Käisin tanklas vol 2

Nõnda, täna käisin siis uuesti tankimas, kuna viimasel ajal olen muutunud nii laisaks, et ei viitsi bussiga tööl käia. Viimane teeb mulle küll natuke häbi, sest tegelikult oleks ju maakera seisukohalt õige kasutada ühistransporti, mis NAGUNII  mu kodust 20 meetri kauguselt mööda sõidab ja siinsamas ka peatuse teeb. Aga mind ajab nii vihale see, et rahaliselt pole mul vahet, kas käia oma autoga või bussiga, aga ise minnes saan esiteks hommikul pool- kuni kolmveerandtundi kauem magada ja teiseks ka ise otsustada, kui kaua ma koolimajas passin, s.t tööd teen (loe: joon kohvi ja loban teistega). Ühesõnaga, vaatamata mu südametunnistusele ja selle piinadele tekkis mul täna vajadus autole pisut vunki juurde anda.
Kuna ma olen võõraste tanklate suhtes üsna kahtlustav pärast viimast korda, sõitsin piiksuvat autot vapralt ignoreerides oma kodujaama. Tee sinna oli kuradi libe, tegelikult on kogu see maantee metsikult libe ja ma vihkan talve. Tõsiselt. Mul puudub absoluutselt igasugune ilumeel seoses valge maastiku ja lumiste kuusetukkadega. Väkk lihtsalt. Nojah, igatahes jõudsin elusalt ja terve autoga tanklasse, parkisin auto täpselt õigesti, tõmbasin igaks juhuks käsipidurigi peale ja no siis läks rutiinselt: kaart sisse, pin ka õigesti, bensiin valitud, püstol kätte ja siis bensiiniluuk lahti ja tankima....ja LOOMULIKULT mitte. Sedakorda siis bensiini väljutamisprobleemi ei tekkinudki, sest mul ei õnnestunud auto bensupaagiluuki lahti saada :S Keerasin rahulikult, siis ärritunult, puhastasin palja käega ja oma pisikeste sõrmedega luugi ümbruse ära, puhusin vahesse, keerasin veel kord rahulikult, siis ärritunult, kuni lõpuks sain aru, et mul pole halli aimugi, mispidi seda võtit üldse keerama peaks. Katkestasin oma tegevuse ja võtsin igaks juhuks JÄLLE nulltšeki -.- ja mõtlesin, mida kuradit nüüd teha. Ma ei tunne seda autot ka kuigi hästi ja seega ei oska hästi prognoosida, kui täpselt bensuseier näitab, fakt oli see, et olin sõitnud karjuva tulega (sellel autol on jõle tüütu komme KÕVASTI ja PIKALT teada anda , et ta on janune) umbes 40 km ja seega polnud ma kindel, kas ma saaksin sõita koju ja veel tagasi ka. Vedamisteenuse peale ei tahtnud sellise maantee juures üldse mõelda. Kokkuvõttes sain aru, et mul pole midagi teha, tuleb uhkus alla neelata ja Heikole helistada. Õnneks oli ta siinkandis ja tuli kohale, soojendas välgumihkliga sõtme ära ja keeras elegantselt ühe käeliigutusega mu luugi lahti.
Kurja küll, ma ütlen, tankimine on saatanast.