Üldiselt mul puuduvad igasugused positiivsed tunded Eesti Energia vastu. Ja minu praegune, varsti 48 tunni pikkune elektrita olek ei tekitad palavat armastust selle institutsiooni vastu. Seda enam, et ma olen elektrita esiteks sellepärast, et nemad hoidisd raha kokku ja jätsid korrastamata meie naabermaja liinid (meie liinid said korda pärast nelja aastat pidevat tööd selle nimel) ja teiseks sellepärast, et nemad on oma kõrgepingega midagi metsa keeranud ja seetõttu pole mehi, kes minu juurde tuleksid. AGA täna (jumal-teab-mitmendat-korda) EEsse helistades sattusin eriti südamliku teenindaja otsa. Esialgu andis ta mulle küll valelootust, aga pärast seda, kui ta oli sellest ise aru saanud, helistas mulle tagasi, ütles, et nii need lood tegelikult ikkagi pole (mis tähendab, et lootus kella neljaks vool tagasi saada kadus), küsis veel täpsustavaid küsimusi, et saada selgem pilt meie olukorras ja lubas anda endast parima, et mehed meie õuele jõuaksid. Mitte et see kõik mu voolu tegelikult kiiremini tagasi tooks, aga suhtumine loeb ikka paganama palju. Ma olen nüüs palju rõõmsam koos oma ühe voolujuhtmega :)
Täna sain lausa 1/3 oma eneseanalüüsist ka tehtud. Edukas päev kohe olnud.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment