Eks see ole teada, et ühe pere lapsed võivad olla väga erinevad. Mul on kaks õde ja kui jätta kõrvale meie väline sarnasus ja mõningad ühised (kasvatuslikud?) jooned (näiteks harjumus raamatuid lugeda), oleme jumalast erinevad. Mina näiteks olen kõige rahulikum. Või vähemalt nii meeldib mulle endale mõelda :D Kõige suurem inimpõlgur igatahes. Teised kaks on ka muidugi keskmisest sotsiaalsemad tüübid, nii et kõigil oleks raske sellistega võistelda.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.
Hoopis sellest, et samal ajal kui mu sotsiaalselt aktiivne õde arutles selle üle, kas on ikka mõistlik väikseid lapsi nõnda palju arendada erinevate trennidega, nagu nii mõnigi lapsevanem seda teeb, pidasin mina iseendaga vestlust, kuidas korralda meie pere logistikat, et meie laps jõuaks kõikidesse neisse kohtadesse, kuhu ta jõudma peab.
Ausalt, ma ka ei tea, kuidas see niiviisi läks, aga asjad tüürivad kangesti sinnapoole, et Ruudi on see tüüp, kes käib nii muusikakoolis kui ka spordikoolis. Natuke teeb olukorra helgemaks see, et muusikakoolis ei Ruudi süvaõppes, mis tähendab, et eraldi solfedžotunde tal pole. Ja see jätab nädalasse kenasti kolm päeva, mil harrastada vibusporti.
Kehv osa on see, et lisaks teatrile on sel aastal meie linnas ka muusikakool remondis, mis tähendab, et kool tegutseb asenduspindadel, mis asuvad meie kodust (koolist) risti läbi linna. Nii enam-vähem, saaks ka kaugemal olla, aga ainult seetõttu, et meie elame pigem kesklinnas kui äärelinnas :D Ja see omakorda tähendabki logistilisi mõtteharjutusi, sest esimese klassi tunnid on muusikakoolis üsna vara. Isegi minusuguse tööpõlguri jaoks.
Samas praegu tundub, et asjad sujuvad. Vähemalt sel nädalal. Ja mingil hetkel suudab üks esimese klassi laps linnaliinibussidega ka liikuda. Isegi kui see laps pole kunagi pidanud seda vajaduse pärast tegema. Ma isegi pole päris kindel, mis liinid meil siin üldse sõidavad :D
Aga kokkuvõttes tundub mulle, et tänu sellele, et pean ka pärast tööd kellaaegadega arvestama, suudan oluliselt efektiivsemalt koduseid töid teha (ei, ma ei pea silmas koristamist, ikka kirjandeid :D). Et siis tõesti - kes teeb, see jõuab.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Lihtsalt arutlevalt küsin. Kas tänased lapsed üldse mõnikord ka niisama õues oma maja/tänava lastega või sõpradega mängivad?
ReplyDeleteSiin meie kandis mängivad küll, meil on park ja mänguväljaks ja päris palju ühes vanuses poisse ka, nii et tegevust jagub neil küll. Mu poiss on muidugi veel väike ka, võibolla vanemad enam ei käi.
DeleteMinu tänava lapsed mängivad ka. Kunagi meenutasin Tavainimese pool, et nägin lapsi väravast mööda kõndimas ja jagamas, kes on Aragorn ja kes Legolas. Ja naabri aias käivad nende naabrilaste sõbrad nendega mängimas, ronivad puu otsa, mängivad mereröövleid või korvpalli vms.
DeleteSiis, kui ma ühe meie tänava poisi läbi sakutasin, sest ta lasi kogemata mu pihta õhupüssiga (asja eest sakutasin, sest isegi kui mina poleks pihta saanud, ei oleks tore ka see, kui ta oma mängukaaslasel silma välja laseks), juhtus see lollus samuti mänguhoos, lihtsalt vale asja olid mänguasjaks võtnud.
Keerulisi keksukaste leian kah siit tänavalt aeg-ajalt.
DeleteKusjuures keksukaste pole minna ammu-ammu enam näinud.
DeleteMa elan selliste nähtuste jaoks hiigla heas tänavas ka: nominaalselt tänav, de facto õueala, sest minu ristmikust edasi on ta kruusatee (mille kõige alumises punktis on vihmaperioodil tiigike), kus ei taheta eriti rallida, ja ristuv tänav on jälle auguline ning ühes lõigus koosneb trepist, mis samuti rallimist ei soodusta.
DeleteNii et lapsed mängivad alatasa keset teed.