Lugemisaasta 2020

 Kuna sel aastal suutsin lõpuks ometi FB Lugemise väljakutse grupi suure väljakutse kõik punktid täita, oleks paslik raamatutest ka eraldi kirjutada. 

Ära märkimist väärib ka asjaolu, et sel kevadel kogesin esimest korda lugemiskrampi, mis tähendas, et ma lihtsalt ei suutnud raamatuid lugeda. Ma kardan, et see oli seotud asjaoluga, et mul oli lihtsalt füüsiliselt võimatu paigal istuda ja tegeleda millegi nii palju süvenemist eeldavaga :D Ma ei tea, kui palju erinevaid raamatuid ma sel ajal katsetasin. Kahjuks ei ole ma neid üles kirjutanud. 

Küll aga kirjutasin üles raamtud, mis said vähemalt enam-vähem läbi loetud. Neid kogunes sel aastal 70, mis on päris kena number. Aga selles on päris palju väga õhukesi raamatud, nii et võibolla on informatiivsem see, et loetud lehekülgi tuli kokku suurusjärgus 19 000. Lugemise väljakutse grupp on suurepärane, aga teatud mõttes ka heidutav, sest sealsed lugemisnumbrid on mitu korda suuremad. Mitu korda, eksole. 

Kui nüüd pisut kokkuvõtlikumalt rääkida, siis ...

... lugesin võibolla pisut rohkem klassikat kui tavaliselt. Lõpuks ometi lugesin läbi "Hea uue ilma", mis mul siiani lugemata oli. Orwell meelib mulle siiski rohkem, aga päris hea oli :D Kross ja Tammsaare oli vapustavad, Camus ja Tšehhov toredad, Sophokles jätkuvalt hea, aga siiski meeldib mulle lugu rohkem kui tekst. 

... krimilugemist suutsin pisut ohjeldada. Angela Marsons meeldib mulle täitsa hästi, kuigi mulle üldse ei meeldi, kui autor kirjutab esimese osa sarjast krimina ja siis teise põnevusloona. Neid ma üldse ei viitsi tegelikult lugeda. Täiega suur pettumus oli näiteks Bryndza "Varitseja öös".  Hargla ja Läckberg on ikka kindla peale minek :) 

.... sattusin päris mitme noorteka peale. Positiivse poole pealt juba mainitud "Simon vs homo sapiensi vandenõu", mis on maailma kõige nummim geiromaan, ja "Ütle mulle kolme asja", sest ... ma ei teagi, oli ka nummi. Üldse ei meeldinud mulle Eia Uusi "Kuu külm kuma", selles oli KÕIK valesti. Alustades kohutavast sinavormist kuni tegelasteni, kes kõik olid minu jaoks ebausutavad. Seda veidram, et tema "Tüdrukune" meeldis mulle väga-väga. Klassikaliselt halb oli Beverly Hillsi raamat :D 

... selgus, et mitteilukirjandus mulle üldiselt ei meeldi :D Välja arvatud kaks graafilist romaani (Arvo Pärdi elu ja feminismi ajalugu). Kõik teised olid igavad, ei vastanud mu ootustele või olid lihtsalt suvalised. Suurim pettumus oligi vist teise maailmasõja kurioosumite raamat, milles polnud üldse põnevaid lugusid;

... lisaks Beverly Hillsile lugesin veel mõnda tõeliselt halba raamatut. Ma arvan, et kõige hullem oli siiski Tohvri "Sõbrad ja hallikirju koerake", kus lugu nagu polnudki ja taaskord, tegelased oli nii ebausutavad. Lugesin selle läbi vaid selle pärast, et väljakutse oli ja seda ei saanud ka millegi muuga asendada, sest lugema pidi koduraamatukogu eelmise aasta kõige populaarsemat raamatut. Ja just selle mulle meie kohalik raamatukoguhoidja selle küsimuse peale andis. Teine hirmus oli mu oma raamaturiiulis olnud "Veidrad voodikaaslased". niivõrd nilbe naistekas, et siiani tuleb kurb peale, kui mõelda, kuidas puid maha raiuti ja nii. Ma täiega hindan kena romantilist lugu, aga mitte sellist, kus kõik on nii ebausutav ja juba teab mitmendat korda maandutakse klaveri peale sugu tegema. 

... vastukaaluks oli ka suurepäraseid raamatuid. Lisan siia kõik, mis said mu käest viie või nelja. "Alistumine", "Apteeker Melchior", "Väikesed võililled", "Hea põhjatuule vastu", "Migreenimaffia", "Hea uus ilm", "Monigrammimõrvad", "Kehade mets", "Kui me olime orvud", "Loomade farm", "1984", "Kui raske see olla saab?", "Vaikne karje", "Simon ja homo sapiensi vandenüu", "Keisri hull", "Kaotuse pärand", "Evelyn Hardcastle´i seitse surma", "Elu mõttetusest", "Pariis 6.41", "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud", "Tüdrukune", "Minu armsad luud", "Juudit", "Ütle mulle kolme asja", "Britt-Mari puistab südant", "Kahe heli vahel", "Naiste võitlus", "Paigad, kus olen avalikult nutnud", Võõras, "Inglitegija", "Minu sünge Vanessa", "Köök", "French ja Koulu", "Kes kardab Sveta Grigorjevat". 

... ja kui ma neist raamatutest peaks valima kolm, mida kõigile soovitada, siis ma ütleksin"Hea põhjatuule vastu", sest see on näide sellest, et raamatute puhul on siiski väga oluline see, kuidas need on kirja pandud (ja ka tõlgitud), sest lugu kui selline on siin ju napp. Aga kui haarav! Siis "Minu sünge Vanessa", mis on täiega haige lugu ühe tüdruku suhtest oma õpetajaga. Mingis mõttes äraspidine vaatenurk, aga siiani ebamugavaid mõtteid tekitav. Ja kolmandaks Tammsaare "Juudit". Sest see on lihtsalt nii suur lugu ja nii delikaatselt kirja pandud. 

... neist raamatutest, mis mulle väga meeldisid, on siiski mõni, mis avaneb pisut pikaldaselt. Näiteks raamat "Paigad, kus olen avalikult nutnud" oleks kindlasti pooleli jäänud, kui mul oleks olnud parajasti käeulatuses midagi muud. Aga õnneks polnud, sest see on vapustav sissevaade vaimse vägivalla suhtesse. Ka "Köök" on selline. Lugesin seda paar aastat tagasi ja nüüd uuesti. Oli kordades parem. Ja kõige pikaldasem avaneja oli Kivirähki "Sinine sarvedega loom". Jummel kuidas ma oigasin seda lugedes. Ja siis järsku plaksust läks suurepäraseks. Sellest alates, kui Oskar tolle manalaneiuga kohtuma hakkab. Ma lihtsalt istusin ja nautisin. 

Kõige-kõigem raamat siiski on ja jääb Joonas Sildre "Kahe heli vahel". Ma arvan, et sain religioosse kogemuse seda lugedes, sest see oli midagi nii võimast. 

Selle aasta väljakutse täielik lugemisnimekiri ja minu valikud olid sellised

Punasega siis raamatud, mis meeldisid

Rohelised need, mis ei meeldinud

Ja sinisned sellised suvalisemad

1. Üks Jaan Krossi kirjutatud raamat "Keisri hull"

2. Pealkirjas: raamat, raamatupood, raamatukogu,raamatukoguhoidja. "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" P. Bayard

3. BBC 100 raamatut, mida elu jooksul peaks lugema. "1984" G. Orwell

4. Astrid Lindgreni raamat, mida pole varem lugenud või mille sisu enam ei mäleta. "Brit-Mari puistab südant"

5. Sinu raamatukogus 2019.aastal enim laenutatud raamat. "Sõbrad ja hallikirju koer" E. Tohvri

6. Üks raamat: Dostojevski, Turgenev, Tolstoi või Tšehhov. "Onu Vanja"

7. Raamat, mille tegevus toimub ühe päeva jooksul. "Evelyn Hardcastle´i seitse surma" S. Turton

8. Raamat, mille pealkirjas on küsimus. "Kuidas ta seda suudab?"

9. Goodreadsi kasutajate poolt kolme parima hulka valitud raamat. "Kolm sammu sinuni"R. Lippincott

10. Luuleraamat. "Kes kardab Sveta Grigorjevat" Sveta Grigorjeva

11. Hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos. "Meiega on kõik korras" N. Lacour

12. Raamat, mille tegevus toimub kuningakojas. "Kuningas Oidipus" Sophokles

13. Raamat, mille pealkirjas on mõne Euroopa riigi linn. "Pariis 6.41" J-P Blondel

14. Üks Agatha Christie raamat "Viimane vaimudetund" 

15. Raamat, mille peategelane põeb mingit haigust või on diagnoositud sündroomiga "Migreenimaffai" M. Sepp

16. Raamat, mille tegevus toimub Aasias "Lääne tee" M. Hamid

17. Raamatu autori eesnimi algab sinu perenime esitähega ja perenimi sinu eesnime esitähega. "Laatsaruslaps" R. Mawson

18. Raamat, mis tuleb sinu lugemislauale mõnest loetud raamatust "Minu armsad luud" A. Sebold

19. Raamat kirjastuse Ersen sarjast "Raamat, mida peab lugema" "Romanovite ettekuulutus" S. Berry

20. Raamat mõnest maailma mõjutanud sündmusest või katastroofist "Tšernobol: reporteri pihtimus" Igor Kostin

21. Aafrika kirjaniku raamat "Mõrvade ja armastuse retseptid" S. Andrew

22. James Bondi või Sherlock Holmesi maailma raamat - Ian Fleming, Arthur Conan Doyle ja teised autorid "Sherlock Holmes: Baker Streeti kummitus" V. Andrews

23. Shakespeare - originaal, uusverioon, inspiratsioon. "Hea uus ilm" Huxley

24. Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes "Inglitegija" C. Läckberg

25. Raamat, mille kaas on “värvita” - must-valge, hall, valge "Alistumine" Houellebecq 

26. Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna "Küll hunt hunti tunneb" K. Kessler

27. Raamat, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist. "Nukkude surmamäng" A. Marson

28. Nobeli preemia võitnud kirjaniku raamat "Kui me olime orvud" K. Ishiguro

29. Raamat Lugemise väljakutse grupis olevast pildialbumist, kuhu kõik grupiliikmed on lisanud sellise raamatu pildi, mida nemad ei suutnud läbi lugeda. "Tüdrukune" E. Uus

30. Eestikeelne raamat, mille pealkiri algab B, D, või G-tähega. "Beverly Hills 90210"

31. Bookeri auhinna saanud raamat. "Kaotuse pärand" K. Desai

32. Sinu koduse raamaturiiuli alumisel riiulil vasakult viies. "Veidrad voodikaaslased"

33. Poola/tšehhi/ungari kirjaniku raamat. "Budabest noir" V. Kondor

34. Raamatu autori perekonnanimi on mõni puu või põõsas. "Väikesed võililled" Heljo Mänd

35. Graafiline romaan. "Naiste võitlus. 150 aastat vabaduse, võrdsuse ja sõsarluse eest"

36. „Nukitsamehe“ 100. sünnipäeva puhul raamat, kus on sarvilised või muidu riukalikud tegelased. "Sinine sarvedega loom" A. Kivirähk

37. Konkursi "25 Kauneimat raamatut" raamat viimase 2 aasta teose. "Kahe heli vahel" J. Sildre

38. Raamat, mille kaanel on mõni loom "Enne külma" H. Mankell

39. Liida enda telefoninumbri üksikud numbrid ja vali täpselt niimitu aastat tagasi ilmunud raamat "Disco" R. Kaugver

40. Ajakirja Imeline Ajalugu, Imeline Teadus raamatuklubi raamat. "Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid" Õun ja Ojalo

41. Raamat, mille tegevus toimub mägedes. "Juudit" A.H. Tammsaare

42. Raamat, mille pealkirjas on arhitektuuriobjekt. "Majakas tähtede all"

43. Raamat Eesti Raamatu sarjast “Eesti romaanivara”. "Improvisatsioon mängutoosis"

44. Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin…ja tahtsin kirjanikku kallistada. "Simon ja homo sapiensi vandenõu"

45. Raamat, mis ilmub eesti keeles 2020. aastal, sinu sünnikuul. "Paigad, kus olen avalikult nutnud" H. Bourne

46. Ajalooline kriminull "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium" I. Hargla

47. Kaks sarnase kaanega raamatut "Lunastus" ja "Lõpparve" Yrsa Sigurdardottir

48. Raamat, mille eesti keelde tõlkija on saanud tõlkepreemia. "Hea põhjatuule vastu"

49. Raamat õudusulmest (horror) - v.a. Stephen King! "Õuduste kool" G. Oster

50. Raamat füüsilise või vaimse erivajadusega inimesest "Julmad mängud" A. Marsons

51. Stalkeri võitnud teos "French ja Koulu" I. Hargla

52. Raamat selle koha ajaloost, kust pärinevad Su esivanemad. "Hüpassaare" J. Jürisson

53. Loe raamat sellise riigi autorilt, millel on sinuga samas kuus sünnipäev. "Võõras". A. Camus. 

RIP 2020

Mida sa tegid aastal 2020, mida sa varem teinud pole?

Tahaks öelda, et ma pole kunagi varem andnud tundi pidžaamapükstes, aga see oleks vale, sest ükskord oli meil koolis tuduriiete stiilipäev. Minu imestuseks oli väga vähe pidžaamasid. Mina nautisin küll kogu südamest.

Ma mõtlen, et maja ostmine (või noh, pangalaenu võtmine) on miskit, mida mina pole teinud. 

Täiskasvanutele mõeldud kunstikursusel käisin ka - akvarellimaali omal. See oli hullult nunnu. 

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Mul oli kaks lubadust - pusled kokku ja rohkem koristada. Nohh. Kaks puslet sai kokku pandud, üks veel ootab. Koristamisega on ka nii ja naa. Kevadel eriolukorra ajal koristasin kõikide nende lõputute veebikoosolekute ajal. Aga see puudutab vaid kööki ja elutuba. Samas need olid tõesti korras :D

Uue aasta lubadusi on kaks - jätkata hommikuse päikesetervitusega ja õppida selgeks Aafrika riikide nimed ja asukohad. 

Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Isegi kaks :) Ja järgmisel aastal on, mida oodata. 

Kas keegi su lähedastest suri?

Kevadise kriisi ajal suri taat. Kuna kevadel oli kõik teistmoodi, siis laiemale ringile matuseid ei olnud. Ja seepärast on kuidagi ebameeldivalt lõpetamata tunne sellega.

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2021, mida sul 2020. aastal ei olnud?

Teadmist, et mu ellu ei seata enam piiranguid. Muusikaviktoriine tahaks ka. 

Milliseid riike sa külastasid?

Hea nali, eksole :D Tegelikult käisin Lätis küll. Korra nende looduspargis matkarajal. Ja teine kord perereisi ajal sõitsime jupi sealt läbi. See polekski mainimist väärt, kui üks ekipaaž poleks Läti politsei huviorbiiti sattunud ning loomulikult oli autos inimesi, kellel polnud dokumenti kaasas. 

Austrias käisin peaaegu :D Sellega läks ses mõttes hästi, et tegime otsuse minemata jätta märtsi alguses, mis tähendas, et õpilased said oma rahad kõik tagasi. 

Eestis käisin mitmes uues kohas. Näiteks Mõisakülas. 

Milline 2020. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Eks ta 12. märts ole, siis saadeti meid kell 12 koju ja tagasi kooli sain mina kunagi mais. Iseenesest on  on kahju, et just see kuupäev, sest tõepoolest ostsime maja ju veebruaris. Ja ma ei suuda praegu meenutada kuupäeva. 

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Ma arvan, et see, et ma ikkagi kuni lõpuni neid masendavaid veebitunde tegin, mitte ei öelnud, et minge kõik perse. Ja see, et esimest korda suutsingi lõpetada lugemise väljakutse. See on päris suur asi.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Noh see, et ma siiski ei koristanud rohkem?

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Kevadised keskendumisraskused oli kõige karmimad. 

Mis oli parim asi, mille ostsid?

See on lihtne. Kuivati. Ma täiega jumaldan teda :D Kunstkuusk on ka päris mõnna. Ja lõpuks ometi tuli välja Sveta Griorjeva esimese luulekogu taastrükk, nii et selle ostsin ka. Maja ei ostnud ma päris üksi, nii et see vist ei loe. 

Kelle teod väärisid tunnustust?

Mõni kolleeg ehk? Tanel Kiik oli ka päris tore. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

See õpetaja, kes ütles 13 tüdrukust koosnevale grupile, et võtke neljastesse rühmadesse. Nagu... kui sa tõepoolest ei saanud aru, et 13 ei jagu neljaga, siis äkki peaks vähem mõtlemist eeldava ameti valima?

Millele kulus enamik su rahast?

Mul pole õrna aimugi. Kodu remondile äkki?

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?

Üks teatav rasedus. Mitte minu oma :D Tegelikult oli neid oodatud rasedusi isegi kaks, nii et kaks korda rohkem elevust. 

Milline laul jääb sulle alati 2019. aastat meenutama?

No Spotify ütleb, et kõige enam kuulatud laul oli "Gasolina" :D See ütleb nii mõndagi mu aasta kohta.

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

i) õnnelikum või kurvem? Pigem tuimem. 

ii) kõhnem või paksem? näib, et sama. 

iii) rikkam või vaesem? vaikselt ikka koguneb, kuigi uuel aastal ilmselt palk ei tõuse. Maailm on tõepoolest muutunud. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Mõtestatud sporti? Liikusin küll palju, aga trenni kui sellist sai vähe tehtud. Kuigi ma suudan nüüd kätekõverdusi teha, mis on päris hea edasiminek. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Lihtsalt tühja punkti jõllitanud. Koroonakevade rõõmud. 

Kas sa armusid kellessegi 2020. aastal?

Ei tulnud ette.

Mis oli su lemmik telesaade?

Ma ei mäleta, et ma üldse oleks midagi teadlikult vaadanud. Ühel õhtul küll nägime uut toredat saadet, kus kutsekoolide inimesed mõõtu võtavad. Ja see oli väga lõbus, aga kardan, et kutsekoolide mainele see kuigivõrd head ei tee...

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei.

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Lugesin terve hulga väga häid raamatuid. Neist peaks tegema eraldi postituse. Esiteks peaksin ma mainima noortekat "Simon vs homo sapiensi vanenõu", sest see aitas mul üle saada kevadisest lugemiskrambist. Aga kõige võimsam kogemus oli "Kahe heli vahel", mis on oma terviklikkuses (sõnad, pildid, kujundus) lihtsalt terviklikult niivõrd lummav.

Mida sa tahtsid ja said?

Vargakindla seljakoti. Ja kodu (või siis pangalaenu :D)

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

Kuigi ma kinos ei käinud, vaatasin palju filme. Nimelt lõpuks ometi sai käima lükatud filmiklubi "100 eesti filmi" ja augustist alates oleme vaadanud koos ära 23 filmi. Ma mõtlen, et neist minu lemmik oli vist "Hullumeelsus". 

Tegelikult käisin korra isegi kinos. "Tenetit" vaatamas. Ma päris täpselt ei saa aru kogu sellest melust, mis selle filmiga kaasas käib. Eesti osast loomulikult saan aru :D Tõesti oli jabur vaadata Tallinna ja kuulda eesti keelt. Aga muidu sisu... Ma kardan, et ma olen selle imeliseks pidamiseks liiga palju raamatuid lugenud. 

Imeline film aga oli Oscari-võitja "Parasiit". 

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain aasta vanemaks :D Ja oli sünnipäevapidu, kus esialgu oli selgelt liiga palju inimesi. Oleks ikka pidanud erinevad peod tegema, sest tegelikult mulle meeldib, kui ma saan oma külalistele öelda rohkem kui tere ja head aega. 

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Ilmselgelt oleks mu elu olnud toredam, kui keegi poleks mulle öelnud, mida kõike ma teha ei saa. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Mul pole õrna aimugi. Liikumine looduses? Ma pole kindel, et see mõistuse juures olemine üldse eriti hästi välja tuli. 

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Arkadi Popov. Sest ta on nii muhe. 

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Mul on uus kolleeg. Aga ta on alles kompamise faasis. 

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2020. aastal said?

Kuigi katsetamine, kui kaugele mingites asjades võib minna, pakub põnevust, tasub meeles pidada, et see katsetamine võib mingil hetkel tagumikust näksama hakata. 

Riigieksam 2020

Täna lõppes siis eesti keele eksamite parandamisperiood, mis tähendab, et nüüd on mul vaimset võimekust ehk sellest eksamist paar sõna ka kirja panna. 

Hindamine oli seekord õudus. Kui sai selgeks, et riigieksamid siiski toimuvad, kehtis veel Repsi avaldus "15. maist lõpuklassid ja probleemsed lapsed kooli, teised ... jumal teab, mida tegema". Nii et kui Innovest tuli kiri küsimusega, kas ma olen ikka nõus hindama ja kas ma äkki oleks valmis ka rohkem hindama kui tavaliselt, olin mõlemaga nõus. Sest miks mitte, vaba aega oleks pidanud ju vabalt käes olema. 

Ha-haa, ütlen ma selle peale nüüd.

1. juunil sain kätte oma tööd ja ausalt öeldes oli see isegi natuke naljakas. Pärast mõningast arvutamist sain ma selgeks, et töömaht suurenes 212,5%. Samal ajal läksid mul edasi tunnid JA olid need tuutud järelvastajad. Ehk siis viimased kaks nädalat on olnud jõhker andmine. 

Eksam iseenesest mulle sel aastal täitsa meeldis. Teemad on vist küll ajakirjandusest läbi käinud, aga ajaloo huvides siiski.

1. Lugemisülesanne Oksaneni "Puhastuse" põhjal ning kirjutamiseks mineviku olulisus üksikinimese jaoks.

2. Lugemisülesanne Liisi Laineste huumoritraditsiooni artikli põhjal ja kirjutamiseks arutlus, miks on vaja huumorit.

3. Lugemisülesanne Niineste artikli ja Maryliis Teinfeldti (Nullkulu) blogipostituse põhjal veganlusest ning kirjutamisülesandeks analüüs, miks on toitmine/eluviis muutunud aktuaalseks teemaks.

4. Lugemisülesanne sellest, kuidas ungarlasest Barabasi ja eestlasest Aet Annist arutlevad edukuse ja edukultuse üle. Kirjutamiseks edu analüüs (mis on edu olemus ja mis on edu positiivsed ja negatiivsed küljed). 

Ma ütleks, et ma ei oskaks üldse validagi, mida võtta ja mida jätta. On ühiskondlikku, on filosoofilisust, näen juba teoseid, mida saaksin kasutada. Ma isegi tunnetan kerget elevust. 

Õpilased sel aastal elevust ei tundnud. 

Tööd, mida ma hinnata sain, olid päris masendava tasemega. Tavaliselt joonistub lugemisülesandes Gaussi kõver kerge nihkega paremale. Ja kirjutamisülesandes siis üldjuhul kerge nihkega vasakule. Nii et kokku nad tasakaalustavad üksteist kenasti ära. Sel aastal (vähemalt see minu patakas) oli selgelt vasakule nihkunud. Kahjuks ka teistel, keda ma hindjatest tean. Ja lisaks olid kirjutamisosa hindajad täiesti hämmingus, kui nõrgad tööd sel aastal on - hästi pealiskaudsed, argumenteerimata, ka õigekirjaliselt pigem kehvad. 

Ma ei tahaks hästi uskuda, et see on puhtalt sellest, et oli distantsõpe. Sest kui abituriendil juhtub nii, et Mart Niinestest saab Tõnis Niinemets ja Aliide abikaasa Martini sõbrast Voldemarist saab Voldemort. Ja kui õpilased ei teegi vahet, mis on edukus ja mis on edukuse saavutamise vahendid või eetika ja esteetika, siis nagu ... mul polegi sõnu. 

Et sellised muljed siis töödest. Eks mingeid keskmisi arvutatakse sel aastal kindlasti ka, ju sealt paistab, kas mulle sattusid kehvad tööd või oli ikka üldisem häda. 

Eksamitöö enda osas siiski veel. See järgnev on ka põhjus, miks ma natuke isegi kõhklesin kirjutamast, kuigi mingit ratsionaalset põhjust vist kõhkluseks pole. Nimelt. Sel aastal oli eksamil minu koostatud ülesanne. Kusjuures ma ei teadnud seda. Või noh, ma teadsin, et ma ülesande tegin. Ja ma teadsin, et ta käis kolmandas katsetamises ka. Aga ei midagi kindlat. Ja siia ma avasin vihiku ja nägin. Ja see oli tore.

Te võite nüüd mõtiskleda, milline see minu oma oli :)

Vaheaeg jee!

Pealkirja rõõmus toon on muidugi iroonia, mu elus ei muutunud midagi paremaks sellega seoses, et algas vaheaeg :D Pigem isegi langes elukvaliteet, sest nüüd pole mu elul nagu üldse enam mõtet. Samas, tõstan mööblit ümber, teen kappe tühjaks (meil on siiski veel paar Eriti Inetut Mööbliesest, mida ei ole saanud välja visata, sest need on meie väärtuslikku kraami täis), käin mööda linna ringi ja sokutan ajalehti paberikonteineritesse, kus veel natuke ruumi on. Mis värk nende konteinerite ja tühjendamisega üldse on? Meie kandi omad (eriti segapakend) on pidevalt kuhjaga täis. Miks neid tihedamalt ei tühjendata, kui on kuidagi näha, et inimesed meeleldi oma prügi sorteerivad? Kord igatahes tuli H töölt ja tormas meie pakendikasti manu "Ma nägin, et poe juures tühjendati konteinerit, saan meie oma nüüd ära viia". No ma ei tea, pakendite äraviimine ei peaks minu meelest olema põnev mäng, vaid normaalne igapäevane tegevus, mille käigus ei pea matkama läbi linna, et leida sobiv anum, millesse oma hoolega pestud prügi poetada. Aga noh, praegusel ajal meelelahutus seegi. 

Kooli osas ma ei saagi aru, kas minu veendumus, et mais saab kooli, osutus tõeks või mitte. Minu meelest on kummaline, et keegi väga enam ei räägi, kui veider see maikuine lahendus on. Ükskõik mis otsast ma vaatan, mina ei näe, kuidas seda normaalselt teha. 18. maist tulevad kooli abituriendid ja need, kes distantsõppega hakkama ei saanud? Esiteks. Meil on umbes 200 abiturienti. Lisame mõne noorema, kes ei saanud hakkama (neid kusjuures on meil vähe, mingi hulk on selliseid, kes väga-väga tahaksid kooli tulla, aga saavad hakkama ka kodust), noh 225 äkki siis kokku. Mis imegraafik see peaks olema, millega nad kooli saavad? Nu ja siis see soovitus, et töö ongi väikestes gruppides... 30+ klasside puhul on see ju neli tundi ühe klassiga:D Rääkimata siis noorematest, kes mai viimased nädalad lihtsalt vabakäigul on ja saavad üldist arendavat tegevust. Jään huviga ootama, kuidas see välja näeb. Perioodõppesüsteemis on see suht kohatu, mul algab uuel perioodil täiesti eraldiseisev kursus, mida on siis ette nähtud 3 nädalat 7 asemel. Ausalt, mul tõesti pole motivatsiooni sellega alustada, sest nagunii kuskile ei jõua, niisama inimeste aega sisustada mulle ka ei meeldi. Meil iseenesest küll on otsus, et pigem teeme tunniplaanijärgselt edasi nii kaua kui vähegi võimalik.

Jah, elame kummalisel ajal.

Ajaloo huvides mõtlesin siia üles märkida ka selle, kuidas näeb välja õppetöö (õpetaja poolt vaadatuna) distantsõppe oludes. Kuidas see 5. klassi poolt välja näeb, saan muidugi ka ära märkida - hommikul kümnest üheni päeval, vahepeal kaks 45minutilist vahetundi... Vähemalt nii mulle tundub :D Viimasel nädalal oli veebitunde rohkem, siis läks õppetööle ka rohkem aega. Kuigi jah, korra astusin ühte tundi sisse ja pidin taas tuld purskama, sest kui ühel ekraanil oli tõesti õpetaja, siis teisel oli Minecraft. "Ega ma üksi, Elmar on ka!" 

Aga õpetaja poolt siis. 

Mul oli viimasel perioodil 20 tundi nädalas (mis ongi minu keskmine koormus, ma lihtsalt ei jaksa rohkem tööd teha).

esmaspäev

10.10 veebitund oma klassiga. Räägime Bulgakovist, kellega alustasime eelmisel nädalal. Õpilased jagavad oma kogemusi seoses saatega "Müstiline Venemaa", mida nad kuulama pidid. Selgub, et nii mõnelgi on selle saatega sügavad lapsepõlveseosed, mõni kuulas koos vanematega, sest "Vseviov on nii tore". Mulle ka meeldib. Jagan kätte uue nädala ülesanded - kokkuvõtlik mõistekaart läbitud modernistidest ja artikkel koos küsimustega Sirbist. 

12.20 uus veebitund. Räägin esitluse põhjal barokist ja klassitsismist ja Moliere´ist. Annan kätte uue nädala ülesande, milleks on kuulata raadiosaadet "Vasar", mis räägib valgustusaja mõjust, ning püüda vastata küsimustele. 

Pärast seda teeme soovijatega eesti keele konsultatsiooni. 

17.00 on ainevaldkonna kokkusaamine

teispäev

8.15 n-ö veebitund. Koguneme, tervitame ja jagan kätte kokkuvõtva iseseisva töö koodi. Õpilased hakkavad tegema, mina joon kohvi ja vaatana "Terevisiooni". 

9.15 tund on see, kui õpilased teevad omaette oma mõistekaarte. Või loevad artiklit. Mina kontrollin samal ajal eelmise tunni iseseisvate tööde vastuseid ja panen protsente Stuudiumisse. Alla 50% sai vaid 4 õpilast (imetlen nende ausust, sest vabalt oleksid võinud nad ju küsida sõbra käest õiget vastust. Samas töötlesin neid ka pikalt selles osas, et see EI OLE hindeline, see on ENDA JAOKS. Äkki mõjus?)

10.10 teen põhimõtteliselt sama tundi, mis toimus eile 12.20, paralleelklassid noh. Neile vahelduseks väga meeldib kuulata mind rääkimas. Edasi vaatame üle ka eesti keele ja õpilased asuvad oma tööd tegema. 

12.20 algab tund, kus õpilastel on ülesanne eelmisest nädalast (vaadata oma huvidest lähtuvalt üht dokumentaalfilmi ja riputada oma mõtted padletile. Lisaks oli neil ülesandeks kirjutada kaks arutlevat lõiku, mis inspireeruks kuulatud "Ööülikooli" loengust. Hakkan lõike üle vaatama ja kurvastan natuke, et eesti keeles eksam siiski toimub sel aastal. Olen meeleheitel ja vaatan eelmise tunni tööd üle. Alla 50% sai vaid 1 õpilane. 

15.45 on ainevaldkonna kokkusaamine

kolmapäev 

mul on topelttund, kuid see on mõeldud mõistekaardiks ja artikliks. Vaatamata meeleheitele tegelen abituuriumi lõikudega. Kulub palju aega.

15.45 on ainevaldkonna kokkusaamine

neljapäev 

12.20 veebitund, kus peaksime üle vaatama küsimused, mis olid seotud artikliga. Selle asemel kuulen 30 minutit hädaldamist, KUI raske ja KUI pikk ja KUI segane artikkel oli. Vähemalt on nad üritanud lugeda, asi seegi. Lepime kokku, et kohtume homme uuesti ja selleks ajaks on artikkel KÕIGIL loetud. Jagan välja näpunäited, kuidas praegustes oludes Orwelli "1984" kätte saada. Üks õpilane rõõmustab, et leidis selle Konsumist. 

14.15 viimane tund abituuriumiga. Räägin viimast korda VÄITEST, milleta ei saa oma arvamust avaldada. Ja et nad võtaksid tõsiselt harjutusi, mida nendega teinud olen. Siis arutleme dokudest, püüdes paika saada, mis on need jõud, mis sunnivad inimesi niiviisi käituma (ehk millistel teemadel saaks neid vaadatud filme kirjandit kirjutades ära kasutada). Jätame südamlikult head aega, sest ametlikult on tunnid läbi. 

15.30 ainevaldkonna kokkusaamine

16.00 õpetajate üldkoosolek

reede

10. 10 veebitund, kus lõpuks räägime artiklist. Tuleb välja, et polnudki nii jube ja keeruline. Täitsa andis rääkida. Jõuame punkti, kus selgub, et vabadus, vastutus ja rumalus on väga keeruliselt omavahel seotud ning on suht keeruline panna paika, milline neist teise välistab. Ka mul on väga põnev. Räägime veel vaheajaplaanidest ja jätame südamlikult head aega.

12.20 veebitund valgutusest. Võrdleme läbitud ajastuid, räägin paari sõnaga Voltaire´ist ja Rousseau´st. Vihjan ka Goethele, keda võtame järgmisel aastal. Saadan õpilased eneseanalüüsi tegema.

13.20 kordan eelmist tundi :D

Edaspidi analüüsin eneseanalüüsi vastuseid, mis on rahuldust pakkuvad. Jätkame samas vaimus. 

15.45 ainevaldkonna koosolek, millel osaleb sedapuhku ka õppealajuhataja, sest uue perioodi koormused seoses abituuriumi pikendatud õppega on naeruväärsed. Saame nõks paremaks asja. 

Ja ongi kõik :)

Sellesse nädalasse ei jäänud ühtki ettevalmistavat tööd, kuna tegin kõik nädalavahetusel ära, mulle meeldib, kui kõik on valmis. Aga jah, pidin tegema valmis eesti keele töö, lugema ise läbi artikli ja koostama küsimusi, mis oleksid keerulised, aga vastatavad, huvipakkuvad, aga ka teemaga seotud. Siis kuulasin "Vasarat" ja koostasin küsimused. Aaa, valgustuse kohta tegin enesekontrollitesti ka. Vaatasin üle dokumenaati Marju Lepajõest, et õpilastele eeskuju anda (mitte vaimselt, vaid selles mõttes, kuidas ma tahtsin, et nad oma mõtted esitaks). 

Igatahes olen ma pisut häiritud sõnavõttudest, et õpetajad pikutavad niisama ja saavad palka. Ja pisut häiritud olen ühest poja õpetajast, kelle panus õppetöösse oli viie nädala vältel Stuudiumisse kirjutada "Õp lk see-ja-see, vastused vihikusse". Mitte kordagi ei tundnud ta huvi, kas keegi a) saab aru, b) üldse midagi teeb. 

Sellistel hetkedel on natuke kahju, et olen sündinud koos vastutustunde ja südametunnistusega. Ja noh, et mulle tegelikult meeldib mu töö :D

Selle popi testi tegin ka ära. Ma see ENFJ tüüp ehk protagonist ikka. Eestikeelne väljend on lihtsalt liiga jabur, et seda kasutada :D Aga jah, mida vanemaks ma saan, seda kindlamaks saab see, et ma pole introvert, vaid lihtsalt suurem osa inimesi on minu meelest tüütud. Aga see tüüp klapib minuga umbes sama palju kui horoskoop, sest lööge või maha, liigne altruism ei ole minu teema. Aga muidu ikka tore. 

Valik vabandusi (distantsõppe aegu)

Palun vabandust, ma ei saanud tunnis osaleda, sest
... mul läks meelest ära;
... jäin pärast eelmist tundi nii sügavalt magama, et jõudnud tundi;
... jäin eelmise tunni ülesannet tegema ja ei jõudnud järgmisesse tundi
... ma ei teadnud, et tund toimub;
... ma ei teadnud, kus tund toimub;
... ma ei saa aru, millal Teie tunnid toimuvad (vahemärkusena: need on alati tunniplaani järgi)
... pidin tegelema väikevennaga;
... torm viis elektri ja interneti ära;
... samal ajal toimus meie külas vähemalt neli veebitundi ja internetti ei jagunud;
... kass näris internetijuhtme läbi;
... pidin tegelema oma papagoiga, kes lendas jalgupidi mu kuuma kohvi tassi.


Mu lemmik on muidugi see papagoi oma :D Ja kusjuures üht poissi olen kahel korral väikevennaga koos tunnis näinud, istuvad kahekesi arvuti taga ja on nii nunnud (L)

Hetkel olen peaaegu päris kindel, et mais saab kooli tagasi. Ja ma ei saa aru, kas rõõmustab või kurvastab mind.

Distantsõppe aegu

See oli sellesina koroonaisolatsiooni kolmanda nädala kolmapäev, kui mõni kuud tagasi ostetud telefon otsustas pärast uuenduste allalaadimist restardi teha. Ja pärast seda telefoni pin-koodi küsida.

Ja ma sain aru, et mul pole õrna aimu ka, mis see olla võiks, sest kodus olles ta mu käest avamisel koodi ei küsi. Ja suurema osa ajast väljaspool kodu lepib näotuvastusega. Siiski, ma tean, et olen seda koodi vajutanud. Sellepärast esialgu väga ei muretsenud, vaid proovisin erinevadi variante. 5 korda sai täis ja pidin hakkama 30 sekundit ootama. Kokku jõudsin proovimistega 22 korrani, kui lõpuks tunnistasin, et olen suutnud oma telefoni väga korralikult ära turvata.

Pikk lugu lühidalt - telefonil tuli taastada tehaseseaded. Sellega seoses kaotsin Cnady Crushis kõik elud ja boosterid -.-

Sellesama kolmanda nädala kolmapäeval sain kaks kirja õpilastelt, kellele olin määranud neljapäevaks tunniplaanijärgsel eesti keele tunni ajal toimuva veebikohtumise: "Õpeteja, Te olete pannud meile kohtumise Google Meeti, aga kas me sel nädalal võiksime teha seda meie tundide ajal, meil on samal ajal inglise keele kontrolltöö." Jupp, ma eeldasin kolmandat nädalat järjest, et meil on tund kaks tundi varem kui tegelikult. Siiani polnud lihtsalt kedagi seganud.

Poes käime kord nädalas (mis on okei, sest ma olen juba ammu hoogu võtnud, et seda teha :D). Laps õpib üldjuhul ise (pisut möirgamist siiski leidub, sest vahetunnid kipuvad pikaks venima). Tehnoloogia ülesnade (vurri tegemine) juures sai küll abi - hr H andis talle ilusa pika kruvi ja mina aitasin pärast vurritamist filmida. Igatahes oluliselt vähem kui tuttavad, kelle lapsed käivad 6. klassis ja kelle tehnoloogia ülesanne oli Goldbergi masin ehitada. Isad veetsid pikki tunde põrandal.

Aeg ... vist seisab. Ma olen väga segaduses, mitmes koolinädal meil käsil ja kui mitu veel enne vaheaega tuleb.

Ühelt poolt olen ma kohutavalt tüdinenud sellest kõigest. Teiselt poolt hakkan tundma hirmu selle ees, et äkki peabki mais uuesti koolimajja minema ja ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama saan. Aga jah, selgus, et isolatsioon ei sobi mulle, kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib jääda mulje, et nii palju mu elu nüüd ka ei muutunud. Asi on vist sunduses. Ja no seda, et ma tegelikult olen ekstravert, olen ma hakanud juba ammu kahtlustama. Lihtsalt ma olen ekstravert, keda inimsed väga ruttu ära tüütavad. Seega on olukord minu joaks praegu eriti raske - ma ei saa suhelda sellisel kombel, nagu ma vajaksin ehk spontaanselt. Väike suhtlus ja minek.

Ja minu jaoks on müstika, et ikka veel leidub inimesi, kes ei ole oma laste õpetajatele märku andnud, et ülesandeid on liiga palju või et lapsed ei saa nendega üksi hakkama. Kuidas kurja see õpetaja peaks aru saama, et kõik pole okei, kui kellelgi midagi tehtud pole või kui keegi ei ütle? No üks õpetaja poja koolis tekitab ausalt öeldes minus kerget hämmastust, sest kolm nädalat järjest on tema panus õppetöösse seisnenud lakoonilise märkusega Stuudiumis "Õpik lk see-ja-see, lugeda ja jutustada". Aga eks ta ise teab, mida ta saavutada tahab...

Aaa,
enne veel, kui koroona kogu tähelepanu endale tõmbas, ostsime maja.

Hr H vaatas mingil päeval mõtlikul pilgul mäekallakut, mille tasandamiseks ta kopa kavatses tellida, ja tõdes "Varsti äkki polegi vaja koppa tellida, aega on nii palju, et tõstan labidaga mäe eest".

Ja sel nädalal suri taat. Ei mingeid koroonatüsistusi, lihtsalt 92 eluaastat ja sellega kaasuvad haigused.

Tagasivaade aastale 2019

Mõtlesin, et see kummaline aasta eeldaks siiski ka korralikumat kokkuvõtet kui see lühiküsimuste variant. Aasta 2019 oli siiski erinev eelmistest.

Aasta otsus oli ikka see, et leidsime lõpuks, et maja, kus me elame, vääriks saama meie päris koduks. Sellega seoses olen pool aastat elanud erinevas etapis olevas remondis :D Sellega harjub. Tolmu on olnud palju, tüdimust ja väsimust ka, kuigi mõistusega võttes saan aru, et see on olnud vajalik. Kui nüüd elutoaga ka ühele poole saaks, oleks juba päris hea. Köök koos abiruumi ja vannitoaga on juba enam-vähem, Ruudi toa mööbel sai peaaegu täies mahus välja vahetatud. Kui saaks teise korruse aknad uued, võiks tal ka tapeedi uue panna, mis viiks selle toa remondi lõpuni.

Selle aasta seltsielu on olnud (teadlikult) vilkam kui paljudel varasematel aastatel. Olen käinud paljudel õhtustel koosviibimistel, sünnipäevadel, niisama külas. Pean sellega veel harjuma, praegu on see veel pisut kurnav :) Samas saan aru, et mugavalt kodus kopitades ei juhtu üldse midagi toredat. Saime kaks pulmakutset ja käisime neis mõlemas. Ja need olid mõlemad suurepärased pulmad, üsnagi erinevad, aga südamlikud ja õnnelikud, ilusa meeleoluga.

Muuseumide ja näituste poolelt andis suurima panuse suvine perereis, mis sedapuhku viis Juhan Liivist Tammsaareni. Liivi muuseum on jätkuvalt imearmas :) Londonis loomulikult Westminster Abbey. Noh Auschwitzist ei saa mööda. Ja käisime ka Fotografiskas vaatamas Elisabeth II poti peal ja muinasjutulisi pilte surnud ema mälestuseks. Mõlemad meeldisid väga-väga.

Teatris käisin vähe, aga jätkuvalt olen vaimustuses Ugala lavastuest "Krd loll lind", aga soovitan enne Tšehhovi "Kajaka" üle/läbi lugeda, annab parema raami. Narvas käisime Joalat vaatamas, mis etendusena mulle võibolla niiii suurt elamust ei pakkunud, aga Narva ise, Viktor Tsoi piltidega baar ja ekskursioon Kreenholmi aladel muutis tervikuna selle kogemuse suurepäraseks. Draamateatri "Nora" oli ... okei, aga pigem positiivne.

Nagu ma juba öelnud olen, siis lugesin liiga vähe - kokku 43 raamatut, millest nii mõnigi oli ka täiesti suvaline meelelahutus. Selle eest alustasin väga palju rohkemate raamatutega, aga ma lihtsalt ei suutnud end sundida neid lugema. Poolikuid raamatuid kogunes tõesti (liiga) palju. Esimese poolaasta parimatest ma kirjutasin ("Lillede keel", "Emapiim", "Siiski veel Alice", "Matmisriitused") ja ma ei saa öelda, et teine  poolaasta oleks väga midagi uut ja põnevat andnud. Eredamalt ehk "Palju õnne argipäevaks" ja Heinsaare novellid (mul oli siiani "Ülikond" lugemata :O), aga mõlemaid lugesin seoses oma erinevate töödega. Ja siis "Minu geniaalne sõbranna" ja "Lugu uuest perekonnanimest". Need meeldisid mulle ka väga! Aasta lõikes võiks veel välja tuua ka raamatud "Valgus ookeanide vahel" ja "Guernsy kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts". N-ö dokumentaalidest raputas eelkõige "Naine Berliinis" ehk anonüümse autori päevik päevadest, kui Berliini jäi II maailmasõja lõpus venelaste kätte, mis tähendas räiget maradöörlust. Täiega haige, kuidas naised uuesti kohtudes omavahel kiirelt küsivad "noh, mitu korda", pidades silmas seda, mitu korda sind vägistati. Teisena võiks välja tuua "Hullult õnneliku", mis on lugu depressioonist ja ärevushäirest ja on kohati hullumeelselt naljakas. Krimi ja põnevuse poolelt oli mul suur rõõm lugeda Robert Gailbraithi uut "Surmavat valget" ja loomulikult Sebastian Bergmanni needust, mis ajas kohati suht närvi (Vanja on minu meelest nõme), aga kuidagi hoidis mind oma kütkes. 

Pettumused raamaturindel lähevad eranditult krimi ja põnevuse alla. Esiteks "Vaikiv patisent", mis vb polegi nii halb, aga ootused olid oluliselt kõrgemad. Sama juhtus ka "kultuspõnevikuga" "Naine aknal", mille ootamatud pöörded ma kahjuks kõik enne pöörde paljastamist läbi nägin. Ja viimane Läckberg oli ka suur pettumus, ei meeldi mulle see vaimude teema ja see põhiprobleem on ka juba erinevates raamatutes nähtud. Mingis mõttes sarnane, aga kuidagi palju mõjusam oli "Ema pihtimus".

Filmidest-seriaalidest pole mul midagi rääkida, aga mida kindlasti vaadata tasub, on dokumentaal "Marju Lepajõe. Päevade sõnad". Lepajõe oli andis ka mulle kreeka keelt ja ta oli lihtsalt geniaalne naine, tema surm tabas mind väga häirivalt. Dokumentaal temast on väga ilusasti tehtud. Mul on väga hea meel, et see olemas on.

Tööalaselt oli hea aasta. Tegin palju, oma põhitööl tundsin suhtelist kindlust (mis küll selleks õppeaastaks on natuke kadunud), muudel rinnetel sai täiskasvanuid õpetatud, Singapuriga suhteid tihendatud, Innovega koostööd jätkatud. Samas on selles kõiges teatav küsimus - mida ja kuhu veel? Polegi nagu rohkem midagi ju :D Eks näis.


Kokkuvõttes oli kummaline aasta. Palju asju muutus, nii praktilisi kui ka vaimseid. Siiski loodan aastalt 2020 natuke pehmemat kulgemist.