Suurim soov

Vahepealne möll siin seoses metsakäiguga on õnneks lõpuks ometi vaibunud. Seda oli minu jaoks liiga palju, ausalt. Üks asi on see, kui ma näen, et toredad viisakad inimesed tulevad siia lugema ja teinekord ilusasti ja viisakalt arutlevad, aga hoopis teine on teadmine, et mitmetes erinevates kohtades jagatakse mu postitust ning lugejate seas on kindlasti nii mõnigi, kes pole nii tore. Või tegelikult vist see teadmatus just hirmutaski. Väike hulk teadmatust on palju parem kui suur hulk :D Igatahes kirjutan nüüd edasi vähem puudutavatel teemadel. Vähemalt praegu.

Mind muidugi puudutas möödunud kolmapäevane sündmus väga lähedalt - Ruudil oli lasteaia lõpupidu. Üritus iseenesest oli nagu lasteaias toimuv pidu ikka - ebamugavad toolid ja vähe õhku. Kõige põnevam hetk oli aktuse lõpus, kui õpetaja ütles: "Ja kõigi lõpetajate nimel peab kõne Ruudi." Ja Ruudi tõusiski püsti, võttis kaaned kätte ja pidas kõne. Ilmselt on tegemist meie suguvõsa needusega, sest me kõik alates mu isast oleme erinevatel tähtsatel eluhetkedel kõnesid pidanud. Lisaks Ruudile kõneleb sel aastal kõigi lõpetajate nimel ka prl Vaprake.

Igale lõpetajale kinkisime õhupalli, mille küljes oli paber, kuhu sai peale kirjutada oma soovi. Ma ei näinud, mida teised lapsed kirjutasid, sest me jõudsime Ruudiga tordi ja õhupallide juurde alles siis, kui suurem osa oli juba lõpetanud. Aga Ruudi suurim soov on selline:

Kadunud last otsimas

Eile oli üks kummastav öö.

Kõigepealt kohtusin maanteel kahe jõhkralt suure põdraga. Õnneks küll nii, et keerasin kõrvalmaanteelt suurele teele ja seal nad seisidki, üks keset teed, teine viisakalt teepervel. Ausalt öeldes võttis kõhedaks küll, sest ikka väga suured elukad olid. Ma pole varem nii lähedalt nii suurt looma näinudki. Ja tahtmatult hiilis pähe mõte, et kui see põder peaks nüüd otsustama, et oleks kasulik meie autot korra müksata (mitte et oleks ühtki mõistlikku põhjust, miks ta oleks pidanud seda tegema), siis ei jääks autost (ja meist) midagi alles. Loomulikult ei pidanud põder vajalikuks autot rünnata.

Hiljem elasime kaasa Eurovisonile (Elina ja Stig olid niiiiii nummid), aga ausalt öeldes ei suutnud ma päris lõpuni saatele keskenduda, sest täiesti möödaminnes tuli välja, et meie kodukandis on üks väike 6-aastane poiss kaduma läinud :( Me jõudsime alles 9 paiku linna (enne seda käisime Põltsamaal kardirajal, mida ma polnud ka varem oma elus teinud. Kusjuures see oli ka kummiline kogemus, sest uskumatul kombel hakkas mul kardiga sõites iiveldama :D Kuigi ma olin ju ise roolis :D) ja polnud sellest üldse kuulnud. Kuskil kaheteistkümne paiku jõudis minuni info, et vabatahtlikud koonduvad, et minna metsa last otsima.

Kella poole kaheks, kui võitja oli selgunud ja Eesti suurepärane 7. koht samuti selgeks saanud, olin mina ka otsusele jõudnud - tahan appi minna. Õde oli samuti kohe valmis. Hr H, kes juba mõnda aega oli haigutanud ja kojuminekust unistas, sai ka aru, et nüüd on ikkagi minek, ja otsustas õla alla panna. Mis oli väga hea, sest ilma tema teadlikkuseta poleks asjal suurt mõtet olnud.

Ma mõtlen, et kui ma oleks lihtsalt otsustanud kohale sõita, siis oleks see näinud välja umbes nii, et panen endale kampsuni jaki alla ja tõmban tossud jalga ja lähen. Hr H käis kõigepealt bensukast läbi ja varus suurel hulgal patareisid. Siis otsis kodus välja kõik korralikud taskulambid, pani valmis kummikud, pakkis kotti helkurvestid ja uuris kaardi pealt, kuhu üldse minema peaks. Ma oleks vist lihtsalt mingis suunas sõitma hakanud ja lootnud, et näen otsijaid.  Samamoodi oli just hr H see, kes ütles, et vaatamata infole, et enne kella viit kedagi metsa ei lasta, tuleb kohe minna, sest läheb külmaks ja laps tuleb kohe üles leida. Teine pool oli see, et õde ütles, et tema paneb suusakostüümi selga, et endal külm ei hakkaks.

Nii et natuke pärast kolme otsingupaika jõudes olime kambapeale üsna korralikult varustatud. Välja arvatud see, et telefonid olid nii minul kui ka õel peaaegu tühjad.

Otsimiskogemus ise oli üsna painav. Kuigi hakkas juba valgeks minema, oli metsa all siiski veel pime. Minu koht reas sattus olema üsna tihe metsaalune, teisi otsijaid praktiliselt ei näinud, kuulsin ainult pidevalt hüüdmist: "Andre, Andre!" Ragistasin oma taskulambiga läbi võsa, endal nutt kurgus, sest sain aru, et minu otsinguid saadaks edu ainult siis, kui ma kogemata lapsele otsa komistaksin. Mul polnud õrna aimugi, kuidas ma peaks otsimisele lähenema, kui lai on see riba, mida mina peaks läbi kammima, kuidas püsida rivis ja samal ajal ikkagi olla veendunud, et ala on läbi otsitud.

Otsimist koordineerisid meie pool rivis kaks kaitseväevormis meest (kellest üks mind pidevalt prouaks kutsus :D), nemad püüdsid ikka jälgida, et vahed inimeste vahel ei oleks ei liiga väikesed ega liiga pikad, et rivi püsiks ja kammiksime läbi mõttekaid kohti.

Lõpuks jõudsime sihi peale, kus meid taas korralikult paika pandi ja kästi paigal olla. Teine ots rivist liikus edasi, meie ootasime käsku (selline sõjatunne tuli peale). Ja siis järsku kõlas kuskilt kaugel hüüe: "Laps on leitud!" See oli täiesti uskumatu tunne! Esialgu polnud küll mingit infot selle kohta, kas lapsega ka kõik korras on, aga vähemalt on leitud. Ja leidjaks polnud tuukrid...

Metsast välja tulles oli nagu suur pidu. Palju rahvast, kõik rõõmsate nägudega - "meie võit!", nagu hüüdis üks kaitseliidu vormis noormees. Vaatasime, kui palju erinevaid inimesi oli kohale tulnud, uhketest maasturitest autodeni, mille kohta ei oskaks arvatagi, et need sõita võiksid. Kõik olid valmis õla alla panema, et leida üks pisike tüüp, kes miskipärast enam koju ei osanud tulla.

Ja põhjamaine karge kevadhommik oli nii ilus, nii ilus :)

Lähebki kooli :)

Eile käisime Ruudiga esimest korda koolis koosolekul, saime teada, kes on tema esimene õpetaja ja kellega ta koos ühes klassis käima hakkab.

Klass on tavaline, 26 õpilast, neist 10 tüdrukut. Kummalisel kombel on meie linnas praegu tõesti hästi palju poisse kooli minemas, sellest ka poiste ülekaal. Ruudi lasteaiarühmas lõpetab sel aastal näiteks 6 tüdrukut. Rühmakaaslastest sattus Ruudi kokku ühega, mis on väga okei. Teistesse klassidesse läks "meie omasid" natuke rohkem. Õpetaja kohta ei oska ma midagi arvata, pole varasemaid kokkupuuteid. Ja mingeid lugusid pole ka kuulnud.

Esimeses tunnis tutvusid pudinad klassiga, õppisid selgeks, et kui rääkida soovid, peab kätt tõstma, ja teha tuleb seda, mida õpetaja palub. Käetõstmist hakkas Ruudi igatahes kohe harjutama. Oma istekohaks valis Ruudi viimase pingi.

Mingisugune testilaadne toode oli ka - joonistamisega. Sedasorti, et joonista paberi keskele ring ja värvi see kollaseks ja siis kirjuta üles paremasse nurka oma nimi ja alla vasakusse joonista liblikas. Hästi armas oli see, et kuskile tuli kirjutada kõige ilusam sõna. Ruudi ütles, et eriti ei olnud aega mõelda, aga tema otsustas kirjutada sõna "palun". Et see on kõige ilusam sõna, mida tema teab.

Hindamine on esimeses klassis sõnaline, alates teisest klassist on numbriline hindamine eesti keeles ja matemaatikas. Sõnalist hindamist praktiseeritakse üsna kaua, ka näiteks 5. klassis lisanduv ajalugu on sõnalise hinnanguga. Mis on ju ka väga tore.

Kokkuvõttes jäi vahva tunne sellest käigust, natuke põnev ja natuke nukker ka, aga midagi hirmsat esialgu ei paistnud.

Homme toimub lõpetajatele lasteaias pidu ööbimisega. Vaprad õpetajad :)

Ühiskonnaõpetus 21. sajandi Eestis

Prl Vaprake jagas minuga oma koolimuljeid. 9. klass, ühiskonnaõpetuse tund. Teemaks mitmekultuurilisus Eestis, mis läks sujuvalt üle teemaks venelased Eestis. Ja mida muud oligi oodata, kui õpikus on toredad diagrammid, mille põhjal arutleda eestlaste ja venelaste erinevuse üle. Ma lihtsalt pidin neist diagrammidest pildi tegema.

Mida me neist tulpadest saame välja lugeda? Eks ikka seda, et võrreldes eesti noortega väärtustavad vene noored Eesti riiki ja tema sümboleid selgelt vähem. Kusjuures näha on ka seda, et eestlaste hulgas austus riigi vastu tõuseb, venelaste hulgas aga langeb (välja arvatud lipu austamine), samal ajal kasvab nende vene noorte hulk, kes eelistaksid elada väljaspool Eestit. Ja mida me siis kokkuvõtlikult järeldada saame? Näiteks seda, et need venelased võiksidki Eestist ära kolida, sest nad ei hooli riigist, kus nad elavad.

Päriselt ka ongi selline lehekülg põhikooli õpikus väää?

Tunnis esitas õpetaja küsimuse, mida õpilased arvavada, kas venelased läheksid Eesti eest sõdima, kui peaks vajadus tekkima. Klass vastas nagu üks mees: "EIIII!!!!" Seepeale küsis õpetaja, kas nemad (s.t klassis viibijad) läheksid, klass vastas nagu üks mees: "JAAAAHHH!!!" Teema omandatud.

Ma rohkem õpikut ei sirvinud, praegu mõtlen, et äkki oli seal ka mõni tore lehekülg selle kohta, kuidas üksvanemaga peres kasvanud lastel on halb elu, sest ainus õige peremudel on isa, ema ja kaks erinevast soost last. See tuleks ju ka varakult selgeks õpetada, kurat teab, mis muidu juhtub.

"Utoopia rannik" I osa

Ime kombel suutis mu õde saada piletid Linnateatri "Utoopia ranniku" I osa viimasele etendusele. Ja kuna ta on hea õde, kauples ta pileti ka mulle. See tähendas mitut asja. Esiteks oli minu pilet odavam. Teiseks oli minu koht klapptoolil. Ja kolmandaks avastasin ma ennast ootamatult esimesest reast. Kolmas asi oli väga hea :D Teine oli natuke kahtlane, sest etendust oli kolm pool tundi pikk, nii et kannikad surid vahepeal ikka ära küll. Aga etendus oli nõnda paeluv, et tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, nagu oleks võinud karta.

Kuna tegemist oli ikkagi viimase etendusega, on kuidagi kummaline kirjutada, kuidas oli. Keegi teine seda enam näha ju ei saa :D Aga ma võin kinnitada, et oleks tasunud vaatama minna küll. Loomulikult oleks olnud super, kui oleks saanud vaadata neid lugusid õiges järjekorras, mina nägin kõigepealt Draamateatri II osa, siis Ugala III ja nüüd siin I. Tegelased olid üsna sassis, istusime pärast tükk aega ja püüdsime meenutada, kes I osa tegelastest ka järgmistes figureerisid ja mida nad seal tegid.

Teema meeldib mulle jätkuvalt, sest noh, mul lihtsalt on nõrkus 19. sajandi Vene aristokraatia suhtes. Uskumatu maailm, kus nad elasid. Kuidagi võluv minu jaoks.

Erakoolide rahastamine

Eesti hariduses on praegu kõige popim teema vist erakoolide rahastamine. Olen ka selle peale mõnda aega juba mõelnud, vihjeid selle süsteemi probleemidele on juba mõnda aega olnud, sest selles kõiges on minu jaoks nii palju asju segased. 

Alustuseks ei saa ma päris täpselt aru, mis moodustis üks erakool oma olemuselt on. Ses mõttes, et õpetajate palk tuleb ka nendes koolides riigilt (huvitav, kas otse riigilt või omavalitsuse kaudu?), majanduskulud (see on siis küte ja elekter ja värske värv põrandale?) tuleb omavalitsuselt, kes esitab hiljem arved haridusministeeriumile, kes maksab raha tagasi (nii lugesin ma lehest). Lisaks on erakoolides õppemaks, aga seda ma ei tea, kuhu see raha läheb, õppevahenditeks-investeeringuteks? See viimane summa ei saa kuigi suur olla minu meelest. Meie linna praegu ainsa erakooli õppamaks on aastas 755 eurot. Nojah, terve kooli peale aastas ikkagi midagi tilgub, eriti kui arvestada, et arvutiparki nad sellest rahast arvatavasti ei finantseeri. Aga kindlasti teevad nad midagi muud toredat selle eest :) Küsimus tekib mul selles osas, et mille poolest erineb erakool "tavalistest" koolist. Rahalises mõttes. Eriti näiteks suurtest (eliit)koolidest, kus on lapsevanemate "vabatahtlik annetus" kooli hüvanguks. Okei, munitsipaalkooli arveid tasubki omavalitus, ilma et riik seda kohalikule linnale või vallale hüvitaks. Riigikoolidel (mis Eestis on üldiselt HEV-laste omad või puhtad gümnaasiumid) puhul sõltub majanduslik pool ainult riigist. 

Et siis erakool ajab oma asju omavalitsuse kaudu, aga tegelikult tuleb raha riigilt. Nii vähemalt tundub mulle :)

Ja nüüd on tekkinud probleem. Riik ei taha enam majanduskulusid kinni maksta, mis tähendab, et elektri ja kütte ja muu sellise eest peab keegi teine tasuma. Kool (lapsevanemad?) või omavalitsus, kelle territooriumil kool paikneb. Kui seda peaks tegema lapsevanemad, tähendaks see 400-protsendilist õppemaksu tõusu (lugesin lehest), samas pole ka omavalitsustel raha kuskilt võtta, sest maksumaksjaid pole ja kohalik tavakool vajab ju nagunii toetust. Ja kuna tavalise munitsipaalkooli omanik ongi omavalitsus ise, ei saa sellest kohustusest kuidagi kõrvale hiilida. (Ma ka ei saa kuidagi Ruudi lasteaiamaksust kõrvale hiilida, kuigi vahel arvet vaadates mõtlen küll johhaiidi. Tegelikult oleks ikkagi võinud selle suurenevale lasterahale kuluva summa suunata lasteaiamaksuks, nii et see summa ei oleks igakuiselt nii õõvastust tekitav. Seda lihtsalt remargi korras öelduna :D)

Selles osas saan ma aru isegi, et on tekkinud ärevus. Aga. Ma ei saa aru, mis peaks riiki või omavalitsust motiveerima neid arveid tasuma. Erakooli idee seisneb vist selles, et püütakse astuda välja üldisest süsteemist, sest süsteem kui selline millegipärast ei rahulda kõiki vajadusi. Aga miks peaks siis riik või KOV rahuldama erakooli vajadusi? Eriti selliste arengute valguses, mis paistsid mingil hetkel tekkivat, et loome oma erakooli, kus on õppekeeleks täiesti juhuslikult näiteks vene keel. 

Ma olen tegelikult haridusliku mitmekesisuse suur pooldaja. Samamoodi nagu ma olen varemgi välja öelnud, et haridussüsteem kui selline teeb mind nii mõnigi kord kurvaks, sest mulle tihtipeale ei meeldi see, milliseks kool muudab meie õpilased. Ja õpetajad. Aga ma olen ka seda meelt, et pigem peaksime panustama olemasoleva üldise süsteemi parendamisse, sest kuskil maal saab raha lihtsalt otsa ja ongi kõik. 

Sellistes olukordades on muidugi hästi mugav olla üks mutrike süsteemis, kellel pole õigust suuri otsuseid langetada :)

Hirmus lugemiselamus

Et ikka tõestada oma väärilisust sellesse nimekirja kuuluda, tuleb vahel harva ka raamatutest kirjutada. Ja no raamat, mille eile õhtul lõpetasin, lihtsalt karjub jagamise järele.

Tegemist on Albert Lihhanovi teosega "Andestamatu". Võtsin ta raamatukogust seepärast, et tagakaanel olev tekst lubas päriselt toimunu sündmustel põhinevat lugu ja põhimõtteliselt ei tekitanud temaatika (Vene tütarlapse ja Saksa koonduslaagri valvuri vaheline armulugu) minus vastumeelsust, vahel mulle täitsa meeldib sedasorti õõvastavaid lugusid lugeda. Seda enam, et mõtisklused MRP-st juhatasid teema nagunii juba kenasti sisse.

Kui ma õhtul pärast raamatu lõppu tagakaane teksti uuesti üle lugesin, sain aru küll, et juba see oleks pidanud mu peas häirekellad helisema panema, aga noh, haarasin riiulilt raamatu, lasin diagonaalis silmadega üle. Ja ei märganud, et juba selles pisikeses tekstis oli kaks poolitusviga. Oleks ma seda märganud, oleks raamat ehk riiulile jäänudki ja ma oleksin pääsenud traumaatilisest kogemusest lugeda teost, mida tõlkimise ja väljaandmise vahepeal mitte keegi üle pole lugenud. Keelelisest korrektuurist ei ole siinkohal paslik üldse rääkida.

Ausalt, see oli kõige jõledam raamat, mida ma olen lugenud :D

Okei, ma olen ausalt öeldes võimeline üle lugema puuduvad komad. Alateadlikult registreerin need küll ära, aga suudan jätkata. Suudan mööda vaadata suure ja väikese algustähe eksimustest, see on nagunii meil jumala segane värk. las ta siis olla. Raskem on mul leppida poolitusvigadega, sest see on küll nii lihtne asi, milles eksimine tekitab minus alati hämmingut. Samuti trükivead, mis on nii põhimõttelised, et peab peatuma, et mõista, millist sõna üldse mõeldud on. Kui ma tahan anagramme lahendada, siis isegi kirjanduse õpikutes on need täitsa olemas, võtan mõne riiulilt ja lahendan terviseks. Ilukirjandust lugedes pole see pooltki nii lahe. Ja no see, et korduvalt jäävad laused poolikuks, jooksevad kokku, esineb ühest väljendist kaks varianti (kõrvuti) - see kõik on ikka täiesti lubatamatu. Kunagi ammu naersin SIIN  südamliku püpüpi üle, mis on siiani minu meelest hullusti naljakas. Aga "Andestamatus" ei olnud see enam üldse lõbus. See oli täiesti andestamatu :D

Ja ma ei tea, kas selle tõttu ja hoolimata sellest oli lugu ise ka igav. Vähemalt oli õhuke raamat, midagigi head selles kõiges.

MRP

Hindan jälle hoolega eksamitöid. Vahetevahel hoian peast ka kinni ja pööritan silmi, aga üldiselt pole viga. Maksimumilähedasi töid pole just palju, kuid alla 20 punkti on ka vähe. Ehk selline kena keskmik :)

Mis mind aga sisuliselt segadusse ajab, on Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle tagajärjed. Töös on küsimus, kus õpilane peab nimetama, milline tekstis mainitud sündmus on tema arvates olnud kõige hukatuslikuma tagajärjega, ning põhjendama, miks ta niiviisi arvab. Suurem osa lapsi on leidnud, et MRP oli väga hukatuslike tagajärgedega. See osa on mulle veel selge. Keeruliseks läheb siis, kui nad selgitavad, et MRP tõttu puhkes II maailmasõda. Ja vat sellel kohal tekib mul ikka ja jälle segadus. Sest minu arusaam on selles, et MRP oli leping mitte üksteisele kallale tungida. Et kui see pakt oleks püsinud, poleks NSVL ja Saksamaa omavahel sõdima pidanud hakkama. Siinkohal muidugi katkevad mu ajalooalased teadmised. Saksamaa sõdis pakti kehtimise ajal (39-41) prantslaste ja inglastega, eksole? Aga NSVL? Lihtsalt ootas, et Saksamaa muutuks sõjast nõrgemaks? Või sõdis ka mõne lääneriigiga?

See selleks iseenesest. Minu loogika järgi ei mõjutanud MRP ei sõja tulemist ega ärajäämist. Algusest peale mõjutas see mõjusfääre Euroopas, aga muidu oli lihtsalt tilulilu.

Eh, võta või mõni õpik kätte :D

Taas leiutajate juures

Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et mu elu koosneb ainult traditsioonilistest (iga-aastastest) tegevustest, nii et ka siin on kirjatükid aastast aastast korduvad :D Alles oli eksamipostitus, nüüd tuleb jälle Sänna-postitus. Eelmisel aastal kirjutasin Sännast näiteks siin.

Me käime Sännas suhteliselt harva. Esiteks on sinna sõita suhteliselt ebamugav - pikk tee koos Lõuna-Eesti teedi eripäraga, mis tavaliselt päädib sellega, et suurem osa seltskonnast astub Sänna jõudes autost värisevate jalgadega välja, ise jumalat tänades, et see õudus lõpuks mööda sai. Olen vahel mõelnud, kui mõnus oleks elada ilma labiilse tasakaaluelundita, näiteks nagu hr H. Tal ei lähe kunagi autos süda pahaks, lennukis ei valuta tal kõrvad ja kõigele lisaks suudab ta autos alati magama jääda. Minul pole ühtki neist headest omadustest ja kahjuks on meie poeg just selle osa minult pärinud, kuigi muidu tundub ta pigem isasse olevat.

Teine põhjus, miks me Sännas väga tihti ei käi, on see, et pererahval on kogu aeg väga palju tegemist. Suur majapidamine, kool ja pidevad väliskülalised röövivad tähelepanu ära. Ja kuigi loomulikult oleme oodatud Sännas ka niisama omaette olema, tundub see mulle natuke võõras kontseptsioon. Seega käime Sännas üldiselt paar korda aastas sünnipäevadel.

Üks sünnipäevadest oligi seekord kavas ja jällegi oli ülimalt-ülimalt mõnus olemine. Ilm oli super, pitsaahjus valminud pitsad (ilma loomsete lisanditeta muidugi) ülimaitsvad, mõis oli oma kollase värvi ja puitpitsiga kaunis nagu ikka.

Sedapuhku vaatasime üle ka kooliruumid, mida ma polnudki miskipärast näinud. Kõigel on nii leebe hinges, et vaim lihtsalt puhkab. Ja kuulates lugusid koolist olen ma jätkuvalt seda meelt, et see toimib, päriselt toimib. Nad õpivad lugema, kirjutama, arvutama. Aga lisaks õpivad nad ka nii palju muud. Ja mis kõige mõnusam - nad õpivad kõike kohe kasutama. Arvutamine on algusest peale millegi jaoks, kirjutamine on alati millegi loomiseks, lugemine on selleks, et saada teada seda, mille kohta sa juba varem oled teada tahtnud. Lastel olid suured ja lahedad vibud, millega me kõik lasta proovisime. Lihtsalt möödaminnes mainis õpetaja Hendrik, et märklaud, mida me kasutasime, oli matemaatikatunni õppevahend - numbrid, mille peale nooled lasid, tuli omavahel kokku liita. Nii lihtne mõte tegelikult :) Ja nii on kõige muuga ka.

Mulle Leiutajate külakool jätkuvalt väga meeldib. Nagu ka SELLE postituse kommentaaridest välja tuleb :)

Arengutest

Viimastel päevadel on mõni asi jälle paika saanud. Näiteks saime kinnituse, et noorhärra on arvatud just selle kooli nimekirja, kuhu me tahtsime. Mitte et ma oleks olnud väga erutatud selle teema peale, sest pärast seda, kui me saime sissekirjutuse korda, ei oleks tohtinud olla mitte ühtki põhjust teda konkreetse kooli nimekirja mitte arvata. Või kui see oleks siiski juhtunud, oleksin ma esitanud kaebuse.

Teise asjana sai peaaegu ametliku kinnituse see, mis saab minu rühmajuhendamisest uuel õppeaastal. Minu tupsununnud ju lõpetavad, seega uuel aastal uue hooga uue rühmaga. Muidu ei oleks see teema üldse tõstatunudki minu jaoks, sest ilmselgelt olen ma spetsialiseerunud humanitaariale. Aga. Mõned lokkispäised kaunitarid on samamoodi spetsialiseerunud humanitaariale ja seega satuks me väga palju ühte seltskonda. Ja ma ei räägiks puhast tõtt, kui ma ütleks, et see mõte ei tekita minus vastakaid tundeid.

Kokkuvõttes lahenes asi minu jaoks ideaalselt, humanitaariast päris välja ei astunud, aga liigtihedad kontaktid lokkispäiste kaunitaridega jäävad ära. Kena osa on ka see, et uus potentsiaalne rühm on oluliselt väiksem kui eelmine. See on oluline, sest rühmajuhendajana saan endale ka oma rühma emakeeletunnid. Ja on VÄGA suur vahe, kas tunnis on 35 või 25 õpilast. See on kümme kirjandit vähem. Ja see on nii umbes kaks ja pool tundi puhast ajavõitu. Reaalselt tähendab see üks-kaks päeva ajavõitu.

Sellised kenad arengud.

Kuidas monteerida krae kassi külge?

Prl Triigu käis täna operatsioonil. Et ta ikka preiliks jääks. Ja meie ka hulluks ei läheks sel ajal, kui tal parajasti kihk peal on. Ühel õhtul istusime hr H-ga ja mõtlesime, kas on veel loomi, kel nälg niiiii suur on. Leidsime, et pole. Siis üritasime ette kujutada, mis tunne võib olla, kui tahad niiiii kohutavalt meest saada, et selliseid hääli teha. Päris hirmus tundus.

Täna tehti kiisule opp ära ja kõik oli kenasti. Saime natuke uimase kassi kätte ja tulime koju ära, kaasas krae, mida ta peab kaks nädalat kandma.

Ja nüüd on mul küsimus - KUIDAS  see krae kassi külge kinnitatakse? Naelaga? Teibiga? Koos kraega seotakse kassi käpad kinni?

Seda kraed ei saa enam väiksemaks teha. Kui ma selle ümber Triigu kaela panen, siis tõmbub ta näost kergelt siniseks, aga ikkagi lippab ta mõne minuti pärast rahumeeli ilma kraeta ringi.

Lootusetu üritus.

Superstaarifeil

Sel aastal olen ma kuidagi väga superstaari-lainel. Vaatan ja elan kaasa ja puha. Ma ei mäleta, et ma oleks varasematel aastatel niiviisi jälginud. Enam-vähem olen teadnud, kes on. Ja see on ka kõik olnud. Aga sel aastal on kuidagi teisiti. Praegu jäin just mõtlema, et võibolla on asi selles, et ma ei vaata hetkel ühtki teist telesaadet. Rakett välja arvatud, aga rakett ei loe, sest... ma ei tea, miks ei loe, aga ei loe :D

Igatahes vaatame koos abikaasaga igal pühapäevaõhtul siis superstaari ja elame kaasa Kristjan Kannukesele. Ta on lihtsalt nii lahe. Millegipärast on ta aga viimastel nädalatel muudkui ohukolmnurka sattunud, mis on pannud mind tõsiselt muret tundma tema saatuse pärast. Kui tema ka peaks välja kukkuma, siis ei oleks seal enam mitte kedagi vaadata.

Nii, eile õhtul vaatasime jälle ja minu näriv kahtlus muudkui suurenes ja suurenes. Kuni lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja pahvatasin: "Äkki peaks hääletama?" Ma ei hääleta kunagi nendes saadetes, pigem mõtlen vaikselt omaette kodus, KES ometi on need inimesed, kes raiskavad oma raha nii mõttetu asja peale. Aga seekord oli mure suur ja hr H oli varmalt nõus, et äkki tõepoolest. Polnud ju Kristjan oma eilses saates ülemäära atraktiivne.

Hingasin sügavalt sisse ja andsin oma hääle, mõeldes, et äkki just minu kõne osutub kaalukausiks. Olin endaga üsnagi rahul, kuni...

... mulle meenus, et me vaatame ju kordussaadet, sest kes ikka viitsib kolm tundi teleka ees istuda, kui on võimalik pooleteisega hakkama saada :D

Õnneks pääses Kristjan ka ilma minu hääleta edasi.

Piltlikult öeldes

Tulevased akadeemikud pusisid hiljuti sisseastumiseksami kallal. Oskavad päris hästi kastist välja mõelda ning loovusega ei tundu ka probleeme olevat. Ülesandeks oli etteantud loetelust sobiv piltlik väljend lausesse sobitada. Paar minu lemmikut:

Pearu otsis kohta, kus saaks Andresega erinevaid asju teha, näiteks pead liiva alla peita, kintsu kaapida või hoopis laineid lüüa.

Peremees otsustas pärast kosutavat lõunasööki natuke kintsu kaapida või siis hoopis pead liiva alla peita. 

Ja loomulikult on normaalne manitseda üht vanameest sõnadega: "Mis koperdad merel, endal pea liiva alla peidetud."

Ausalt öeldes olin ma tulemustest ikka päris hämmingus. Kas tõepoolest ei kasutata neid väljendeid enam üldse?