Paterdame tasapisi

Tänasega peaks viimaste aegade kõige kurnavam osa möödas olema. Eilsest sünnipäevapeost on süüa ka täpselt nii palju üle, et järgmised nädal aega sellega tegelema ei pea. Menüü on küll mõnevõrra veider - kana, võileivatort, marineeritud kurgid, täidetud munad ja krõpsud. Esialgu tundub päris mõnus :D

Sünnipäev kulges tegelikult isegi ... noh mitte rahulikult, aga siiski leebemalt, kui ma kartsin. Hirm tekkis mul siis, kui ma sain aru, et Ruudi on külalisteks kutsunud 10 poissi ja ühe tüdruku. Ja kõik tulid kohale :D Mis tähendab, et kingitusi (loe: kinkekaarte) tuli kokku nii palju, et Ruudi saab endale ühe väga suure lego osta. Ja jõuludeni ei pea me komme ostma. Aga samas tähendas see ka meeletut lärmi, mis vaibus ainult sel hetkel, kui lapsed peitust mängisid. Kahjuks ei tahtnud nad kolm tundi peitust mängida.

Kui me eelmisel aastal kinkisime Ruudile kiisu Triigu, siis sel aastal on hoopis teine äärmus ja meie majja ilmus PlayStation. Loomulikult mitte uusim mudel, aga ma pean ausalt tunnistama, et väga vinge on ikka :D Ruudile oli hommikul kinki avades täiesti sõnatu. Sama sõnatu kui Triigu puhul. Kui ma eskapismi kõrgemal tasemel olles olen viimasel ajal ajupuhkuseks Perekooli lugenud, siis seal oli ükskord teema, et üks ema on enda arvates oma lapse ära hellitanud, sest too ei oskavat kingituste üle enam tänulik olla. Vat sellele perele võiksin saata video Ruudist, kes saab aru, et tema eluunistus on täide läinud PS3 näol :D Ta oli pisarateni tänulik :D Ma kahtlustan, et sellesama PS pärast see paganama laud tunnis ümber läkski.

Muidu kooli osas... enne eilset olin ma juba suhteliselt maha rahunenud. Ruudi ei rääkinud enam, et kool on igav ja lärmi on nii palju ja et ta ei suuda ette kujutada, kuidas on võimalik, et koolis tuleb käia 9 aastat (ta nimelt on miskipärast kindel, et ta gümnaasiumisse ei lähe). Isegi kandletunnid ja vibutrenn läksid päris hästi. Vibu osas oli lihtsalt see mure, et varsti hakkavad nad võistlustel käima ja Ruudi muretses, et äkki on ta selles asjas nii meeletult hea, et võidab ära ja siis inimesed teevad temast pilti ja panevad ajalehte. Et äkki saaks niiviisi trennis käia, et võistlused jäävad vahele. Ma ei tea, kust see laps oma geenid saanud on.

Aga jah, pärast eilset ma muidugi võtsin õpetajaga ühendust ja sain teada, et eks selle tunnis käitumisega on probleeme. Tähelepanuvajadus on siiski liiga suur, tüüp kipub kõva häälega vastuseid vahele ütlema. Teine asi pidi olema see, et venitab asjade väljavõtmisega, nii et teised lapsed peavad tunni alguses ootama (ehk jällegi tähelepanu). Selle viimase osas Ruudi küll ise ütleb, et sel nädalal pole seda enam olnud, sest juba eelmisel nädalal rääkis ta mulle ise oma probleemist ja nüüd oleme igale hommikul meelde tuletanud, et selline käitumine ei ole kohane. Tänasest hommikust lisandus siis meeldetuletus, et vastata tohib ainult siis, kui õpetaja lubab. Ma tõesti loodan, et saab selle asja joone peale, lasteaias ju sai...

Mis nüüd puudutab aga Kauri küsimust, kas minu arusaamades on toimunud muutus seoses uue rolliga koolisüsteemis, siis tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole. Ma arvan, et vara veel. Meil ei ole siiani midagi väga olnud :) Küll aga on pannud mind mõtlema prl Vaprakese vaatamine. Tema alustas nüüd gümnaasiumiga ja mind tõesti hämmastab, kui palju on koduseid töid. Tegelikult hämmastas see mind juba tema põhikooli ajal, aga nüüd uuesti. Meie direktor on tungivalt seda meelt, et koolitund on aeg, mida tuleb maksimaalselt ära kasutada. Ja koduseid töid sellega seoses minimaalselt. Aga ikka läheb nii, et üks annab natuke ja teine annab natuke ja kolmas annab natuke rohkem kodus teha ja siis ongi kokku hästi palju. Seesama tuli välja ka mu oma rühma lastevanemate koosolekul - korralikel, püüdlikel ja eriti neil õpilastel, kes lennult asju ei haara, kulub õppimisele tunde. Kusjuures ilma kontrolltöödeta. Ma ei tea... eks ma ise jätan ka väikseid asju kodus teha. Lisaks raamatud, mida lugeda. See on vist praegu suurem mõttekoht. Eriti sellepärast, et ma reaalselt ei mäleta, et ma oleks gümnaasiumis õhtuti õppinud, ainult kontrolltöödeks. Ja sedagi ainult bioloogias :D Ju ma siis olin kooliajal geenius. Või põen lihtsalt vanainimese sündroomi :D

Ühesõnaga, elame veel. Ja vaatame lootusrikkalt tulevikku.