Tagasivaade aastale 2019

Mõtlesin, et see kummaline aasta eeldaks siiski ka korralikumat kokkuvõtet kui see lühiküsimuste variant. Aasta 2019 oli siiski erinev eelmistest.

Aasta otsus oli ikka see, et leidsime lõpuks, et maja, kus me elame, vääriks saama meie päris koduks. Sellega seoses olen pool aastat elanud erinevas etapis olevas remondis :D Sellega harjub. Tolmu on olnud palju, tüdimust ja väsimust ka, kuigi mõistusega võttes saan aru, et see on olnud vajalik. Kui nüüd elutoaga ka ühele poole saaks, oleks juba päris hea. Köök koos abiruumi ja vannitoaga on juba enam-vähem, Ruudi toa mööbel sai peaaegu täies mahus välja vahetatud. Kui saaks teise korruse aknad uued, võiks tal ka tapeedi uue panna, mis viiks selle toa remondi lõpuni.

Selle aasta seltsielu on olnud (teadlikult) vilkam kui paljudel varasematel aastatel. Olen käinud paljudel õhtustel koosviibimistel, sünnipäevadel, niisama külas. Pean sellega veel harjuma, praegu on see veel pisut kurnav :) Samas saan aru, et mugavalt kodus kopitades ei juhtu üldse midagi toredat. Saime kaks pulmakutset ja käisime neis mõlemas. Ja need olid mõlemad suurepärased pulmad, üsnagi erinevad, aga südamlikud ja õnnelikud, ilusa meeleoluga.

Muuseumide ja näituste poolelt andis suurima panuse suvine perereis, mis sedapuhku viis Juhan Liivist Tammsaareni. Liivi muuseum on jätkuvalt imearmas :) Londonis loomulikult Westminster Abbey. Noh Auschwitzist ei saa mööda. Ja käisime ka Fotografiskas vaatamas Elisabeth II poti peal ja muinasjutulisi pilte surnud ema mälestuseks. Mõlemad meeldisid väga-väga.

Teatris käisin vähe, aga jätkuvalt olen vaimustuses Ugala lavastuest "Krd loll lind", aga soovitan enne Tšehhovi "Kajaka" üle/läbi lugeda, annab parema raami. Narvas käisime Joalat vaatamas, mis etendusena mulle võibolla niiii suurt elamust ei pakkunud, aga Narva ise, Viktor Tsoi piltidega baar ja ekskursioon Kreenholmi aladel muutis tervikuna selle kogemuse suurepäraseks. Draamateatri "Nora" oli ... okei, aga pigem positiivne.

Nagu ma juba öelnud olen, siis lugesin liiga vähe - kokku 43 raamatut, millest nii mõnigi oli ka täiesti suvaline meelelahutus. Selle eest alustasin väga palju rohkemate raamatutega, aga ma lihtsalt ei suutnud end sundida neid lugema. Poolikuid raamatuid kogunes tõesti (liiga) palju. Esimese poolaasta parimatest ma kirjutasin ("Lillede keel", "Emapiim", "Siiski veel Alice", "Matmisriitused") ja ma ei saa öelda, et teine  poolaasta oleks väga midagi uut ja põnevat andnud. Eredamalt ehk "Palju õnne argipäevaks" ja Heinsaare novellid (mul oli siiani "Ülikond" lugemata :O), aga mõlemaid lugesin seoses oma erinevate töödega. Ja siis "Minu geniaalne sõbranna" ja "Lugu uuest perekonnanimest". Need meeldisid mulle ka väga! Aasta lõikes võiks veel välja tuua ka raamatud "Valgus ookeanide vahel" ja "Guernsy kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts". N-ö dokumentaalidest raputas eelkõige "Naine Berliinis" ehk anonüümse autori päevik päevadest, kui Berliini jäi II maailmasõja lõpus venelaste kätte, mis tähendas räiget maradöörlust. Täiega haige, kuidas naised uuesti kohtudes omavahel kiirelt küsivad "noh, mitu korda", pidades silmas seda, mitu korda sind vägistati. Teisena võiks välja tuua "Hullult õnneliku", mis on lugu depressioonist ja ärevushäirest ja on kohati hullumeelselt naljakas. Krimi ja põnevuse poolelt oli mul suur rõõm lugeda Robert Gailbraithi uut "Surmavat valget" ja loomulikult Sebastian Bergmanni needust, mis ajas kohati suht närvi (Vanja on minu meelest nõme), aga kuidagi hoidis mind oma kütkes. 

Pettumused raamaturindel lähevad eranditult krimi ja põnevuse alla. Esiteks "Vaikiv patisent", mis vb polegi nii halb, aga ootused olid oluliselt kõrgemad. Sama juhtus ka "kultuspõnevikuga" "Naine aknal", mille ootamatud pöörded ma kahjuks kõik enne pöörde paljastamist läbi nägin. Ja viimane Läckberg oli ka suur pettumus, ei meeldi mulle see vaimude teema ja see põhiprobleem on ka juba erinevates raamatutes nähtud. Mingis mõttes sarnane, aga kuidagi palju mõjusam oli "Ema pihtimus".

Filmidest-seriaalidest pole mul midagi rääkida, aga mida kindlasti vaadata tasub, on dokumentaal "Marju Lepajõe. Päevade sõnad". Lepajõe oli andis ka mulle kreeka keelt ja ta oli lihtsalt geniaalne naine, tema surm tabas mind väga häirivalt. Dokumentaal temast on väga ilusasti tehtud. Mul on väga hea meel, et see olemas on.

Tööalaselt oli hea aasta. Tegin palju, oma põhitööl tundsin suhtelist kindlust (mis küll selleks õppeaastaks on natuke kadunud), muudel rinnetel sai täiskasvanuid õpetatud, Singapuriga suhteid tihendatud, Innovega koostööd jätkatud. Samas on selles kõiges teatav küsimus - mida ja kuhu veel? Polegi nagu rohkem midagi ju :D Eks näis.


Kokkuvõttes oli kummaline aasta. Palju asju muutus, nii praktilisi kui ka vaimseid. Siiski loodan aastalt 2020 natuke pehmemat kulgemist.