Käisin tanklas

Jätkan siis oma ülipõneva elu jagamist oma kahe sõbraga - tervitused siinkohal Evelinile ja Getterile :) - ning räägin teile loo, kuidas ma käisin tankimas.

Ühesõnaga, sõitsin 31. detsembri keskpäeval kodust Viljandi poole, et veeta selle kahepalgelise 2011. aasta viimased tunnid koos oma mehe ja veel paari inimesega. Kuna ma olen muutunud väga tundlikuks kõige suhtes, mis puudutab autosid (vt lähemalt eelmise postituse negatiivsete asjaolude listi kolmandat punkti), läheb mul kõhu alt külmaks alati, kui auto teeb mingit häält, liigutust või värviefekti, mida ta 90% ajast ei tee. Sedapuhku langes empsi Peugeot´ kütusenäidik kahtlaselt kella viie peale, nii et ma leidsin, et oma hingerahu huvides tuleb mul teha peatus ja tibule natuke vunki sisse panna (olgu öeldud, et tegelikult kiirustasin väga, sest mul oli kindlasti vaja jõuda enne teatud kellaaegu kohale, et jõuda poodi - šopahooli, eksole).

Nojah, keerasin siis Põltsu ristis iseteenindustanklasse, sest .... ma lihtsalt alati kasutan iseteenindust, kui mul valida on. Keeramine sai tiba uljavõitu, nõnda et kui ma oma uhkes kasukas, tanksaabastes ja mustapitsilisets kätistes vooliku manu tahtsin minna, sain aru, et OK, mina oma vähenenud kehakaaluga tõepoolest mahun sinna prakku, aga heal järjel olev tankuripüstol ilmselgelt mitte. Hüva, autosse tagasi, pargime siis tiba paremini. Kõigepealt sutsuke edasi, siis kenasti tagasi. Hea plaan. Vähemalt nende inimeste jaoks, kes oskavad autoga manööverdada. Mina kahjuks nende hulka ei kuulu, aga ma oskan selle eest kammi suhu panna. Vähemalt ma arvan, et oskan, pole ausalt öeldes kunagi proovinud. Nõnda ma siis ei sõitnud mitte ühe korra sutsukene edasi ja siis kenasti tagasi, vaid üks kord, kaks korda, kolm korda....ühesõnaga palju kordi. Selleks ajaks, kui ma auto õigesti sain, oli mul juba üsna piinlik olla. Aga no mis sa teed, imelik oleks olnud ka minema sõita. Vähemalt tol hetkel tundus mulle, et oleks olnud imelik.

Edasi läiks kõik juba rutiinselt - bensuluuk lahti, kaart automaati, püstol paaki ja siis tankima...või siis mitte. Ehk siis besuluuk lahti jah, kaart sisse jah, püstol paaki jah, tankima EI, sest sellest kuramuse püstolist ei tulnud piiskagi kütet välja. Silmasin tankuri küljes nupukesi, millele sai vajutada, tegin seda rõõmsalt, aga kütet ei tulnud ikka. Naeratasin ja vajutasin veel kord nupukest, sisisesin püstoli peale, raputasin teda, võtsin kätte ja proovisin kahe käega toda tila vajutada - kõikide Murphy seaduste vastaselt ei pursanud mulle bensiini näkku. Ühesõnaga mitte midagi!!! Pistsin siis püstoli paaki, teesklesin rahulolevat naeratust, lõpetasin "tankimise", võtsin isegi tšeki ja sõitsin minema.

Täna hommikul saatsin Heiko tankima, sest mina enam võõrastesse bensiinijaamadesse ei lähe, mkmkm.