Lugemist lastest

Üks briti eelkooliõpetaja räägib ajalehele Daily Mail, millega ta oma igapäevatöös kokku puutub. Peamiselt puudutab tema anonüümne pihtimus lapsi, kes vanemate hoolimatuse tõttu kannavad endiselt mähkmeid, toituvad kohutavalt ega oska teha sisuliselt midagi.

"Kella vaadates tean, et on aeg vahetada Lily mähkmeid. Varasem kogemus ütleb mulle, et see ei ole lihtne ülesanne, talle ei meeldi see eriti. Muidugi, see ei meeldi paljudele beebidele, aga siin ongi meie "aga": ta ei ole beebi, ta on viieaastane tüdruk!" räägib õpetajanna ühest oma igapäevatöö kohustusest. Lily pole ainus laps tema klassis, kes ei oska potil käia ja õpetaja ütleb, et see on kohutav. "Ma õpetan nelja- ja viieaastasi lapsi. Muidugi juhtub neilgi veel õnnetusi, see on täiesti mõistetav. Aga me räägime siin lastest, kes lihtsalt end päevast päeva täis lasevad," ütleb ta ja selgitab, et tegu pole meditsiinilise probleemi, vaid vanemate viitsimatusega neid potti kasutama õpetada.

"Minu klassis on laps, kelle hambad on hävinud, sest ta joob nii palju gaseeritud suhkrujooke. See on juba iseenesest halb, aga, nagu sellest veel vähe oleks: viieaastaselt ei oska ta ise tassist või pudelist juua. Ta kasutab AINULT lutipudelit!" on õpetajanna ahastuses. Puuduvate või katkiste hammaste pärast ei suuda väike Lucy korralikult rääkida: hääldama õppimiseks oleks tal hädasti oma hambaid vaja.

Õpetajanna helistas korduvalt Lucy emale ning saavutas lõpuks läbi kooli juhtkonna selle, et ema toimetas lapse hambaarstile. Nii et see probleem nüüd loodetavasti laheneb.

Kuid üleüldises plaanis, tunnistab naine, on kohutav vaadata, kuidas tema kümneaastase karjääri jooksul lapsed taandarenenud on.

"Kool paneb paika reeglid: kooliealised peavad oskama kasutada tualettruumi, ise riidesse panna ning noa ja kahvliga süüa, kuid enamik neist ei oska. Neile pole seda iialgi õpetatud. Nende vanemad arvavad, et nad ei pea lastele mitte kui midagi ette näitama, sest see on kooli töö," räägib naine.

Paljud vanemad saadavad kooli lapsed, kes ei suuda absoluutselt korraldustele alluda, neil pole aimugi, mida tähendab õppimine ja nad ei oska eakaaslastega suhelda. Igal suvel külastab õpetajanna umbes 30 kodu, kus elavad lapsed, kellest sügisel saavad tema õpilased ning umbes kaks kolmandikku neist on varustatud viimase sõna järgi tehnikaimedega, kuid sealt puuduvad mänguasjad ja raamatud.
"Teen neid külastusi selleks, et iseend tutvustada ja vähendada laste ja vanemate hirme uue alguse ees. Kahjuks ei peaks ma paljudel juhtudel vaeva nägema. Vanemad ei tee sedagi, et lülitaksid mu külaskäigu ajaks teleka välja. Kui küsin, mida nad koolilt ootavad või mille pärast muretsevad, kohtan vaid tühja pilku," räägib ta.

Tema sõnul on kõige selle kõrval täiesti mõttetu oodata, et lapsed oskaksid loendada numbreid ühest kümneni või tunneksid mõnda tähte. "See võib kõlada uskumatuna, aga paljud vanemad peaaegu ei räägigi oma lastega, rääkimata siis nende harimisest. Mu kolleeg ütles, et tema klassis on viieaastasi, kes ei suuda moodustada terviklikke lauseid. Nad ütlevad näiteks "Pliiats anna!"," räägib ta.

Õpetajanna usub, et neid lapsi on suures osas kasvatanud telekas ja vanemad pole nendega peaaegu üldse tegelenud. "Pidin loobuma maalimistundidest, sest paljud minu klassi lapsed pole kunagi pintslit näinud ega oska seda käes hoida. Samuti pole neil püsivust, et maalimise ajal paigal püsida. Me peaksime neid õpetama läbi mängu, aga ka mängida nad ei oska. Nad tormavad lihtsalt sihitult ringi," ütleb ta ja kirjeldab poissi, kes oskab teha kõike vajalikku arvutihiirega, aga mispidi või kuidas avada raamatut, seda ta ei tea.

"Proovisin teha projekti aastaaegadest, kuid pidin ka sellest esialgu loobuma, sest enne pidin lastele selgitama, mis on aastaajad ja millised need on. Nad ei teadnud! Üks poiss ei teadnud, milline on punane värv. Muidugi on ka teistsuguseid vanemaid, kes teevad oma laste kasvatamisel suurepärast tööd, mu klassis on muidugi ka selliseid lapsi, aga üha enam satub sekka neid, kes mind ahastusse ajavad," tunnistab naine.

Paljudel lastel puudub kodus regulaarne uneaeg: nad tulevad kooli, olles surmani väsinud arvutimängude mängimisest, millega nad on alustanud varastel hommikutundidel. Siis tuleb õpetajal nad kõigepealt puhkama saata.

Tema sõnul on selge, et probleem ei puuduta ainult üht kooli ega klassi, vaid levib üle maailma. "See pole seotud vaesusega. Paljud kõige kohutavamas seisus laste vanemad on äärmiselt edukad pankurid ja ettevõtjad. Aga lastega ei oska nad midagi teha," räägib ta.

Suurim probleem on aga see, et kui kitsaskohtadele vanemate tähelepanu juhtida, satuvad nad raevu, ei tunnista vigu ja süüdistavad õpetajaid oma töö tegemata jätmises. "Üks lapsevanem esitas mu kohta kaebuse, kui palusin, et ta toetaks mind, kui üritan tema pojalt sülitamise kommet välja juurida. Minu hämmastuseks palus direktor mul selle ema ees vabandanda!" räägib õpetaja.

"Ma armastan oma tööd. Mulle meeldib näha, kuidas lapsed arenevad. Aga ma unistan sellest, et lapsed jõuaksid kooli nii, et nendega on varem kodus midagigi tehtud. Liiga suur osa praegustest vanematest ostavad oma lastele kõik, mida nood tahavad, lootuses, et sellest piisab. Aga nad ei mängi nendega, ei vii neid õue, nad, nagu öeldud, isegi ei räägi nendega! See on kohutav," ütleb õpetajanna. "Ma ei kujuta ette, milline tulevik ootab sel moel kasvanud lapsi," tunnistab ta.


Kas see on probleem, millega seisavad silmitsi vaid välismaal kasvavad lapsed või on samasuguseid (taand)arenguid näha ka Eestis?
artikkel eesti keeles
ja originaal