Aaaarmastusest

Täna sain enda kanda taas pangetäie negatiivseid emotsioone. Nagu neid viimasel vähe oleks olnud, eks -.- Aga kui ma muidu suudan veel üldselt kaasa mõelda, vastavalt oma elukogemusele ja maailmavaatele mõista või vähemalt tahta mõista...., siis see lugu on ikka jaburuse tipp, ausalt. Sellest tulenevalt siis pühendan seekordse postituse ARMASTUSELE.
Nojah, mäletan end keskkooli ajal kindlalt väitmas, et armastust saab avaldada  ainult ühele inimesele terve elu jooksul. OK; mingis mõttes on elu teinud korrektiivid ja ma siiski tunnistan, et teatud juhtudel võib asi ka kuidagi teisiti minna. Näiteks kui armastatu ära sureb. See muidugi on äärmuslik näide, eksole. Tegelikult olen ma hakanud mõtlema, et inimene võib ju tõepoolest eksida, Mitte et ma nüüd endas kahtlema oleksin hakanud, vaatan lihtsalt elu enda ümber ja näen seal sellist soppa ja jõledust, et ainus variant, kuidas ma seda enda jaoks suudan lahti mõtestada, ongi see, et need inimesed on eksinud, kui nad arvasid, et nad armastavad üksteist. Ei ole ju võimalik, et armastades tehakse teineteisele niii palju totralt haiget, ollekse niiiii ükskõiksed kaaslase vajaduste, soovide, unistuste suhtes...Et äkki need inimesed on sellised nagu mina keska ajal - nad ei saa tunnistada, et nad on valel hetkel armastust avaldanud??? Jälle ma ei tea :D Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma tean, ilmselge regress. Masendav. Aga jah, minu jaoks on kummastav kuulata pikka-pikka ja kurba-kurba lugu sellest, kuidas elu on no viisakalt öeldes perses, aga seda kõike suudetakse taluda seetõttu, et inimeste vahel on armastus.

Eks ma olen muidugi järjest vanemaks saades mõistnud ka seda, et minu pagas ellu on olnud üsna rikkalik. Just selles osas, et minu arusaam sellest, millist käitumist ma ikkagi enda suhtes luban, on .... üsna printseslik, kui lõpuni aus olla. Ja minu turvavõrgustik on tegelikult ääretult tugev, mul on, kuhu taanduda. Äkki teistel inimestel pole nii tugevat tagalat ja seetõttu lubavad nad endaga käituda ebainimlikult? Sest minna nagu polegi kuskile...

Ja muidugi tuleb alati meeles pidada, et see, mis minu jaoks on normaalne, tundub teistele veider, ja vastupidi muidugi ka. Lihtsalt...kui inimene ise on õnnetu..., siis miks, pagana päralt, peab armastama?????