Hommik algas jõhkralt vara. Õnneks tulime idast, seega fakt, et hommikusöök algas kell 7.00 ei löönud meil jalgu päris alt, tegi põlved ainult pisut pehmeks. Eriti see osa, et ema leidis, et me peame kindlasti kell 7.00 ka laua taga juba istuma. Elu läks omasoodu ehk normaalse akadeemilise hilinemisega jõudsime meiegi sööma.
Selles ettevõtmises oli kolm head asja:
a) oad, mis maitsevad mulle alati ja igas asendis
b) arbuus, mis oli meeldivalt krõmps ja magus
c) Jüri Arrak, kes istus täpselt minu vastas.
Ülejäänu oli inglise kultuur, mis emale väga meeldis (kergelt toores praemuna, peekon) ja mida mina võtsin vastu viisakusest (maitsetu voolav praemuna, maitsetu rasvane vorst). Kõht sai igatahes täis, ääreni, ja nõnda jätsimegi hüvasti oma superilusa sviidiga (kahjuks ei mäleta enam kellenimelises just meie olime, aga meie kõrval oli J. Constable´i nimeline igatahes) ja liikusime edasi, et tutvuda imekauni Salisbury linnaga. Igaks juhks (neile, kes ei suuda hästi jälgida), jah, sellele jalutuskäigule suundusime kell kaheksa hommikul, tõesti jumal tänatud, et me oleme idaeurooplased :).
Salisbury on üks äärmiselt armas linn Londoni ja Atlandi ookeani vahel (see on kõige inimlikum selgitus sellele kohale, loomulikult võiks arendada ka teemat Wiltshire´ist ja nii, aga Londoni ja Atlandi ookeani vaheline paik peaks olema ikka rohkem hoovatavam, vähemalt mulle küll oleks.) Aga mitte asukoht ei tee Salisbury´ist midagi olulist, vaid Neitsi Maarjale pühendatud katedraal, mis on 13. sajandist pärit puhtas varagooti stiilis 38 aastaga valmis ehitatud kirik, mille torni kõrgus on 123 meetrit (kõrgeim torn brittidel). Räägitakse, et just tänu sellele kõrgele tornile jäi Salisbury II maailmasõja ajal ka terveks, kuna sakslastel oli selle torni järgi hea orienteeruda, seega polnud mõtet kirikut (ja seda ümbritsevad linna) maatasa teha. Oli kuidas oli, II maailmasõja see linn üle elas ja tänu sellele on seal super vanalinn, mille ehitised pärinevadki 13. sajandist. Päriselt ka. Kaasa arvatud majad, mis silmaga vaadates ei tohiks püsti seista, sest nende ehitamiseks on kasutatud niiii kõveraid palke, et tundub uskumatu, et midagi nii kõverat üldse looduses eksisteerib.
Aga kirikust veel. Vaatamata sellele, et tegemist on väga väärikas vanuses oleva ehitisega, ei ole seal valitsev stagnatsioon, vaid pigem vastupidi. Meil nimelt õnnestus olla tunnistajaiks näitusele (vabalt võiks seda nimetada ka performance´iks), kus väga intrigeerival moel oli ühendatud iidselt vana täiesti uuega ehk siis tänapäevases riietuses inimfiguurid sarkofaagidel, pühakute kõrval nii kiriku sise- kui välisseintel jne. Väga tervistav!
Lisaks oli selles kirikus ka maailma kõige vanem kell, mis küll meie mõistes aega ei näita – tegemist oli katoliiklaste jaoks olulise seadeldisega, mis kutsus õigel ajal palvele (kusjuures nii kaval masin on, et suvel, kui päev on pikem, on ka palvetamisete vahe pikem, talvel aga lühem – saab ju siis päev käbedamini otsa...). Uskumatult nutikad olid inimesed juba 14. sajandil.
Sellest linnast VÕIKS ju rohkemgi rääkida, aga tegelikult tuleks seda siiski ise näha, vahendatud muljed ei anna edasi seda mõnusat miljööd, mis seal valitseb, inimeste õnnelikke nägusid ega seda sõnastamatut miskit, mis teeb sellest linnast ühe korraliku Vana-Inglismaa linna:)
No comments:
Post a Comment