Kuidas me Tallinnas häid inimesi kohtasime

Koolivaheaja puhul korraldasime kahepäevase minipuhkuse Tallinnas, mis juba algas põnevalt, sest meie Ruudiga alustasime oma teekonda kodulinnast rongiga, mis on ikka ja alati meeleolukas. Rong oli küll lõpuks pilgeni rahvast täis, nii et minu plaan esimesed kaks puhkusetundi maha magada ei läinud päris läbi. Kas siis selle või millegi muu pärast, aga Tallinna kohale jõudes olin ma täpselt nii tuutu, et seisin Viru keskuse ees ja mõtlesin sügavalt järele, kus on Solaris :D Me tahtsime esimese atraktsioonina sinna kinno minna, aga kuna ma ei teadnud, kus me olime, pidime võtma selle päeva esimesed kohvid ja pannkoogid Viru keskuses, et natuke plaani pidada. Pärast seda lõi mu mõistus selgemaks ja ma sain aru küll, kus Solaris asub.

Kinopiirkonda sisenedes toimus ootamatu kohtumine. Meie ette sigines ootamatult üks mees kahe lapsega, kelle kehahoiak tundus mu seljaajule tuttavlik. Ja kui seljast sai teretav nägu, oli selge, et seljaaju ei peta ja just Kaur oligi täies hiilguses meie ees. Ning selles segases hommikupoolikus ei tundunudki see ülemäära kummaline kohtumine.

Kaur, kes oma poegadega küll meie valitud "Hotell Transilvaniat" vaatama ei tulnud, pani ette pärast kino kuskil maha istuda ja natuke kohvitada. Ja nii me leidsimegi pärast rohkemat ja vähemat filmielamust end Kadriorust kohvikust päeva teist kohvi ja pannkooki manustamas. Ja hiljem veel Russalkat vaatamast (mis oli väga tore, sest me ise polnud selle vaatamisväärsust üldse plaani võtnud) ning Ruudi sai Kaurilt kolm väga head nõuannet oma edaspidiseks ronimiskarjääriks:
1. Libedate jalanõudega ei tasu ronida;
2. Põlve ei tohi kunagi kivile toetada;
3. Käed taskus ei tohi ei ronida ega trepist alla kõndida.

Väikese vahelepõikena - "Harry Potteris" oli nii, et pärast traumaatilisi üleelamisi oma petturist roti Siblikuga lasi Ron Konkskäpal oma uue öökulli üle nuusutada, et olla kindel, et tegemist on ikka ausa öökulliga. Mida rohkem ma vaatan Ruudi käitumist, seda enam tekib mul mõte, et äkki võiks teda samal eesmärgil kasutada. Ses mõttes, et varem (kui ma polnud väljaspool oma suguvõsa kasvavaid väikseid lapsi eriti näinud) arvasin ma, et Ruudi on suht suhtlemisisaldis tüüp. Kõik need bussijuhid ja poemüüjad, kes tema lobapidamatust on pidanud taluma. Samas - kõikide inimestega ta ei räägi. Aga no nt prl Vaprake aastaid isegi vaadanud hr H poole :D, nii et Ruudi oma poolvabasuhtlusega tundus väga väga suhtlejana. Nüüd olen ma hakanud aga aru saama, et päris paljud lapsed suhtlevad väga pingevabalt enam-vähem kõigiga, aga Ruudi valib mõned üksikud välja. Ma ei tea veel päris täpselt, mille alusel ta valib, aga loogiline tundub ju, et ta eelistab häid inimesi. Ja sellega seoses võin ma nüüd väita, et ükskõik kui palju blogisabades visatakse nalja selle üle, et Kauri väljaütlemised on natuke hirmutavad, siis tegelikult on ta hea inimene, sest just tema oli üks neist, kellega Ruudi meie Tallinna minipuhkuse ajal vestles :)

Pärast tundeküllast lahkumist Kaurist suundusime Ruudiga hotelli (mis oli osa meie väljasõiduplaanist, sest Ruudi arvas, et see on ikkagi nii ebaõiglane, et tema pole kunagi hotellis ööbinud). Kuna ma Tallinnast mitte midagi ei tea, valisin hotelli pimesi. Sellisel kombel osutus võitjaks hotell Bern, mis minu üllatuseks asus enam-vähem vanalinnas ja oli täitsa muhe koht. Hommikul küll pannkooke ei pakutud, kuid munaputru oli lõppematult. Ruudi sõi kõikide valikute hulgast kuiva müslit (mitte röstitud) ja tomatit :D

Hotellis kohtusime ka teise hea inimesega - poiss hotelli vastuvõtus. Tal oli küll teatav eelis, sest tema käest sai wifi-paroole, mida Ruudi vajas. Aga samas esmaspäeval Energia Avastuskeskuses võttis Ruudi tükk aega hoogu, et osta endale maasika.-rabarberi jäätist, samas hotellipoisi manu jooksis ta mitu korda julgustamist vajamata.

Õhtuhämaruses jõudis kohale ka hr H, kes pärast pikka virisemist (ausalt, kõik, kes mõtlevad, et lastega on tüütu reisil käia, võtke mõnikord hr H endaga kaasa -.- Ta saab meiega käia ainult selle pärast, et ma näen, et ta siiralt pingutab. Ta lihtsalt ei tea, kuidas puhkusel olles käituda. Näiteks et tulebki kohvikuuse maha istuda ja nautida kohvi. Või taksoga sõita. Või mis iganes asju teha :D) oli siiski nõus minema vanalinnatuurile. Me oleksime võinud seda ka Ruudiga kahekesi teha, aga sellisel juhul oleksime saanud minna kas ainult Raekoja platsile ja tagasi või siis väga pikalt jalutada mööda hämaraid alleid, sest noh... ma ei tunne ju neid tänavaid :D Hr H tunneb aga mingitel segastel põhjustel väga hästi, nii et temaga koos oli oluliselt põnevam.

Ka Hr H viis meid pimedatesse kohtadess

Järgmine päev leidis meid Lennusadamast, mis teile kõigile edasiseks teadmiseks on esmaspäeviti suletud :D Kuna meie esialgne plaan oli sinna jõuda pühapäeval, ei kontrollinud ma esmaspäevast lahtiolekut. Õnneks on neil vägev välinäitus, mille vaatamiseks kulus meil oma kaks tundi. Ilm oli suurepärane. Lõpuks oli mul päris hea meel, et me sisse ei saanud, sest ma olin suht tüdinenud juba. Poisid muidugi olid vaimustunud.

Üks vaimustunud poiss ilusas sügishommikus

Pärast Lennusadamat olid käes aeg astuda sisse Energia Avastuskeskusesse. Ma ei tea siiani, kumb mulle rohkem meeldib, kas too viimati nimetatu või Ahhaa. Vist ikka Ahhaa, kuigi energiakeskus oli ka äge. Mootorite saalis olin ma natuke kurb, sest isegi hr H ei suutnud meile selgitada, miks näiteks vasktraat annab rohkem energiat välja kui vaskplaat. Aga too osakond, kus olid peeglid ja häälemoondajad, oli vahva.

Rohkem ei jõudnudki (välja arvatud erinevad söögikohad), aga ma arvan, et terve hulk vaatamisväärsusi, kaks muuseumi-näitust, kino ja tervelt kaks head inimest on päris hea saak kahe päeva kohta :)