Leidsin täna hommikul oma postkastilt teate "Vana kuu kestab 15. juunini." Terve päeva olen selle salapärase sõnumi tähenduse üle pead murdnud, asjatult.
Muidu aga olen jõudnud paukuvast köhast eileõhtuse palavikuni, mis läks hommikul üle oksendamiseks ja täna õhtul päädis kõrvavaluga. Mitte küll mul endal, vaid sõber Ruudil, aga kokkuvõttes teeb see sama välja. Huvitaval kombel on ta alati juunikuus haige, kuigi sügistalvisel perioodil ilmutab tema immuunsus väga kõrget taset. Ruudi nimelt on üks õpetajate õudusunenägudest, sest ta puudub põhimõtteliselt ainult siis, kui mina haige olen. See on tegelikult kummaline - lasteaialapsed on ju tavaliselt tihti haiged. Võib-olla on asi selles, et ta ei joo piima.
Kõige selle juures olin täna väsinud ja tujutu. Millest on seda enam kahju, et just täna mõtlesin olla seltskondlik ja suhelda üle mõne aja ka inimestega, kes ei ole mu kolleegid või õpilased. Reaalsus oli selline, et mul tundsin, et lihtsalt ei taha. Ja nii ma kodus olengi. Mõtlesin, et peaks pimeduse varjust endale mõned pojengid hiivama, varsti saab nende aeg juba läbi.
Meelelahutuseks vaatasin stereotüübi klippe, mida ma polnudki veel teinud. Need oli ... naljakad. Vähemalt mu praeguse meeleolu jaoks. Tahaks ära Argentinasse.
No comments:
Post a Comment