"13 põhjust"

Lugesin siis järjekordse raamatu läbi, sedapuhku paljukiidetud "13 põhjust",  mis on Jay Asheri "sädelev debüütromaan", mis on võitnud väga palju erinevaid auhindu ja bla-bla-bla. No ei olnud minu raamat...

Esimene pettumus oli siis, kui ma avastasin, et see on ju noorteromaan, oleks ma seda ette teadnud, siis poleks (vähemalt hetkel) seda üldse käsile võtnud, praegu see temaatika üldse ei köida. Teine (mitte nüüd just pettumus, pigem üllatus) oli see, kui avastasin, et autor on meessoost. No nimi Jay oleks võinud ju kergelt vihjata sellele, aga raamatu olemus on nii naiselik, et ei tulnud selle pealegi. Rohkem tugevaid emotsioone polegi...

Raamatu vorm on iseenesest nutikas - kohe alguses saab selgeks, et see räägib ühe enesetapu loo, sellest, mis viib ühe keskkoolis käiva ilusa ja armsa tüdruku nii kaugele. Ja  see pole lihtsalt niisama jutustus, vaid see neiu on enne oma viimast tegu lugenud linti (kassettidele) 13 lugu erinevatest inimestest ja sündmustest, mis teda mõjutasid. Ja nüüd pärast tüdruku surma saadetakse need kassetid ringlema - neile inimestele, kellest lintidel on juttu. Nende kassetide sisu ongi siis raamatuks ja lisaks veel sinna vahele põimitult ühe noormehe tunded ja mälestused. See noormees oli siis otseloomulikult neiusse armunud, aga ei jõudnud kunagi selle tõelise tunnistamiseni.

Miks see raamat mulle siis ei meeldinud? Sest see oli niiii imal. Jumal tänatud, ma ei tea, mida tähendab tegelikult olla sellises situatsioonis, nagu oli too poiss, aga lugedes ajas täiesti iiveldama. Teiseks ei meeldi mulle, kui püütakse teha korraga mitut asja - siinkohal siis noorteraamat, psühholoogiline raamat ja isegi kaudselt modernistlik raamat (oma ülesehituselt ja meeleolult). Kokkuvõttes pole ta mitte miski, noortekale omane noorte elu ja probleemid ei kaardistu üldse, tegelaste iseloom, käitumise ajendid jäävad arusaamatuks; psühholoogiline pinge jääb kerimata, sest esiteks on lõpplahendus selge ning teiseks on asjade n-ö kokkujooksmisel kohati nihked, kohati selgelt otsitud maik küljes. Ja modernistlik pole see teos ammugi, sellest jääb puudu nii sügavuse, sümboolika kui ka intellektuaalsuse osas. Raamatusse on kirjutatud sisse tegelasi, kelle olamasolule mina mingit põhjendust ei näinud (nt Clay ema; see sõber, kes tegeles autodega - ok, temalt virutas Clay pleieri, aga seda oleks saanud ka teisiti lahendada; tema seos surnud Hannaga jääb täiesti selgusetuks - Hanna käis tema juures - millal? miks? mis siis toimus?) Veider oli ka raamatu lõpp, absoluutselt ebaveenev.

Ühesõnaga. Jay Asher olgu õnnelik, et ma pole kirjanduskriitik :D

Kõige selle juures on tegelikult naljakas see, kuidas see raamat minu kätte üldse jõudis. Nimelt olin ma selle kohta netist lugenud ja see oli minus väga suurt huvi äratanud. Nõnda kõõlusin siis raamatukogus, kus seda raamatut muidugi polnud. Aga ma polnud ainus, kes seda lugeda tahtis, ka minu Kristin oli kuskilt leidnud, et see on hea raamat, nii et meid oli kuna kaks ja seega osteti "13 põhjust" ka meile (millest mul nüüd on kahju, sest nii jäi ju üks väga hea raamat ostmata...) Aga esialgu ma seda veel ei teadnud ja sattusin raamatukokku just sel hetkel, kui uusi raamatuid sisse kanti. Viskasin muidugi pilgu peale ja olin kohe valmis SELLE raamatu endlae haarama. Laidi muutus kurvaks ja seletas, et Kristin on selle endale broneerinud, nii et arvuti ei luba seda mulle anda. Tegin korraks kurva näo, mille peale Laidi leidis kohe lahenduse - paneme raamatu Kristini nimele, aga anname ta hoopis minu kätte. Tasub ikka olla maakohas õpetaja :D

Teiste arvamusi
Veel teiste arvamusi