Mikaelist ja Lisbethist

Nüüd on mul siis Millenniumi-sari täies tükis läbitud ja saab rahulikult muljetada. Kahjuks jäin lugemisega kaks päeva hiljaks, nii et kolmanda osa filmi televiisorit ei vaadanud, sest tahtsin lahenduse siiski raamatust kätte saada.
Nõnda siis, mis mulle meeldis:

1) Lisbeth Salander loomulikult :) Nii lahe tüüp. Ma ei tea, kas see näitab, et ma pole ise ka veel suureks kasvanud või midagi muud, aga mulle meeldis, kuidas ta igal pool suitsu tõmbas, täielik sotsiopaat oli, pidevalt kohvist, võileibadest ja pitsast toitus, igatepidi rõngastatud oli...ja loomulikult see, et ta nii pagana osav häkker oli. Üldiselt ma arvan, et üleüldse üks mu lemmikumaid tüpaaže kirjanduses. "MjaM" Margarita ehk välja jättes. Ja Dumbeldore´i ka. Ja mõni arvatavasti veel. Aga esikümnesse kuulub Lisbeth küll. Muuseas, ka filmis on ta übercool, ja nagu paistab, siis ka hollywoodi variandis.Kange tädi ühesõnaga.
2) Mikael ja tema armusuhted. Väga värskendavalt lihtsad ja loomulikud. Praktiliselt täiesti tuututamisvabad. Mitte et ma ise tahaksin, et mul oleks selline mees/armuke, aga oli kena lugeda,. et maailmas (kuigi väljamõeldud maailmas) on võimalik nõnda stressivabalt figureerida.
3) Ilus mõte sellest, et kurjus tuleb lõpuks alati välja ja head saavad õnnelikuks. See on lihtsalt inimlikult hea lugeda, et kui piisavalt palju inimesi usub ja tegutseb, siis on võimalik vägavalla ja ebaõigluse vastu ka midagi ära teha. Vahel on vaja, et selliseid asju ikka meelde tuletatakse.
4) Põnevus ja saladused. Eriti esimeses raamatus, teises ka veel, kolmandas nüüd küll vähem. Aga "Lohetätoveeringuga tüdruk" oli küll üsna kriminaalromaani mõõtu juba ja üsnagi vahvate pööretega.
5) Räigete teemade käsitlemine. Sest need on need asjad, millest peab rääkima ja mida peab meeles pidama, et maailmas midagi muutuks. 

6) Raamatute paksus. Jah, mulle meeldivad üldjuhul paksud raamatud, sest õhukesed saavad mul nii kiiresti läbi, et ma olen JÄLLE selle probleemi ees, mida uut lugeda.

Mis mulle ei meeldinud:
1) See et kahes esimeses raamatus võeti pinge liiga palju enne lõppu maha. Viimased sadakond lehekülge olid küll toredad lugemised, aga kui oled eelmise viiesaja jooksul juba harjunud, et kogu aeg on pinge laes, siis lõpp ei olnud enam nii paeluv. Kuigi teises osas lõpus tegelikult toimus tegevust küll, oli lahendus kui selline ju juba selgelt näha, nii et sellist saladuslikku põnevust enam polnud. Kolmandas küll oli veel lõpuski kena puänt, mis mulle väga meeldis (ja mille pärast ma täna olin tööl kergelt zombie)

Rohkem mittemeeldivaid märkusi polegi :) Mitte et see oleks olnud maailma parim sari, mida ma lugenud olen, aga köitev oli küll. Nii et inimestel, kel vaba aega piisavalt käes ja kel on kannatlikkust pikalt üht raamatut järjest lugeda, on küll põhjust seda lugeda. Ühed neist raamatutest, mida kavatsen endale osta (vähemalt esimese osa), sest Lisbethist loen ikka ja jälle hea meelega.