Üks, kes kõik on...

Täna kirjutas üks minu klassi tüdruk FB-s meie grupis, et ta siiski võtab paberid välja ja jätkab järgmisel aastal teises koolis. Kaks inimest like´is seda -.- See on nii kohatu, et mul on piinlik isegi neilt küsida, miks nad seda tegid. Postituse lõpp oli iseenesest positiivne, äkki sellepärast.

Pärast lasteaeda läksime Ruudiga poodi, kus meie ees ostis keegi meesterahvas nii umbes 5 euro eest kraami ja üritas maksta 100-eurosega. Nii suure raha lasi müüja loomulikult kontrollerist läbi ja näe, selgus et ei tuvastagi ära. Mees oli hämmingus, aga võttis taskust (mitte rahakotist) uue sajaeurose. Ka see ei läinud läbi. Mees oli ikka väga hämmingus ja võttis välja kolmanda sajalise. Ka sellega ei läinud ostuks. Viimases hädas leidis mees oma taskust 200-eurose, aga loomulikult osutus seegi aparaadi arvates valerahaks. Mees toppis oma viissada eurot lahtiselt taskusse tagasi ja palus kõrvalkassa müüjalt abi. Selgus, et meie kassa rahakontrollija oligi rikkis. Aga vähemalt nägime meie järjekorras olles nii umbes 20 korda rohkem sularaha kui ma tavaliselt kuu aja jooksul näen.

Üldiselt oli täna täiesti hull päev, sest võtsin viis ja pool tundi vastu suulist eksamit, pool sellest ajast ruumis, kus oli sooja 40 kraadi. Teine pool oli normaalsem, sest päike läks maja taha. Eksam oli vanas majas, kus ma ei julge aknaid ka avada, sest ükskord kukkus üks aken mulle peaaegu pähe. Pigem teoreetiline võimalus surra kuumarabandusse kui reaalne võimalus surra läbinüsitud unearteri tõttu. Aga surm oli käeulatuses küll. Muidu õpilased üllatasis tõesti positiivselt.

Üldises plaanis on juuni, mis tähendab, et närvid on läbi. Iga maikuu ootan juunit nagu hingeõnnistust. Ja kui see käes on, siis on õuduste õudus. Aga kahe nädala pärast algab puhkus :) Enne seda tahaks järgmise aasta tundide jaotust ka näha, sest praeguse plaani järgi on mul selge alakoormus, mis tähendab, et ma peaks vist lisatöö endale otsima.

Eile käisime mere ääres. Mul on nimelt üle kolme aasta jälle kange himu päevituda. Eelmised aastad olen ma paaniliselt kartnud nahavähki ja päikest vältinud nii palju, kui jaksan. Aga sel aastal tahaks jälle imeilusa pruuni nahaga olla. Nagu sel aastal, kui esimest korda ülikooli lõpetasin. Ma ei hakka mainima, mitu aastat sellest möödas on, sest mul on jätkuvalt raske tunnistada, et ma olen vahepeal ootamatult õitsvasse naiseikka jõudnud. Päevitamisega läks eile küll natuke kehvasti, sest Krapi rand oli arvatavasti üks väheseid paiku Eestimaal, kus oli tugev pilvisus. Aga mõnus oli ikka ja lapsed ujusid kui hülged, kuigi vesi oli nii külm, et isegi preili Kirke, kes alati ujumas käib, loobus sellest.