolmanda vaatuse keerulised isiklikud suhted olid minu jaoks kohati juba liig, aga mis sa teed, kui nii oli.
Ja sellest, miks Marxi selles näidendis läbivalt naeruväärsena näidatakse, ma aru ei saanudki. Mul pole Marxi vastu midagi isiklikku, küll näib olevat Stoppardil või lavastajatel:)
Kokkuvõttes - minge vaatama ja tellige vaheajaks endale laud, et kohvikus mõnuleda ja oluliste teemade üle arutleda.
Saturday, November 23, 2013
Sel nädalal juhtus minuga kaks korda midagi sellist, mida tavaliselt inimestega üldse ei juhtu. Ma sain nimelt kaks paberkirja :) Üht kirja ma tegelikult teadsin enda poole liikumas, aga see ei vähendanud üldsegi rõõmuhetke, mil kiri lõpuks minuni jõudis. Teine oli aga hoopiski ootamatu. Nüüd pole muud kui vastu hakata kribama.
Südamel on ikka mure, mis vist lõplikult ei kaogi kunagi. Tean, et oleksid ja poleksid on mõttetud ning on üksnes enesepiinamisvahendid. aga ikkagi - oleks ometi rohkem mõelnud, rohkem julgenud, rohkem viitsinud, rohkem kuulanud, rohkem tõsiselt võtnud, rohkem püüdnud. Ja vähem iseendaga ametis olnud, vähem minna lasknud. Äkki siis oleks praegu lihtsam, kergem, vähem valus. Valus kogu maailma pärast, kus inimesed peavadki ükski hakkama saama, sest on tekkinud kuvand, et nad saavad ise hakkama. Ja kus teised inimesed usuvad seda kuvandit.
Mu õpilased tegid sel nädalal sotsiaalreklaamiprojekte. Hästi huvitavaid probleeme tõstatati, seinast seina - koerajunnidest (võtsid koera, võta ka junn!) muusika kuulamisena liikluses (muusika jääb, kui ka sind enam pole). Üllatuslik oli aga arutlus, mis tekkis pärast noorte emade kaitseks tehtud projekti. Selgus, et uskumatult paljudel mu tüdrukutest on olnud kogemus, kus nad oma väikese venna või õega või sugulasega ringi jalutades on tulnud kuulda halvustavaid kommentaare oma elukommete kohta. Minu jaoks võõras maailm, ma pole kunagi olnud noor ema ning ma pole ka koos teiste lastega, keda nooremana ikka hoidma sattusin, midagi negatiivsest kuulnud. See muidugi võib tulla ka asjaolust, et mul on tugevalt valikuline kuulmine ning ma lihtsalt ei pannud tähele, et keegi sosistas või vahtis ebasündsalt. Pigem mõtlesin, et inimesed vaatavad, kui ilus ja eriline ma ikka olen. Või ongi see kommenteerime uuema aja trend?
Üldiselt on kõik hästi, mõtleme jätkuvalt, mis saab sõber Ruudist järgmisel aastal. Varem olin ma täiesti veendunud juba, et läheb kooli, arvutab kahekümne piires, loeb suhteliselt hästi ka kirjatähti, loogika on paigas, teadmised maailma kohta on olemas, elementaarne käitumiskoodeks on omandatud, oskab ka üksi tänaval tuttavasse kohta minna. Aga nüüd selgus, et võistlusmängud on tema jaoks väga keerulised, ta nimelt ei talu seda, kui tal läheb kehvasti. Näiteks rahvastepallis kaotab elu. Nii et järjekordne teema, millega tööd teha.
Südamel on ikka mure, mis vist lõplikult ei kaogi kunagi. Tean, et oleksid ja poleksid on mõttetud ning on üksnes enesepiinamisvahendid. aga ikkagi - oleks ometi rohkem mõelnud, rohkem julgenud, rohkem viitsinud, rohkem kuulanud, rohkem tõsiselt võtnud, rohkem püüdnud. Ja vähem iseendaga ametis olnud, vähem minna lasknud. Äkki siis oleks praegu lihtsam, kergem, vähem valus. Valus kogu maailma pärast, kus inimesed peavadki ükski hakkama saama, sest on tekkinud kuvand, et nad saavad ise hakkama. Ja kus teised inimesed usuvad seda kuvandit.
Mu õpilased tegid sel nädalal sotsiaalreklaamiprojekte. Hästi huvitavaid probleeme tõstatati, seinast seina - koerajunnidest (võtsid koera, võta ka junn!) muusika kuulamisena liikluses (muusika jääb, kui ka sind enam pole). Üllatuslik oli aga arutlus, mis tekkis pärast noorte emade kaitseks tehtud projekti. Selgus, et uskumatult paljudel mu tüdrukutest on olnud kogemus, kus nad oma väikese venna või õega või sugulasega ringi jalutades on tulnud kuulda halvustavaid kommentaare oma elukommete kohta. Minu jaoks võõras maailm, ma pole kunagi olnud noor ema ning ma pole ka koos teiste lastega, keda nooremana ikka hoidma sattusin, midagi negatiivsest kuulnud. See muidugi võib tulla ka asjaolust, et mul on tugevalt valikuline kuulmine ning ma lihtsalt ei pannud tähele, et keegi sosistas või vahtis ebasündsalt. Pigem mõtlesin, et inimesed vaatavad, kui ilus ja eriline ma ikka olen. Või ongi see kommenteerime uuema aja trend?
Üldiselt on kõik hästi, mõtleme jätkuvalt, mis saab sõber Ruudist järgmisel aastal. Varem olin ma täiesti veendunud juba, et läheb kooli, arvutab kahekümne piires, loeb suhteliselt hästi ka kirjatähti, loogika on paigas, teadmised maailma kohta on olemas, elementaarne käitumiskoodeks on omandatud, oskab ka üksi tänaval tuttavasse kohta minna. Aga nüüd selgus, et võistlusmängud on tema jaoks väga keerulised, ta nimelt ei talu seda, kui tal läheb kehvasti. Näiteks rahvastepallis kaotab elu. Nii et järjekordne teema, millega tööd teha.
Wednesday, November 13, 2013
Minu uus hobi
Mul on uus äge hobi ja ma olen enda üle väga rõõmus. Ei, ma ei ole liitunud mägironijate rühmaga, nagu mitu mu blogrolli elanikku, keda ma kadestan, sest sisimas meeldiks mulle mägironimistrennis käia küll. Minu hobi on akadeemilisem. Nimelt vaatan ma dokfilme. Ma tean, see kõlab natuke igavalt, aga tegelikult on väga-väga lahe. Meil on koolis nimelt dokfilmiklubi, kus igas kuus on vaatamiseks film, millele järgneb diskussioon, mida juhib keegi, kes on teemaga hästi kursis. Ja need koosviibimised on niiiii ägedad. Isegi mitte filmide ja teemade pärast, sest mu vanus on selline, et olen juba palju näinud ja palju teinud. Tänane teema näiteks oli riiete tootmisest, oleme vaadanud ka filmi Hiina demokraatiast ja sellest, kuidas šokolaadi tehakse. Aga lihtsalt lahe on olla koos inimestega, kes tunnevad huvi maailma vastu ja tahavad, et midagi muutuks paremaks.
Ja no paadunud pedagoogi süda lihtsalt sulab, kui ta näeb tervet hulka õpilasi mõtlemas, see pole midagi nii levinud nähtus.
Lisaks jõudsin täna oma abituuriumiga sellele tasandile, et lasin neil kirjutamise taustaks muusikat. Ma ei uskunudki, et meie suhe võib sinnamaani jõuda.
Ehk siis igati kordaläinud päev.
Ja no paadunud pedagoogi süda lihtsalt sulab, kui ta näeb tervet hulka õpilasi mõtlemas, see pole midagi nii levinud nähtus.
Lisaks jõudsin täna oma abituuriumiga sellele tasandile, et lasin neil kirjutamise taustaks muusikat. Ma ei uskunudki, et meie suhe võib sinnamaani jõuda.
Ehk siis igati kordaläinud päev.
Thursday, November 7, 2013
Mulle tundub, et mu blogroll narrib mind, postitused ilmuvad sinna täiesti ootamatutel hetkedel. Ja siis ikka kümnete kaupa. Segadus. Üldiselt sobib see hästi mu praeguse meeleseisundiga, mida võiks ka kirjeldada sõnaga segadus, sest ma suudan vabalt kaks kolmandikku vajalikust infost kõrvust mööda lasta või ära unustada või mõlemat.
Aga selle segaduse keskel saan erilise uhkusega teatada, et ma olen nüüdseks juba kaks korda hoidnud oma käes Jürgen Rooste kaabut.
Väikese linna väikese inimese väikesed rõõmud.
Aga selle segaduse keskel saan erilise uhkusega teatada, et ma olen nüüdseks juba kaks korda hoidnud oma käes Jürgen Rooste kaabut.
Väikese linna väikese inimese väikesed rõõmud.
Subscribe to:
Posts (Atom)