Saabumine Inglismaale (7. august)

Briti pinnale astusime elegantselt, isegi saapad võisime jalga jätta, ikkagi kultuurmaa ;) Grupiga sulandusime ka kenasti kokku, kõik olid ühtemoodi hädas oma pagasiga, olenemata sellest, kes luges lennukis Sirpi, kes Eesti Naist. Kohver ja kohver ja raske on ta ka.

Buss on meil ka inglaslikult elegantne, nahkistmed ja puha. Eriti lahe on see, et istume viimases reas, seda siis sõna otseses mõttes, meie taga on suur aken. Selle osaga pole tegelikult probleemi, koht on aus. Küll pidin ma maa põhja needma oma õnne, kui nägin, et minu kõrval (selles viimases reas) istub naisterahvas, kes õnnetuseks oli istunud lennukis minu taga ja keda ma oma mõtetes olin nimetanud Vingu-Viiuks, Nõmedaks Mutiks ja Muuseumi Vanatüdrukuks. Hiljem selgus, et ta on hoopis kunstiteadlane ja töötab EKAs...Ja nii Vingu-Viiu ta ka pole, nagu alguses paistis. Mõnikord võib esmamulje olla ka petlik.

Ühesõnaga, Inglismaa juurde tagasi. Esimesed veerand tundi ei suutnud me emaga (eriti mina) ikka veel uskuda seda, et me TÕEPOOLEST olemegi siin. Tõesõna, see tundus nõnda sürreaalne. Siis hakkasime vaikselt sisse elama ja ringi ka vaatama. Kuna mind oli tabanud lennukis jõhker kõrvavalu (see valu on vist nagu sünnitusvalu, ma mäletasin, et see oli tappev, aga KUI tappev, seda mitte), siis oli pea tiba pehme ja seda kummalisem tundus inglaste täiesti ebanormaalne komme sõita tee vasakul poole. Maanteel polnud see veel kõige hullem, aga kui buss läks ringteele sõitma päripäeva, siis minu süda enam vastu ei pidanud. No on originaalitsejad!

Kuna tegemist on sügavalt kultuurse reisiga, oli meile ka esimeseks õhtuks planeeritud tegevust. Ja kujutate ette, selleks oli Stonehendge´i külastus. Teil ehk õnnestub seda ette kujutada, kuna teie ise ei pidanud seda läbi elama. Mina igatahes olin sügavas segaduses jätkuvalt, sest no Stonehendge – ma olen seda ju niiii palju kordi kooli(de)s õppinud, ja nüüd siis äkitselt saan ma näha, kas see ASI on päriselt ka olemas. Kuna meie giid ei tundunud olevat sellest kohast just ülemäära vaimustuses, korraldati meile kahjuks ainult väike peatus Stonehendge´i juures. Väidetavalt oli see sama hea kui see, kui oleksime ostnud piletid, sest kuna aegade jooksul on liiga palju inimesi lähenenud pühadele kividele koos kirvega (ehk siis üritanud võtta kaasa endaga tükikese ajalugu), on nüüdseks menhirid übritsetud võrkaiaga ja pileti lunastanu võib jalutada ümber kivikogumiku nii umbes paari-kolmekümne meetri kauguses. OK, kuna meil oli „öine“ külastus, vaatasime aia tagant.
Fototõestus selle kohta:

Ja ikka oli täiesti uskumatu! See koht on just selline, nagu ma olin ette kujutanud, sama võimas ja kummaline. Muidugi oleks olnud äärimiselt äge jalutada kivide VAHEL, aga eks vanemate patud nuheldakse ikka laste peale, et siis eelnevate põlvkondade idiootsus on kahjuks võtnud meilt selle võimaluse... Klõps-klõps-klõps (ja nõnda 46 korda, setst just nõnda suur on meie grupp), ja siis hops! bussi tagasi ja nina Sooooolsböri (ehk siis Salisbury) poole, kus veetsime oma esimese öö. Kusjuures täiesti jumalikus hotellis,

kus meie toas

 oli isegi juhtmega internet. Kahjuks viibime jätkuvalt Inglismaal, kus toimub demonstratiivne originaalitsemine ja otseloomulikult peavad neil olema pistikud, mida ei kasuta ükski normaalne inimene. Me muidugi teadsime sellest inglaslikust veidrusest ja võtsime kaasa oma adapteri, mis kahjuks üritas kahel korral meie kaunist sviiti põlema panna (tõesõna, suitsu juba tuli), nii et kahjuks jäi pikem netitrett ära mitte interneti- vaid arvutipuuduse tõttu. Seega hetsime rahulikult magama.