Kadunud last otsimas

Eile oli üks kummastav öö.

Kõigepealt kohtusin maanteel kahe jõhkralt suure põdraga. Õnneks küll nii, et keerasin kõrvalmaanteelt suurele teele ja seal nad seisidki, üks keset teed, teine viisakalt teepervel. Ausalt öeldes võttis kõhedaks küll, sest ikka väga suured elukad olid. Ma pole varem nii lähedalt nii suurt looma näinudki. Ja tahtmatult hiilis pähe mõte, et kui see põder peaks nüüd otsustama, et oleks kasulik meie autot korra müksata (mitte et oleks ühtki mõistlikku põhjust, miks ta oleks pidanud seda tegema), siis ei jääks autost (ja meist) midagi alles. Loomulikult ei pidanud põder vajalikuks autot rünnata.

Hiljem elasime kaasa Eurovisonile (Elina ja Stig olid niiiiii nummid), aga ausalt öeldes ei suutnud ma päris lõpuni saatele keskenduda, sest täiesti möödaminnes tuli välja, et meie kodukandis on üks väike 6-aastane poiss kaduma läinud :( Me jõudsime alles 9 paiku linna (enne seda käisime Põltsamaal kardirajal, mida ma polnud ka varem oma elus teinud. Kusjuures see oli ka kummiline kogemus, sest uskumatul kombel hakkas mul kardiga sõites iiveldama :D Kuigi ma olin ju ise roolis :D) ja polnud sellest üldse kuulnud. Kuskil kaheteistkümne paiku jõudis minuni info, et vabatahtlikud koonduvad, et minna metsa last otsima.

Kella poole kaheks, kui võitja oli selgunud ja Eesti suurepärane 7. koht samuti selgeks saanud, olin mina ka otsusele jõudnud - tahan appi minna. Õde oli samuti kohe valmis. Hr H, kes juba mõnda aega oli haigutanud ja kojuminekust unistas, sai ka aru, et nüüd on ikkagi minek, ja otsustas õla alla panna. Mis oli väga hea, sest ilma tema teadlikkuseta poleks asjal suurt mõtet olnud.

Ma mõtlen, et kui ma oleks lihtsalt otsustanud kohale sõita, siis oleks see näinud välja umbes nii, et panen endale kampsuni jaki alla ja tõmban tossud jalga ja lähen. Hr H käis kõigepealt bensukast läbi ja varus suurel hulgal patareisid. Siis otsis kodus välja kõik korralikud taskulambid, pani valmis kummikud, pakkis kotti helkurvestid ja uuris kaardi pealt, kuhu üldse minema peaks. Ma oleks vist lihtsalt mingis suunas sõitma hakanud ja lootnud, et näen otsijaid.  Samamoodi oli just hr H see, kes ütles, et vaatamata infole, et enne kella viit kedagi metsa ei lasta, tuleb kohe minna, sest läheb külmaks ja laps tuleb kohe üles leida. Teine pool oli see, et õde ütles, et tema paneb suusakostüümi selga, et endal külm ei hakkaks.

Nii et natuke pärast kolme otsingupaika jõudes olime kambapeale üsna korralikult varustatud. Välja arvatud see, et telefonid olid nii minul kui ka õel peaaegu tühjad.

Otsimiskogemus ise oli üsna painav. Kuigi hakkas juba valgeks minema, oli metsa all siiski veel pime. Minu koht reas sattus olema üsna tihe metsaalune, teisi otsijaid praktiliselt ei näinud, kuulsin ainult pidevalt hüüdmist: "Andre, Andre!" Ragistasin oma taskulambiga läbi võsa, endal nutt kurgus, sest sain aru, et minu otsinguid saadaks edu ainult siis, kui ma kogemata lapsele otsa komistaksin. Mul polnud õrna aimugi, kuidas ma peaks otsimisele lähenema, kui lai on see riba, mida mina peaks läbi kammima, kuidas püsida rivis ja samal ajal ikkagi olla veendunud, et ala on läbi otsitud.

Otsimist koordineerisid meie pool rivis kaks kaitseväevormis meest (kellest üks mind pidevalt prouaks kutsus :D), nemad püüdsid ikka jälgida, et vahed inimeste vahel ei oleks ei liiga väikesed ega liiga pikad, et rivi püsiks ja kammiksime läbi mõttekaid kohti.

Lõpuks jõudsime sihi peale, kus meid taas korralikult paika pandi ja kästi paigal olla. Teine ots rivist liikus edasi, meie ootasime käsku (selline sõjatunne tuli peale). Ja siis järsku kõlas kuskilt kaugel hüüe: "Laps on leitud!" See oli täiesti uskumatu tunne! Esialgu polnud küll mingit infot selle kohta, kas lapsega ka kõik korras on, aga vähemalt on leitud. Ja leidjaks polnud tuukrid...

Metsast välja tulles oli nagu suur pidu. Palju rahvast, kõik rõõmsate nägudega - "meie võit!", nagu hüüdis üks kaitseliidu vormis noormees. Vaatasime, kui palju erinevaid inimesi oli kohale tulnud, uhketest maasturitest autodeni, mille kohta ei oskaks arvatagi, et need sõita võiksid. Kõik olid valmis õla alla panema, et leida üks pisike tüüp, kes miskipärast enam koju ei osanud tulla.

Ja põhjamaine karge kevadhommik oli nii ilus, nii ilus :)