Inimesed on ilusad ja head

Käisime ühel päeval minu klassiga raamatukogus tundi tegemas, noh et oleks natuke vaheldust või nii. Meil on ju nüüd ilus ja uhke raamatukogu koos lugemisnurgaga, kus on võimalik ringis ümber laua istuda ja kotttoolidel losutada. Ehk siis natuke vabamas vormis tund, kus rohkem lobiseda ja lihtsalt raamatutest rõõmu tunda. Rõõm on loomulikult rohkem minu kui laste pool, aga asi seegi.
Sedapuhku siis minu oma teismelised tolajullerid ja loomulikult oli nende arvates igav ja tüütu nagu ikka, aga miks ma sellest üldse rääkima hakkasin, on see, et nad nägid, et ma võtsin endale koju lugeda "Mõrvad põrgus" (sellega on muidugi üks natuke segane lugu, sest ma lihtsalt rääkisin raamatukogutädile, et see on üks lahe raamat, aga kahjuks meie raamatukogus pole. Ja siis järgmine kord, kui ma sinna sattusin, olid nad selle ekstra minu jaoks Jõgevalt? kohale tellinud. Tundus ka kuidagi piinlik öelda, et ma ei taha, ja nii ta mu kotti rändaski).
Lugu jätkub selle koha peal, kus ma oma jullereid järgmine kord klassijuhatatunnis treffasin ja kujutate ette, üks neist, Kristin nimeks, teatas mulle, et ta käis nädalavahetusel Tartus ja ostis endale raamatu "Mõrvad põrgus". Esiteks sain ma heas mõttes kreepsu, et lapsed sedasi panid tähele, mida mina loen, ja kohe ostma. Teiseks sain ma kreepsu, kui ma kuulsin, et raamat oli soodukaga ja maksis 99 senti -.- Selle peale üritasin muidugi Kristinit ära rääkida, et ta selle raamatu mulle kingiks. Kahjuks see ei õnnestunud. AGA järgmisel vahetunnil otsis ta mu üles ja teadustas, et ta andis oma sugulasele käsu ka mulle see raamat osta ja lubas nädalavahetusel ära tuua.
Võite ette kujutada, kuidas ma heldisin. Vahet pole, kas ma saan selle raamatu või mitte, aga jumal küll, milline armas hoolitus!