Tulevased akadeemikud pusisid hiljuti sisseastumiseksami kallal. Oskavad päris hästi kastist välja mõelda ning loovusega ei tundu ka probleeme olevat. Ülesandeks oli etteantud loetelust sobiv piltlik väljend lausesse sobitada. Paar minu lemmikut:
Pearu otsis kohta, kus saaks Andresega erinevaid asju teha, näiteks pead liiva alla peita, kintsu kaapida või hoopis laineid lüüa.
Peremees otsustas pärast kosutavat lõunasööki natuke kintsu kaapida või siis hoopis pead liiva alla peita.
Ja loomulikult on normaalne manitseda üht vanameest sõnadega: "Mis koperdad merel, endal pea liiva alla peidetud."
Ausalt öeldes olin ma tulemustest ikka päris hämmingus. Kas tõepoolest ei kasutata neid väljendeid enam üldse?
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Oeh, appi, päris hull ikka :-) Samas ma kahtlustan, et ega nö meie ajal ei oleks tulemus ehk parem olnud, selliste ülesannete puhul ei saa inimesed sageli aru, mida neilt oodatakse. Ma vahel vaatan, kuidas nt Kuldvillakus vastatakse midagi erakordselt ebaloogilist võ i nt kord kui mul kolleeg, kes muidu nagu pole kõige nürim pliiats, pidi ühte teksti tõlkima ja kui sel pärast mingit mõtet sees ei olnud, siis imestas, et ah seda pidi ka jälgima...
ReplyDeleteSeda küll, et mõnikord võib ülesandest pooleldi aru saada ja tulemusest on teistele inimestele palju rõõmu. Ma olen isegi teinekord südamlike pärlitega lagedale tulnud :D Aga et suurem osa 150 tulevasest gümnasistist ei saanud kokku lauseid, mis naerma ei ajanud, tekitab küsimusi. Võibolla ongi need väljendid oma elu ära elanud? Kuigi kujutluspilt, kuidas Pearu läheb Andresega laineid lööma, ajab mind ka pärast kuut päeva naerma :D
ReplyDeleteMeenus kohe see lugu põrsast kotis: http://meeldib.ee/2014/09/porsas-kotis/ :)
ReplyDeleteSee põrsalugu ajab mind ka iga kord jälle naerma :D
ReplyDeleteSa suhtled pidevalt noortega- on siis neil näiteks tekkinud mingid oma kõnekäänud, piltlikud väljendid vms. Et kui vanad pole enam käibel, kas siis polegi midagi või on uued peale tulnud? ( ja nemad naeravad meie üle, et me neist aru ei saa??:) :) :))
ReplyDeleteKindlasti on. Aga loomulikult ei tule mul praegu ühtki head näidet meelde peale "lohaka" (lohakas=litsakas), mis mind jätkuvalt hämmastab, sest ma ei suuda näha seost.
ReplyDeleteAga seda ma mõtlen nüüd küll, et äkki oligi tobe ülesanne. Et kui keegi nagunii enam ei kasuta selliseid väljendeid, ehk ei peagi enam teadma? Ma ei mäleta, et ma oleks kuskil kuulnud, et keegi käis kintsu kaapimas. Võibolla ongi minu teadmine, mida see tähendab, mõttetu teadmine... Samas laineid käiakse minu suhtlusringkonnas löömas küll.
no mis mõttetu teadmine, vanemast kirjandusest on ju vaja aru saada. ja mida rohkem fraseologisme, seda ägedam.
ReplyDeleteMul on hetkel kerge kriisilaadne toode just selles osas, mis ikkagi on oluline teada ja mis mitte. Gustav Suitsu võiks teada, aga tema sünniaastat, luugekogude pealkirju, rolli kultuurielus, tähendust meie jaoks?
ReplyDeleteMinu arvates on normaalne, et noored teavad selliseid väljendeid. Samamoodi on minu meelest normaalne, kui nad teavad, kust on pärit laused "Me oleme Tallinnast, me maksame" või "Lammas konsumeeris meie apellatsiooni". Aga kui järjest tuleb välja, et pealekasvaval põlvkonnal pole aimugi sellistest asjadest, hakkab kergelt hullu tunne peale tulema :)
sünniaastad jne on asi, mida saab vajadusel kuskilt järele vaadata, aga väljendivõhiklus segab lugemist. fraseologismiosavus on osa funktsionaalsest lugemisoskusest ja ma ei usu, et mõnikümmend aastat vana kirjanduse peaks liigitama nii võõrkeelseks, et selle lugemiseks minnakse ekstra vana keele kursustele (paralleelselt vanakreeka ja ladina ja heebrea keele kursustega), aga normaalne inimene, kes vanu keeli ei õpi, ei oska.
ReplyDeleteSee "mida võiks teada" on nii lai teema. Mina näiteks ei ole Suitsust iial midagi teadnud ja arvan, et ei pea kah. Ma olen mõnda ta kogu sirvinud - totaalselt igavad - nii et aitäh, aga Suits jäägu kellelegi teisele.
ReplyDeleteFüssa õps jälle arvab, et Kirchhoffi seadusi peaks ikka teadma, sest muidu ei saa sa ÜLDSE elektri töötamisest aru ja lisaks on need nii intutiivselt lihtsad.
Ainult õpilase arvamust ei küsi keegi, tema saab lihtsalt peksa, kas siis kirjanduse õpsilt (kui eelistab Kirchhoffi) või füssa omalt (kui eelistab Suitsu).
Funktsionaalse lugemisoskuse puudumine häirib KÕIGI ainete õppimist, eriti suur häda pidi olema matemaatikaga.
ReplyDeleteLugemisoskust on kindlasti igas aines vaja. Küsimus nihkub sinnapoole, et püüda välja selgitada, kui palju faktiteadmisi on meil/neil vaja, et funktsionaalselt lugeda. Ja mida ikkagi funktsionaalne lugemisoskus tähendab.
ReplyDeleteGuugeldasin Kirchhoffi seadust. Ma ARVAN, et ma sain aru, mida sellega öelda tahetakse, sest ma enda arvates oskan lugeda. Samas midagi selle teadmisega peale hakata ma ikka ei oska.
fraseoloogiast arusaamine ei ole ju päris tavamõistes faktiteadmine, vaid lihtsalt (ema)keeleoskus. kui see on faktiteadmine, siis on faktiteadmine ka sõnavara suurus, lõppeks on see, kustmaalt on veel sõna ja kustmaalt juba väljend, kokkuleppeline ja sageli üksnes ortograafiakonventsioonis kinni. kui keegi ei saa aru, mis tähendab "laineid lööma" jpm, siis on tal ilmselt tõsiseid raskusi vähegi keerulisema teksti lugemisega, mis pärineb paarkümmend aastat vanemast ajast - a vbla ka praeguse teksti lugemisega, sest muidu mõtleks ju mõne võõra fraseologismi tähenduse ehk välja. ja see tekst võib sama hästi pajatada tehnika ajaloost kui kirjandusloost.
Deletema kardan, et see on lihtsalt sellise haiguse sümptom, mille nimi on "noored loevad liiga vähe".
apropoo, kas kuskil ei olnud mingit uurimust sellest, et ilukirjanduse sage lugemine annab paremad eeldused ka teadustekstidest aru saamiseks? üldise harjumuse näol pikemaid lauseid jälgida ja keerulisematest väljenditest läbi närida. kognitiivne treening.
praegu lambist leidsin kõige rohkem viiteid hoopis sellele, et süvenenud lugemine parandab teiste inimeste "lugemise" võimet (see carnali ja spirituali vastandus meenutas mulle küll hoopis Barthesi plaisiri ja jouissance'i vastandust; siin on ühe sellise uurimuse kokkuvõte).
HuffPos oli väheke lobedamas toonis artikkel osalt samast asjast, osalt mõjust elukvaliteedile või tervisele. Seal oli mh mainitud eneseabiõpikute lugemist, aga ma lugesin millalgi viimase aasta sees tglt, et (hästi kirjutatud) ilukirjanduse lugemine parandab elukvaliteeti ennem kui eneseabiõpikud. annavad rohkem alternatiivseid perspektiive ja virgutavad mõtlemist paremini.
nii et kirjanduse lugemise võime on oma mõjult rohkem nagu võime elementaarsel tasemel tervisesporti teha. asi, mis aitab end vormis hoida ja kui küllalt varakult harjumust/oskusi ei omanda, siis vanemast peast on jõle raske.
ma ise olen saanud ilukirjanduse lugemise harjumusest omamoodi kiirlugemise võime, kuigi ma pole ekstra kiirlugemist kunagi õppinud. ja sellest on arusaadavalt kasu mis tahes tarbeteksti lugemisel, on ikka vahe, kas ma suudan korraga haarata lõigu või ühe sõna. ilukirjanduse enda lugemisel on see vaata et miinus, sest tahaks nagu kauem mõnuleda ja et nii ruttu läbi ei saaks.
krt küll, ikka veel ei harju selle klaviatuuriga ära, phys.orgi link jäi maha (veidi teaduslikumas keelepruugis ülevaade inimeste "lugemise" arendamisest.)
DeleteKirchhoff ütleb a) elektrivool ei kogune kuhugi ja b) suletud ringis on tõuse sama palju kui langusi. Sellel on, khm, suurem praktiline väärtus kui Suitsul.
ReplyDeleteFaktid pole pahad, aga neid peab kasutama printsiipide selgitamiseks või illustreerimiseks. Kui inimesel oleks üldine arusaam, milline oli sajandi alguse kirjanduselu ja mis rolli mängis Noor-Eesti ja mis rolli Suits ise - oleks super hästi. Suitsu kogude pealkirju nõuda aga... absurd.