Täna oli trimestri lõpp, mis tähendab, et täna sai kräämik oma esimese koolitunnistuse. Tegelikult muidugi mitte ühte paberit, kuhu on märgitud edasijõudmine kõikides ainetes, vaid Stuudiumist võisime suure sisemise elevusega lugeda päeva jooksul laekuvaid hinnanguid.
Muusikas ja loodusõpetuses veel pole, aga karta on, et üldist pilti need nagunii ei muuda. Seis on täpselt selline, nagu oli arvata. Õppesisu kui sellisega probleeme pole, Ruudi loeb hästi, nii lahutamine kui ka liitmine on lihtsad, kleepimine ja värvimine tuleb hästi välja. Põhimõtteliselt ainus, mida harjutama peab, on kehalises palli põrgatamine ja püüdmine. Aga selle ilu kõrval on kõikides ainetes lausejupid a´la "kipud tunnis jutustama", "ole tähelepanelikum", "ole kohusetundlikum".
Ruudi ise vannub jumalakeeli, et ta jutustab tunnis palju vähem kui varem. Ega mul muud üle ei jää, kui loota, et see vastab tõele. Ja samal ajal loota, et asi läheb järjest paremaks. Üldine suhtlemine on ju mõistlikumaks läinud. Eks vaikselt hakkavad nurgad maha lihvitud saama. Loodetavasti.
Iseenesest on sellist tunnistust huvitav lugeda. Kummaline on see, et Ruudi ise oleks õudselt tahtnud, et oleks hindeid pandud. Seletasin talle küll, et siis oleks tal ju arvatavasti hinded neljad olnud (kui mitte kolmed, ma ei tea, kui kriitiliselt algklassides lohakusse suhtutakse) ja me polekski teada saanud, et tegelikult ta ju oskab neid asju. Ta natuke nõustus minuga, aga arvas siiski, et hinnetega oleks ägedam.
P.S
Neljapäeval ja reedel Päevalehte ei tulnud, laupäeval tuli LP ja täna oli postkastis taas tavaline Päevaleht. Ma ei tea, kas ma peaksin kuidagi reageerima? Lisaks sellele, et ma loen lehe läbi?
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Seoses tunnistusega mõtlen, et selline hindamissüsteem paneb ikkagi meeletu vastutuse pedagoogile
ReplyDeleteNumbrilised hinded väljendavad mingit keskmist, mis kujunevad perioodi üksikhinnetest. Iga üksik hinne, millest see keskmine tuletatud, kajastab hinnangut mingil ajahetkel. Nüüd on aga vaja koostada iga õpilase kohta hinnanguline profill, isiksust iseloomustav kirjeldus. Kui objektiivne see ikkagi on? Kui palju peab jätkuma pedagoogil tähelepanu igale väikesele isiksusele kogu trimestri vältele, et see sõnaline hinnang oleks objektiivne ja lapse arengu seisukohalt kasulik. Ning mõtlen, et kas need sõnalised hinnangud on ikka tõepoolest individuaalsed. Kergema vastupanu teed minnes kasutad kolme-nelja tüüpmõtted ja hindamine tehtud. "Tunnistuse" saaja, tema vanemad, kogu lapse tugivõrgustik võtavad ja loevad seda tüüphinnangut aga seevastu ülima tähelepanu ja tundlikusega.
Lihtsalt selline mõte tekkis, ütlemata seda, et taoline hindamine oleks õige või väär.
Kuna mu kolleegi laps käib minu poisiga ühes klassis, on mul võrdlusmaterjal olemas. Ma eeldan, et õpetajad on koostanud iga õppeaine jaoks "ideaalse õpitulemuse", mida iga lapse jaoks siis vastavalt kohendatakse, sest suurem osa asju oli meie lastel sõna-sõnalt sama, mõned erinesid. Nad on ka ühte masti poisid, võibolla oli kokkulangevust seepärast rohkem.
DeleteMa usun siiski, et selline tunnistus annab seisust parema pildi kui pelgalt hinne. Ehk natuke hiljem, kui rohkem on küsimus teadmistes, annab ka hinne pildi, praegu esimese klassi alguses on ju koolis õpitud teadmiste roll üsna marginaalne.
Ma panen siia lihtsalt ühe näitena matemaatika hinnangu.
Õpetaja kirjutas: "Oskad abivahendit kasutades kiiresti ja õigesti kümne piires arvutada. Kerge on nii liitmine kui lahutamine ja arvude võrdlemine. Tunned arve kahekümneni ja oskad neid õigesti kirjutada. Mõistad kirjalikke ja suulisi tööjuhendeid. Oskad kasutada mõisteid: suurem, väiksem, pikem, lühem, kõrgem, madalam, laiem, kitsam, all, ülal, ees, taga. Tead, mis on sirgjoon, mis kõverjoon. Oskad neid joonestada. Kipud tunnis jutustama ja sagima. See segab teisi. Tööta alati hoolega kaasa ja kuula tähelepanelikumalt õpetaja antud juhiseid!"
Minu meelest ütleb see palju rohkem kui ükskõik mis hinne.