"Utoopia rannik" I osa

Ime kombel suutis mu õde saada piletid Linnateatri "Utoopia ranniku" I osa viimasele etendusele. Ja kuna ta on hea õde, kauples ta pileti ka mulle. See tähendas mitut asja. Esiteks oli minu pilet odavam. Teiseks oli minu koht klapptoolil. Ja kolmandaks avastasin ma ennast ootamatult esimesest reast. Kolmas asi oli väga hea :D Teine oli natuke kahtlane, sest etendust oli kolm pool tundi pikk, nii et kannikad surid vahepeal ikka ära küll. Aga etendus oli nõnda paeluv, et tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, nagu oleks võinud karta.

Kuna tegemist oli ikkagi viimase etendusega, on kuidagi kummaline kirjutada, kuidas oli. Keegi teine seda enam näha ju ei saa :D Aga ma võin kinnitada, et oleks tasunud vaatama minna küll. Loomulikult oleks olnud super, kui oleks saanud vaadata neid lugusid õiges järjekorras, mina nägin kõigepealt Draamateatri II osa, siis Ugala III ja nüüd siin I. Tegelased olid üsna sassis, istusime pärast tükk aega ja püüdsime meenutada, kes I osa tegelastest ka järgmistes figureerisid ja mida nad seal tegid.

Teema meeldib mulle jätkuvalt, sest noh, mul lihtsalt on nõrkus 19. sajandi Vene aristokraatia suhtes. Uskumatu maailm, kus nad elasid. Kuidagi võluv minu jaoks.