Hirmudega silmitsi

Eks me kõik kardame midagi. Hr H näiteks kardab igasuguseid kooliüritusi. Aga sellele vaatamata võttis ta end kokku ja käis koos pojaga kooli isadepäeva üritusel. Pärast arvas, et nii hull polnudki. Arvatavasti polnud nii hull seepärast, et tegevusi oli erinevaid ja nemad kahekesi valisid selle variandi, kus teistega koos olema ei pidanud. Kaks seltskonnalõvi, nagu nad on.

Kui mõni nädal tagasi tuli minu juurde üks abiturient ja pakkus silmade särades välja, et võiks koolielu elavdamiseks Kaur Kenderi külla kutsuda, ei kartnud ma mitte põrmugi. Ei kartnud ma ka siis, kui mu kolleegid järjest rohkem kartma hakkasid. Esimest korda tuli pelgus mu sisse alles siis, kui kuidagi tehti mulle ettepanek, et ma võiksin seda kohtumispärastlõunat modereerida. Ses mõttes et kui Mihkel Raud ei saanud Karu Kenderit muudmoodi vaikima kui sellega, et pani käe Kenderi põlvele, siis mis lootust oleks mul :D Kui ma täna ette kohtumise algust Kenderi enda käest küsisin, kuidas teda katkestama peaks, kui ta jutt üle piiri läheb, siis ei uskunud ka tema, et see üldse kuidagi võimalik oleks. "Viskan äkki sind millegagi?" pakkusin mina. "Siis ma viskan vastu, ma ei diskrimineeri inimesi, löön ka naisi," vastas tema.

Tegelikult ma ei tundnudki vajadust visata. Okei, ropendamist oli palju tõesti, aga seda oli ka arvata. Ta ise kommenteeris, et tegelikult polnud see mingi ropendamine, see olevat olnud tavaline noori ümbritsev suhtluskeskkond. Seda ma tegelikult ei usu, aga las ta siis olla. Tekstid, mida ta luges, olid ootuspäraselt nilbed (sellest teate-küll-mis raamatust luges ta ette esimese lause esimese poole), aga eks ma ole nooruses Psychoterroriga natuke trenni teinud. Ainus hetk, kus ma tõesti mõtlesin, et jumal küll, millesse ma end mässinud olen, oli siis, kui ta luges esimest luuletust. Ma ei ole Kenderit varem sellist asja laivis tegemas näinud ja ausalt öeldes oli lugemise intensiivsus jõhker. Ma ei saanud sõnadestki kõigist aru, aga emotsioon jõudis kohale ja ma sain aru, et kui ta ainult tahaks, siis ta paneks meid kõiki koolimaja maha põletama. Õnneks ta ei tahtnud.

Kohustuslik kanepilõik oli ka, aga seegi läks rohkem alkoholivastaseks, mitte kanepi legaliseerimise kõneks. Ja eks tal selles osas on õigus kah, et alkohol pole suurem asi mõnna värk. Mitte et ma eelistaksin kanepit alkoholile.

Kogu oma ropendamise, bravuurikuse, ülbuse ja ülima enesega rahulolu juures oli ka mõningaid mõttekäike, mis olid täitsa mõistlikud. Näiteks hinnang koolikirjandile, mis on tõepoolest žanr, millega pole otseselt midagi peale hakata ja mis tugevatele on "lumme kusta" ka harjutamata, nõrgematele aga jääbki hoomamatuks, Samas kuidagi tuleks vist ikkagi kirjalikku eneseväljendust arendada.

Lõpuks oli üks mu kolleegidest piltlikult öeldes pisarates, üks oli lihtsalt õnnetu ja ühega kahetsesime, et Kender niiviisi kiiresti ära jooksis (tal oli kange suitsunälg), sest meil oli veel küsimusi.

Ja koolielu sai elavadatud küll, juba kohtumise ettevalmistusprotsessis :)